Vabanemine, virgumine ja vaibumine

Ṭhitañāṇa bhikkhu

(Dr Andrus Kahn)

1. TOLLE AJA INDIA USULINE TAUST

 Kuidas tekkis kastisüsteem?

 Millel põhines upanišadide filosoofia?

 Mida kujutas endast śramani usuline liikumine?

2. BUDDHA ÕPETUSE LÜHIÜLEVAADE

 Mida tõdevad 4 arija tõde?

 Kuhu on koondatud kõik autentsed Buddha õpetused?

 Mida tähendab sõltuvusliku tekkimise seadus?

 Milline on dukkha arija tõde?

 Kuidas selgitab teine arija tõde dukkha tekkimist?

 Kuidas lakkab kolmanda tõe kohaselt dukkha?

 Milline on dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde?

3. BUDDHA ÕPETUSE PEAMISED LÄHTEKOHAD

*****************************

1. MILLINE OLI INDIA TOLLE AJA USULINE TAUST?

Budism ehk buddhalus tekkis 6. saj e.m.a Siddhattha Gootama virgumisega, peale mida tuntakse Siddhattha Gootama’t kui Buddhat ehk Mõistnut.

Vahetult enne Buddha (1500–500 e.m.a) valitses Indias kaks võrdselt populaarset religioosset liikumist, milleks olid brahmanism (brāhmaṇa) ja sramanism (sanks śramana श्रमण) ehk samanism (paali: samaṇa).

Brahmanistliku religiooni, mis põhineb peamiselt veeda (vedā) kirjandusel, tõid Indiasse 15.-20. saj e.m.a Põhja-Indiasse tunginud indo-aarialased.

Braahmanite kasti kui religiooni hoidjaid peeti indo-aaria ühiskonnas kõrgeimaks. Usupraktikaid teostasid ainult brahmanistlikud preestrid nende endi poolt kehtestatud range korra ja reglemendi alusel. Brahmanism põhines algselt jumalate kummardamisel, jumalatele hümnide laulmisel ja ohverdamisel, eesmärgiga saada maist hüve, nagu rikkus, tervis, heaolu jms. Kõik olulised elusündmused, nagu eostamine, sünd, nime andmine, esimene juuste lõikamine, kuni surmani välja sai ohverdust nõudvaks usuliseks gṛhya yāga sündmuseks. Võimsate ja rikaste kodudes läbi viidud srauta yāga ohverduse eesmärgiks oli aga jõu, võimu, kuulsuse jm taolise suurendamine.

Aja möödudes arendasid brahmanistlikud preestrid ohverdamise jt usutalituste süsteemi üha salapärasemaks ja keerukamaks, kuni rituaalne aspekt muutus isegi jumalatest ja veedadest olulisemaks. Nii kujunes brahmanismist välja puhtalt rituaalne religioon.

Brahmanid kontrollisid ühiskonnas haridust ning vastutasid sotsiaalse eetika kujundamise ja järgimise eest. Normide rikkumist peeti raskeks patuks.

Kuidas tekkis kastisüsteem?

Aaria ühiskonna braahmanid õpetasid kastisüsteemi (sanks varṇa-dharma), mis jagas inimesed nelja kasti: brahman’ad olid religiooni ja hariduse eestseisjad, kshatriyā klassi moodustasid sõdalased, riigi valitsejad ja nende ülalpeetavad, vaisyā’d olid lihtinimesed ja śūdrā’d töölised.

Aarialaste Indiasse tungimise ajal lõid nad ühiskonna efektiivseks toimimiseks kolm klassi, kus algselt diskrimineerimine puudus. Kui põlisrahvas sai aarialastelt lüüa, muutusid ka nemad aaria ühiskonna osaks. Heledama nahavärviga aarialased hakkasid tumedama nahavärviga põlisrahvast pidama madalamaks klassiks. Sellisest värvide jaotusest (varṇa-bheda) kujunes välja värvide dharma (varṇa-dharma), mis sätestas iga klassi õigused ja kohustused ning määratles kõrgema ja madalama ühiskondliku staatuse.

Brahmanism sätestas naistele töölistega sarnase, meestest madalama seisuse ja „Manusmŗti“ kohaselt polnud naistele religioosseid tegevusi ette nähtud. Kuna usuti, et naistel on väga madal intellekt, jäeti naised ilma vabadusest ning rõhutati kogu elu kellegi kaitse all elamise vajalikkust. Lapsepõlves olid tüdrukud vanemate kaitse all, noores eas mehe kaitse all ja vanas eas laste kaitse all.

Braahmanite traditsioon talletati veedades.

Millel põhines upanišadide filosoofia?

Upanišadide filosoofia on aga hilisem kirjandus, mis on läbi põimunud aarialaste filosoofilise mõtlemisega. Kuni Buddha ajani arendati vedalikku kirjandust neljas etapis, nimelt:

1. „Veda“ ehk „teadmised“. Neli veedat on: „Rigveeda“ (sansk ṛgveda) ehk „Ülistamisteadmised“; „Saamaveeda“ (sansk sāmaveda) ehk „Lauluteadmised“; „Jadžurveeda“ (sanks yajurveda) ehk „Austamisteadmised“; ja „Atharvaveeda“ (sansk atharvaveda) ehk „Atharvāṇa-teadmised“.
2. „Āraṇyaka“ sisaldab selgitusi ja juhiseid rituaalide, tseremooniate ja ohverduste kohta.
3. „Brāhmaṇa“ ehk „Braahman“ on rituaalide, tseremooniate ja ohverduste kommentaarid.
4. „Upanishad“ ehk „Upanišad“ on visualiseerimist käsitlevad tekstid, filosoofilised ideed jms, mis sisaldab rohkelt heterodokssete sramana-traditsioonidega sarnaseid ideid.

„Veda“, „Brāhmaṇa“ ja „Āraṇyaka“ kirjandust juhib peamiselt brahmaanide religioosne mõtlemine. Kuna upanišadide kirjandus on kohati üsnagi vastuolus varasema veedade kirjandusega, arvatakse, et upanišadide õpetused pärinevad braahmanlikest rituaalidest tülgastunud braahmanite ja katthia (sansk kṣatriya) klassi kuulunud mõtlejatelt.

Upanišadide varasemas etapis sisalduvad filosoofilised õpetused, mis hõlmavad „Chāndogya“, „Brhadāraņyaka“, „Aitareya“, „Kausītaki“ ja „Taittiriya“ kirjandust, on ilmselt Buddha ajast. Maailma reaalsuse mõistmist, maisest õnnest loobumist ja sansaarast vabanemist käsitlev uuem upanišadide filosoofia keskendub täiuslikkuse, kõrgeima õnne ja ülima vaimsuse saavutamisele ning oli tol ajal kõrgelt hinnatud vaimuinimeste ringkondades. Selline püüdlus rajanes kolmel postulaadil:

1. asato mā sad-gamaya (असतो मा सद्गमय): juhi mind ebatõelisusest tõelisusesse.
2. tamaso mā jyotir-gamaya (तमसो मा ज्योतिर्गमय): juhi mind pimedusest valgusesse.
3. mṛtyor mām amṛtam gamaya (मृत्योर्मा अमृतं गमय): juhi mind surmast surematusesse.1

Upanišadide kohaselt rajaneb nende õpetus meditatsiooni teel mõistetud reaalsusel, mida tuntakse kui nisat, tat, bhahman ja ātman (sanks ātmā vā are nididhyāsitavyam). Sat olla esmalt eksisteerinud üksi ning hiljem soovinud: „Olgu mind palju!“, mistõttu peaks igaüks olema osa universaalsest reaalsusest. Lähtuvalt upanišadest pole inimesed teadlikud, et üksikisikus avalduv individuaalne aatman (sanks pratyagātman) ehk Mina on sama mis kõrgemat tõde esindav universaalne aatman (sanks jagadātman) ehk Mina, ning usutakse, et selle mitteteadmine ongi olendite sansaaras ringlemise põhjuseks. Kuid samasust mõistes ühineb individuaalne aatman universaalse aatmaniga ja saavutatakse mokṣa ehk vabanemine, ülim õnn ja surematus. Sellise vabastava mõistmise saavutamise tee põhineb pikaajalises erakluses: (1) kiretuse (sanks vairāgya) arendamises, mis seisneb mina-loomisest (sanks ahaṁkāra) lahtiütlemises ja (2) džhaana (sanks jhāna) ehk keskenduse arendamises. Keskendumist arendatakse läbi kolme etapi: (1) śravana („jünger“) mille jooksul õpetakse sobiva õpetaja juhendamisel upanišaade ja brahmanistlikke salaõpetusi, mis peaks paljastama Brahmani; (2) manana („mõtisklus“) ehk õpitust mõtlemine ja selle mõtestamine moel, mis on vaba rõõmust ja leinast; ning (3) nididhyasana (kujustamine) ehk eneses Brahma realiseerimiseks mediteerimine korrates „See oled sina“, eesmärgiga luua Brahma ja Mina ehk aatmani identsuse mõistmine et saada seeläbi Brahmaga üheks.

Mida kujutas endast śramani usuline liikumine?

Mõned teadlased usuvad, et śramaṇa (paali k: samaṇa „pingutaja“ või „rahunenu“, ka loobunu, samana, erakrändur, ränderak) liikumine alguse sai alguse juba enne Buddha sündi Induse oru tsivilisatsioonist, teised aga viitavad aaria päritolule. Usuelu nimel kodust ja majapidamisest loobunud samanad järgisid tol ajal väga erinevaid filosoofilisi ja religioosseid ideid, ja moodustasid erinevaid gruppe. Ka Buddha poole pöörduti sageli kui „samana, saakja poeg“ (samaṇā sākyaputto).2

„Tipiṭaka’s“3 leiduvate tõendite kohaselt domineeris tolle aja Indias kuus śramanā rühma, kes järgisid kuut tuntumat õpetajat, kelleks olid: Pūraṇa Kassapa, Makkhali Gosāla, Pakudha Kaccāyana, Ajita Kesakambala, Nigaṇṭha Nāṭaputta ja Sañcaya Belaṭṭhaputta.

Arvestades tolle aja religioossete ja filosoofiliste vaadete paljusust on selge, et buddhaluse sündides puudus Indias ühtne, enamike poolt tunnustatud mõtlemissüsteem. Kui religioon pakkus nähtamatu ja tõestamatu kõikvõimsa kõigelooja idee läbi varalist õitsengut ja pattude lunastust, siis mõõnasid ja tõuse üle elavad filosoofilised ja metafüüsilised teooriad vastandusid sellele vastuoluliste metafüüsiliste teooriate ja vaadetega maailma ja mina kohta. Buddha aga õpetas, et ükski jumal ei suuda kedagi sansaarast päästa ja nibbaana on saavutatav vaid õigel vaatel põhineva dhamma personaalse teostuse kaudu.

2. BUDDHA ÕPETUSE LÜHIÜLEVAADE

Buddha õpetus rajaneb neljale tõele ja sõltuvusliku tekke õpetusele. Dhamma kohaselt on reaalsus, tegelikkus ehk olemasolu sõltuvusliku, põhjus-tagajärjelise tekkega. Kui lakkab aga põhjus, siis lakkab ka tagajärg ning saavutatakse lõplik tagajärjest vabanemine – nibbaana ehk vaibumine (nibbāna).

Mida tõdevad 4 arija tõde?

Esimene dukkha arija tõde nendib olemasoluga seotud dukkha (vaeva, kannatus, kõik see mida on raske taluda) esinemise fakti. Teine arija tõde määratleb dukkha põhjuseks kire ja naudinguga seotud iha. Kolmas arija tõde ütleb, et põhjuse ehk iha lakkades lakkab ka tagajärg ehk dukkha ning neljas arija tõde ütleb, et dukkha lakkamise seisundisse ehk nibbaanasse viib arija kaheksaosaline tee: õige vaade, õige mõte/kavatsus, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige teadlikkus ja õige keskendus.

Virgumine tähendab Buddha õpetuses arija kaheksaosalise tee teostamise kaudu kõikide plekkide (teadmatus, iha, ahnus, viha, kirg jt) ning köidikute (kehavaade, kahtlus, kõlblusrituaalidesse kinnijäämine jt) lakkamise tulemusena tekkivat olemasolu vahetut nägemist ja mõistmist. Kuna meel on sellises saavutuses vabanenud piirangutest ning näeb vahetult olemasolu püsitut, dukkhalikku ja minatut olemust, ei saa iha enam tekkida, mistõttu puudub uueks sünniks ja seega ka dukkha tekkimiseks alus. Sellise saavutuseni jõudnud isik on Buddhaga võrdne arahant, kes ei ilmne enam üheski olemasoluvallas ja saavutab lõpliku nibbaana ehk vaibumise.

Peale virgumist õpetas Buddha paljudes põhja-India kuningriikides, nagu nt Māgadhi, Kosala, Kuru, Pancāla vajji jt. Tema õpetus rääkis vaid sellest, mis on dukkha ja kuidas saavutada oskuslik (kusala) ja kõlbeline (sīla) tarkus, mis juhib dukkhast välja.

Kust leida Buddha autentset õpetust?

Kõik Buddha õpetused on kirja pandud paalikeelses „Tipiṭaka’s“ ehk „Kolmes korvis“. Kuna Buddha elas Māgadhi linnas ja rääkis maagadhi (māgadhi) keelt, on ka tema õpetused kirja pandud maagadhi keeles, mida hiljem hakati nimetama paali (pāḷi) keeleks. Buddha õpetuse tuumaks on dukkha, teo ja vilja ning sõltuvusliku tekkimise mõistmise kaudu tarkuse, kõlbluse ja keskenduse arendamine, meele puhastamine ning arija tee teostamise kaudu nibbaana saavutamine.

Mida tähendab sõltuvusliku tekkimise seadus?

Sõltuvuslik tekkimine paljastab tõsiasja, et olemasolu pole midagi muud kui katkematu põhjuste ja tagajärgede jada. Sõltuvusliku tekkimise seaduse läbi väljendab õpetus selgesõnaliselt, et mis tahes nähtuse ilmnemisel peab olema põhjus ja ilma põhjuseta ei ilmne midagi. Sestap on ka loogiline, et põhjuse lakkamisel lakkab ka tagajärg.

Buddha eristas selles jadas 12 lüli ehk põhjuslikku seost, mis loob olemasolu ja dukkha. Buddhaluses tähendab dukkha ehk kannatuste mass ei midagi enamat kui empiirilise isiksuse või olendi olemasolu. Selline olemasolu on alguseta ja kestab lugematuid ajastuid seni, kuni lõpevad olemasolu kui tagajärge tingivad põhjused.

Tingitud põhjuslikkuse olemus väljendub järgmiselt:

Kui on see, on too; kui see tekib, too tekib.
Kui ei ole seda, ei ole toda; kui see lakkab, too lakkab.4

Sõltuvusliku tekkimise 12 põhjust (nidāna) on:5

1. Mitteteadmine (avijjā)
2. Moodustised(saṁkhāra)
3. Teadvus (viññāna)
4. Nimi ja vorm (nāma-rūpa)
5. Kuus tajualust (cha āyatanāni)
6. Kokkupuude (phassa)
7. Tunne (vedanā)
8. Iha (taṇhā)
9. Klammerdumine (upādāna)
10. Olemasolu (bhava)
11. Sünd (jāti)
12. Vanadus ja surm (jarā-maraṇa)

Sõltuvuslikul tekkimisel pole nähtavat lõppu ning teadmatusest (avijjā) ümbritsetud ja iha (taṇhā) köidikutega seotud olendite esimest algust pole võimalik tajuda.

Buddha teostatud paṭiccasamuppāda doktriini kohaselt on maailmas võimatud nii äärmused, st eksisteerimine ilma tekkimiseta, nagu upanišadid eeldasid, kui ka lakkamine ilma tekkimiseta, nagu materialistid uskusid.6 Sõltuvusliku tekkimise seadus lükkab tagasi eternalismi ja nihilismi ehk millegi või kellegi sõltumatu tellimise, olemasolu ja lakkamise, sh õpetused „kõik on olemas“ (sabbamatthī) ja „midagi pole olemas“ (sabbaṁ natthī)7 ning kinnitab, et kõik ilmnev sõltub põhjustest ja tingimustest.

Milline on dukkha arija tõde?

Kannatuste ehk dukkha arija tõde (dukkhaṁ ariya-sacca) käsitleb olendite olemasolu tegelikku olemust. Dukkha loomus seisneb selles, et „Kõik mis on tekkimise dhamma (objekt) on lakkamise dhamma (objekt).“8 Kõiki sõltuvuslikult tekkivaid moodustisi (saṁkhārā) iseloomustavad olemasolu kolm omadust: püsitus (anicca), kannatus ehk lõplikku rahulolu mittesisaldavus (dukkha) ja minatus (anatta). „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“9 õpetab Buddha, et kuna ka kõik olend on moodustis, on selle olemuseks anicca, dukkha ja anatta.

Kõik olendiks nimetatavad viis klammerdumiskogumikku – vorm, tunne, taju, moodustised ja teadvus – on samuti tingitud moodustised ning omavad samasugust olemust nagu kõik muu maailmas esinev. Kõik, mis on püsitu, on dukkha (yadaniccaṁ taṁ dukkhaṁ) ehk ei saa pakkuda lõplikku rahulolu ja õnne.10

Kui olendi iha on rahuldatud ja nad saavad mida tahavad, siis tunnevad nad heameelt ning on õnnelikud. Kui aga iha on rahuldamata ja nad ei saa ihaldatavat, tunnevad nad pahameelt ja on õnnetud – see ongi dukkha loomus. Kuna viis klammerdumiskogumikku on moodustunud, püsitud ja seega dukkha, ei saa need moodustised olla „mina“. Minatu kohta ei saa aga öelda, et „see on minu“ (etaṁ mama), „see on mina“ (eso hamasmi) ega „see olen mina“ (eso attā)11. Seetõttu on üks dukkha liikidest moodustumise dukkha (saṁkhāra-dukkhatā).

Kuna olendid tahavad elada rõõmu, heameelt ja naudingust pakkuvas ning selle muutumisel ja ebameeldivaga kokku puutumisel, meeldivast eraldumisel ja ihaldatava mittesaamisel kogetakse pettumust ja kurbust, on teiseks kannatuse liigiks soovimatu muutustega kaasnevad kannatused (vipariṇāma-dukkhatā).12 Kolmas kannatuse liik esindab eluga kaasuvaid vaevasid, nagu sünd, vanadus, haigus, surm, lein, hala, valu, masendus, ahastus – need esindavad valu kannatust (dukkha-dukkhatā).13

Hinduismist pärit hinge (jīva) mõiste on brahmanistliku definitsiooni järgi sat-cit-ananda ehk püsiv/tõeline, teadlik ja õnnis (sacchidānanda).14 Olendite põhjuslikult tingitud olemasolul pole midagi pistmist lakkamatult õndsa ja püsiva hinge ega muu muutumatu suurusega. Vaieldamatult kogevad olendid selles elus rõõmu ja õnne, kuid ükski rõõmu allikas, nagu ka rõõmu tunne ise, ei ole püsiv ning lakkab. Kuna kõik püsitu lõpeb, ei saa see olla ka lõplikku rõõmu ja õnne pakkuv, ja seeläbi ongi püsitu dukkha. Selline avaldus ei ole pessimistlik, vaid olemasolu realistlik, tegelikkusele vastav kirjeldus.

Kuidas selgitab teine arija tõde dukkha tekkimist?

Teine tõde, milleks on kannatuse ehk dukkha tekkimise arija tõde (dukkha-samudaya ariya-sacca) avaldab dukkha allika, milleks on viie klammerdumise kogumiku kaudu tekkiv iha (taṇhā). Kuna kõik on sõltuvuslikus tekkimises, ei saa iha olla dukkha tekkimise esimeseks põhjuseks. Kogu põhjusliku geneesi olemasolu tuleb mõista tsüklilise eksistentsina, sest sellel pole lähtepunkti. Seetõttu on võimalik võtta mis tahes põhjuslikus tsüklis olev põhjus olemasolu või dukkha selgitamise lähtepunktiks. „Dhammaratta pöörlemapanemise suttas“15 nimetab Buddha dukkha põhjuseks iha (ilmselt sel lihtsal põhjusel, et iha on põhjusena võimsaim ning samas arusaadavaim ja ilmseim). Iha on see, mis põhjustab klammerdumise ning klammerdumine omakorda olemasolu, sünni, vanaduse ja surma. Iha juhib uutesse sündidesse, kus naudinguiha, olemasoluiha ja mitteolemasoluiha mõjul luuakse oskamatuse ja teadmatuse tõttu pidevalt uusi meelt reostavad ja dukkhat suurendavaid plekke,16 nagu: ahnus, viha, mitteteadmine, kirg, uhkus, kadedus jt. Iha loob taassündi põhjustavat jõudu ning ei lase sansaarast ega sellega kaasnevast kurbusest ja hirmust vabaneda.

Inimese kavatsused, plaanid ja kalduvused ehk tahtelised moodustised saavad teadvuse püsimise aluseks (viññāṇassa ṭhitiyā). Sellise aluse olemasolul ilmneb teadvus, mis kinnistub alusele. Kinnistunud teadvus hakkab kasvama ja tingib tulevase uue olemasolu. Uue olemasoluga koos tekivad lagunemine ja surm, lein, hala, valu, masendus ja ahastus – selline ongi kogu dukkha massi tekkimine (dukkhakkhandhassa samudayo).17

Mitteteadmisest ja ihast põhjustatud nimi ja vorm tingivad teadvuse (viññāṇapaccayā nāmarūpaṁ).18 Uue, teadvuse põhjustatud nime ja vormi ehk inimeseks nimetatava viie klammerdumiskogumiku tekkimine on ühtlasi ka põhjus dukkha tekkimiseks.

Kuidas lakkab kolmanda tõe kohaselt dukkha?

Dukkha lakkamise arija tõde (dukkha-nirodha ariya-sacca) selgitab, et see, mis on tingitud põhjusest, lakkab selle põhjuse hävitamisel olemast. Kuna tingitud olemasolu ja viis klammerdumise kogumikku on dukkha põhjuseks, on ka dukkha tingitud olemusega. Tekkimine ja lakkamine on vastastikune. Ainus loogiline ja võimalik viis dukkha lakkamiseks on seega dukkha põhjuse ehk „iha jäägitu, kiretu lakkamine, sellest loobumine, selle hülgamine ja ihkamisest vabanemine.“19 Sellist saavutust nimetas Buddha nibbaanaks (nibbāna), mida iseloomustab ihast, kirest, teadmatusest, plekkidest, köidikutest, tulvadest ja kõigest muust piiravast lõplik ja täielik vabanemine.

Kui dukkha lakkamine tähendab juba tekkinud kannatuste pöördumatut lakkamist, siis nibbaana tähendab vaibumist ennast ja ei midagi enamat. Buddha õpetuses tähistab olemasolu (bhava) mõiste 31 olemasoluvalda. Kuna nibbaana ei hõlma ühtegi neist, ega ole sensoorselt tajutav, pole nibbaanat võimalik sildistada selliste terminitega nagu olemasolu või mitteolemasolu.

Milline on dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde?

Dukkha lakkamisele viiva tee arija tõde (dukkha-nirodha-gāminī paṭipadā ariya-sacca) annab meetodi, kuidas ihast vabaneda. Buddha õpetas, et ihal põhinevat dukkha massi on võimalik ületada ainult arija tee teostamise kaudu, milleks on arija kaheksaosaline tee: õige vaade, õige mõte, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige teadlikkus, õige keskendus.20

 Arija kaheksaosalist teed tuntakse ka kesktee (majjhimā paṭipadā) nime all, kuna see hoidub kahest äärmusest, milleks on: (1) naudinguõnnele andumine (kāma-sukha-llikānu-yoga), mis otsib õnne naudinguihade rahuldamisest ning (2) enesevaevamisele andumine (atta-kilamathānu-yoga), mis püüdleb emantsipatsioon saavutamisele jõuliste askeetlike praktikate kaudu.

Sisuliselt tähendab arija kaheksaosaline tee kolme aspekti arendamist, milleks on: tarkus (õige vaade, õige mõte), kõlblus (õige kõne, õige tegu, õige eluviis) ja keskendus (õige püüdlus, õige teadlikkus, õige keskendus).

Mida tähendab õige tarkuse arendamine?

Arija kaheksaosalise tee arendamine on järkjärguline protsess, mis saab alguse õigest vaatest ja sellel rajanevast mõtlemisest.

Õige vaade põhineb õigel arusaamisel neljast arija tõest, teo omamisest ning sõltuvuslikust tekkimisest.

Kuni aaria teele sisenemiseni on tegemist maise õige vaatega (lokiya-sammā-diṭṭhi), mis esineb koos tulvadega ning seotud pälvimuste ja viljade saamisega. Maistületav õige vaade (lokuttara-sammā-diṭṭhi) on aga arijale omane, ilmalikust loobunud, tulvadest vaba ja seotud mõne ariya tee teguriga (vooguastunust kuni arahandini välja).21

Et saavutada maistületav, tõeluse vahetu mõistmine ja olemasolule vastav (yathā-bhūta) nägemine, on vaja esmalt saavutada maine õige vaade neljast tõest, kammast ja viljast ning sõltuvuslikust tekkest. Buddha on korduvalt kinnitanud, et mungad ei tohi teiste õpetajate (laamade, gurude jt) õpetusi ehk dharmasid järgida, vaid peavad teostama ainult tema, Tathaagata, Õigesti Mõistnu õpetatud dhammat, kuna muude dhammade järgmine ei vii virgumisele.

Kuna õige vaade on teiste tee osade mõistmise ja väljaarendamise eeltingimus, pole enne õige vaate saavutamist võimalik teele siseneda. Virgumisse viivasse voogu astunu saab hakata harjutama maistületava õige vaatega kaasnevate teadmiste (ñāṇa) saavutamist.

Kaheksaosalise arija tee teine osa on õige mõtlemine, mis rajaneb õigel vaatel ning kätkeb endas loobunud, mittekuritahtlikku ja mittevägivaldset mõtlemist.22

Maisest loobunud mõtlemine võrsub nime ja vormi (nāma-rūpa) suhtes iha ületanud meeleseisundist.

Kuidas arendada keskendusse juhtivat kõlblust?

Kaheksaosalise arija tee kolmas, neljas ja viies osa – õige kõne, õige tegu ja õige eluviis – moodustavad kõlbluse vundamendi.

Õige kõne tähendab hoidumist vale rääkimisest, laimavast kõnest, karmist kõnest ning tühjast lobast.23 Kui oskamatu, ehk ihal, vihal, mitteteadmisel jt meelt reostavatel plekkidel põhinev kõne loob pettust, ebakõla, hirmu ja raiskab väärtuslikku inimelu, siis oskuslikul ehk ihatul, vihatul ja teadmisel rajanev kõne loob usaldust, sõbralikkust, heatahtlikkust ja kasulikku suhtlemist.24

Õige tegu tuleneb õigest kõnest ja tähendab hoidumist elu hävitamisest, mitteantu võtmisest25 ning naudinguid pakkuvast valest käitumisest hoidumist.26 Selline oskuslik kehaline käitumine väljendab meeles juurdunud, õigel vaatel ja õigel mõtlemisel juurdunud seisundit. Oskamatust käitumisest hoiduv tegutsemine toetab turvalist, rahulikku, õiglast ja tasakaalustatud kogukonna ja ühiskonna toimimist.

Õige eluviis tähendab hoidumist halbatoovast, sobimatust, petlikust ja loomalikust valest eluviisist.27

Halbatoov vale eluviis kätkeb elu hävitamist, mitteantu võtmist, naudingut pakkuvat valet käitumist28 ning nelja liiki mitteoskuslikku kõnet, milleks on valetamine, laimamine, kurjustamine ja tühjast-tähjast lobisemine.29 Ka relvadega, elusolenditega, lihaga, alkoholiga ja mürgiga kauplemine on oskamatu ja halbatoov eluviis.30

Munga jaoks on vinaja kohaselt valeks eluviisiks arstipraksise pidamine, sõnumitoojana tegutsemine, ilmiku korraldusel tegutsemine, paisete/koeranaelte lahtilõikamine, õli, oksendusvahendite või kõhulahtistite andmine ja õli valmistamine nina raviks või mõneks muuks meditsiiniliseks otstarbeks, pilliroo, taimelehtede, lillede, puuviljade, seebisegu, hambatikkude, näopesuvee või talgipulbri kinkimine, meelitavate sõnade ja pooltõdede rääkimine, lastesse kiindumine ning ilmalike asjadega tegelemine.

Petlik vale eluviis hõlmab silmakirjalikku ja omakasu ajendil manipuleerimist, lipitsevat või tahtlikult segadusse ajavat rääkimist, omakasu või meelehea saamise eesmärgil vihjete või märguannete tegemist, ahistavat või lugupidamatut või halvustavat sõnakasutust ning omakasu nimel teistele millegi andmist või nende aitamist.

Loomalik vale eluviis munga jaoks on enda sidumine mitteoskuslike dhammadega ja virgumisele mitteviivate tegevustega, milleks on: tähtede, sümbolite, unenägude, kehamärkide, hiirte näritud riidetüki, riisiterade (nagu ka kohvipaksu) vms põhjal ennustamine, loomade käitumise tõlgendamine, kalliskivide, kariloomade vm kauba hindamine, planeetide liikumise või taevas toimuvate ebatavaliste nähtuste (välk, langev täht jms) põhjal prohvetlik ennustamine, ilma ennustamine jms.

Milline keskendus viib dukkha lakkamisele?

Kaheksaosalise arija tee kuues, seitsmes ja kaheksas osa – õige püüdlus, õige teadlikkus ja õige keskendus – moodustavad keskenduse.

Õige püüdlus hõlmab nelja tahtelist tegevust, milleks on esile kerkimata mitteoskuslike dhammade [= meeleseisundite] vältimise püüdlus; esile kerkinud mitteoskuslike dhammade hülgamise püüdlus; esile kerkimata oskuslike dhammade arendamise püüdlus; ning esile kerkinud oskuslike dhammade säilitamise püüdlus.31

Virgumise teel käija peaks hoiduma kõigist veel mittetekkinud mitteoskuslikest meeleseisunditest, mis võivad tulevikus takistada arija kaheksaosalise tee teostamist, ning hülgama kõik juba esile kerkinud mitteoskuslikud meeleseisundid, mis seda takistavad. Oskuslikke meeleseisundite arendamine ja säilitamine tähendab järjepidevalt juba esile kerkinud oskuslike omaduste (kõlblus, sõbralikkus jms) harjutamist ja püüdlemist selle poole, et arija kaheksaosalise tee teostamisel saaksid juba selles elus kõikide tulvade ületamist võimaldavad seitse virgumisosa (satta bojjhaṅgā) esile kerkida.32

„Pingutuse suttas“33 vastab neljale õigele püüdlusele neli õiget pingutust, milleks on: ohjamise, hülgamise, arendamise ja säilitamise pingutus. Ohjamine tähendab meelte kontrollimist; hülgamine oskamatute meeleseisunditest hävitamist; arendamine seitsme virgumisosa ehk teadlikkuse, dhamma uurimise, energia, rõõmu, rahunemise, keskenduse ja neutraalsuse virgumisosa arendamist; ning säilitamine tähendab juba esile kerkinud heade omadustega keskendusmärkide (ussitav, lilla auklik ja tursunud laip + skelett) kinnistamist.

Õige teadlikkus tähendab igas hetkes püsivat ja kirgast teadlikolekut kõigest kogetavast. Sellist seisundit arendatakse keha, tunnete, teadvuse ja dhammade vaatlemise ning teadlikkuse loomise teel. Keha puhul vaadeldakse ja teadvustatakse keha hingamist, asendeid, tegevusi, kehaosi, elemente ning laipade kaudu keha tõelist olemust. Tunnete puhul vaadeldakse ja teadvustatakse keha ja meelega seotud meeldivaid, ebameeldivaid ja ei meeldivaid ega ebameeldivaid tundeid. Teadvuse puhul vaadeldakse erinevaid teadvusseisundeid. Dhammade vaatlemine ja teadlikkuse loomine hõlmab viie takistuse (naudingusoov, himu ja kuritahtlikkus, laiskus ja loidus, rahutus ja mure ning kahtlus); viie klammerdumise kogumiku (vorm, tunne, taju, moodustised, teadvus); kuue sisemise ja välimise tajualuse (silm-vorm, kõrv-heli jt), seitsme virgumisosa (teadlikkus, dhamma uurimine, energia, rõõm, rahunemine, keskendus ja neutraalsus) ja nelja arija tõe vaatlemist ja teadvustamist.

Arija kaheksaosalise tee viimane osa on õigest vaatest alguse saanud ning õigel teadlikkusel rajanev õige keskendus. Selleks harjutatakse keskendumist neljal järjest süveneval keskendumistasandil (jhāna), milleks on keskendumine esimeses, teises, kolmandas ja neljandas džhaanas.34

Buddha õpetas kahte keskendusega seotud dhammat: rahu arendamist (samatha bhāvanā) ja läbinägemise arendamist (vipassanā bhāvanā). Kui rahu arendamise abil on džhaana saavutatud, meel tasakaalustunud ning kirg (rāga) ja viis takistust (naudingusoov, himu ja kuritahtlikkus, laiskus ja loidus, rahutus ja mure ning kahtlus) peatunud, on võimalik jätkata läbinägemise arendamisega.35

Neljandas džhaanas saavutatakse vahetul taipamisel põhinevate teadmiste esilekerkimise järel üleloomulikud võimed (iddhividhā) ja ülimad teadmised (abhiññā) ning dukkha ehk vaeva kannatuse ja tulvade (āsavā), nende põhjuste, lakkamise ja lakkamisele viiva tee ning uute sündide rattast pöördumatu vabanemise teadmine ja nägemine.36

Ilma õiget keskendust saavutamata pole virgumine ega nibbaana saavutamine võimalik.

3. BUDDHA ÕPETUSE PEAMISED LÄHTEKOHAD

Buddha lükkas tagasi mina, hinge ja aatmani teooriad. Mõisted hing, mina või aatman viitavad olemasolule, mis on muutumatu, igavene ja hävimatu. Olemasolu on aga püsitu, lõplikku rahulolu mittesisaldav. Mis on püsitu ja dukkha, ei saa olla mina. Vastupidised uskumused ei võimalda aga näha tegelikkust olemasolule vastavalt (yathā-bhūta) ega vabaneda dukkhast ehk kannatustest.

Upanišadid uskusid, et on olemas kõrgemat tõde esindav kosmiline ehk universaalne aatman ehk mina, millest pärineb üksikisikus avalduv individuaalne aatman ehk mina. Individuaalne aatman peab puhastuma sansaara kannatustes ning mõistma samasust universaalse aatmaniga, mille tulemusena peaks saama need kaks taas üheks. Aatman usuti olevat igavene, see, mis jääb püsima kõige muu hävides.

Idee minast ja sellesse klammerdumine loob minavaate (atta-diṭṭhi) ning sellel põhinevad mina olen, minu oma, mina ise (etaṁ mama, esohamasmi, eso me attā). Keha pidamine endaks loob kehapõhise vaate (sakkāya-diṭṭhi) ja sellel põhineva uskumuse minu keha. Mina olen, minu oma ja minu keha vastandumisel arusaamaga sina oled, sinu oma, sinu keha loob vastuseisu ja klammerdumist, mis juhib dukkhasse.37

Buddha lükkas ümber ka enne teda elanud ratsionaalsete filosoofide poolt väljamõeldud hingeteooria. Ta näitas, et ei metafüüsilist või filosoofiliselt väljamõeldud hinge, ega ka empiirilist hinge pole lakkamatult muutuvas, lõplikku rahulolu mittesisaldavad ja minatus olemasolus olemas. Kõik mis on tekkimise objekt on ka lakkamise objekt.38

Mina, hinge ja aatmani spekulatsioonid on asjade ja nähtuste tõelise olemuse mitteteadmise paratamatu tagajärg. Selliste valede vaadete viljakast pinnasest võrsuvad ikka ja jälle iha, mitteteadmine, ahnus, kadedus, viha, pettekujutlus jt meelt hägustavad ja reostavad plekid, mis juhivad uue sünni taas kannatusterohkesse sansaarasse. Seeläbi ei võimalda soovmõtlemisel ja illusioonidel rajanevad mina, hinge ja aatmani spekulatsioonid saavutada olemasolule vastavat nägemist ja mõistmist ega lõplikku kannatustest vabanemist.

Buddha õpetuse kohaselt koosneb olend viiest klammerdumise kogumikust, milleks on vorm, tunne, taju, moodustised ja teadvus. Vorm (rūpa) koosneb aine omadusi esindavast neljast elemendist, milleks on maa, õhk, vesi ja tuli. Tunded (vedanā) tekivad välise ja sisemise tajualuse (silm-objekt, kõrv-heli jt) ning teadvuse kokkupuute tulemusena. Kokkupuutest tekkinud tunne vastab kontakti iseloomule. Kontaktist tekib taju (saññā) ning tajumuljele vastavad moodustised (saṅkhāra) ehk mõtted, ideed jms. Sisemisest ja välimisest tajualusest tingituna ilmneb vastav teadvus (viññāṇa), mis koordineerib tunnet, taju ja moodustisi. Tunne, taju ja teadvus tekivad samaaegselt, on lahutamatult seotud, ega ole teineteisest eraldatavad – inimene tajub tunnet ja teadvustab, mida tajub.39

Kuna miski viiest klammerdumise kogumikust pole püsiv ega oma iseseisvat, sõltumatut olemasolu, siis esindavad hinge, mina jt mitteteadmisel rajanevad spekulatsioonid vaid soovmõtlemist, asjade nägemine nii, nagu neid näha tahetakse. Mis on aga püsitu, ei saa olla lõplikku rahulolu sisaldav, mistõttu on viis klammerdumise kogumikku dukkha. Mis on aga püsitu ja dukkha, ei saa olla mina ega minu oma.40

Kuigi Buddha lükkas nähtavatele ja vastuvaidlematutele faktidele tuginedes tagasi mittenähtavaje ja kujuteldavale soovmõtlemisele rajaneva püsiva hinge teooria (sassata-vāda) ja aatmani ehk mina teooria (ātma-vāda), eitas ta lõpliku ja täieliku hävimise teooriat (uccheda-vāda). Ta õpetas, et mõlemad vaated – kõik on olemas ja midagi pole olemas – esindavad äärmuslikku mõtlemist.41 Seeläbi pole Buddha õpetus ei eternalistlik ega nihilistlik, vaid realistlik.

Buddha ei lükanud tagasi midagi ilma põhjuseta, vaid õpetas mõistma ja nägema olemasolu tegelikkusele ehk olemasolevale vastavalt. Ta õpetas, et kõik ilmnev sõltub põhjusest ja tingimusest. Ilma põhjuse ja tingimuseta ei teki midagi ning põhjusest ja tingimusest ilmnenu lakkab, kui lakkab selle aluseks olev põhjus ja tingimus. Seeläbi ei saa olla olemas ka muutumatu või hävinematu mina, aatman, hing ega ükski muu suurus.

Buddha õpetuse kohaselt ei piirdu olendite eksistents vaid praeguse eluga, vaid kõik olendid ringlevad alguseta sansaara ehk uute sündide tsüklis. Vastavalt eelnevas või selles elus loodud kammale ehk tahtelistele teadvusemoodustistele ilmneb keha lakkades uus olemasolu (puna-bbhava) kas naudingute, vormide või vormideta vallas. Kui aga tahtelisi moodustisi ei teki, ei saa ka uut olemasolu tekkida (yattha natthi saṅkhārānaṁ vuddhi, natthi tattha āyatiṁ punabbhavābhinibbatti).42 Ta õpetas, et see, mida inimene kavatseb (pakappeti) ja mis plaanib (anuseti) (= kamma ehk mõttelised moodustised) ning mille poole on kalduvus, sellest saab teadvuse alus (viññāṇassa ṭhitiyā). Teadvuse alus on teadlikkuse tugi/objekt (ārammaṇe sati patiṭṭhā viññāṇassa hoti). Kinnistunud teadvuse kasvamisega toimub ka uue olemasolu loomine (puna-bbhav-ābhinibbatti), mille tulemusena tekib uus eksistents ja sellega seotud lein, hala, valu, masendus ja ahastus – selline ongi kogu dukkha massi tekkimine.43

Sõltuvusliku tekkimise seaduse kohaselt on olemasolu tahtelise teo ehk kamma tulemus. Buddha õpetas: „Tahe (cetanā) on, bhikkhud, tegu, ma ütlen. Tahteline tegu tehakse sõna, keha [ja] meelega“.44

Tegu võib olla kas oskuslik (kusala-kamma) või oskamatu (akusala-kamma), sõltuvalt sellest, kas teo aluseks olev iha (taṇhā) või tahe (cetanā) on võrsunud kõlbelisest ja oskuslikust juurest, milleks on ahnusetus, vihatus ja pettekujutlusetus või kõlbetust ehk oskamatust juurest, milleks on ahnus, viha ja pettekujutlus.45

 Kuna tegu tehakse enda tahtest, peab teo teinud olend ka selle eest vastutama ning tagajärje ehk vilja vastu võtma. Kolmel oskuslikul juurel põhinevast teadvusest võrsub 10 oskuslikku ja ehk õnne toovat käitumist (sucarita), milleks on keeldumine: elu hävitamisest, mitteantu võtmisest, naudinguid pakkuvast valest käitumisest, vale rääkimisest, laimu kõnelemisest, karmilt kõnelemisest ning tühjast ja viljatust jutust, himust, kuritahtlikkusest ja valedest vaadetest. Oskuslik käitumine toob õnne ja juhib kannatustest välja. Kolmel mitteoskuslikul juurel põhinevast teadvusest võrsuvad aga 10 mitteoskuslikku ja dukkhat toovat käitumist (duccarita), milleks on: elu hävitamine, mitteantu võtmine, naudinguid pakkuv vale käitumine, vale rääkimine, laimu kõnelemine, karmilt kõnelemine, tühjast ja viljatust jutustamine, himu, kuritahtlikkus ja valed vaated.46

Teiseks teo oskusliku või mitteoskusliku määratluse kriteeriumiks on teo mõju. Kui tegu kahjustab (byābādhāya) ennast, teist või mõlemaid, on tegemist oskamatu teoga. Kui aga tegu teeb kasu ja õnnistust (hitāya) endale, teisele või mõlemale, on tegu oskuslik.47

Kõige laiduväärsem ning kõikide oskamatute tegude allikas on vale vaate omamine ja selle edasiõpetamine. Buddha õpetuse kohaselt ei tohi ise omada valet vaadet ega oskamatult käituda, teisi vale vaate omaksvõtmisele või oskamatule käitumisele julgustada, valet vaadet või oskamatut käitumist kiita ega valest vaatest ja oskamatust käitumisest ülistavalt rääkida – kõik sellised teod juhivad uue sünni kannatusterohkesse olemasollu ehk niraajasse.48

Buddha lükkas tagasi teo vilja ülekandumise ja kollektiivse karma spekulatsioonid. Ükski tajuv olend – ei inimene, lind, loom, roomaja, kala, deeva, brahma ega keegi muu, ei ole midagi enamat, kui tahteliselt kolme kamma ukse ehk keha, kõne ja meele (mano) kaudu loodud teole vastava vilja ajutine manifestatsioon, mis ilmneb mõnes olemasoluvallas nime ja vormi (nāma-rūpa) ajutise ühendusena.49 Nii soovimatu kui ka soovitu ilmnemine ei ole põhjustatud teiste inimeste, jumala, universumi, saatuse ega pimeda ja kontrollimatu juhuse poolt, vaid on inimese enda eelmistes eludes või käesolevas elus toime pandud teovili. Kammat ega kamma vilja ei ole võimalik teisele inimesele „üle kanda“. Kuigi osad mahaajaana sektid õpetavad ka tänapäeval nn jagatud ehk kollektiivse karma teooriat (peamiselt tiibeti budism ehk vadžrajaana), ei vasta see Buddha algõpetusele. Buddha on öelnud, et iga inimene on oma kamma looja ja omanik. Keegi ei saa teha teisele kammat ega võtta tema teovilja enda kanda. Näiteks, kui keegi annetab bhikkhule süüa, ei ole võimalik, et tema hea teo vili läheks kellelegi teisele „üle“. Kui midagi sellist esineb hilisema päritoluga tekstides, pärineb see kultuurispetsiifilisest uskumusest, rahvajuttudest või dhamma, kamma ja kamma-vipāka seaduspära toimimise vääritimõistmisest, ega esinda Buddha autentset dhammat. „Deeva sõnumitooja suttas“50 õpetab Buddha, et iga inimese tegu tuleb vaid temale tagasi. Kuna inimese tehtud halb tegu pole toime pannud ei tema ema, isa, vend, õde, sõber, tema kaaslane, sugulane, erakrändur, braahman, ega deeva, vaid halva teo teeb tema ise, siis kogeb teole vastavat vilja ainult tema ise.

Kuna virgumise seisukohast on õige vaade teo olemusest määrava tähtsusega ja kuna iga tegu, ka kõige väiksem, mida kogetakse hea või halvana, toob kaasa teole vastava vilja, õpetas Buddha:51

Ära arva: „Pälvimused ei minu juurde [tagasi] tule“.
Langevad veetilgad võivad täita isegi veeanuma.
Arukas täidab end pälvimustega [ka siis, kui neid] vähehaaval koguneb.

Ära arva: „Kuri ei minu juurde [tagasi] tule“.
Langevad veetilgad võivad täita isegi veeanuma.
Lapsik täidab end kurjaga [ka siis, kui see] vähehaaval koguneb.

ALLIKAD

1 „Brhadāranyaka“, „Upanishad“ 1.3. 27.
2 „Sarabhasuttaṁ“ AN 3.64 jpt.
3 „Sāmaññaphalasuttaṁ“ DN 2.
4 „imasmiṁ sati idaṁ hoti. imassuppādā idaṁ uppajjati. imasmiṁ asati idaṁ na hoti. imassa nirodhā idhaṁ nirujjhati… .“ – „Paṭiccasamuppāda-sutta“ SN 12.1-2, „Natumha-sutta“ SN 12.37 jpt.
5 „Paṭiccasamuppāda-sutta“ SN 12.1–2 jt.
6 Vt täpsemalt ptk „ Vale vaade (micchā-diṭṭhi)“ tabel „6 peamist valet vaadet“, ajitakesakambalavāda
7 „Kaccānagotta-sutta“ SN 12.15.
8 „yaṁ kiñci samudayadhammaṁ sabbaṁ taṁ nirodhadhamman ti.“ – „Vinayapiṭaka“, „Mahākhandhaka“ Kd 1 („yasassa pabbajjā niṭṭhitā“); „Dhammacakkappavattana-sutta“ SN 56.11; Ambaṭṭha-sutta DN 3; „Upāli-sutta“ MN 56; „Purābhedasuttaniddesa“ Mnd 10; „Mahākhandhaka“ Kd 1; „Suppabuddhakuṭṭhi-sutta“ Ud 5.3; „Paṭisambhidākathā“ Ps 2.6 jpt (kordub enam kui 30 suttas).
9 „Dhammacakkappavattana-sutta“ SN 56.11.
10 „Kiṁdiṭṭhika-sutta“ AN 10.93.
11 Märkus: netaṁ mama on etaṁ mama („see on minu“) eitav vorm, neso hamasmi on eso hamasmi („see on mina“) eitav vorm ning na meso attā on eso attā („see olen mina“) eitav vorm.
12 „Dukkha-sutta“ SN 38.14.
13 „Paṭha­ma­vibhaṁ­ga­-sutta“ SN 48.36.
14 https://www.collinsdictionary.com/dictionary/english/sat-cit-ananda
15 „Dhammacakkappavattana-sutta“ SN 56.11.
16 „idaṁ kho pana bhikkhave, dukkhasamudayo ariyasaccaṁ: yāyaṁ taṇhā ponobhavikā nandi rāgasahagatā tatra tatrābhinandinī, seyyathīdaṁ: kāmataṇhā bhavataṇhā vibhavataṇhā.“ – „Dhammacakkappavattana-sutta“ SN 56.11; „Khandha-sutta“ SN 56.13 jpt.
17 „Cetanā-sutta“ SN 12.38.
18 „Paṭiccasamuppādasutta“ SN 12.1.
19 „idaṁ kho pana bhikkhave dukkhanirodham ariyasaccaṁ: yo tassā yeva taṇhāya asesavirāganirodho cāgo paṭinissaggo mutti anālayo.“ – „Dhammacakkappavattana-sutta“ SN 56.11.
20 „Dhammacakkappavattana-sutta“ SN 56.11.
21 Mahācattārīsaka-sutta MN 117.
22 Maggavibhaṅga-sutta SN 45.8.
23 Maggavibhaṅga-sutta SN 45.8.
24 „Cunda-sutta“ AN 10.176.
25 adinnādāna [a „mitte“ + dinna „antud“ + ādāna „võtmine“, „haaramine“] hõlmab munga puhul kõike, mida ei ole talle käest-kätte antud või annetatud. Ainsaks erandiks on Vinaja kohaselt vesi.
26 Saccavibhaṅga-sutta MN 141. Vibhaṅga-suttas SN 45.8 on naudinguid pakkuva vale käitumise (kāmesu micchācāra) asemel mittebrahmalik käitumine (abrahmacariyā).
27 Maggavibhaṅga-sutta SN 45.8.
28 Vaata peatükk „Õige tegu“
29 Vaata peatükk „Õige kõne“
30 „Vaṇijjā-sutta“ AN 5.177.
31 Maggavibhaṅga-sutta SN 45.8.
32 Bojjhaṅga Saṁyutta, Nibbedhabhāgiya-sutta SN 46.28, Ekadhamma-sutta SN 46.29.
33 Padhāna-sutta AN 4.13.
34 Maggavibhaṅga-sutta SN 45.8.
35 Bālavagga AN 2.31; Jhānanisasaya-sutta (Sāvatthinidānaṁ) AN 9.36.
36 Sāmaññaphala-sutta DN 2.
37 „Assutavā-sutta“ SN 12.61, „Mahāpuṇṇama-sutta“ MN 109 jpt.
38 "Anattalakkhaṇa-sutta" SN 22.59.
39 „Upādānaparipavatta-sutta“ SN 22.56; „Sattaṭṭhāna-sutta“ SN 22.57; „Mahāhatthipadopama-sutta“ MN 28; „Mahāvedalla-sutta“ MN 43 jpt.
40 „Anattalakkhaṇa-sutta“ SN 22.59.
41 „Kaccānagotta-sutta“ SN 12.15.
42 „Atthirāgasutta“ SN 12.64; „Sabbamatthītikathā“ Kv 1.6; „Paññattihāravibhaṅga“ Ne 14.
43 „Cetanāsutta“ SN 12.38; „Dutiyacetanāsutta“ SN 12.39; „Tatiyacetanāsutta“ SN 12.40 jt.
44 „cetanāhaṁ, bhikkhave, kammaṁ vadāmi. cetayitvā kammaṁ karoti – kāyena vācāya manasā“. – „Nibbedhika-sutta“ AN 6.63; „Saṁgīti-sutta“ DN 33 jpt.
45 „Akusalamūla-sutta“ AN 3.69.
46„Sammādiṭṭhi-sutta“ MN 9, „Cunda-sutta“ AN 10.176, „Paṭhamasañcetanika-sutta“ AN 10.217, „Pāṭaliya-sutta“ SN 42.13, „Sāleyyaka-sutta“ MN 41 jpt
47 „Mahāsīhanāda-sutta“ MN 12; „Mahādukkhakkhandha-sutta“ MN 13 jpt.
48 „Pāṇātipātī-pāḷi“ AN 4.264, „Adinnādāyī-pāḷi“ AN 4.265, „Micchācārī-pāḷi“ AN 4.266, „Musāvādī-pāḷi“ AN 4.267, „Pisuṇavācā-sutta“ AN 4.268, „Pharusavācā-sutta“ AN 4.269, „Samphappalāpa-sutta“ AN 4.270, „Abhijjhālu-sutta“ AN 4.271, „Byāpannacitta-sutta“ AN 4.272 ja „Micchādiṭṭhi-sutta“ AN 4.273.
49 „Nibbedhika-sutta“ AN 6.63.
50 „Devadūta-sutta“ MN 130.
51   „mā pamaññetha puññassa na maṁ taṁ āgamissati