Theeravaada ja mahaajaana

PEAMISTE KOOLKONDADE LÜHIÜLEVAADE

Allikas: "Dhamma-Vinaja Kogumik", I osa.

Tänini on säilinud nii Buddha loodud algupärase sangha otsene järglane ehk vanemate õpetus, kui ka kaks hilisema tekkega koolkonda:

1. Theeravaada ehk vanemate õpetus (mida varasemalt kui ka tänapäeval peavad osad ekslikult hinajaanaks).
2. Mahaajaana ehk suur sõiduk.
3. Vadžrajaana (sansk vajrayāna) ehk teemantsõiduk ehk tantrajaana (= tantrism).

Buddha eluajal nimetati Buddha dhammat Buddha sõnaks (buddha-vacana) või Buddha õpetuseks (buddha-sāsana), Meistri õpetuseks (satthu-sāsana) või lihtsalt dhamma’ks (kui tõde ja õpetus sellest tõest). Mõisted budism, mahaajaana või hinajaana ei olnud Buddha eluajal olemas. Tänapäeval nimetatakse dhamma ilmikjärgijaid ka budalasteks.

Theeravaada (theravāda) [thera vanem, õppinud, targa ja kogenud bhikkhu austav tiitel + vāda õpetus, kõne] ehk „vanemate õpetus“ esindab Buddha enda poolt loodud algset sanghat, kes õitseb tänini algupärasel kujul Sri Lankal, Tais, Kambodžas, Birmas (Myanmaris), Laos, Bangladeshis ja Põhja-Vietnamis (Mekong delta piirkonnas). Kuna theeravaada on levinud peamiselt Kagu-Aasias, nimetatakse seda tänapäeval ka lõunabudismiks. Theeravaada järgib reeglina vaid Buddha antud päris õpetust, mida püüavad selgitada hilisema päritoluga theerade ehk vanembhikkhude poolt kirjutatud selgitused (aṭṭhakathā). Seetõttu nimetatakse tänapäeval theeravaadat ka õigeks ehk ortodokseks õpetuseks (kreeka keeles orthodoxía: orthós õige; dóxa õpetus, austamine).

Termin „theravaada“ esineb juba „Suttakogus“ toodud „[Aarija] otsingu suttas“. Sri Lanka iidsete kroonikate kohaselt võeti terminid theravāda, theriya ja therika laialdasemalt kasutusele kolm kuud peale Buddha lõplikku vaibumist ehk parinibaanat (parinibbāna) Rājagahas (tnp Rajgir), Vebhāra mäe nõlval asuvas Sattapanni koopas (sattapanniguhā) toimunud esimesel Sanghakogul.

Theeravaada on säilitanud tänini kogu algse Buddha õpetuse, mis kanti ette Auväärsete Ānanda Theera ja Upāli Theera poolt esimesel Sanghakogul ning kinnitati sealsamas 500 virgunud arahanti poolt. Kirjapandud Buddha õpetusi säilitati kolmes suuremas korvis, mistõttu hakati õpetuskogu nimetama „Tipitakaks“ [ti kolm + piṭaka korv] ehk „Kolmeks korviks“.

Esimese Sanghakogu kokku kutsujaks ja ka juhatajaks oli Mahā Kassapa Thera. Kogunemisel osalesid 500 Buddhaga võrdset virgunud arahanti. Seitsme kuu jooksul retsiteeriti läbi kõik Buddha õpetused ja juhised – nii dhamma kui vinaja (dhamma-vinaya) – ning virgunud arahantid kinnitasid üheselt, et tegemist on tõesti Gotama Buddha enda antud õige õpetusega.

Buddha ise on oma õpetust nimetanud ka äärmustest (anta) vabaks, analüütiliseks õpetuseks (vibhajja-vāda). Originaalsuttades rõhutab Buddha oma järgijatele vaid tema, Tathaagata antud dhamma ja vinaja järgimise olulisust, mistõttu juhindub theeravaada vaid sellest, mida Buddha ise õpetas. Samas selgitas Buddha, et ühtegi dhammat, sh ka tema antud õpetusi, ei tohiks pimesi uskuda ega dogmana võtta ja juhendas dhammat selle viljade kaudu põhjalikult analüüsima. Seetõttu ei saa theeravaada olla dogmaatiline, kuigi mõnikord mahajaanid nii ekslikult väidavad, vaid analüütiline.

Theeravaada on Buddha loodud algse sangha otseseim esindaja. Ülejäänud pärast Buddha surma tekkinud 17 haru vaibusid või hävitati moslemite sissetungil Põhja-Indiasse. Peale kolmandat Sanghakogu viis Ašoka poeg Auväärne Mahinda Theera kirjapandud paalikeelsed Buddha originaalõpetused ning Sanghakogu poolt koostatud selgitused Sri Lankale, misläbi jäid need moslemite hävitustööst puutumata ja säilisid tervikuna.

Buddha ei olnud jumal, pool-jumal, vaimolend, prohvet ega taevalik sõnumitooja. Ta oli tavaline inimene, kes vankumatu kõlbluse, tarkuse ja keskendumise arendamise kaudu vabastas end kõikidest plekkidest ja tulvadest ning saavutas uue sünni tingimuste lakkamise. Seetõttu ei ilmne Buddha üheski 31 olemasoluvallas, vaid viibib ainelisest ja ajalisest mõõtest väljaspool asuvas dimensioonis.

Buddha dhamma vundamendiks on (1) kõlbluse arendamine, (2) keskenduse arendamine ja (3) tarkuse arendamine. Olulisel kohal on isikliku vastutuse võtmine ja püüdlemine, kuna keegi – ei inimene, Buddha, bodhisatta ega jumal – ei saa teist olendit sansaarast ega dukkhast päästa. Vabaneda saab vaid see, kes asub teele (magga), st dhammat ja vinajat järgiv teadlikkuse ning keskenduse arendaja.

Laialtlevinud arvamus nagu theeravaada kohaselt saavutaksid virgumise vaid bhikkhud, ei vasta tõele. Algtekstide kohaselt saab küll parimal moel virguda vaid see, kes loobub koduelust ja pühitsetakse sangha liikmeks, kuid mitmed theeravaada tekstid kirjeldavad ka ilmikuid, kes kodus elades ja algset Buddha dhammat järgides sisenesid aarija teele ja saavutasid virgumise. Näiteks „Suur lõpliku vaibumise sutta“ mainib ära 500 Nādika’s elanud ilmikut, kellest said vooguastunud (sotāpanna) ning „oluliselt rohkem kui 500“ ilmikut, kellest said ükskordnaasjad (sakadāgāmi). „Janavasabha sutta“ kirjeldab suisa 2 400 000 Magadha järgijat, kellest said ükskordnaasjad (sakadāgāmi). „Suur lõpliku vaibumise sutta“ mainib 90 ilmikjärgijat, kes õiget dhammat järgides said ükskordnaasjateks (sakadāgāmi) ja rohkem kui 50 ilmikjärgijat, kellest said mittenaasjad (anāgāmi), kes saavutavad lõpliku vaibumise järgmises ja viimases olemasolus deevade vallas ehk Puhtas elupaigas. „Mahāvaccha suttas“ selgitab Buddha, et on oluliselt rohkem kui 500 neid ilmikjärgijaid (sāvaka), kes kannavad valgeid riideid, elavad kõlbelist elu, naudivad ilmalikke naudinguid, on hävitanud kahtluse ja viis madalamat köidikut ning saanud mittenaasjaiks (anāgāmi).

Theeravaada õpetus põhineb Buddha antud neljale tõele ja kaheksaosalisele teele. Olemasolu nähakse kui dukkha avaldust, mis ilmneb viie klammerdumise kogumiku kaudu. Kõik olevasolev on püsitu (anicca), lõplikku rahulolu mittesisaldav ehk kannatuslik, vaevav (dukkha), minatu (anattā) ning tingitud. Olulisel kohal on õige dhamma teadmine, mis võimaldab välja kujundada õige vaate, millest sõltuvad kõik ülejäänud tee osad ja õpetuse teostamise õigsus ja tulemuslikkus. Algõpetuse teostamisel on rõhk oskusliku ja kõlbelise käitumise arendamisel ning oskamatu ja kõlbetu käitumise hülgamisel, teadlikkuse ja keskenduse (st džhaanade treenimisel) ning teadmiste (ñāṇa) saavutamise kaudu mõistmise (bujjhati) ja tulvade lakkamise (āsavakkhaya) saavutamisel, mille haripunktiks ongi virgumisse ja nibaanasse ehk vaibumisse (nibbāna) jõudmine juba selles elus.

Theeravaadas ei kasutata veedadest, tantrismist, hinduismist jm pärit salatekste ehk tantraid (sansk tantra), kosmilisi diagramme ehk jantraid (sansk yantra) ega salasõnalisi vormeleid ehk mantraid (sansk mantra), mida praktiseerivad mitte-theeravaada koolkonnad (vadžrajaana, eriti Tiibeti budism). Küll aga retsiteeritakse sõna-sõnalt Buddha antud suttaid, arendamaks Buddha, dhamma ja sangha lakkamatut meelespüsimist. Palvetamine ja Buddhalt millegi palumine on theeravaada kohaselt oskamatu käitumine, kuna ainuke, mis saab soovitud muutusi tuua, on inimese enda poolt õige õpetuse ehk nelja tõe ja kaheksaosalise tee teostamine.

Retsiteerimise eel süüdatud küünal või õlilamp väljendab tarkuse valgust, mis hävitab teadmatuse pimeduse. Lõhnaviiruk ja lilled sümboliseerivad püsitust (anicca) ning Buddha kuju ees kummardamisega väljendatakse austust Õpetajale (mis ei ole palvetamine!). Buddha kuju, tema säilmete või ka bhikkhu säilmete ees virgumise ning lõpliku vaibumise üle mõtiskledes ning küünla või lõhnaviiruki süütamisel võib lausuda mõttes või kõva häälega „Valguse puudža“ või „Hea lõhna puudža“.

Buddha enda sõnade kohaselt on tema maisele kehale austuse avaldamine aja raiskamine ja selle asemel tuleks otsustavalt püüelda virgumisele ning dhamma nägemise saavutamisele.

Kuigi theeravaada esindab varajast budalust ehk seda, mida Buddha ise rääkis, leidub siingi (peamiselt nn abhidhamma koolkonna loodud) küsitavaid algõpetuse tõlgendusi, nagu näiteks hetkelise keskendumise (khaṇika samādhi) idee, bhavaṁga tõlgendused, džhaanade täpne vastavus olemasolu valdadele jms. Kui Buddha eluajal said kõik ekslikud vaated ja arusaamad Õpetaja poolt koheselt parandatud, siis peale Buddha parinibaanat viisid erinevad tõlgendused koolkondade tekkimiseni. Ka Buddhaghosa selgitused sisaldavad mõningaid uuenduslikke ideid, mille taga võis olla soov populariseerida Buddha õpetust või kohandada see kohaliku kultuuri ja inimeste ootustega. Pole võimalik lõpuni väita, et rohkem kui 2500 aastat vana paalikeelne „Tipiṭaka“ ei sisalda tekstide toimetamist või hilisemaid täpsustusi, kuid ühtegi radikaalselt erinevat lisandust need tekstid ei sisalda. Küll võib aga siiani näha paljudes budalikes templites jumalate kujusid, mis annavad tunnistust varasema usundi segunemisest Buddha õpetusega. Näiteks Sri Lanka templites võib kohata erinevate jumaluste kujusid, mis pärinevad ajast, mil Sri Lanka kuningad abiellusid peamiselt Lõuna-Indiast, aga ka mujalt pärit printsessidega. Et kuningas saaks minna templisse Buddhale austust avaldama ja võtta kaasa ka erinevaid usundeid järgivad naised, ehitati kuninga naiste jaoks templi äärde erinevatele jumalustele austuse avaldamiseks väikesed pühakojad. Sestap võib osade budalike templite juures kohata kas hinduistliku jumala Ganeša (sansk gaṇeśa) ehk Ganapati (sansk gaṇapati) kuju (elevandi peaga õnnetoov ja takistusi ületada aitav jumal), kes on legendi kohaselt jumal Šiva ja jumalanna Pārvatī poeg, aga ka teiste jumalate kujusid. Buddha pole keelanud ilmikutel jumalatele austust avaldada, kuid bhikkhu puhul on „Vinajakorvi“ kohaselt jumalate kummardamine ja neilt abi palumine oskamatu käitumine.

Theeravaada on levinud järgmistes maades:

Lõuna-Aasias:

• Nepaal (10% elanikkonnast)
• Sri Lanka (70% elanikkonnast)
• Bangladesh (0,7% elanikkonnast)
• Mizoram, India

Kagu-Aasias:

• Kambodža (95% elanikkonnast)
• Laos (67% elanikkonnast)
• Myanmar (89% elanikkonnast)
• Tai (95% elanikkonnast)
• Vietnam

Mujal Aasias: 

• Hiina
• Malaisia  
• Indoneesia
• Singapur

Eestis esindab Buddha algõpetust Eesti Theeravaada Sangha.

Mahaajaana (mahāyāna [maha suur, väärikas, ülev + yāna minemine; liikumisvahend, vanker, sõiduk]) ehk „suur sõiduk“ on üldnimetus umbes 1. sajandist m.a.j alates tekkinud uutele budistlikele sektidele, kes peamiselt järgivad oma sekti õpetajate tekste ning vähemal määral Buddha autentset õpetust. Kõige suurema mahaajaana sekti moodustavad Puhta maa filosoofia järgijad.

Täpne mahaajaana tekkeaeg on teadmata, kuid alguse sai see eraldunud mahāsāṁghika nikāya’st, olles oluliselt mõjutatud ilmikjärgijate tegutsemisest ja nende ootustest. Peamiselt järgitakse mahaajaanat põhjapoolsetel aladel, sh Hiinas, Tiibetis, Koreas, Mongoolias, Taiwanis, Vietnamis ja Jaapanis. Siia alla kuuluvad nii zen budism, puhta maa budism, tiibeti budism jt hiljem tekkinud sektid. Ida-Aasia sekte nimetatakse tänapäeval ka idabudismiks.

End ise mahaajaanaks nimetanud koolkonna tekstid vastanduvad osaliselt Buddha antud algõpetusega ja nimetavad Buddha loodud sanghat ja sellest väljakasvanud koolkondi halvustavalt hinajaanaks [(hīnayāna) hīnā (sõnast hāyati) „alam“, „madalam“; „vilets“, „armetu“; „alatu“, „nurjatu“, „põlastusväärne“; „puudulik“ (halvustavas mõttes) + yāna „sõiduk“, „vanker“]. Uskudes, et nemad suudavad enda loodud bodhisattva filosoofia abil rohkem inimesi virgumisele viia, rõhutavad mahaajaanid oma õpetuse universaalsust, paremust ning ülemlikkust. Buddha algne sangha sellist sildistamist omaks ei võtnud ja on jäänud tänini neutraalsele seisukohale.

Kuna iidses Indias peeti õpetaja õpetuse muutmist madalaks nähtuseks, ei olnud mahaajaana Indias elujõuline. Väljaspool Indiat hakkas mahaajaana aga jõudsalt levima ning muutus lubadusega juhtida kõik olendid kiiresti virgumisele ka ilmikute seas kiiresti populaarseks.

2.-5. sajandil m.a.j kujunesid välja mitmed mahaajaana filosoofiat järgivad sektid, sh Nāgārjuna filosoofiat järgiv keskteeõpetus (sansk: madhyamaka, ehk śūnyavāda tühjuseõpetus, ehk niḥsvabhāvavāda mitte-svabhāva õpetus) ja joogapraktika (yogācāra, ehk vijñānavāda teadvuseõpetus, ehk vijñaptivāda ideedeõpetus, ehk vijñaptimātratāvāda ainult kujustamise õpetus) jt. 2. sajandil m.a.j elanud bhikkhu Nāgārjuna (u 150.-250. a m.a.j) arendas välja tühjuse (sansk śūnyatā) filosoofia ja kirjutas seda tutvustavad „Mūlamadhyamakakārikā“, „Śūnyatāsaptati“ jt tekstid. 4. sajandil m.a.j elanud mahaajaana õpetajad Asanga ja Vasubandhu kirjutasid tohutul hulgal uusi tekste, mida paljud mahaajaana sektide liikmed järgivad tänase päevani. Täpset mahaajaana suutrade arvu ei ole teada.

Mahaajaana järgib peamiselt enda koolkonna virgumata õpetajate loodud bodhisattva filosoofiat, mille kohaselt puhastab mahaajaana järgija oma meele plekkidest, kuid ei lahku nibaanasse. Tekstide kohaselt jääb bodhisattva tee teostaja suurest kaastundest sansaarasse, võtab kõik teiste kannatused enda kanda ja juhib kõik olendid virgumisele, vaibudes ise viimasena. Buddhat nähakse mahaajaanas rohkem surematu jumaliku olendina, kes ei ole lõplikult vaibunud, vaid sünnib ikka ja jälle inimese või muu olendina, et inimesi virgumisele aidata.

Mahaajaana õpetus usub müstikat ja austab pühakutena bodihisattvaid, kes legendide kohaselt on bodisattva tee teostanud ja saavutanud virgumislähedase seisundi. Spekuleeritakse, et ka Buddha olevat käitunud samamoodi ning usutakse, et praegugi jätkab ta inimeste juhendamist ja aitamist. Kõik mahaajaana uskumusi jagavad ning bodisattvate ja jumaluste poole palvetavad ilmikud võivad mahaajaana filosoofia kohaselt virguda, mõnikord isegi äkitselt, näiteks mõne hüüde peale. Mitmed praktikad, mida ajalooline Gotama Buddha on bhikkhudele keelanud, või mis on tema algõpetuse kohaselt oskamatu (näiteks erinevate filosoofiliste vaidluste pidamine ehk nn „intellektuaalne jõukatsumine“, maagilistest jõududest ehk mantratest, jantratest jms abi otsimine, „seksuaalenergia sublimeerimine“ virgumise saavutamiseks, bodhisattvade ning erinevate buddhade või jumaluste poole palvetamine ning nendelt abi palumine jms) on mahaajaana praktikas olulisel kohal.

Mahaajaana ei pööra rõhku Buddhale kui ajaloolise isikule, vaid käsitleb teda kui kõige olemasoleva summa summaarumit läbi maagilise ja transtsendentaalse prisma. Usutakse, et Buddhast sai ülima jumala taoline, kogu universumit läbistav kõiketeadev ja kõikehoomav vägi.

Mahaajaana uued suutrad on kirjutatud umbes 1. sajandil e.m.a - 5. sajandil m.a.j sanskriti keeles. Paljud neist on pandud Buddha suhu ja sisaldavad ohtralt müütilisi ning ontoloogilisi spekulatsioone. Uute suutrate põhirõhk asub tavaliselt tühjuse mõistmise kaudu buddhasuse saavutamisel. Selleks peab bodhisattva läbima 10 etappi, mille kaudu peaks ta hakkama nägema kõiki olendeid ühendavaid kosmilisi niite ning saavutama olemasolule vastava nägemise.

Mahaajaana väidab, et nende õpetused pärinevad Buddha enda suust ega vastandu theeravaada algõpetusega, vaid hoopis täiendavad neid. Ilmselt suurim erinevus kahe suurema koolkonna vahel ongi mahaajaana hilisema päritoluga ja Buddha suhu pandud bodhisattva ideaal, mis on mahaajaana järgijate ideaaliks.

Kui theeravaada suttades toodud virgumistee juhised on selged ja täpsed ning korduvad suttast suttasse, rõhutades erakluse, kindla elurütmi ja džhaana arendamise olulisust ning arahanti tee ja vilja saavutamist, siis mahaajaana baasõpetused ning põhimõtted on sageli laialivalguvad, ebamäärased, müütilised, õpetajakesksed ja osaliselt vastukäivad.

Mahaajaana filosoofia kasutab termineid bodhisattva sõiduk, (sansk bodhisattvayāna), üksimõistnu sõiduk (sansk pratyekabuddhayāna) ja järgija sõiduk (sansk śrāvakayāna), kuid ei kasuta terminit arahanti sõiduk (arahatta-yāna). Rõhutades bodhisattva ideaali ja nimetades arahanti tee madalamaks, ei võta mahaajaana arvesse tõika, et Buddha ise oli samuti arahant nagu ka kõik üksimõistnud (pacceka-buddha) ning dhamma teostanud ja virgunud õpilased (sāvakā). Kui theeravaada tekstide kohaselt on üksimõistnu, isemõistnu ja arahanti virgumine (bodhi) sama, siis mahaajaana uute suutrate kohaselt on need erinevad.

Mahaajaana tituleerib theeravaadat ekslikult isekaks, kuna usub, et algõpetus keskendub vaid enese päästmisele, samas kui mahaajaana kavatseb absoluutselt kõiki elusolendid virgumisele juhtida. Buddha on aga õpetanud, et esmalt peab bhikkhu ise püüdlema ja saavutama vabanemise ja alles seejärel oskab ta kõige paremal viisil saavutatud kogemuspõhist taipamust appi võttes juhtida ka teised virgumisele. Ka on Buddha kinnitanud, et vaid vähesed kuulevad õiget dhammat, teostavad seda õigesti ning saavutavad õige virgumise, samal ajal kui suurem osa olenditest ei virgu. Väide, nagu theeravaada ja arahanti tee oleksid isekad, ei saa mingil juhul vastata tõele, kuna hoolimatusel ja minakesksel vaatel (atta-diṭṭhi) põhinev isekus välistavad kaastunde ja tarkuse, mis on eeltingimused vooguastunu (sotāpanna) teele sisenemiseks ja vaibumise ehk nibaana saavutamiseks. Buddha ei ole kunagi õpetanud isekat teed, vaid õpetas isekast minast loobumise teed.

Nii mahaajaana kui vadžrajaana peavad bodhisattva ideaali arahanti õpetusest kõrgemaks ning järgivad sellesisulisi uusi tekste. Kuna Buddha algtekstides bodhisattva filosoofiat ei eksisteeri, on mahaajaana loonud loendamatul arvu uusi bodhisattva lugusid ja suutraid, millest ühed on pandud Buddha suhu ja teised on avaldatud õpetaja enda nime alt.

Algupärases õpetuses on Buddhat nimetanud bodhisattaks vaid iseennast, neid kes said buddhaks enne teda ja tulevast buddha Metteyya’t.

Zen (ch’an, sŏn, thien). Hiina chan, Jaapani zen, Korea sŏn või seon ja Vietnami thien on Ida-Aasia koolkonnad, mis moodustavad peamised mahaajaana kloostriliigid Hiinas, Koreas ja Vietnamis ning alla veerandi budalikest templitest Jaapanis.

Ch’an (ching’t’u) sekti päritolu on ebaselge, kuna tekstides esinevad õpetajad ei ole tõeliste ajalooliste isikutena tuvastatavad. Pärast seda kui Hui-neng veetis 15 aastat mägedes džhaanat arendades ja hakkas seejärel õpetama, kasvas Ch’an sekt kuuenda patriarhi Hui-nengi (637.-723. a m.a.j) juhtimisel umbes 500-liikmeliseks, selgelt eraldunud kultussektiks.

Ch’an esteetika avaldas suurt mõju Hiina ja Jaapani kunstile. Ch’an’i kunstnikud lükkasid tagasi Hiina ja India traditsioonilise sümmeetria ja ikonograafia. Nende sihiks oli äärmuslik minimalism, mis väljendus soovis pakkuda iga (minimaalse) pintslitõmbe ja värvivarjundiga suurimat tähendust, jõudu ja harmooniat. Kunstnike jaoks sai sellest meetod ja vaatlejate jaoks üks keskendumise vorme. Sageli samastatakse zen’i ka keskaegse Jaapani ilmalike kunstidega nagu näiteks teetseremoonia, tindimaal jms.

Ch’an’i kirjeldatakse kui vaistliku mõistmise koolkonda, mis on olnud innustuseks Jaapani zen koolkonnale. Ch’an’i võtmeelementideks on (1) spetsiaalne ülekanne väljaspool õpetust, (2) kirjalike tekstide autoriteedi mittetunnistamine, (3) otse südamesse vaatamine, (4) oma olemuse nägemine ning (5) buddhaks saamine.

Zen-budism arenes välja ch’an koolkonnast, mille viis Hiina Sung-dünastia ajal 10. sajandil Hiinast Jaapanisse hiina bhikkhu Huineng. Jaapanis oli zen’il algselt suhteliselt väike järgijaskond, kuid alates 12. sajandist hakkas see kasvama. Zen’i keskmeks on uskumus, et igaüks võib saavutada otsese vaistliku taipamise kaudu virgumise. Selleks on vaja inimesel leida endale sobiv õpetaja, meetod ja keskkond.

Jaapani sōtō ehk sōtō-shū koolkonna looja Dōgen (1200–1253) õpetas keskendumisvormidena lihtsat virgumist (shikantaza) ja teadlikku igapäevaelu elamist.

Vadžrajaana [(sansk vajra) vadžra hinduistlik sümbol, mis tähistab veedade jumala Indra välgusarnast kõikepurustavat relva; teemant + yāna „minemine“; „liikumisvahend“, „vanker“, „sõiduk“) ehk teemantsõiduk, teemantvälksõiduk, mantrajaana või tantrajaana, on tantristlik sekst, mis tekkis umbes 7. - 8. sajandil m.a.j (1200 - 1300 aastat peale Buddha parinibaanat). Tiibetis esinev tantristlik budism on segu Buddha algõpetusest, mahaajaanast, hinduismist, tantrismist, šamanismist ning kohalikest ja muudest religioonidest (džainism, Tiibeti bön, taoism, Jaapani šintoism) pärit uskumustest ja koolkonna virgumata õpetajate endi filosoofilistest spekulatsioonidest. Kuna vadžrajaana sekti dharma erineb (kohati isegi radikaalselt) ajaloolise Buddha Gotama algsest virgumisõpetusest, siis käsitlevad osad mahaajaana koolkonnad seda mahaajaanast eraldiseisva sektina, kuid ei ole ainsatki vadžrajaana sekti, mis ei määratleks ise end mahaajaanana. Vadžrajaana on peamiselt levinud Tiibetis, Nepaalis ja Bhutanis. Tänapäeval kasutatakse Tiibeti tantristlikule vadžrajaanale viitamisel ka mõistet põhjabudism.

Tantrism tekkis umbes 1. sajandil m.a.j Indias ja põhines tantratena tuntud tekstidel. Tantrism sisaldab rohkelt rituaale ja maagiat ning esoteerilisi filosoofiaid, sh müstilisi sümboleid, salatekste, salamantraid jm Buddha algõpetusest väga erinevaid, sh ka erootilisi praktikaid. Sõna tantra viitab kõige avaramas mõttes rituaalsete või sakramentaalsete tegevuste kasutamisele jumalike energiate suunamiseks, mis sisaldab ka jumalate kummardamist.

Vadžrajaanas saab õpilane salaõpetused oma meistrilt ning teostatav praktika sisaldab muuhulgas erinevate energiate, sh „seksuaalenergia kanaliseerimist virgumisenergiaks“. Kuna rituaaliderohke, keeruline, rangelt hierarhiline ja kohati vastuoluline tiibeti lähenemine baseerub laamade taassünni filosoofiale, nimetatakse seda ka lamaismiks.

Tiibeti vadžrajaana on tugevalt mõjutatud mittebudistlikust bön religioonist, kus šamaanid teostavad erinevaid rituaale deemonite peletamiseks ja jumalate rahustamiseks. Tiibeti budismis on loodud müriaad uusi jumalikke olendeid, mida tänapäeva mahaajaana õpetlased püüavad positsioneerida kui meele seisundite sümboleid, kuid mida enamik tavainimesi nagu ka tiibeti budismi praktiseerijad aktsepteerivad reaalsusena. Suur rõhk on tiibeti- ja sanskritikeelsete tantrate, jantrate ja mantrate kasutamisel ning salajaste initsiatsiooniriituste läbiviimisel.

Nii hinduistlikud kui ka tantristlikud tantrad õpetavad pañchamakara rituaale, mis võivad hõlmata afrodisiaakumite (suguiha, seksuaalset naudingut või potentsi suurendavate) ja psühhedeelsete (tunnetust ja taju muutvate) ainete ning alkoholi (sansk: madya) tarbimist, liha (sansk: māṁsa), kala (sansk: matsya) ja kuivatatud teravilja (sansk: mudrā) söömist ning seksuaalvahekorda (maithuna) vaimse potentsiaali kasutamiseks ja teostamiseks. Keerulise ja väga privaatse rituaalprotseduuri eesmärgiks on naiselike ja mehelike arhetüüpsete põhimõtetega samastumine, mis kulmineerub pikka aega (maithuna) hoitava ritualiseeritud suguühtega (tavaliselt kasutati rituaalprotseduurides madalast seisusest naisi, sh prostituute). Bioloogilise orgasmi maha surumise ja pikaaegse seksuaalse erutuse hoidmise teel püüti saavutada müstiline kogemus, mis ületaks tavapärase identiteeditunnetuse ja aitaks samastuda arhetüüpsete olendite Shiva (meesjumalus, kes esindab universumi põhielemente) ja Shakti’ga (naisjumalus, liikumapanev jõud, kes toob need elemendid ellu ja paneb tegutsema), kogemaks püha abielu, jumalikku liitu üksteise ja kosmilise allikaga. Tantristlikus sümboolikas ei esine seksuaalsuse ja paljunemisega seotud erinevad aspektid, nagu nt suguelundite ühinemine, menstruaalvoog, rasedus ja sünnitus mitte ainult otseses bioloogilises tähenduses, vaid viitavad ka kosmilise loomeprotsessi erinevatele kõrgematele tasanditele. Viimastel sajanditel on hakanud tantrismi innukad kaitsjad ja pooldajad nõudma, et selliseid tantristlikke õpetusi tõlgendataks metafooriliselt, kuigi algselt järgisid vadžrajaana mungad ja ilmikjärgijad neid õpetusi sõna-sõnalt. Avalikult pañchamakara rituaale enam vadžrajaanas ei praktiseerita, kuid tänapäevalgi esineb zen õpetajate ja tiibeti laamade (nii naiste kui meeste) seas romantilisi suhteid. Vaata täpsemalt:

• White D. Gordon, Kiss of the Yogini: „Tantric Sex“ in its South Asian Contexts, Chicago: University of Chicago Press, 2006. Rawson Philip, The Art of Tantra, London: Thames & Hudson, 1978. Anandamurti Shrii Shrii, Discourses on Tantra, USA: Ananda Marga Publications, 1993.
  
• Erik D. Curren, Buddha’s Not Smiling, Uncovering Corruption at the Heart of Tibetan Buddhism Today, Delhi: Motilal Banarsidass Publishers, 2006, lk i. Jefferi Paine kirjutab oma raamatus „Re-enchantment: Tibetan Buddhism Comes to the West“ tiibeti õpetajate Kalu Rinpoche, Chogyam Trungpa ja ameeriklannast õpetaja Catharine Burroughs ning dharma õpilaste vahelistest seksuaalsuhetest. Sama teema tõstatab Sherrill oma raamatus „The Buddha from Brooklyn“. Teemakohast lugemist pakuvad ka Michael Downing’i raamatud „Shoes Outside the Door: Desire, Devotion, and Excess“ ja „Exess at San Francisco Zen Center“.
  

Tiibeti budistlikke organisatsioone, rituaalseid tavasid ja tegevusi juhivad peamiselt templid ja kloostrid, kus usuline võim on laamade (preestrite) käes. Enamik Tiibeti budismis kasutatavatest rituaalobjektidest ja jumaluste piltidest ja mantratest pärinevad tantrismist. Reeglina antakse seal õpetused edasi õpetajalt õpilasele suulisel teel. Kirjapandud „salatekstide“ ees kohtab sageli suurte kannatuste eest hoiatavat märkust neile, kes peaksid need dharmad avalikustama.

Tiibeti budism johtub filosoofilisest uskumusest, et kõik inimseisundid ja olukorrad, sh ka oskamatud, on omavahel seotud. Selle spekulatsiooni kohaselt on iha ja viha sama, mis armastus ja õiglus, sansaara sama mis nirvaana jne.

Tänapäeva Tiibeti mungad tegelevad sageli ka ilmalike või religioonipõhiste õpetustega, tegutsevad maagidena, tähetarkadena, mantramanajatena, ennustajatena, ravitsejatena jne. Kuigi tiibeti munkade tehtud ennustuste täitumise määr on samaväärne ilmikute poolt meelelahutusena tehtud ennustustega ning mantraravi võrreldav platseebo efektiga, jätkavad tiibeti mungad ennustamise ja mantraravi õpetamist.

Puhas maa (sansk śuddhāvāsa = buddhakṣetra) on Hiinas u 5.-6. sajandil m.a.j tekkinud mahaajaana sekt. Mõned ajaloolased spekuleerivad, et puhta maa sekt võis alguse saada Indiast, kuid tõendid selle kohta puuduvad ning vanimad teadaolevad tekstid on hiinakeelsed, mitte sanskritikeelsed. Enamlevinud arvamuse kohaselt asutas sekti hiina bhikkhu Hui Yuan (334.-417. a m.a.j).

Selle sekti õpetuse kohaselt eksisteerib puhas maa, kus elavad vaid mittenaasjad (anagami), kes ei sünni enam uuesti madalamates valdades (seega bodhisattvad seal ei sünni) ning saavad puhtal maal arahantideks. Seetõttu on kõik Śuddhāvāsa deevad Buddha õpetuse kaitsjad. Kui Hiinas on puhta maa sekt oma ülemmõju kaotamas, siis Jaapanis moodustab see suurima järgijate kogukonna, mis on tuntud puhta mõtte nime all.

Erinevalt algõpetustest ja zen koolkonnast julgustab puhta maa õpetus jumalaid kummardama.

Õpetuse järgi on kokku viis puhast maailma, mis on hävimatud: (1) Akaniṣṭha (akaniṭṭhaon), (2) Sudarśana (sudassī), (3) Sudṛśa (sudassa), (3) Atapa (atappa) ning (5) Avṛha (aviha). Kõik need maailmad pärinevad paalikeelsest algõpetusest. Puhtal maal elavat nii mahaajaana bodhisattvad Avalokiteśvara ja Manjushri, kui ka Buddha lähimad õpilased Sāriputta, Mahākassapa ning Buddha poeg Rāhula.

Kuigi rõhuasetus bodhisattvatele avaldub ka siin templite ja koobaste kujutuste motiivides, on puhta maa kontseptsioon ületanud mahaajaanas valitseva traditsioonilise arusaama virgumisest, liikudes sammukese tagasi algse bodhisatta mõiste poole. Tegemist on populistliku sektiga, mis kuulutab, et virgumise võib saavutada igaüks, kes retsiteerib suutraid või lühikesi pühendumustekste, kummardab Buddha pilte ja jumalusi ning annetab templile raha. Puhas maa esindab Buddha õpetuse mitteintellektuaalset vormi, mis pöördus kõige otsesemalt miljonite Hiina vaeste ja kirjaoskamatute talupoegade poole, õpetades, et pühendumisega saavad nad vabaneda vaesusest ja viletsusest ning pääseda pärast surma puhta maa „paradiisi“, kus inimene saab sansaara vaevast vabanenuna nautida igavest õnne ja rõõmu.

Puhta maa puhtus viitab seisundile, mille bodhisatta saavutab virgumisel. Sektipõhise uskumuse kohaselt saavutab virgumise isegi ebapuhas, ahne, vihane ja pettekujutlustes inimene, kui tal on usk puhta maa loojasse ja valitsejasse Amitābha (Amida ehk Amitāyus) buddhasse, kuna Amitābha buddhal olla imeline võime päästa kõik, kes temasse usuvad. Amitābha buddhasse uskumise ja annetuste tegemise teel pääsevat järgmises elus puhta maa jünger puhtale maale, kus virgumine olla oluliselt lihtsam kui mujal. Rõhk on pühendumisel ja loobumisel, ka virgumissoovist lahtiütlemisel ning end täielikult Amitābha buddha hoolde usaldamisel.

Üheks praktikaks on pikaajaline ja sage nembutsu ehk „Ma võtan varjupaiga Amitābha buddhas“ retsiteerimine (jaapanis: „namu amida butsu“; hiinas: „namu amituo fo“). Kuigi Buddha algõpetuses puuduvad usundile omased tunnused (igavese, kõiklooja ja kõikvõimsa jumala olemasolusse uskumine; jumalalt soovitava palumine; soovimatu kogemuse tõlgendamine jumala kavatsusena; jumala meelehea soovimine; usk jumala võimesse patust ehk halvast teost puhastada; usk, et jumalal on võime teha inimene õnnelikuks nii selles elus kui peale surma jms), esinevad need hiljem loodud naivistlikus puhta maa filosoofias.

Kui puhta maa liikumine on müstiline, rõhutab tingimusteta usku ja jumalate poole palvetamist ning toetub teise puhastunud meele kaudu virgumise saavutamisele, siis theeravaada on pigem maine, hoiatab pimeda usu eest ega sisalda jumalate kummardamist ning keskendub iseenda kõlbelise pingutuse ja meele puhastamise kaudu virgumise saavutamisele.

Kõik koolkonnad aktsepteerivad algupärasest theeravaada õpetusest pärit nelja tõde ja kaheksaosalist teed, sõltuvusliku tekke õpetust, kõigelooja jumala kontseptsiooni tagasilükkamist, olemasolu nägemist läbi kolme tunnuse, keskenduse arendamist ning teadmiste saavutamist. Kuigi algset õpetust järgiva theeravaada ja hilisema päritoluga mahaajaana ning vadžrajaana meetodid ja tavad on erinevad, on neil ühine lõppeesmärk – virgumise teostamine ning dukkhast ja olemasolurattast vabanemine.

Nagu eeltoodust nähtub, ilmestab hiljem tekkinud koolkondi Buddha nime all dhamma „uuendamine“, „täiendamine“ või „edasiarendamine“ ning algõpetuse valikuline teadmine ja spekulatiivne tõlgendamine. Samas võib kohata sarnase tendentsi esinemist ka theeravaada koolkonnas.

Mahaajaana koolkondi iseloomustab vaid osaline algtekstide tundmine ning rõhk on oma sekti õpetajate filosoofiliste tekstide kordamisel ja järgimisel, mistõttu puudub ka ühtne mahaajaana kaanon. Kui mahaajaanid ise tunnustavad teise mahaajaana koolkonna tekste vaid osaliselt, siis theeravaada tekstide algupäras ei kahtle üksi koolkond.