Sissejuhatus

Siddhattha Gotama sündis kuuendal sajandil enne Kristust (624 – 544 e.m.a) Põhja-Indias, tänapäeva lõuna Nepaalis. 29 aastaselt lahkus ta paleest, hülgas ilmaliku elu, ning asus otsima teed, kuidas peatada vananemine, haigused ja surm. Ta õppis kahe suure meistri käe all ning praktiseeris seejärel kuus aastat äärmuslikku askeesi. Mõistnud, et äärmused ei aita saavutada tema eesmärki, loobus ta neist, ning jätkas püüdlemist. 35. aastaselt, istudes istus ta viigipuu alla, süvenes džaanasse ning saavutas ta insaidil põhinevad teadmised uuestisündidest, neljast tõest, meeli hägustavatest ning joovastavatest tulvadest (āsavā), kannatuse ja tulvade lakkamisest (āsavakkhayeñāṇa) ja kaheksaosalisest teest, mis võimaldab väljuda uuestisünnirattast, ning virgus. Temast sai Buddha ehk Virgunu.

Pärast seda õpetas ta 45 aastat virgumisele viivat dhammat. Dhamma tähendab nii tõde, kui ka Buddha antud õpetust, mis seda tõde kirjeldab. Ta vaibus parinibbāna’sse 80. eluaastal Kusinagaris (endine Kusinārā), mais, täiskuu päeval (vesākha).

Buddha ei olnud prohvet, jumal, pool-jumal ega muu müstiline olend, vaid tavaline inimene, kes sihikindla püüdlemise ja meele arendamisele abil virgus, hakkas nägema maailma nii nagu see tõeliselt on (yathābūtha), ning andis sellise seisundini jõudmise õpetuse edasi neile, kes seda mõista ja järgida suudavad. Kuna Buddha õpetuse puhul pole tegemist tõestamatu ususüsteemiga, mis tunnistaks kõrgema jumala olemasolu, kes on kõige looja, omab inimeste üle võimu ja määrab saatuse, kellele tuleb kuuletuda, keda tuleb kummardada ja teenida või kel on ainuvõim päästa inimesed igavesest põrgutulest, ei saa Buddha õpetust otseselt usundiks nimetada.

Tipiṭaka (ti ‘kolm’ + piṭaka ‘korv’, millest hiljem on tuletatud ‘kogu’) on maailmas ainus tänini säilinud Buddha õpetuste täielik kogumik, mis koondab süsteemselt kogu autentse Buddha õpetuse. Paali kaanonit tunnistavad kõik budistlikud koolkonnad.

Läänes on Tipiṭaka tuntud Paali kaanoni nime all, kuna Buddha õpetused on algselt kirja pandud paali keeles. Buddha õpetas paali keeles ja ilmselt ka sellega väga sarnastes murretes. Vinaja toob ära ka ajaloolise juhtumi, kus kaks braahmanit, Auväärne Yameḷu ja Auväärne Tekula, küsisid Buddhalt luba tema dhamma tõlkimiseks hinduistlike veedade kirjapanemisel kasutatud vanasse sanskritikeelsesse värsivormi (chandaso). Buddha selleks luba ei andnud ja nimetas väljapakutud mõtet rumalaks ning valeks käitumiseks ehk vinaja eksimuseks. Selle asemel lubas ta munkadel õppida dhammat nende kohalikus murdes. Austamaks Buddha soovi, on järjest enam loobutud laialtlevinud sanskritikeelsetest terminivormidest ning jäädud paalikeelsete algvormide juurde (nt karma asemel kamma, dharma asemel dhamma jt).

Tipiṭaka koostamisele eelnenud varasemaid jaotusi nimetatakse nikāya’deks ehk kogumikeks. Esimest korda on sõna Tipiṭaka ära mainitud Parivāra’s.

Sõna “sutta” tähistab Tipiṭaka’st pärit originaalteksti. Selle sanskritikeelne tõlge “suutra” tähistab kas Tipiṭaka’s toodud teksti sanskritikeelset tõlget või mõne mahajaana õpetaja või selle koolkonna tundmatu autori filosoofilist teksti. Samamoodi tähistab sõna “dhamma” Tipiṭaka’st pärit originaalteksti ning selle sanskritikeelne tõlge “dharma” nii paali keelest sanskriti keelde tõlgitud tekstei või selle sekti enda virgumata õpetajate poolt kirjutatud ja Buddha suhu pandud tekste.

Kuna Buddha soovitas bhikkhudel järgida ainult seda, mida ta ise õpetas, järgibki Theravaada koolkond vaid Tipitakas toodut. Theravaada koolkond on kindlalt veendunud, et Buddha õpetust on võimalik õigesti mõista ja teostada vaid juhul, kui see pärineb otse algallikast – Buddhalt endalt. Mahajaana koolkond ei pea aga vajalikuks seda Buddha juhist järgida. Nii on aja jooksul kujunenud mitmeid mahajaana sekte, mis järgivad vaid osaliselt algõpetust ehk paali kaanonis toodut ning juhinduvad suuremas osas enda sekti õpetajate tekstidest.

Kuna mahajaanas on selle algusest alates genereeritud pidevalt uusi tekste, mis sageli on pandud ka Buddha suhu, siis ei ole võimalik kindlalt väita, milline mahajaana suutratest on Buddha enda õpetus ja milline mitte. Samas on peamised õpetused, nagu neli õisat tõde, kaheksaosaline tee jt, nii theravaadas kui mahajaanas samad.

Tipitaka täieliku säilimise eest saame tänada theravaada koolkonda, kes on tänaseni säilitanud Buddha autentse õpetuse (buddhavacana), mis on Tais, Sri Lankal, Myanmaris, Laoses ja Kambodšas levinud theravaada koolkonna põhiliseks pühakirjaks. Samuti on säilinud ka piṭaka’de kommentaarid, mille võttis kokku ja tõlkis 4. või 5. sajandil paali keelde Auväärne Buddhaghosa. Mõned paalikeelsetest kommentaaridest kirjutas Dhammapāla ka 5. või 6. sajandil. 

Sõna “budism” on aja jooksul omandanud väga laia semantilise ulatuse. Tänapäeval kasutatakse seda terminit nii Buddha õpetuse, munkade elukorraldusega seotud aspektide, organisatsioonide, uute sektide, religioossete paikade ja objektide ning mõnikord ka Buddha õpetusega mitteseotud või suisa vastuolus olevate praktikate puhul. Sõltumata sellest, kui palju on budismis pühasid paiku, õpetajaid, tekste või templeid, ei saa budism eksisteerida ilma Buddha autentse õpetuseta. Sestap on tõe seisukohast olulisim teada just seda, mida Buddha ise õpetas.

 Buddha pole õpetanud ei mahajaanat, zeni ega gelukpat. Buddha vaibumist kirjeldav “Suur lõpliku vaibumise sutta” räägib sellest, kuidas vahetult enne Buddha surma küsis Ānanda tema käest, kes saab järgmiseks õpetajaks. Buddha vastas talle:

“Ānanda, kui ma olen lahkunud, jäävad teie õpetajaks dhamma ja vinaja, mida ma olen teile õpetanud ja ette näidanud.“

Sellega ütles Buddha veekord selgelt välja, et tema õpetuse järgijad peaksid otseselt juhinduma vaid tema enda antud õpetusest — ehk sellest, mis on kirjas Tipitakas.

Tipitaka koosneb kolmest korvist, milleks on

1. sangha elukorraldust reguleeriv "Vinajakorv" (Vinaya-piṭaka);
2. Buddha ja tema lähimate õpilaste jutluseis sisaldav “Suttakorv” (Sutta-piṭaka); ja
3. Suttakorvis toodud õpetusi analüüsiv ja summeeriv “Abhidhammakorv“ (Abhidhamma-piṭaka).

Tipitaka on väga mahukas dhammade kogu. Juba üksi kogumik, mis sisaldab põhilisi Buddha õpetusi, on hinnanguliselt sama suur kui 11 Piiblit kokku.

MCU Ülikooli poolt tõlgitud taikeelne Tipiṭaka versioon sisaldab 45 kogumikku, milles on kokku rohkem kui 22,000 lehekülge. Paali Text Society (PTS) Tipiṭaka ingliskeelne tõlge sisaldab 42 raamatut, milles on kokku enam kui 20,000 lehekülge.

Buddha eluajal ei pandud Buddha õpetusi kirja, vaid nende meelespidamine oli dhamma retsiteerijate (bhāṇaka) gruppide eluaegne kohustus. Üks grupp teadis peast näieks “Keskmise pikkusega tekstide kogumikku” (majjima-bhāṇaka), teine “Pikkade tekstide kogumikku” (dīgha-bhāṇaka) jne. Ka tänapäeval elab maailmas sadu munke, kelle ülesanne on iidse traditsiooni kohaselt Buddha dhamma sõna-sõnaline meelespidamine ning ettekandmine.

Tipitaka kirjapanemisele eelnenud ajajärgul esinenud suttade retsiteerimise suulist traditsiooni kirjeldavad täpsemalt Tseilonilt (Sri Lankalt) pärit kroonikad ja osad kommentaariumid. Sel ajal kogunesid mungad sageli koos bhāṇaka’tega suurtematesse gruppidesse ning retsiteerisid üheskoos Buddha õpetusi. Olenemata sellest, kas kokku tuli 10, 100 või 1000 munka, pidid retsiteeritava sutta sõnad olema identsed. Juhul kui mõni munk mäletas ekslikult, parandati see koheselt bhāṇaka’te grupi poolt. Sel moel saigi võimalikuks mitme inimpõlve vältel Buddha sõnade autentne suusõnaline säilitamine.

Muidugi võib küsida, kas sadu aastaid peale Buddha surma kirja pandud suttad on ikka piisavalt usaldusväärnsed? Kas tegemist pole lihtsalt väljamõeldud tekstidega?

Kuna osades piṭaka’des toodud tekstid kirjeldavad sündmuseid, mis toimusid peale Buddha surma ja peale esimest Sanghakogu ning sisaldavad õpetusi või õpetuste erivorme, mis arendati välja Buddha surmast oluliselt hiljemal ajaperioodil, pole võimalik väita, et need ei sisalda ühtegi hilisemat lisandust. Samas on teada, et Buddha eluajal valitsenud suuline õpetustraditsioon oli väga kõrgelt arenenud ning tol ajal põhiliseks õpetuste edasiandmise meetodiks. Kui väita, et suuline traditsioon pole usaldusväärne, nagu ka sellel põhinevad tekstid, siis tuleks kogu paalikeelne Tipiṭaka (nagu ka suur osa inimkonna varasemast ajaloost) kõrvale heita. On selge, et selline suhtumine esindab äärmust.

Kuigi mõned teadlased ja vastanduvate sektide esindajad on püüdnud ja püüavad ilmselt ka tulevikus paali kaanonis toodud algtekstide autentsust kahtluse alla seada, on säilinud veenvad tõendid suulise traditsiooni usaldusväärsuse kohta. Sõnade, fraaside ja lõikude numereeritud loengud, rohked kordused ja mitmed teised tekstide täpseks jaotamiseks kasutatud meetodid kinnitavad, et õpetus on suudetud säilitada muutumatuna. Kuna tol ajal andsid õpetusi edasi vaid oma ala tuntud ja kõrgelt austatud retsiteerimismeistrid (bhāṇaka), kelle ainsaks ülesandeks elus oli Buddha antud tekstide sõna-sõnaline meelespidamine, siis pole põhjust kahelda nende võimekuses, oskustes ega dhamma sõna-sõnalise säilitamise siiruses.

Traditsiooni kohaselt struktureeriti kõik kolm kolvi (vinaya, piṭaka, mātikā) esimese Sanghakogu ajal, kuid lõplik sisu ja vorm formuleeriti kolmandal Sanghakogul.

Esmakordselt pandi Tipiṭaka kirja ilmselt kusagil 1. saj e.m.a. Esialgu säilitati Buddha õpetused palmilehtedele kirjutatuna, hiljem raiuti tekstid suurtele kivitahvlitele. Ainukesena säilis Tipiṭaka tervikuna palmilehtedele kirjutatuna Tseilonil.

Kohe peale kirjaliku teksti ilmumist hakkasid mungad koguma Tipitakaga seotud paali ja singhali (Sri Lanka) keelseid tekste, kommentaariumeid ja ajaloolisi kroonikaid. Kuna paali keel oli theravaaada koolkonna lingua franca, said neid tekste tol ajal uurida vaid vähesed teadlased.

Esimene tuntum ja kättesaadavam Buddha õpetuste paalikeelne kommentaarium (Aṭṭhakathā) kirjutati 5. saj India munga Buddhaghosa poolt, mis sisaldab dhamma üksikasjalikke selgitusi ning analüüse. Peagi järgnesid sellele Buddhadatta (5. saj) ja Dhammapala (6. saj) kommentaariumid and Dhammapala poolt Buddhaghosa kommentaariumitele kirjutatud mitmed alakommentaariumid (tīka). Enamik kaanonijärgseid kommentaariume ja alakommentaariume valmisid 12. saj lõpuks.

Kuigi kommentaariume peetakse õpetuste kokkuvõtete ja selgituste olulisteks allikateks, esinevad seal mõningad lahknevused Tipitakas toodust. Üheks olulisemaks erinevuseks on rahulikkuse arendamisega (samatha-bhāvanā) ja läbinägemise arendamisega (vipassanā-bhāvanā) seotud temaatika. Pole teada, kas Auväärsel Buddhaghosal oli piisavalt aega põhjalike dhammaõpingute kõrval ka meele treenimiseks, kuid theravaada koolkonna kanoonijärgsete tekstide pädevuse temaatika on vastuoluline.

Kuna Tipiṭaka kui ka kanoonijärgsete tekstide ainus eemärk on juhtida inimene virgumisele (bodhi) ja vaibumisele (nibbāna), siis küsimus tekstide autorluse ja pädevuse kohta empiirilise ja tervel mõistusel põhineva lähenemise korral taandub ning määravaks saab saavutuspõhine kogemus ise.

Tipiṭaka - kolm korvi ehk paali Kaanon

Tipitaka koondab endas kolme suuremat Buddha õpetuste korvi ehk kogu, milleks on:

1. Vinayapiṭaka — Vinajakorv, mis sisaldab sangha liikmetele antud elukorraldus- ja käitumisjuhiseid.
2. Suttapiṭaka — Suttakorv, mis sisaldab Buddha ja tema lähimate õpilaste poolt antud õpetusi ehk suttaid.
3. Abhidhammapiṭaka — Ülima õpetuse korv ehk Abhidhamma korv, mis sisaldab Suttakorvis toodud õpetuste summeritud analüüse ja jaotusi (mātikā).