Ṭhitañāṇa bhikkhu
8. detsember 2015, Bangkok

Kuna lähenevate jõuludega ilmuvad avalikesse kohtadesse pilkuköitvad kaunistused, värviline valgustus, päkapikud ja piparkoogid ning kõik muu, mis jõulude juurde kuulub, siis võib tekkida küsimus, kas ka buddhalased tähistavad jõule?

Enamik eestlasi on ateistid, kuid ka paljud ateistid toovad jõulude ajal tuppa kuuse ja ehivad selle kaunistustega. Värske kuusevaigu lõhn, kaunistused ja hubane küünlasära tekitavad kodus mõnusa tunde.

Paljudele kristlastele võib olla üllatuseks, et buddhalaste hoiak eri usundite pühadesse on positiivne. Kõiki Buddha õpetusi koondavas paalikeelses Tipiṭaka’s toodud „Subha sutta“ (Subhasuttaṁ MN 99) räägib sellest, kuidas noor braahmani õpilane Subha Todeyyaputta läks Buddha juurde ja esitas talle mitmeid küsimusi. Subha väitele sellest, nagu kuulduste järgi õpetaks Buddha teed jumal Brahmā juurde, vastas Buddha, et sõbralikkuse, kaastunde, osavõtlikku rõõmu ja neutraalsuse arendamine meeles ongi tee jumal Brahmā asupaika, kuna need neli meeleseisundit on kõikehõlmavad ning mõõtmatud. Sõbralikkus ja teised inimestele heameelt valmistavad meeleseisundid ei kuulu aga Buddhale ega jumalatele, vaid need on universaalsed. Sestap tunneb buddhalane kaasrõõmu nii kristlaste kui ka kõikide teiste usundite järgijate rõõmust.

Buddha õpetuses on hästi tuntud ka bodhisatta ehk virgumisolendi mõiste. Enne virgumist aitas Buddha isetult lugematuid ajastuid kõiki abivajajaid. Virgumisolendi teele asunu arendab endas kaastunnet, headus ja lahket sõbralikkust võrdselt kõikide olendite suhtes. Bodhisatta kirjeldusega sobib suurepäraselt ka Jeesus, kes aitas isetult kannatavaid inimesi ja oli teistele kaastunde, sõbralikkuse ja headusega eeskujuks.

Mõned võivad ehk küsida, kas buddhalasel võiks olla kodus kuusepuu? Paljud ehk ei teagi, et kristlaste seas jõulupuuks kutsutav kuusepuu oli osa algselt talvist pööripäeva tähistavast paganlikust traditsioonist, mis oli kiriku poolt keelatud ning mida kristlased sugugi omaks võtta ei tahtnud. Alles pärast seda, kui kuninganna Victoria 1800. aastate lõpus jõulupuud propageerima hakkas, kiitsid selle ameeriklased heaks. 25. detsember, mil kristlased tähistavad jõulupüha, oli tol ajal väga populaarne, sest just siis tähistas rahvas paganlikku pööripäeva. Kuna toona olid detsembrikuised pidustused saanud tavaks, kasutas kirik ära juba väljakujunenud traditsioone. Vaatamata sellele, et tänase päevani on Jeesuse täpne sünnikuupäev teadmata, nimetasid kirikujuhid paganlikud pühad ümber kristlikeks pühadeks ja hakkasid pööripäeva ajal tähistama Jeesuse sündimist. Detsembris tähistatakse ka terve kuu buddhalaste seas olulist bodhi-päeva ehk Buddha virgumise päeva. Sarnaste värviliste valgustustega, mida ka kristlased kasutavad kuusepuul, ehitakse detsembris Buddha õpetust järgivates kodudes viigi- ehk kummipuu või ka kuusepuu, sõltub sellest, mida konkreetne pere eelistab. Seega, kuusepuu tuppa toomine jõulude ajal on buddhalaste peres igati sobilik, seda eriti juhul, kui osad pereliikmed on nt kristlased ja teised buddhalased.

Jõulude ajal kingituste jagamine või kuuse alla panemine on samuti suhteliselt hiline komme. Buddhalaste seisukohast esindab see sõbralikkuse, hoolivuse ja armastuse väljendamist. Buddha õpetuse valguses ei sobi kinkida relva ega teisi kannatusi põhjustavaid asju.  

Kui aga rääkida vaimsetest kingitustest, siis Buddha ja Jeesuse vaimsed pärandikingid on muidugi erinevad. Jeesus õpetas päästet läbi palve ja usu kõikloojasse jumalasse, mis saabub tulevikus, peale surma. Buddha õpetas kannatustest vabanemist läbi kõlbluse, tarkuse ja keskenduse arendamise, mis on võimalik saavutada juba selles elus, siin ja praegu. Sellepärast ei saa Buddha õpetust rangelt võttes ka usundiks nimetada, kuna Buddha õpetuses puudub palve, usk kõikeloojasse jumalasse ning selle usu kaudu vabanemisse ja muu usundile omane, samas aga tunnistavad ka buddhalased inimestest erinevate võimetega deevade (jumaluste) olemasolu.

Ajalooline Buddha Gootama polnud jumal ega taevalik sõnumitooja. Ta oli tavaline inimene, kes puhastas meele kõlbluse, tarkuse ja keskendumise arendamise teel ihast, vihast, mitteteadmisest, kadedusest, sallimatusest jt teadvust rüvetavatest plekkidest, saavutas virgumise ning vabanes uuestisünnirattas ehk sansaaras ringlemisest. Kui kristlane kummardab Jeesuse kuju ees, palvetab ta, et Jumal tema patud andeks annaks ning vabastaks ülekohtust. Buddhalased kummardavad aga Buddha kuju ees avaldamaks India kombe kohaselt austust ja tänu oma Õpetajale, kes avastas kõikidest kannatustest vabanemise tee ja kinkis selle ülimast kaastundest kogu inimkonnale. Kristluses on päästvateks vahendites moraal, usk ja palved, mis peaks juhtima jumalani, kes omab ainuvõimu vabastada inimene pattudest. Kui kristluses eeldatakse pattude ülestunnistamist ja kahetsemist, misläbi õiglane jumal annab inimestele nende eksimused andeks ja puhastab nad ülekohtust, siis buddhalane teab, et kui palju ta ka Buddhat ei paluks, ei saa Buddha teda päästa. Me peame ise arendama endas tarkust, kõlblust ning keskendust, ise vabastama ennast valedest vaadetest ja piiravatest uskustest ning kannatusi toovatest meeleplekkidest, kuna vaid nii on võimalik puhastada meel kurjast, saavutada maistületavad teadmised, virguda ja vaibuda. Kui buddhalane ohverdab Buddha kuju ees toitu või vett, siis pole see sama, mis jumalale annetamine. Buddha kuju ette annetuste asetamine on meele puhastamist väljendav rituaalne akt, mis esindab maisest loobumist, isetu annetamise teostamist ning dhamma kohaselt elamist. Näiteks, süüdates Buddha kuju ees küünla, lausub buddhalane mõttes: „Nii nagu see valgus hävitab pimeduse, olgu mul tarkust hävitada teadmatus!“ Süüdates aga lõhnaviiruki, lausub ta: „Nii nagu see meeldiv lõhn on püsitu ja kaduv, olgu mul pidevalt meeles elu püsitu loomus!“ Samas on kristlikes ja buddhalikes rituaalides ka sarnasusi. Näiteks annetades pühakojas lilli või viirukeid tahetakse tunda, et ollakse oma ülimale eeskujule lähedal ja saadakse seeläbi vaimset innustust tema õilsast isikust. Kummardamisega väljendavad nii kristlased kui buddhalased austust ja arendavad alandlikkust.

Ka kingituste kinkimise tavas osalemine on sobilik, kuna sellega saab buddhalane teostada isetut headust ja maistest asjades loobumist. Kingi soetamise ajendiks ei peaks olema reklaam või maksumus, vaid kingitus peaks järgima saaja tegelikke vajadusi, tulema südamest ning väljendama asutust kingi saaja vastu.

Seega, kas ka buddhalased rõõmustavad koos kristlastega jõulude ajal? Vastus on: jah, loomulikult!

Ilusat pühadeaega!