a (1) eesliide ā- lühendatult enne topelt konsonanti, nt: ā + khyā = akkhāti (kuulutama); (2) eitav eesliide nimi- ja omadussõnadele, nt: a + bhī = abhaya (hirmutu); tähenduselt sarnane eesliidetega na-, nir- ja vi-; an- täishääliku ees: anattā [a + (n) + attā] minatu, mitte-mina. (3) viide minevikule või tinglikule kõneviisile.

akaniṭṭhā, akaniṭṭha [a + kaniṭṭha] (m) 1: kõrgeim või mitte kõige noorem [na + yuva + iṭṭha] ehk vanim taevas (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist viimane tasand, üks viiest puhtast elupaigast (pañca suddhāvāsā), kus deevade elueaks 16 000 ajastut (kappa) – Vibh lk 540-543, Saṅgītisutta DN 33; vt bhūmi; Suddhāvāsa. 2: (adj.) ülim; suurim; valgustatud. 3: [na + yuva + iṭṭha] mitte kõige noorem.

Aassakā üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) – Bojjhasutta AN 8.45.

Ababa Niraaja valla/piirkonna nimetus; vt Niraya.

ābādha (adj.) [ā + bādh „rõhuma“] viletsus, valu, ahastus; haigus, tõbi.

abala (adj.) [a + bala] mittetugev, jõuetu; vt bala.

abbhakkhāna [abbhakkhāti] (n) (vale)süüdistus, laim.

abbhakkhāti [abhi + ā + khyā] räägib süüdistusele vastu; laimab.

abbhaññāsi = [(abhijānāti); abhi + jñā] vahetu teadmine.

abbhokāsa [abhi + avakāsa] avatud ruum; koht vabas õhus, lageda, varjualuseta taeva all.

abbhokāsika [abbhokāsa] kuulub avatud ruumi juurde; see kes elab vabas õhus, lageda taeva all; avatud looduses varjupaigata elamine; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

abbhuggacchati [abhi + ud + gacchati] läheb edasi/välja/kohtuma; tõuseb.

abbhuggata [abbhuggacchati] edasi/välja/kohtuma läinud; tõusnud.

Abbuda Niraaja vald/piirkond; vt Niraya.

ābhā [ā + bhā] särav.

Ābhā Suttanta tekstides loetletud 31. olemasoluvallast neljateistkümnenda deevade valla nimetus – Saṅkhārupapattisutta MN 120.

abhabba [a + bhabba] 1. suutmatu, mittevõimeline, mõjuta; 2. mittevõimalik. Vt bhabba.

ābhassara [ābhā + svarm (sarīra keha?)] valgussära, hiilgav valgus.

ābhassara hiilgava säraga deevade vald (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist (rūpa-bhūmi) kuuenda Brahmade tasandi nimetus; vt bhūmi. Ābhassara deevade teadvus vastab teisele džhaanale (jhāna), mis saavutatakse nt neljale brahmavihaarale keskendumise teel – Anuruddhasutta MN 127 –, kus mõtlemine (vitakka) ja läbiuurimine (vicāra) on lakanud ning rõõm (pīti) (sealsed deevad toituvad rõõmust) ja sõbralikkus (mettā) on aktiivsed. Kui bhikkhu peaks suremise ajal viibima teises džhaanas, toimub uus sünd Ābhassara deevade valla brahmana – ANA 1:188, MNA 4. 16. Selle valla brahmad toituvad rõõmust (pīti-bhakkha) – KN Dhp 200, Piṇḍasutta SN 4.18, Brahmajālasutta DN 1 jt . Ābhassara deevade vallast kostub lakkamatult lummavalt kaunis heli: “O, milline õnn, o, milline õnn!“ (aho sukhaṁ, aho sukhan ti) – Bhaddajisutta AN 5.170.

ābhata [ā + bharati] toodud (sinna või siia), tassitud, toimetatud, viidud. yathābhataṁ nagu on tekkinud/ilmnenud.

ābhāti [ā + bhā] särab (valgust), hiilgab, kiirgab (kiirtena).

abhāvita [pa + bhū + a] mittearenenud, mittesuurenenud.

abhaya (m) [a + bhaya] hirmutu, mittehirmunud; kartmatu, mittekartev; kohkumatu; vt bhaya.

abhayā (n) ploomipuu, kollaste viljadega mürobalaan.

abhi eesliide, tähendab valdusse (üle)võtmist, valdamist; suunas, vastu, kuni, üle, kõrgem, läbi, ümber(ringi).

abhibhavana [abhi + bhavati] ületama, valitsema, valdama, võitma, alistama.

abhibhavati [abhi + bhū + a] ületab, võidab.

abhibhāyatana meisterlikkuse alus, teostatakse nt kasina teel saavutatud džhaanade arendamiseks aṭṭha abhibhāyatana [aṭṭha abhibhū + āyatana] kaheksa meisterlikkuse alust on: (1) sisemise vormitaju teel väliste vormide piiritletud, ilusa või koledana nägemine; (2) sisemise vormitaju teel väliste vormide piirituna, ilusa või koledana nägemine; (3) sisemise vormideta taju teel väliste vormide piiritletud, ilusa või koledana nägemine; (4) sisemise vormideta taju teel väliste vormide piirituna, ilusa või koledana nägemine; (5) sisemise vormideta taju teel välise vormi kui sinise, sinise värvi, sinise ilmnemise ja sinise peegelduse nägemine; (6) sisemise vormideta taju teel välise vormi kui punase, punase värvi, punase ilmnemise ja punase peegelduse nägemine; (7) sisemise vormideta taju teel välise vormi kui kollase, kollase värvi, kollase ilmnemise ja kollase peegelduse nägemine; (8) sisemise vormideta taju teel välise vormi kui valge, valge värvi, valge ilmnemise ja valge peegelduse nägemine – Abhibhāyatana-sutta AN 8.65, Accharā­saṅghāta [Apara a­ccharā­saṅghāta] AN 1.439 –446, Mahāsakuludāyi-sutta MN 77, „Mahāparinibbāna-sutta“ DN 16 jt.

abhibhū [abhi + bhū] võitmine, ületamine; võitja; ületaja, valdaja, meister.

abhibhūta [abhi+bhavati] ületanud, võitnud.

Abhidhammapiṭaka [abhi + dhamma + piṭaka] Abhidhammakorv. Tipiṭaka kolmas korv, koosneb seitsmest raamatust, mis on sisuliselt Suttakorvis (Suttapiṭaka) toodud Buddha õpetuse summeeritud ja süstematiseeritud analüütiline esitlus tabelite, jaotuste ja loeteludena (mātikā). Suur osa Birma sanghast on spetsialiseerunud abhidhamma uurimisele.

abhiharati [abhi + harati] tooma, pakkuma; needma, kiruma, teotama; põhjustama toomist, omandamist; külastama, kaasa võtma, minema.

abhijānāti [abhi + jñā] kogemuspõhine teadmine, teadmus, äratundmine.

abhijappā [abhijappati] palvetamine, anumine; kõrgemaihalus.

abhijappati [abhi + jappati] pomiseb palveid, anub; palvetab; ihaleb.

abhijāta [abhi + jāta] kõrge sünniga, sündinud kõrge positsiooniga peres, mille vastandiks on avajāta [ava + jāta] madal sünnipositsioon.

abhijjhā [abhi + dhyā] (saama)himu; peaaegu sama mis lobha (ahnus), nt teise omandi suhtes –Cundasutta AN 10.176, Sāḷhasutta AN 3.66; vt pañca nīvaraṇāni. Üks kolmest akusalakammapatha.

abhijjhāvisamalobho [abhijjhā+ visama + lobha] himu ja ülekohtune ahnus; vt upakkilesa.

abhikkantavaṇṇa [abhi + kanta + vaṇṇa] ülimalt meeldiv ja kaunis; vt Brahmā Sanaṅkumāra.

abhimaddati [abhi + maddati] purustama, põrmustama.

abhimukha [abhi + mukha] vastastikku, näost näkku.

abhiṇhaṁ korduvalt, pidevalt; sage.

abhinibbatti [abhi + nibbatti] saamine, tulemine, uus sünd. 

abhinivajjeti [abhi + nivajjeti] väldib; loobub; viskab maha/ära; vabaneb.

abhinivesa [abhi + nivesa] pühendumus, kinnipidamine, tahtlus; kalduvus; eelarvamus (eriti selles, mis ei vasta tõele); pikendus, laiendus.

abhiññā [abhi + √ñā + ā (ya)] ülimad teadmised, mis ilmnevad vahetu ja kogemusliku mõistmise ehk taipamusega. Need on üleloomulike võimete omamise ja kasutamise teadmised, mille arvuline loetelu varieerub sõltuvalt jaotuse aluseks olevast. cha abhiññā kuus ülimat teadmist on (1) üleloomulike võimete ülim teadmine (iddhividha abhiññā), (2) taevase kõrva ülim teadmine (dibbasota abhiññā), (3) meele läbistamise teadmine (cetopariyañāṇa), (4) (iseenda) eelmiste elude meenutamise teadmine (pubbenivāsānussatiñāṇa), (5) taevase silma teadmine (dibbacakkhuñāṇa) ja (6) tulvade lõppemise teadmine (āsavakkhayañāṇa) Sāmaññaphalasutta DN 2. Viis esimest on maised (lokiya) ja saavutatakse rahu arendamise (samatha bhāvanā) ning viimane maistületav ülim teadmine (lokuttaraabhiññā) ehk arahandi tee teadmine (arahattamaggañāṇa), mis saavutatakse läbinägemise arendamise (vipassanābhāvanā) teel; vt ñāṇa.

abhiraddha [abhi + rādh] rahul(olev); leplik; edukas (saavutamine/lõpetamine).

abhirūpa [abhi + rūpa] hea vormi ehk kehaehitusega (= armas, nägus).

abhisajjana [abhisajjati] tõrelemine, teotamine, needmine; süüdistamine. Esineb ainult -nī lõpuga, nagu nt parābhisajjanī vācā needvad/tõrelevad/süüdistavad sõnad.

abhisanda [abhi + sanda] 1. välja või üle voolav/voogav. kusalābhisanda [kusala + abhi + sanda] oskuslikkusevoog. 2. saagikus. kammābhisanda [kamma + abhisanda] teosaak.

abhisaṅkhāra kõrgemad moodustised; vt saṅkhāra.

abhisankhāra, abhisaṅkhāra [abhi + sankhāra/saṅkhāra] 1. esitamine, sooritamine, tegemine, töötamine, harjutamine. 2. [pälvimuslike moodustiste (puññabhisaṅkhārā), mittepälvimuslike moodustiste (apuññabhisaṅkhārā) ja kõigutamatute moodustiste (āneñjābhisaṅkhārā) või kamma] kogunemine, säilitamine või sellega seotud seisund. abhisaṅkhāra esindab püüdu teha midagi enda heaolu heaks, millega kaasnevad püüdluse juurele (heale või halvale kavatsusele) vastavad, oskuslikud või mitteoskuslikud teo tulemused. Nt puññābhisaṅkhāra on pälvimuslik tegu (= annetamine, kõlblus ja keskendumise arendamine), millel on oskuslik kamma tulemus ehk teovili, mis juhib dhukkast välja, vaibumisse.

abhūta [a + bhūta] mittetõene, olemasolevale ehk tõele/tõelusele mittevastav; vt bhūta. abhūtavādin [abhūta + vādin] see kes räägib valet.

abrahmacariya [a + brahma + cariya] mittebrahmalik (mitte püha, vaga või puhas) käitumine või eluviis; vale kaheksaosalise tee (aṭṭhaṅgiko micchāmaggo) sünonüüm Paṭhamakukkuṭārāmasutta SN 45.18; vt brahmacariyā; brahma; vt brahmacariya.

abrahmacariyā veramaṇī [a + brahma + cariyā veramaṇī] mittebrahmalikust käitumisest hoidumine, mis osades tekstides esineb kui naudingut pakkuvast valest käitumisest hoidumine (kāmesu-micchācāra veramaṇī), viiest kõlblusest kolmas; vt sīla.

abyābajjha, avyāpajjha 1. [a + vyapajjha või bajjha, juureks võib olla kas bādh või pad?] südameheadus; vaba kannatustest (=nibbāna). 2. [a + vyāpadya või a + vyābādhya] vaba rõhumisest või vigastusest; mitte vigastama, mitte kahjustama.

abyāpāda [a + vy + ā + pad] mittekuritahtlikkus, mittepahatahtlikkus, mittevastumeelsus; vt byāpāda.

abyāpādasaṅkappa [abyāpāda + saṅkappa] mittekuritahtlik mõtlemine, üks kolmest oskuslikust mõtlemisest; vt saṅkappa.

abyāpajjādhimutto [a + vyāpajja + adhimutta] mittepahatahtlikkusele pühendumus = arahandi iseloomustus Soṇasutta AN 6.55.

acala [a + cala] mitteliikuv, liikumatu, mittevankuv, vankumatu; kõigutamatus = nibbaana (nibbāna) omadus Vimānavatthu Vv 514.

ācāra [ā + car] käitumine, käitumislaad, praktika; hea käitumine, õige käitumisviis; käitumisjuhis; lähenemine.

ācariya  [ā + car] õpetaja (peaaegu sama mis upajjhāya), juhendaja, instruktor. ācariyapācariya [ācariya + p + ācariya] õpetajate õpetaja. ācariyavāda [ācariya + vāda] õpetaja õpetus = traditsionaalne õpetus, hilisemas kontekstis kui üldisest suunast kõrvalekaldunud, sektantlik õpetus vastandina theravāda [thera + vāda] ehk vanemate õpetusele ehk ortodokssele doktriinile.

ācaya  [etüm ebaselge: ācchurita? akkhaṇa? ā + tsar: vargsi, hiiliv; klõpsatus, lühike heli] 1. sõrmenips, accharāsanghāta [accharā + sanghāta] sõrmenipsu pikkune hetk; näpuots, nagu nt näpuotsatäis soola. 2. [ā + caya] kokkukuhjamine, kogunemine, kasvatamine, mass. 3. (vesi)nümf. Nümfid on ülikaunid deevad, kes näevad välja noored, valdavad erootilist tantsu ja on lummavad lauljad. Tāvatimsa valla jumalate kui ka looduse taevalikust ilu on tekstides kirjeldatud ülivõrdes.

accanta [ati + anta] „kuni lõpuni“; väljaspool (tavalist) lõppu või piiri; täielikult lõppenud, lõplik; ülemäärane, liigne; äärmiselt.

accāraddha [ati + āraddha] liiga palju ette võtnud või harjutanud; liigsuur pingutus.

acchariya [accharā? Buddhaghosa: accharā-yoggan ti acchariyaṁ accharaṁ paharituṁ yuttan ti attho DA I.43] imetlusväärne, imeline, oivaline; Tathaagata epiteet.

acchiddā [a + chidda] mõranematu, pragunematu, mõradeta, pragudeta; vt chidda.

acelaka [na + √cil + a + ka] (m) „mitteriides“, „riieteta“ ehk alasti askeet, ei olnud Buddha järgija.

āciṇa kuhjunud, kogunenud, akumuleerunud. āciṇakamma [āciṇa + kamma] harjumuslik tegu.

āciṇṇa  [ā + ciṇṇa] harjutatud, sooritatud, (harjumuslik) praktika.

acinteyyā [a + cinteti] mittemõeldav, mõeldamatu. Neli mõeldamatut (cattārimāni acinteyyāni) on: (1) Buddha sfäärist/asukohast (buddha-visaya), (2) džhaana sfäärist/asukohast (jhāna-visaya), (3) teoviljast (kamma-vipāka) ja (4) maailmast mõtlemine (loka-cintā), millest bhikkhu ei peaks sügavuti mõtlema, kuna see võib kaasa tuua hullu(meelsu)st (ummāda) ja asjatut pinget (vighāta) Acinteyyasutta AN 4.77.

ādahati [ā + dahati] paneb maha, setitab, korrastab; süütab, põletab.

ādāna [ād + āna, või ā + dā] võtmine, haaramine; kinnihoidmine; kiindumus. adinnādāna [adinna + ādāna] mitteantu võtmine.

adanta [a + danta] ohjamata, st ei ole treeninud kõlblust ega saavutanud käitumise ja (taju)võimete ohjamist, Sallekhasutta MN 8.

ādariya [ādara] austuse ja lugupidamise väljendamine.

adassana [a + dassana] mitte nägema; vt dassana.

aḍḍha 1. üks pool, osa. 2. rikas, jõukas; hästi tehtud.

addiyāmi vt aṭṭiyati.

ādesanā [ā + desanā] ennustama; ära arvama; tähelepanu juhtima, osutama; meelt läbistama teise olendi meeleseisundit nägema.

adhi nimisõnade (omadussõnad, määrsõnad) eesliitena väljendab üleolekut ja rohkust; kuni, suunas, poole, sisse; üle, kohal; eraldi eessõnana: sees, suhtes; mõnikord on adhi alternatiivideks ati ja abhi.

adhicittasikkhā [adhi + citta + sikkhā] kõrgema teadvuse treenimine; vt adhisikkhā; tisso sikkhā.

adhigacchati [adhi + gam + a] jõuab; saavutab, omandab; leiab; mõistab.

adhigama [adhi + gacchati] omandamine, (meele arendamisega seotud eesmärgi) saavutamine; mõistmine; teostus.

adhigata [adhi + √gam + ta (adhi + gacchati)] saavutatud; leitud; mõistnud; saavutamine; mõistmine; vt adhigacchati.

adhikaraṇa [adhi + karaṇa] 1. juures viibimine, (kellegi) järele vaatamine. 2. arutelu teema; õigusalane küsimus; vaidlus.

adhimāna [adhi + māna] üleolevus, enese paremaks pidamine teistest; omadus, mis ei saa arahandi meeles enam kunagi esineda Arahattasutta AN 6.76.

adhimokkha [adhi + muc] kindel otsus, otsusekindlus; veendumus.

adhimuccati [adhi + muc + ya] kaldub; (kellegi/millegi poolt) kallutatud; kohandub; kehasse sisenema.

adhimutta [adhi + muccati = adhimuttika] enese suhtes rakendamine; (kellegi/millegi poolt) kallutatud; kalduvus.

adhimutti  [adhi + mutti] otsus, kavatsus, määratlus (= adhimutta).

adhipaññāsikkhā [adhi + paññā + sikkhā] kõrgema tarkuse treenimine; vt adhisikkhā; tisso sikkhā.

ādhipateyya [ādhi + pateyya] (ülem)võim, kontroll; võimas, kontrolli omav.

adhippāya [adhi + ppa] 1. kavatsus, soov. 2. tähendus, järeldus.

adhisikkhā [adhi + sikkhā] kõrgem treening bhikkhule kohustuslik kolmekordne treening (tisso sikkhā): (1) kõrgema kõlbluse treening (adhi-sīla-sikkhā) = vabanemisjuhiste põhise ohjamise kaitse (pātimokkha-saṁvara-saṁvuta); (2) kõrgema teadvuse treening (adhi-citta-sikkhā) = keskendumine (samādhi = 4 rūpa-jhāna); (3) kõrgema tarkuse treening (adhi-paññā-sikkhā) = tarkus (paññā), mis juhib teadmisteni (ñāṇa) Paṭhamasikkhāsutta AN 3.86, Dutiyasikkhāsutta AN 3.87, Tatiyasikkhāsutta AN 3.88. adhisīlasikkhā, adhicittasikkhā ja adhipaññāsikkhā on saṁvara, samādhi ja paññā sünonüümid; vt tisso sikkhā.

adhisīlasikkhā [adhi + sīla + sikkhā] kõrgema kõlbluse treenimine; mida teostatakse kolmeosalise kõlbluskogumiku (sīlakkhandha) teostamise läbi ja milleks on (1) väiksema kõlbluse (cūḷa-sīla) treenimine, mis hõlmab õiget tegu, õiget kõnet, noorbhikkhu treeningujuhised (sāmaṇerasikkhā) ja üldiseid treeningjuhiseid; vt sikkhāpada; (2) keskmise kõlbluse (majjhima-sīla) treenimise sisuks on taimede mittekahjustamine, asjade mittehoiustamine, meelelahutustest hoidumine jms ning (3) suure kõlbluse (mahā-sīla) treenimine tähendab hoidumist loomalikult valest eluviisist, milleks on ennustamine, kaitseloitsude/mantrate/manade lausumine/manamine ja nende õpetamine, jm bhikkhu jaoks vale eluviis Sāmaññaphala­sutta DN 2; vt sikkhāpada; adhisikkhā; tisso sikkhā.

adhiṭṭhāna  [adhi + sthā] toetus, alus; seisukoht, eelarvamus; sihikindlus, otsusekindlus; kangekaelsus; meele fikseeritus; määratlemine, kontrollimine. Neli otsusekindlust (cattāri adhiṭṭhānāni) on: (1) tarkuspõhine otsusekindlus (paññā-dhiṭṭhāna), (2) tõepõhine otsusekindlus (saccā-dhiṭṭhāna), (3) helduspõhine otsusekindlus (cāgā-dhiṭṭhāna) ja (4) keskendumispõhine otsusekindlus (upasamā-dhiṭṭhāna) Saṅgītisutta DN 33.

adhiṭṭhānapāramī [adhiṭṭhāna + pāramī] otsusekindlusetäius; vt dasa pāramī (kümme täiust).

adhivacana [adhi + vacana] sõnaline määratlus; koondtermin; metafoor; ülim õpetus.

adhuva, addhuva [a + dhuva] ebastabiilne, mittekindel, saṁsāra omadus; vt dhuva.

ādi [etüm ebakindel] algus(punkt), alge; esimene, esmane, algne; nii edasi, sarnased, nagu nt. ādimajjhapariyosāna [ādi + majjha + pariyosāna] algus, keskpaik, lõpp.

ādicca päike; ādicca nimelisse pärimusliini kuuluv. Buddha oli pärit Päikese-nimelisest põlvnemisliinist Pabbajjāsutta Sn 3.1. ādiccaupaṭṭhānā [ādicca + upaṭṭhānā] päikese kummardamine. ādiccabandhu [ādicca + bandhu] päikese sugulane. üks paljudest Buddha epiteetidest.

ādikalyāṇa [ādi + kalyāṇa] alguses hüveline (dhamma omadus); vt kalyāṇa.

ādīnava [ā + dīna + va] „viletsust täis“, armetus; oht, ohtlik. ādīnavasaññā [ādīnava + saññā] ohutaju. ādinavañaṇa [ādinava + ñaṇa] ohuteadmine, vt ñāṇa. nirādīnava [nis + ādīnava] mitteohustatud.

adinna [a + dinna] mitte antud. adinnādānā veramaṇī [a + dinna + ādānā veramaṇī] mitteantu võtmisest hoidumine, viiest kõlblusest teine; vt sīla, sammākammanta. adinnādāyin [a + dinna + ādāyin] mitteantu võtja, ehk see kes võtab mida pole antud = varas.

adosa [a + dosa] mitteviha, vihatus; tähendab mittevihkamist (adussanā), vihatusetust [vihatut eelhoiakut ehk „viha mitteülesvõtmist“] (adussitatta), sõprust (metti), sõbralikkust (mettāyanā), sõbrustamist (mettāyitatta), hoolimist (anuddā), hoolivust (anuddāyanā), hoolitsemist (anudāyitattaṁ), halastus (anukampā), mittekuritahtliukkus (abyāpāda) ja mittemurelikkust (abyāpajja) Vibhaṅga, Dukanikkhepa Ds 2.3.2. Vt: dosa.

adukkhamasukhavedanā [an + dukkha + ma + sukhā + vedanā] ei dukkha- ega õnnetunne; vt vedanā.

adutiya [a + dutiya] mitteteine (= esimene), teisetu, ainulaadne, Tataagata kirjeldus Ekapuggala-vagga, AN 1.170–187.

āgacchati [ā + gacchati] tuleb (poole, lähemale või tagasi), naaseb; jõuab, ulatub; on ülestähendatud, on pärimuse järgi üle/hoida antud.

āgama [ā + gam] 1. tulemine, lähenemine; juurdepääs; sissetulek; naasemine. 2. traditsioon, traditsiooni hoidja. dhammadharā [dhamma + dharā] dhammahoidja, vinayadharā [vinaya + dharā] vinajahoidja, mātikādharā [mātikādharā] maatriksite (hilisem nimega abhidhamma) hoidja Mahāparinibbānasutta DN 16, Dutiyapāpaṇikasutta [Pāpaṇika 2] AN 3.20, Mahāpadesasutta [Mahāpadesadesanā] AN 4.180. 3. kanooniline tekst (= nikāya).

āgama vt āgacchati.

agāra maja, kodu; onn; vt anagāra.

agārava [a + gāru] mitteaustus, aukartuse ja lugupidamise puudumine; vt gārava.

agārika (m) koduomanik, majaomanik, majaperemees; agārikā (n) majaperenaine.

agāriya  = agārika, ilmik; agārasmā anagāriyaṁ pabbajita läinud majaperemehest mittemajaperemehest erakränduriks.

agāriya mis kuulub maja juurde; elamine majas; majaomanik; koduperenaine; ilmik (vt ka agārika).

āgata [āgacchati] (tagasi) tulnud, (kohale) saabunud: kohal; üle/kätte antud; õppinud; vt āgacchati.

āgatāgamā [āgata + āgamā] kellele on aagama(d) (āgama) üle/hoida antud, ehk traditsiooni hoidja, kelleks olid: dhammahoidja (dhamma-dharā), vinajahoidja (vinaya-dharā) ja maatriksihoidja (mātikādharā) Mahāparinibbānasutta DN 16, Dutiyapāpaṇikasutta [Pāpaṇika 2] AN 3.20, Mahāpadesasutta [Mahāpadesadesanā] AN 4.180; vt āgama.

agati [a (na) + √gam + ti (gati)] (n) mitteminemine või -tulemine või -sihtkoht; vale kurss; eelarvamus; vt agatigamana (mitteminemine); agati epiteediks on nibbānāgati [nibbāna + agati] vaibumine kui miski, kuhu ei saa minna; kus pole ei minemist ega tulemist; kui mitte-sihtkoht.

āgati [ā + gati] (tagasi) tulemine; saabumine; naasmine; vt gati (lähema).

agatigamana [na + √gam + ti (agati) + gamana] (n) „mitteminemise või -tulemise suund“; vale kurss; virgumisse mitteviiv (vale ja oskamatu) keha, kõne või meele teel „minemine“ ehk tegutsemine; minemine/liikumine kuhu/kuidas ei peaks minema/liikuma; eelarvamus. Neli [vaibumisse] mitteviivat liikumist/minemissuunda (cattāri agatigamanāni) on: chanda-, dosa-, moha- ja bhaya-bhayāgatiṁ gacchati ehk oskamatu soovi, viha, pettekujutluse ja hirmu ajel liikumine Tatiyaagatisutta AN 4.19, Paṭhamaagatisutta AN 4.17, Saṅgītisutta DN 33, Siṅgālasutta DN 31, Sāsanapaṭṭhāna Ne 37 jpt.

agga esimene, eelkõige pea-; ülemine; parem; suurepärane, hiilgav, parim (osa); ideaal, kõige suurepärasem asi; oma klassi või tüübi parim; tipp, juure (mūla) vastand; peale, alates. aggaphala [agga + phala] ülim vili ehk arahantsus.

aggatā [agga] ülimuslikkus, paremus, üleolek.

aggi tuli, leek; tulekahju; põletus; palavik.

aggiparicariyāya [aggi + paricariya] tule kummardamine/austamine.

agha [a + gha (ghan) tume] 1. kuri, vaenulik. 2. taevas.

aghamūla [agha + mūla] kurja- ehk vaenujuur.

āghāta [ā + ghāta] kurjus, vaen. anāghāta [an + āghāta] vaenuta, jurjuseta. āghātapaṭivinaya [āghāta + paṭi + vinaya] vaenust või kurjusest välja juhtiv/viiv; vaenu või kurjuse ületamine.

āghātana [ā + ghāta(na), mille tähendus on muutunud] 1. vaenamine, hävitamine, tapmine, hukkamine, surm (= maraṇa). 2. tapamaja; lahinguväli. 3. hukkamiskoht.

Ahaha (häda)niraaja vald/piirkond; vt Niraya.

ahaha [aha] häda hüüatus; oh häda!

āhāra [ā + √har + a] toide; toit. Neli toidet on: (1) füüsiline/söödav toit, nii jäme kui peen (kabaḷīkāro āhāro oḷāriko vā sukhumo), mis loob/toidab keha, (2) kontakt (phassa), mis loob/toidab tunnet, (3) meeleline tahe (mano-sañ-cetanā), mis loob/toidab meelt ja (4) teadvus (viññāṇa), mis loob/toidab nime ja vormi Sammādiṭṭhisutta MN 9, Mahātaṇhāsaṅkhayasutta MN 38.

āhārepaṭikkulasaññā [āhāre + paṭikkula + saññā] toidu ebameeldivustaju, üks 20.st tajust; vt saññā.

ahetu [a + hetu] põhjuseta, tingimuseta.

ahetuapaccayadiṭṭhi [ahetu + apaccaya + diṭṭhi] põhjuseta ja tingimuseta vaade; vääruskumus, mille kohaselt kõik tunded, mida inimene kogeb (õnne, dukkhat või ei dukkhat ega õnne) on põhjuseta ja tingimuseta (= fatalism) Titthāyatanasutta AN 3.61.

ahetuka [a + hetuka] ilma kõlbelise põhjuseta. vt sahetuka; hetuka.

ahi madu.

ahiṁsā [a + hiṁsā] mitte vägivaldne; mitte vigastama, kahjustama ega tapma; vt avihiṁsā.

ahirika, ahirīka [a + hiri + ka] häbitu.

āhita [ā + dhā] fikseeritud, väljakujunenud; süttinud, varustatud kütusega.

ahita [a + hita] mittekasulik, kasutu; vt hita.

ahosi [hoti] (oli) olemasolev; ahosikamma olnud tegu, mõtte või käitumisega loodud tegu, millel ei ole enam avaldumispotentsiaali või -jõudu.

āhuna [ā + hu] (= āhuti) annetamine, austamine.

āhuneyya [ā + hu] kinkeväärt, annetustväärt; vt ka pāhuṇeyya.

āhuti [ā + hu] annetamine, ohverdamine.

aja (m) sokk, oinas; (n) kits (ajā). ajeḷaka [aja + eḷaka] kitsed-lambad. ajavata [aja + vata] kitse jäljendamine; vt vata; ajā.

ajā emane kits; vt aja.

ājāna [ā + jāna jñā] mõistetav; vt durājāna [du + r + ājāna] raskesti/halvasti/valesti mõistetav.

ājāniya [ā + √jan + ya] (m) esmaklassiline; puhastverd loom (hästi aretatud) või inimene (hästi kasvatatud; kõrgemast kastist). purisājañña [purisa + ājañña] õilis või üllas mees. anājāniya [an + ājāniya] mitteesmaklassiline, mitte puhastverd, mitte kõrgemast kastist.

ājañña [ā + jan = sündima, st hästi sündinud] (m) (ājāniya lühivorm) esmaklassiline; puhastverd (loom, aga ka inimene) = hästi aretatud või kasvatatud.

ajāta  [a + jāta] mittesündinud, sündimata.

Ajātasattu kuningas Bimbisāra poeg.

ajavata [aja + vata] kitse jäljendamine, vt vata.

Ajita Kesakambala, Ajitakesakambala üks kuuest Vana India tuntumast ususekti juhist, kes õpetas maailmafilosoofiat (lokāyata) (= materialism + hedonism), mille kohaselt kõik asjad universumis koosnevad vaid neljast elemendist ehk maast, veest, tulest ja tuulest, ning keha surma järel ei toimu uut sündi, sestap ei ole vaja muretseda ei heade ega halbade tegude pärast. Uskus, et elada tuleb õnnelikult ja elu nautides ning surm on absoluutne lõpp Sāmaññaphalasutta DN 2.

ājīva [ā + jīva] eluviis, elamise viis. Tavaliselt sammāājīva ja micchāājīva õige eluviis ja vale eluviis.

ajīva [a + jīva] hingetu, hinge puudumine. Vt jīva.

ājīvapārisuddhisīla [ājīva + pārisuddhi + sīla] eluviisi puhtuse kõlblus; mis tähendab viiest valest eluviisist vaba kõlbelise puhtuse saavutamist.

ājīvapārisuddhisīla [ājīva-pārisuddhi-sīla] eluviisi kõlbeline puhtus; so on vaba suhtlemisest, mis on (1) segadusseajav [ähvardav] (lapanā), (2) vihjav (nemittikatā), (3) halvustav (nippesikatā), (4) kasu/vastuvõtmise taotlemisest kasuga/vastuvõtmisega (lābhena lābhaṁ nijigīsanatā) Sāmaññaphalasutta DN 2.

ajjhatta [adhi + attā (ajjhattaṁ)] sisemine; subjektiivne.

ajjhattikāni āyatanāni sisemine tajualus; vt āyatana.

ajjhosāna [adhi + ava + √sā + ana] kinnituma; kinni hoidma, haakuma, haarduma, rippuma, kleepuma (ilmalikesse rõõmudesse ja naudinguisse).

ajjhosati [adhi + ava + √sā + a + ti] kinnitub, haakub, haardub, ripub, kleepub.

akālena [a + kālena] mitteõige/mittesobilik aeg.

akālika mitteajaline, ajast sõltumatu; kohene; on dhamma ja maistületava vilja (phāla) omadus; vt kālika.

akammāsa mittetäpiline, täppideta, mitteplekiline, plekkideta, plekitu.

akaṅkha [a + kaṅkha] mittekahtlus, kahtluseta, mitteebakindlus, ebakindluseta; igatsuseta, soovita.

akanta [a + kanta] 1. mitteihaldatud, mittearmas(tatud); ebameeldiv; 2. mitte ära/välja lõikama; vt kanta.

ākāra [a + karoti] vorm, välimus; väline tunnus; märk, žest: teesklus; viis, laad; aspekt; põhjus; jaotus, määratlus.

ākāraka  [ākāra + ka] ilmumine, põhjus, viis, maneer.

akaraṇīya [a + karaṇīya] ei tuleks/tohiks/oleks vaja teha; vt karaṇīya.

ākāraparivitakka [ākāra + pari + vitakka] kaalutletud/põhjendatud mõtlemine.

ākāravant  [ākāra] põhjust omama, mõistlik, põhjendatud.

ākāravatisaddhā [ākāra + vati + saddhā] põhjendatud usk; arukal põhjusel (= nägemisel) põhinev usk; vt saddhā.

ākāsa õhk, taevas; (avatud) ruum; mäng (nagu õhku kirjutamise ja ära arvamise mäng). ākāsakasiṇa [ākāsa + kasiṇa] ruumi kasina; vt kasiṇa. ākāsānañcāyatana [ākāsa + anañca (= an + anta) + āyatana] ruumi lõputu vald ehk tasand (bhūmi), nelja vormideta tasandi esimene tasand, kus deevade elueaks on 20 000 ajastut (kappa); vt bhūmi, arūpa-bhūmi; neljast vormita valla džhaanast (arūpajhāna) esimene džhaana; vt cattaro arūpajhāna. Dhammasaṅgaṇī lk 55 jj; Vibhanga lk 183, 245 jt. ākāsa dhātu ruumi element; vt dhātu.

akaṭa  [a + kaṭa] mitte tehtud või mitte loodud, mitte kunstlik, naturaalne. -yūsa naturaalne mahl.

akhaṇḍā [a + khaṇḍā] mittekatkenud, mittepurunenud.

akiñcana [a + kiñcana] (kellel või millel) pole midagi, mittemiski; ülekantud tähenduses takistusteta, varatu, kohustusteta.

ākiñcañña [ā + kiñ + caññā] mittemidagi; teadvusseisund, kus ei ole mitte midagi; vt kiñcana.

ākiñcaññā cetovimutti [ā + kiñcaññā ceto + vimutti] mittemillegis teadvuse vabanemine; vt vimutti, vimokkha.

ākiñcaññāyatana [ā + kiñ + cañña + āyatana] mittemillegi vald ehk tasand (bhūmi),
nelja vormideta tasandi kolmas tasand, kus deevade elueaks on 60 000 ajastut (kappa); vt bhūmi, arūpa-bhūmi; neljast vormita valla džhaanast (arūpajhāna) kolmas džhaana; vt cattaro arūpajhāna. Dhammasaṅgaṇī lk 55 jj; Vibhanga lk 183, 245 jt.

akiriya [a + kiriya] tagajärjetu, ebapraktiline, mitte-arukas; vt kiriya; vale vaade (diṭṭhi), mille kohaselt tegudel ei ole teovilju; vt Pūraṇa Kassapa.

akiriyadiṭṭhi [a + kiriya + diṭṭhi] tagajärjetu käitumise vaade; vt Pūraṇa Kassapa.

akkhantī [a + khantī] kannatamatus, sallimatus; äkilisus; soovimatus andestada; vt khantī.

akkhata [a + khata] vigastamata, kahjustamata; tervik(lik).

akkhāta [akkhāti (a + kha) + tar] see, kes räägib või kuulutab; jutlustaja, õpetaja.

akkhāti [ā + khā + a] teatab, jutustab, kuulutab, deklareerib.

akkhi silm.

akkhika 1. omab silmi, silmadega. anakkhika [an + akkhika] silmadeta. 2. võrgusilm.

akkhin vt akkhika.

akkhitta [a + khitta] segaduseta, häirimatu; vt khitta.

akkosati [ā + kus + a] kuritarvitab; teotab, sõimab, näägutab, hurjutab.

akopa [a + kopa] vihatu; vt kopa.

akuhaka [a + kuhaka] pettuseta, silmakirjalikkuset; vt kuhanā.

akuppa [a + kuppa] häirimatu (= arahant, nibbāna); vt kuppa. Kõigutamatu on see, kes on saavutanud kõikides džhaanades (jhāna = rūpāvacara-arūpāvacara) täieliku meisterlikkuse Pug 4. akuppaṁ ñāṇaṁ  kõigutamatu teadmine, sisadab kahte teadmist (dve ñāṇāni), milleks on hääbumise teadmine (khaye ñāṇaṁ) ja mitteilmnemise teadmine (anuppāde ñāṇaṁ) Dasuttarasutta DN 34 (= akuppa-dhamma).

akuppā cetovimutti kõigutamatu/vankumatu teadvuse vabanemine; Buddha õpetuse eesmärk.

akusala  [a + kusala] oskamatu; ebasünnis, kohatu, väär, vale, valel moel, kahjulik; vt kusala. akusalakamma [akusala + kamma] mitteoskuslik tegu; so valel vaatel (micchādiṭṭhi), mitteõigel dhammal (asaddhamma), ihal (taṇhā) või kõlbetul tahtel (cetanā) põhinev tegu, mis on võrsunud kolmest mitteoskuslikust juurest (tīṇi akusalamūlāni), milleks on (1) ahnus (lobha akusalamūla), (2) viha (dosa akusalamūla) ja (3) pettekujutlus (moha akusalamūla). vt ka pāpakamma. 10 mitteoskuslikku tegu (dasa akusalakamma) on (1) elu võtmine (pāṇātipātā), (2) mitteantu võtmine (adinnādānā), (3) naudinguline vale käitumine (kāmesumicchācārā), (4) vale rääkimine (musāvādā), (5) laimav kõne (pisunavācā), (6) karm kõne (pharusavācā), (7) tühi loba (samphappalāpā), (8) himu (abhijjhāya), (9) kuritahtlikkus (byāpādā) ja (10) valed vaated (micchādiṭṭhi). akusalakammapatha [akusala + kamma + patha] akusalamūla [akusala + mūla] mitteoskuslik juur, milleks on ahnus (lobha), viha (dosa), pettekujutlus (moha), kirg (rāga) jt. akusalasaṅkappā [a + kusala + saṅkappā] mitteoskuslik mõtlemine; vt saṅkappa (= akusala-vitakka). akusalavitakkā [akusala + vitakkā] mitteoskuslik mõte, vt vitakka.

akusīta [a + kusīta] mitteloid, mitteuimane (= energiline); vt kusīta.

akutobhayaṁ [a + kuto + bhaya] pole kusagilt hirmu [karta], arahandi ja Buddha kirjeldus (nibbānaṁ akutobhayaṁ) Lokasutta KN Iti 112.

alābha [a + lābha] mittesaamine, mitteomandamine; vt lābha ja aṭṭha lokadhammā.

alābha [a + lābha] mittevastuvõtmine, mittesaamine, mitteomandamine; vt lābha.

alaṁ piisav(alt); võrdne; pädev, võimekas; sobiv; ei ole enam eemal. piisavalt! lõpeta!

alamariyañāṇadassanavisesaṁ [alam + ariya + ñāṇa + dassana + visesaṁ] täieliku aarija teadmise [ja] nägemise saavutamine.

ālambana [ā + lamb (ālamba)] midagi, millest kinni hoida või millele toetuda, tugi; (küljes/alla) rippumine, (üles) riputamine; tajuobjekt; vt ālambaṇa

ālambaṇa [ā + lamb] midagi, millest kinni hoida või millele toetuda, tugi; vankri kinnitus; vt ālambana.

alaṅkaroti [alaṁ + karoti] „tegema palju“ st kaunistama, ehtima, ilustama.

alaṅkata [alaṁ + karoti (alankaroti/alaṅkaroti)] „liiga/piisavalt palju tehtud“, ehitud, kaunistatud, ilustatud; kaunistuste kandmine.

Āḷāra Kālāma joogi, askeet Gotama esimene õpetaja, kelle juhendamisel saavutas Gotama kolmanda vormita valla džhaana ehk mittemillegi valla taju (ākiñcaññāyatana-saññā) Pāsarāsisutta MN 26, Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26; vt ka Uddaka Rāmaputta.

alasa [a + lasa] laisk, mitteaktiivne, loid, logelev.

allika [alla = allikaṁ „rüve“, „määrdumine“? allīyati = alliyakaṁ „kinni hoidma“?] taime lehtedest valmistatud värvaine; kinnituma. kāmasukhallikānuyoga [kāma + suk +(h) + allika + anuyog] naudinguõnnele andumise jooga/praktika; vt kāmasukhallikānuyoga. Sk: sukhallikā luksuslik elu.

alobha [a + lobha] ahnusetus; tähendab mitteahnitsemist (alubbhanā), aplusetust (alubbhitattaṁ), mittekirelisust (asārāgo), vaimustuse/pöörasuse/armumise puudumist (asārajjanā asārajjitattaṁ) ning himurusetust (anabhijjhā) Vibhaṅga, Dukanikkhepa Ds 2.3.2; vt l ahimsa obha.

ālokasaññā [āloka + saññā] valgustaju, üks 20.st tajust; vt saññā.

āma; āmo 1. tõepoolest, jah, kindlasti; 2. toores, kuumtöötlemata (liha); küpsetamata; ebaküps; seedimata. āmagandha [āma + gandha] toore [liha] lõhn; mädaneva keha või raipe lõhn/lehk/hais; piltl.: kõlbetuse lehk.

amacca [amā] see, kes kuulub samasse leibkonda; kaaslane, kuninga kaaslane (peaminister).

amanāpa [a + manāpa] mittemeelepärane; füüsilise valu (dukkha) kirjeldus; vt manāpa.

amata  [a + mata] 1. ambroosia, jumalate jook, surematuse vesi. 2. üldine mõiste /kontseptsioon kestvuse, vastupidavuse, muutumatuse ja turvalisuse seisundile, kus ei ole enam ei uut sündi ega surma). amatadvāra [amata + dvāra] uks surematusse ehk vaibumisse (nibbāna). amatadhātu [amata + dhātu ] surematuseelement. amatapada [amata + pada] ambroosia paik, piirkond, koht või riik; surematuse riik.

amattaññū [na + matta + ñū] „mitte-mõõtu-teadmine“ ehk mõõdukuseta; = ülesöömine.

amba mango, mangopuu. ambaphala [amba + phala] mango vili. ambarukkha [amba + rukkha] mangopuu. ambavana [amba + vana] mangomets või -salu.

ambuja [ambu + ja (jan)] „vees sündinud“ ehk kala (= maccha); lootos, vt aravinda; kamala; kumuda; kuvalaya; paduma; pokkhara; puṇḍarīka; saroruha; satapatta; sogandhika; uppala.

āmisa [āma] (toores) 1. liha; toit; sööt, peibutis. 2. (vaeva)tasu, hüvitis, hüve. 3. naudingu objekt.

āmisacāga [āmisa + cāga] materiaalne heldus (āmisa-cāga); vt cāga.

āmisadāna [āmisa + dāna] materiaalne annetus; vt dāna, deyyadhamma.

amoha [a + moha] mittemeelepete ehk meelepette/soovmõtlemise puudumine tähendab seda, et inimesel on dukkha teadmine (dukkhe ñāṇa), dukkha tekkimise teadmine (dukkhasamudaye ñāṇa), dukkha lakkamise teadmine (dukkhanirodhe ñāṇa), dukkha lakkamisele viiva tee teadmine (dukkhanirodhagāminiyā paṭipadāya ñāṇa), möödunu [mineviku moodustiste] kohta teadmine (pubbante ñāṇa), tekkiva/hiljutise [oleviku moodustiste] kohta teadmine (aparante ñāṇa), nii möödunu kui tekkiva/hiljutise kohta teadmine (pubbantāparante ñāṇa) ning põhjusliku sõltuvusliku tekke dhamma teadmine (idappaccayatā paṭiccasamuppannesu dhammesu ñāṇa) Vibhaṅga, Dukanikkhepa Ds 2.3.2.

aṁsa 1. [am] m, n. õlg. 2. külg; osa. mettaṁsa sõpruse jagamine; atītaṁse endistel aegadel, varasemalt. ekena aṁsena . . . ekena aṁsena ühelt poolt/küljest... ja ühelt (st teiselt) poolt/küljest ... . 3. [as] m. punkt; nurk, serv. Numbrite korral catur-aṁsa nelinurkne; sama chaḷ-, aṭṭh-, soḷasaṁsa (kuus-, kaheksa- ja üheksanurkne) jne.

amūlakasaddhā [amūlaka + saddhā] alusetu usk, vt saddhā.

āṇā [ā + jñā] kord, käsk; võim, valitsus. rājāṇā [rāja + āṇā] kuninga käsk või võim.

anabhibhūta [an + abhi + bhūta] mitteületatav, mittevõidetav.

anabhijjhā [an + abhijjhā] mittehimuline.

anabhiraddha [an + abhi + rādh] mitterahulolev, mitteleplik.

anādāna [an + ād + āna] mitte haarama, mitte kinni hoidma, mitte kiinduma; vt ādāna.

anādariya [an + ādara] austusetuse ja lugupidamatuse väljendamine

anāgāmimagga [anāgāmi + magga] mittenaasja tee; vt ariyamagga.

anāgāmin [an + āgāmin] mittenaasja; olles saavutanud vooguastunu (sotāpanna) ja ükskordnaasja (sakadāgāmi) tee ning vilja, jätkab bhikkhu meele puhastamist ja treenimist, kuni saavutab mittenaasja vilja. Jätkates läbinägemise arendamise (vipassanā) teel moodustiste (saṁkhārupekkhā) vaatlemist, saavutab mittenaasja naudingukire (kāmarāga) ning pahatahtlikkuse ja vastumeelsuse (vyāpāda, paṭigha) ehk neljanda ja viienda köidiku täieliku lõppemise, ning naudingukirele kalduvusest (kāmarāgānusayo), vastumeelsusele kalduvusest (paṭighānusayo) väljumise (āgata) – seeläbi on mittenaasja täielikult vabanenud viiest esimesest madalamast köidikust (orambhāgiyasaṁyojana) ja saavutab kindlasti virgumise ning vaibumise (nibbāna) Suttantaniddeso Ps 2.1, lk 289; Maggakathā Ps 1.9, lk. 280 vt ariyamagga; Yuganaddhavaggo.

anāgāmiphala [anāgāmi + phala] mittenaasja vili; vt ariyaphala.

anāgāmiphalasacchikiriyā [anāgāmi + phala + sacchikiriyā] mittenaasja vilja teostamine.

anagāra [an + agāra] kodutu, majatu; see kes lõikab maha oma juuksed ja ajab ära habe, paneb selga kollase rüü ning lahkub kodust, et saada koduhüljanuks (pabbajjā) ehk kodutuks rändkerjuseks Sāmaññaphalasutta DN 2. vt agāra.

anāgāra, anāgāriyā vt agāra ja agāriyā.

anāgata  [an + āgata] mitte veel tulnud või kätte jõudnud; tulevik.

analasa [an + alasa] mittelaisk, aktiivne, mitteloid, väsimatu.

ānanda [ā + √nand + a ] rõõm(ustama); rõõmustav.

Ānanda Buddha õpilane, kes oli parim kuulmise teel õppimises (bahussutāna), teadlikkuses (satimantāna), asjade kulgemise teadmises (gatimantāna), (resoluutses) vankumatuses (dhitimantāna) ning teenimises (upaṭṭhākāna). Ānanda oli Buddha lahutamatuks saatjaks ja teenis teda kuni Buddha lõpliku vaibumiseni (parinibbnāna). Esimesel Sanghakogul esitas Ānanda arahantide kogu ees kõik 40-ne aasta jooksul Buddhalt kuuldud õpetused (suttad), mille tõele vastavust kõik kohalviibinud 500 arahanti ka kinnitasid. Kõik Buddha õpetused ehk dhammad jaotati kolme korvi [ti kolm + piṭaka korv], mille järgi sai dhammakogumik ka oma nimetuse – Tipiṭaka. Buddha kinnitas, et Ānanda virgub enne surma Cūḷanikāsutta AN 3.80 Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

ānandati [ā + nanda + a + ti] rõõmustab.

ānañja vt ānejja.

anaññathā [an + añña + thā] mitteerinev; mitteekslikult; vt aññathā.

ananta [an (na) + anta] mittelõplik, lõputu, piiritu, hävimatu; mitteülim.

ānantariya [an (na) + anta + ra + iya] 1. viivituseta. ānantarikakamma [ānantarika + kamma] viivituseta (tulemusega) tegu; 5 viivituseta (tulemusega) tegu on: (1) ema, (2) isa või (3) arahanti tapmine, (4) Tathāgata haavamine ja (5) sanga lõhestumise tekitamine Kammahetukathā Kv 8.11.

ananubodha  [an + anu + budh] mittemõistmine.

ananuvicca [an + anuvicca] ilma uurimiseta, ilma välja selgitamata.

ānāpāna [āna (=assāsa) + apāna (=passāsa)] sisse ja välja hingamine.

ānāpānasati [ānā + pāna + sati] sisse ja välja hingamise teadlikkus/teadvustamine.

ānāpānasati pūjā hingamisest teadlikoleku päev, tavaliselt novembris, mil tähistatakse pikendatud neljakuulise retriidi (kattikā-cātu-māsikā) lõppemist; vt Ānāpānasatisutta MN 118.

āṇāpāṭimokkha [āṇā + pāṭimokkha] vt pāṭimokkha.

anappaka [an + appaka] mitteväike ehk suur(em) (= uḷār); oluline.

anārambha [an + ārambha] mittetoetav, sõltumatu; vt ārambha.

anariyā pariyesanā mitteaarija otsing; vt dve pariyesanā.

anariyadhamma [an + ariya + dhamma] mitteaarija dhamma; dhamma, mida Buddha ei ole õpetanud ja sealt tulenev vale vaade, vale mõtlemine, vale kõne, vale tegu, vale eluviis, vale püüdlus, vale teadlikkus või vale keskendatus Ariyadhammasutta AN 10.135. anariyadhamma vastandiks on sammādhamma [sammā + dhamma] ehk õige õpetus; vt sammā.

anariyasacca [anariya-sacca] mitteaarija tõde; vt sacca.

anāsava [an + āsava] mittetulvadega, tulvadest vaba = arahant; vt āsava.

anassāsika [an + assāsika] ebamugav, lohutust mittepakkuv.

anattā  [an + atta] mittemina, minatus; mina puudumise mõistmine esindab Buddha õpetuses õiget vaadet Anattalakkhaṇasutta SN 22.59, Alagaddūpamasutta MN 22; vt atta; attan, jīva.

anattānupassanā [anatta +anupassanā] minatuse vaatlus, üks kolmest läbinägemise arendamise dhammast; vt vipassanābhāvanā.

anattasañña [an + atta + sañña] minatustaju; vt taju (sañña).

anattāvādi [anattā + vādi minatuse kuulutaja, Buddha üks paljudest epiteetidest.

anattha mittekasulik; vt attha.

anatthasaṁhita [an + nattha + saṁhita] mittekasulikuga seotud; vt attha.

anavajja [an + avajja] mittelaiduväärne, laitmatu, veatu.

anavajjasukha [an + avaja + sukha] laitmatuseõnn, mida bhikkhu kogeb aarija(liku) kõlbluse teostumisel Sāmaññaphalasutta DN 2.

aṇḍa 1. muna. 2. munandid. 3. veekott.

aṇḍajā yoni munast pärinemine; vt cataro yoni.

aṇḍakā karm, jäme (jämedakoeline), tahumatu; ülbe, jultunud.

andha pime, pimestatud, kinnisilmi.

ānejja, āneñja, aneñja, ānañja [an + añja või ejja = ijja] liikumatus; häirimatus; läbimatus; segamatus. ānejjappatta [ānejja + patta] „läbimatuse saavutanud“ ehk (absoluutne) vankumatus, kinnistatus.

anekadhātupaṭivedha [an + eka + dhātu + paṭivedha] paljude elementide läbistav nägemine, ilmneb maailmas koos Tathaagata ilmnemisega Anuttariyasutta AN 6.8.

āneñja [āneñja] püsiv, kindel, vankumatu, häirimatu.

āneñja, aneñja vt ānejja.

āneñjābhisaṅkhārā [āneñja + abhi + saṅkhārā] kõigutamatud (kõigutamatu suunaga) moodustised; mis on omased kõikidele arahantile ja buddhadele; vt abhisankhāra.

āneñjābhisaṅkhāra [āneñjābhi-saṅkhāra] kõigutamatu moodustis; üks kolmest moodustisest; vt saṅkhāra; abhisankhāra.

anesana micchājīva virati sobimatust valest eluviisist hoidumine; vt sammāājīva.

Aṅga üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

aṅga, anga [anj] (keha)osa, liige, jäse (sõrm); osa; (lahutamatu) terviku koostisosa; mingi aspekt kui iseloomulik märk, atribuut, omadus, määrav tunnus, tegur või põhjus; alanev jaotus.

aṅgaṇo [anj]: negatiivne eesliide an + aṅgaṇa koht, kus jalutada; avatud ruum, kohus; häbi või mustuse täpp või plekk, moraalne rikutus, rüve; täpp või tedretähn (näol).

aṅgulī, aṅguli sõrm.

Aṅgulimāla [anguli + mālā) „sõrmede vanik“, mõrvari nimi, kes tappis oma armukadeda ja kurja õpetaja mahitusel sadu inimesi, õppis Buddhalt dhammat, ordineerus ja sai arahandiks Aṅgulimālasutta MN 86.

aṅguttara-bhāṇaka Jaotuste kogumiku (Aṅguttaranikāya) retsiteerija; vt bhāṇaka.

Aṅguttaranikāya [aṅguttara + nikāya Jaotuste kogumik, Suttakorvi (Suttapiṭaka) neljas kogumik, mis sisaldab kokku 9557 suttat (suttade arv võib erineda vastavalt loendamise aluseks olevast).

āṇi, āṇī ratta telje polt või kinnitus, (kinnitus-)pulk, tihvt, (ukse) stopper; trummipulk.

anicca [a + nicca] mittepüsiv, püsitu(-s), muutlik(-kus); püsitus, mis ilmneb kõige olemasoleva tekkimise, esinemise, lakkamise ja kadumise kaudu.

aniccānupassanā [anicca + anupassanā] mittepüsivuse vaatlus, üks kolmest läbinägemise arendamise dhammast; vt vipassanābhāvanā.

aniccasaññā [anicca + saññā] mittepüsivustaju, üks 20.st tajust; vt saññā.

aniccatā [anicca + tā] mittepüsivus, püsitus.

aniccedukkhasaññā [anicce + dukkha + saññā] püsituse dukkhataju, üks 20.st tajust; vt saññā.

anīgha [an + īgha] segadusetus, häirimatus; Buddha üks omadustest.

animitta [a + nimitta] märgitu; vt nimitta. animitta cetovimutti [a + nimitta ceto + vimutti] märgitu teadvuse vabanemine; vt vimutti, vimokkha. animitta vimokkha [a + nimitta vimokkha] märgitu vabanemine; vt vimutti, vimokkha.

aniñjita [an + iñjita] mittekõikuv, häirimatu.

ānisaṁsa [ā + ni + saṁsa] mittesallimatus, kasu(m), tulu; kiitus, kiiduväärt.

aniṭṭha [an + iṭṭha] ebameeldiv, mitte mõnus/nauditav; vt iṭṭha.

aniṭṭha 1. [an + iṭṭha] mittesoovitud, soovimatu, mittemeeldiv; vt niṭṭha. 2. [a + niṭṭha] mittesõltuv, mittetoetav, aluseta; vt niṭṭhā.

aniyata  [a + niyata] määratlemata, ebakindel; vt niyata.

añjali vt añjalikā.

añjalikā  [añjali] (kokkupandud) käte tõstmine lugupidamise või tervituse märgiks.

añña (ainsuses) muu (kui); erinev; teine, veel (üks); mõni/keegi (teine), veel midagi; midagi muud; (mitmuses) teised, ülejäänud.

aññā [ā + jñā] (täiuslik) teadmine, taipamine; arahandile omane, läbinägemisel põhinev täiuslik teadmine ja sellekohane taipamus.

añña erinev, (keegi) teine, (keegi/miski) muu; kõik teised ülejäänud.

anna toit (tavaliselt keedetud riis); üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest (dāna) Niddesa, Nd2 lk 523. Almustoidu annetamine bhikkhule toob inimesele pärast uut sündi inimeste või deevade vallas viis asja (pañca ṭhānāni), milleks on: (1) pikk eluiga (āyu), (2) kaunis välimus (vaṇṇa), (3) õnn (sukha), (4) elujõud (bala) ja (5) arukus (paṭibhāṇa) Bhojanasutta AN 5.37.

aññadatthu [añña + atthi] kindlasti, igal juhul; eranditult, absoluutselt.

aññadatthudasa [aññadatthu + dasa] kõikenägev.

Aññākoṇḍañña, Aññāsikoṇḍañña kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes saavutas esimesena mõistmise ja sai vooguastunuks Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

aññārādhanā [aññā + ārādhana] lõplik teadmine = arahantsus Kīṭāgirisutta MN 70.

aññatama [añña + tama] üks paljudest, üks või teine; teatud, kindel; mis tahes; vastastikku, teineteist.

aññathā [añña + thā] erineval moel; teisiti; valel moel, valesti, ekslikult; mitte nii; ühtviisi... ja teistmoodi...; niimoodi... erinev... .

aññatra [anya + tra] kusagil (mujal), teises kohas; kuid lisaks, välja arvatus; ilma.

aññatrayoga [añña + tra + yoga] traditsioonipõhine praktika.

aññāya [ājānāti] on (lõplikult) mõistnud/taibanud/ära tundnud.

Anomadassī üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

anottappa [an + ottappa] kartmatus, mittekartus (kõlbetu teo tuleviku viljade suhtes).

anta [anta] 1. lõpp, piir; järeldus; häving, surm; äärmus(lik), vastandprintsiip; osa. Buddha õpetas mitte laskuma äärmustesse ja järgima keskteed, milleks on kaheksaosaline aarija tee Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11. suttantapiṭaka [sutta + anta + piṭaka] suttadega piirduv korv. 2. viim(a)ne; ülim, halvim. 3. soolestik, üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati. Kaks äärmust on: (1) naudinguõnne jooga/praktika ehk naudinguõnnele andumine/pühendumine (kāmasukhallikānuyoga) ja enesevaevamise joogaga (attakilamathānuyoga) – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; vt: kāmasukhallikānuyoga; attakilamathānuyoga.

antaguṅaṁ sisikond, üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

antara [anta] sisemine, seesmine; (n) siseosa; süda, mõistus; intervall; hetk (kahe sündmuse vahel); kaugus; erinevus, lahkarvamus; sisemine (tegelik, silmas peetud) tähendus.

antarā [antara] sees; teel; vahepeal; enne (jõudmist); vahel; vt antara.

antara sisemine; sisse(poole) suunatud; siseosa; koht (millegi) vahel; intervall (ajas või ruumis); hetk (kahe sündmuse) vahel; kaugus; erinevus, lahkarvamus; sisemine (=tegelik) tähendus.

antaradhāna [antaradhāyati] haihtumine, kadumine.

antaradhāyati [antara + dhāyati] haihtub, hääbub, kaob.

antarakappa [antara + kappa] käesolev ajastu; vt kappa.

antaravāsaka [antara + vāsaka] alumine rüü; üks bhikkhu kolmest rüüst (ticīvara), millele lisaks on ülemine rüü (uttarāsaṅga) ja pealmine rüü (sanghāṭi); vt cīvara.

antima [anta] 1. viimane, lõplik; antimasarīra [antima + sarīra] viimane keha (=arahant). 2. madalaim, alatuim.

anu väike, pisike; peen; aatom; vt thūla suur, paks.

anu- poole, suunas, koos, peale, edasi, üle; järgnevat rõhutav eesliide; paṭi (vastu, vastas-, anti-; poole) vastand, vt paṭi.

anubandhana ühendamine; tagaajamine, jälitamine; järgimine.

anubodha [anu + budh] (teostunud) virgumine; mõistmine, arusaamine; teadmus; äratundmine, taipamus. ananubodha [an + anubodha] (tõe) mittemõistmine.

anudayā [anu + dayā] kaastunne, hoolivus; vt ka anuddayā.

anuddayā [anu + dayā] kaastunne, hoolivus, halastus.

anuggahita, anuggahīta [anu + gaṇhāti] rõõmustav, rahuldatud; aidatud (edasi); vt anuggaṇhāti.

anuggaṇhāti [anu + gah + ṇhā] soosib, kohtleb lahkelt; kaitseb, aitab; tunnistab, tunnustab.

anukampā [anukampati] halastus, hoolivus, arm, heasüdamlikkus.

anukampati [anu + kampati] hoolib, halastab, on armulik ja heasüdamlik; haletseb.

anuloma [anu + loma] „koos karvadega“, loomulik kord või kulg; sobiv, kooskõlas, vastav.

anulomañāṇa  [anuloma + ñāṇa] loomulikkuse/loomupärasuse teadmine, vt ñāṇa.

anumodana [anumodati] „vastavalt maitsele”, st rahulolu, tänuavaldus kas kingituse vastuvõtmisel või peale sööki; tänulikkuse väljendamine, õnnistuse lausumine.

anumodaniya, anumodanīya aitäh; tänu ja tunnustuse avaldus.

anumodati [anu + modati] rõõmustab, kiidab heaks, tänab.

anunaya [anu + √nī + a (anuneti)] (m) „kaasa/poole juhtima“, (millegi või kellegi poole) kallutatus, suunitletus; kiindumus; lepitus. anunayasaṁyojana [anunaya + saṁyojana] Vastand: paṭigha (vastandumine, vastuseis).

anuneti [anu + neti (nī = e)] lepitab; leevendab, rahustab.

anunīta [anuneti] juhitud, ajendatud; vt anuneti.

anupādā [an + upādiyati = anupādāya] anupādāniya, anupādiyāna, anupādiyiṭvā vt upādiyati.

anupādāya vt upādiyati.

anupādisesanibbānadhātu [an + upādisesa + nibbāna + dhātu] olemasoluga mitteseotud ehk jäägita vaibumise element = arahandil viie koostisosa lakkamise ehk keha surma järgne lõplik vaibumine (parinibbāna); vt arahant.

anupaghāta  [an + upaghāta] mitte kahjustama, mitte haiget tegema; kahjustamata, vigastamata.

anupajagghati [anu + pa + jagghati] naerab (kellegi/millegi üle), mõnitab, pilkab.

anupassanā  [anu + √dis + a + ana (passati)] (üle)vaatamine, (tähelepanelik, hinnanguvaba) vaatlemine, (vaatlemise teel) jälgimine; pealtnägemine.

anūpaya, anupaya [an + upaya] ei lähe lähedale; seotusest vaba.

anupāyāsa [an + upāyāsa] (ilma) hädata, viletsuseta, rahutuseta; vt upāyāsa.

anuppanna [an + uppanna] mitte tekkinud/ilmnenud/esile kerkinud; vt uppajjati.

anuppattasadattha [anu + patta + sadattha] kõrgeima olemasolu/heaolu/ideaali saavutamine.

anuppatti [anu + patti] saavutus; teostumine; täitunumine.

anupubba [anu + pubba] (üksteisele) järgnev, järjestikune, järkjärguline, astmeline.

anupubbakiriyā [anu + pubba + kiriyā] järkjärguline sooritus või tegutsemine (anupubba-kiriyā); vt anupubbasikkhā (järkjärguline väljaõpe).

anupubbapaṭipadā [anu + pubba + paṭi + padā] järkjärguline tee järgimine (anupubba-paṭipadā); vt anupubbasikkhā (järkjärguline väljaõpe).

anupubbasikkhā [anu + pubba + sikkhā] järkjärguline väljaõpe, esineb tekstides koos soorituse/tegutsemise (kiriyā) ja tee järgimise ehk teostuse/progressiga (paṭipadā) Kīṭāgirisutta MN 70.

anurakkhaṇa, anurakkhana [anu + rakkh + a] valvamine, säilitamine, hoolitsemine vt anurakkhati.

anurakkhaṇāpadhāna [anu + rakkha + ṇā + padhāna] säilitamise pingutus: bhikkhu säilitab juba esilekerkinud heade omadustega keskendusmärke (bhaddaka samādhi-nimitta) ehk mentaalseid kujundeid, mille objektideks on (1) kondid/skelett (aṭṭhika), (2) ussitav (puḷavaka), (3) lilla-laiguline (vinīlaka), (4) auklik (vicchiddaka) ja (5) ülestursunud (uddhumātaka) laip. = esilekerkinud oskuslike dhammade säilitamise püüdlus Padhānasutta AN 4.13, Saṁvarasutta AN 4.14.

anurakkhati [anu + rakkh + a] kaitseb; valvab; hoiab; hoolitseb.

Anuruddha Buddha esimene nõbu ja üks tema silmapaistvamaid järgijaid, kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi). Anuruddhale omistatud Theragāthā värsis öeldakse, et 25 aastat ei maganud ta üldse ja oma elu viimase 30.ne aasta jooksul magas ta ainult viimase öövalve ajal (keskööst koidikuni, umbes 3 tundi) Tha.904. Tekstides on sageli mainitud tema üleloomulikke võimeid (iddhi) ning ka Buddha kinnitas, et Anuruddha oli parim taevase silma (dibba-cakkhukāna) poolest Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

anuruddha kaasatud, pühendunud; rahul (olev), rahuldunud, nõustuv.

anusārin [anu + sarati] järgimine; millegi järgi elamine/käitumine. dhammānusārin saddhānusārin dhammajärgimine ja usujärgimine ehk dhamma ja usuga kooskõlas elamine.

anusaya [anu + √sī + a (saya = saka)] (varjatud või uinunud) tendents, (latentne meele) kalduvus (naudingute vm oskamatu suunas). Alati negatiivses tähenduses. Esineb sageli koos kangekaelsuse ja eelarvamusega (adhiṭṭhānābhinivesānusayā). Seitse kalduvust (satta anusayā) on: (1) naudingukirele kalduvus (kāmarāgānusaya), (2) vastumeelsusele kalduvus (paṭighānusaya), (3) (spekulatiivsele) vaatele kalduvus (diṭṭhānusaya), (4) kahtlusele kalduvus (vicikicchānusaya), (5) uhkusele kalduvus (mānānusaya), (6) olemasolukirge kalduvus (bhavarāgānusaya) ja (7) mitteteadmisse kalduvus (avijjānusaya) Paṭhamaanusayasutta AN 7.11, Saṅgītisutta DN 33.

anusayita [anuseti] omane, püsiv; varjatud, suikuv, magav, tegevusetu.

anuseti [anu + seti] „lamab koos“ on hõivatud; peitub varjatult; kordub püsivalt (kinnismõte/idee).

anussati [anu + sati] meelespidamine, meenutamine, teadlikuks saamine. Kuus meelespidamist (cha anussati) on: (1) Buddha meelespidamine (buddhānussati), (2) dhamma meelespidamine (dhammānussati), (3) sangha meelespidamine (sanghānussati), (4) kõlbluse meelespidamine (sīlānussati), (5) helduse meelespidamine (cāgānussati) ja (6) deevade meelespidamine (devatānussati) AN 1.485–494.

anussava [anu + sava] mida on kuuldud või korratud; kuuldu; kuulutamine, suuliselt edasiantav traditsioon.

anussuta 1. [an + ussuta] mittehimuline, iharuseta. 2. [anu + suta] kuuldud; ananussuta [an + anussuta] mittekuuldud, (enne)kuulmatu.

anutika [anu + tika] alamkommentaariumid ehk allkommentaarde (tika) kommentaarid.

anuttara  [an + uttara] „ei midagi kõrgemat“, paremuseta, kõrgemata, võrreldamatu, ületamatu, suurepäraseim; = appaṭibhāga; üks paljudest Buddha epiteetidest Ekapuggala-vagga, AN 1.170–187.

anuttaraṁ puññakkhettaṁ lokassa [an + uttara puñña + khetta loka] võrreldamatu pälvimuste põld maailmas; milleks on bhikkhusangha Aniccānupassīsutta AN 7.16.

anuttaro purisadammasārathi [an + uttara purisa + dhamma + sārathi] ületamatu ohjamata mehe vankrijuht, üks paljudest Buddha epiteetidest.

anuvicarati [anu + vi + car + a] uurib (läbi), detailselt ja hoolikalt (keskendumisobjekti üle) mõtisklev.

anuvicarita [anu + vi + car] läbitud, (läbi) uuritud, detailselt läbi vaadatud/mõeldud; vt anuvicarati.

anuvicca [anu + v + icca] testimine, uurimine; väljaselgitamine; vt anuvijjati.

anuvijjati [anu + vid] uurib, õpib põhjalikult tundma, selgitab välja, saab teada.

apacaya [apa + ci] vähendamine, vähendus; kaotus, lagunemine; (kamma või uue sünni võimaluse) kahanemine.

apacāyana [apa + cāy] austamine, au(stus), kummardamine.

apacāyati [pa + cāy + a] avaldab austust, austab, kummardab.

apaccaya [a + paccaya] põhjuseta, tähenduseta.

apada [a + pada] jalutu; jäljetu (ei jäta jalajälgi); vt pada.

Apadāna-pāḷi Arahantide lood (paali keeles), Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) 13. raamat, mis sisaldab värsivormis edasi antud lugusid 550 bhikkhu ja 40 bhikkhuni varasematest eludest.

āpajjati [ā + pad + ya] tuleb, jõuab; siseneb, langeb, taandub (seisundisse, džhaanasse); paneb toime; juhtub.

āpanna [pajjati] sisenenud, langenud, teinud; õnnetu.

apara [apa] teine, veel üks, täiendav, lisanduv, järgmine, järgnev.

aparāmaṭṭha [a + parāmaṭṭha] puutumatu, rikkumata.

apariggaha [a + pariggaha] mitteabielus, vallaline mees/naine; vt pariggaha.

aparihāni [a + parihāni] mittekaotus; mittevähenemine; mitte ära raiskama või rikkuma; vt parihāni.

aparinibbuta [a + pari + nibbuta] mitte lõplikult vaibunud.

apariyogāhetvā [a + pari + yoga + hetu] läbi uurimata, analüüsimata.

apasādana etteheide, halvustus.

āpatti [ ā + pad] seisundisse/olukorda sisenemine; süü(tegu), (bhikkhu/bhikkhuni) üleastumine, eksimus.

apāya [apa (eemale) + i (minema)] äraminek, lahkumine; (olulise) kaotus, eraldumine; langus; leke, (vee) väljavool; kõlbeline mandumine; hukatus; ebaõnn; Apaaja on üks sansaara (saṁsāra) neljast õnnetust tasandist; vt bhūmi.

Apāyabhūmi [apāya + bhūmi] Apaaja ehk häda ja viletsuse vald; vt apāya; bhūmi.

apekkhā, apekhā arvestama; tähelepanu; igatsema. sāpekkhā [sa + apekhā] valvsalt

aphandita [a + phandita] mittevärisev, mittevisklev, mittehüplev; vt phandita; phandati.

āpo vesi; üks neljast suurest elemendist; vt dhātu.

āpodhātu [āpo + dhātu] vee-element; vt rūpadhātu.

āpokasiṇa [āpo + kasiṇa] veekasina; vt kasiṇa.

appa  tillukene, väga väike (mittemillestki järgmine), pisikene; tähtsusetu. appabhogā [appa + bhogā] vähese varaga. appassuta [appa + suta] vähe õppinu.

appābādha [appa + a + bādh] vähe valu; vähe haige (= hea tervis); vt bavhābādhā.

appaccaya  [a + paccaya] 1. mitterahul(olev), rahulolematus. 2. mittetingitud, tingimatu.

appahāya loobuma; vt pahāya.

appaka [appa + ka] (ainsuses) vähe, väike, tilluke; tähtsusetu; haruldane; (mitmuses) vähesed, mõned.

appamāda [a + pamāda] mittehooletus (= hoolikus), mittekergemeelsus ehk kergemeelsusetus; valsus; vt pamāda.

appamāṇa [a + pamāṇa] 1. piiritu. 2. erinevuseta; millegi juurde mittekuuluv, asjakohatu; vt pamāṇa.

appamāṇā cetovimutti [a + pamāṇā ceto + vimutti] piirituses teadvuse vabanemine; vt vimutti, vimokkha.  

appamāṇābha brahma [a + pamāṇābha brahma] piiritu säraga brahmad.

appamānābhā devā [a + pamāṇābha devā] piiritu säraga deevad (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist viies; vt bhūmi.

appamaññā [a + pamaññā] piiramatu, piiritus; lõputu, lõpmatus; nelja brahmavihāra (mettā, karuṇā, muditā, upekhā) koondnimetus; vt brahmavihāra.

appameyya [a + pameyya] mõõtmatu; lõpmatu, piiritu; üks paljudest Tathaagata epiteetidest, Aggivaccha(gotta)sutta MN 72.

appanā, appaṇā määramine, fikseerimine; (mõtte) kinnistamine (objektile) = täielik keskendatus.

appanābhāvanā [appanā + bhāvanā] kinnistumise arendamine; vt bhāvanā.

appāṇakaṁyeva jhāna hingamiseta džhaana Mahāsīhanādasutta MN 12.

appanāsamādhi [appanā + samādhi] kinnistunud keskendumine; vt samādhi.

appaṇihita [a + paṇihita] vaba ihast/soovist/pürgimusest/kavatsusest; sihitu; mitte millegi suhtes painutatud/kalduv; vt paṇihita.

appaṇihita vimokkha [a + paṇihita vi + mokkha] ihatuses vabanemine; vt vimutti, vimokkha.

appasanna [a + pasanna] 1. mitte rahulolek, rahulolematus; 2. mitte uskumine.

appaṭi- [a + paṭi] vt paṭi.

appaṭibhāga [a + paṭibhāga] mitte vastega, mitte võrreldav, võrreldamatu, = anuttara.

appaṭima [a + paṭima] ilma vasteta/teisikuta; Tataagata kirjeldus Ekapuggala-vagga, AN 1.170–187; vt paṭimā.

appaṭipuggala [a + paṭi + puggala] mittevõrreldav isik, Tataagata kirjeldus Ekapuggala-vagga, AN 1.170–187.

appaṭisama [a + paṭi + sama (paṭisama)] pole võrdset, võrdsetu, võrreldamatu; Tataagata kirjeldus Ekapuggala-vagga, AN 1.170–187.

appaṭissa [a + paṭissā] mitteaustus, lugupidamatus, sõnakuulmatus; vt paṭissā.

appaṭivāna [a + paṭivāṇ] ei lange tagasi, ei kahane.

appaṭivedhā [a + paṭivedhā] mitteläbistav; vt paṭivedha.

appāyukā [appa + āyu] lühike eluiga, mille vastandiks on dīghāyu [dīgha + āyu] pikk eluiga.

appesakkha [ā + khyā] „vähe sõpru/läbikäimist“ vähese/väikese võimuga, võimetu, nõrk; tähtsusetu, tühine; mitteaustatud; vt appa.

appiccha [appa + iccha] vähe (või mitte midagi) soovima/tahtma.

appiya [a + piya] mittemeeldiv, mittearmas(tatud); vt piya.

appiyehi sampayoga kokkupuude ebameeldivaga, st kokkupuude ebameeldiva või vastumeelse vormi, heli, lõhna, maitse ning kombitava või mentaalse objektiga, sh inimesega, kes soovib õnnetust, kahju, haiguseid või rikkuda meelerahu; üks dukkha liikidest Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; vt dukkha.

appiyehi sampayoga kokkupuude ebameeldivaga; vt dukkha.

apuñña [a + puñña] mittepälvimus, pälvimusetu (käitumine); vt puñña.

apuññabhisaṅkhārā [a + puñña + abhi + saṅkhāra] mittepälvimuslikud (mittepälvimusliku suunaga) ehk pälvimusetu moodustis, üks kolmest moodustisest; vt saṅkhāra; abhisankhāra.

ara [ar] rattakodar.

ārā kaugel, eemal.

ārabbha [ ā + rabh (ārabhati)] ette võtmine, algatamine; lähtepunkti tegemine; subjektina võtmine; viitamine; vt ārabhati.

ārabbhadhātu [ārabbha + dhātu] algatuselement; vt dhātū.

ārabhati [ā + rabhati] 1. haarab kinni; algab, võtab ette, asub peale; alustab. 2. tapab; ohverdab. ārabhissati appattassa mittesaavutatu saavutamine.

āraddha [ā + rabh] alustatud, algatatud, ette võetud; lahendatud, täidetud; kindel, resoluutne; vt ārabhati. āraddhacitta [āraddha + citta] kindel teadvus (püsib kindlalt ühel objektil). āraddhaviriya [āraddha + viriya] energiline.

āraddhavīriyā [āraddha + vīriyā] algatatud (äratatud) ja saavutatud energia.

ārādhana [ā + rādh või ā + rabh (ārādhaka)] võit, saavutus; võitmine, saavutamine; vt virādhanā.

araha  [arh (väärima)? täpne etüm teadmata] 1. on väärt, vääriline, väärib, omab õigust. 2. Sobiv, kohane, nõuetele vastav, aldis; vt ärati, arahant.

arahant [√arah + ant (arahati)] (m, n) arahant, väärt, vääriline. Sõna täpne etüm ei ole üheselt selge. Enne Buddha kasutati sõna „arahant“ kõrgete ametnike aunimetusena, Buddha õpetuses esineb antud termin tema õpetuse eesmärgi (= nibbāna) saavutanud bhikkhu määratlusena. Buddha kinnituse kohaselt oli ka tema ise arahant ning ta õpetas, et kõik arahandid on võrdsed. Arahant on saavutatud seisundi vääriline, kuna on vabastanud end kõikidest plekkidest ja köidikutest ning realiseerinud kõrgeima inimpotentsiaali. Erinevad õpetajad on pakkunud välja erinevaid sõna etümoloogilisi selgitusi, nt (1) mitteoskuslikust vabanenu [(ārakā) an + raho eraldiolev salajane koht] (on läinud dukkhast eraldatud kohta, mida on raske näha ja mõista), (2) (sansaara ratta) kodarate purustaja [(arahata) ara kodar + hanati hävitama, purustama] (= saṁsāra-cakkassa arānaṁ hatattā); (2) virgumise vaenlaste (milleks on 3 mitteoskuslikkuse juurt, kõik meeles esinevad plekid, köidikud, tulvad ja kalduvused) hävitaja [(arihata) ari vaenlane + hanati hävitama]; (3) plekitu olemusega (an-raha-bhava) [an + raha mitteoskuslik = kilesa + bhava olemasolu]; (4) vääriline [(arahati) arah sobilik, vääriline + a]. Buddha oli (1) õigesti mõistnu (sammā + saṁ + buddha); (2) omas kõiketeadmist (sabbaññutañāṇa) ja (3) kuut erilist teadmist (ñāṇa); (4) kuut silma (cakkhu); (5) kaheksat teadmist (aṭṭhañāṇa); (6) ja kaheksat üleloomulikku võimet (aṭṭha iddhi-vidhā); vt ariyamagga. Tavapärase vormeli kohaselt on arahant, nagu Buddhagi, hävitanud tulvad (khīṇāsavo), ta on täiuslik (vusitavā), teinud mida oli vaja teha (katakaraṇīyo), koormast vabanenud (ohitabhāro), pääsemise saavutanud (anuppattasadattho), täielikult hävitanud olemasoluköidikud (parikkhīṇabhavasaṁyojano) ja õiges teadmises vabanenud (sammadaññāvimutto) Gaṇakamoggallānasutta MN 107 jpt. Arahandiks saanud aarijaisiku viis kogumikku on endiselt aktiivsed, kuid tänu iha lakkamisele esinevad need ilma klammerdumiseta, mistõttu ei ole arahandi puhul tegemist enam viie klammerdumiskogumikuga (pañcupādānakkhandha) vaid lihtsalt viie kogumikuga (pañcakkhandhā) Nibbānadhātusutta Iti 44. Arahandi eluajal saavutatud virgumist nimetatakse vabanemise viisist johtuvalt kas (1) olemasoluga seotud ehk jäägiga vaibumise elemendiks (saupādisesanibbānadhātu) või (2) plekkide lõplikuks vaibumiseks (kilesaparinibbāna). Olemasoluga mitteseotud ehk jäägita vaibumise element (anupādisesanibbānadhātu) esineb arahandil viie koostisosa lakkamise järel, st pärast lõplikku vaibumist (parinibbāna). Kuna arahandil ei ole enam plekke ega köidikuid ning ta on väljunud sünni-surma rattast, ei ole arahandi keha lakkamise puhul tegemist surmaga (maraṇa), vaid lihtsalt viie kogumiku lakkamisega Pāsādikasutta DN 29. Arahant saavutab vabanemises vabanemisteadmised (vimuttasmiṁ vimuttaṁ iti ñāṇaṁ hoti) ning mõistab, et ei ole enam midagi saavutada — vabanemine on täielik ja lõplik. Ta „näeb“ vahetult nelja tõde ja tulvasid, nende tekkimist, tekkimise põhjust, lakkamise võimalikkust ja lakkamisele viivat teed, ning saavutab teadmise nägemise puhtuse (ñāṇadassana-visuddhi), mis ongi Buddha õpetatud virgumise ja lõpliku vaibumise tee kulminatsiooniks Upasampādetabbasutta AN 5. 251. Arahant on tõeliselt püha, õpetaja nii deevadele kui inimestele (satthā deva-manussānaṁ) Sekhasutta MN 53, Paṭhamavibhaṅgasutta SN 48.9, Brahmacariyogadhasutta SN 55.2; Nivesakasutta AN 3.75; Akkhaṇasutta AN 8.29; Vitthatasutta AN 5.2 jpt.

arahati [agghati? etüm teadmata] on seda väärt, väärib; omab õigust; peaks, peab; vt araha, arahant.

arahattamagga [arahatta + magga] arahandi tee, Buddha õpetatud virgumise tee = ariyamagga.

arahattamaggañāṇa [arahatta + magga + ñāṇa] arahandi tee teadmine = maistületav ülim teadmine (lokuttara abhiññā); vt cha abhiññā.

arahattaphala [arahatta + phala] arahandi vili; vt ariyaphala.

arahattaphalasacchikiriyā [arahatta + phala + sacchikiriyā] arahandi vilja teostamine.

ārakā [ārā] kaugel, eemal.

ārakkha [ā + rakkha] valvur, kaitse; hoidmine.

ārambha 1. (valesti suunatud) (jõu)pingutus, katse, tegevus; energia tekitamine. 2. toetus, alus/pinnas, objekt, ese/asi.

ārammaṇa alus (baas/põhi), lähtepunkt (tegevuse tootmiseks või algatamiseks); keskendumise või kaalutlemise objekt; (meele)objekt (Buddha ei ole kunagi andnud samatha ega vipassanā arendamiseks täpseid objektide loetelusid, kõik need pärinevad hilisema päritoluga tekstidest). rūpārammaṇa [rūpa + ārammaṇa] vormi objekt/alus, ülekantud tähenduses silmapaistev vorm/välimus. ārammaṇakusala [ārammaṇa + kusala] oskuslik objekt/alus.

ārammaṇa, ālambana objekt; tähistab üldjuhul mistahes sisemist või välimist, mille omadused määravad ära teadvusprotsessi. Keskendumise kontekstis tähendab ārammaṇa keskendumisobjekti, aga ka sellest tekkinud mentaalset kujutist ehk märki (nimitta); vt ka kammaṭṭhāna.

araṇa [a + raṇa] 1. eemaldunud, eemal, kauge(ma)l; eraklikus paigas elamine. 2. vaikus, rahu; saraṇa vastand.

arañña [araṇa] mets; sobilik paik bhikkhule keskendumise arendamiseks ja elamiseks. Aga kui bhikkhul esinevad naudingumõtted (kāma-vitakka), kuritahtlikud mõtted (byāpāda-vitakka) või vägivaldsed mõtted (vihiṁsā-vitakka) või kui ta on kehvade teadmistega (duppañña), siis pole ta metsas elamiseks valmis Araññasutta AN 4.262. Tekstides mainitakse sagedamini nelja suurt metsa, milleks on Daṇḍaka, Kāliṅga, Mejjha, ja Mātaṅga, mis kunagi olid olnud väga rahvarohked ja jõukate kuningriikide alad, kuid hiljem olid deevad need hävitanud kuningate süütegude tõttu pühade inimeste vastu Upālisutta MN 56.

āraññaka [arañña + ka] kuulub üksinduse või metsa juurde; erakuna metsas elamine; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

āraññika; vt āraññaka.

arati [a + rati] armastuseta, kiindumuseta, mittemeeldiv.

arati [a + rati] armastuseta, kiindumuseta; mittemeeldiv, sallimatus; vastumeelsus.

arāti [a + rāti] vaenlane; vt ari.

Arati [vastumeelsus] müütilistes tekstides esineva surma personifikatsiooni Māra üks kolmest tütrest (māra-dhītā), kelle õdedeks on Taṇhā (iha) ja Rāga (kirg) Māradhītusutta SN 4.25; vt Māra.

aravinda [ara + vinda (?)] lootos (Nymphaea, Nelumbo); vt ka ambuja; kamala; kumuda; kuvalaya; paduma; pokkhara; puṇḍarīka; saroruha; satapatta; sogandhika; uppala.

ari vaenlane; vt arati.

ariya  aaria, aarja, aarija; 1: (sotsiaalne) õilis, üllas, väljapaistev, kõrge sünnipositsiooniga; ka õige, hea, suurepärane. 2: (eetiline) kastisüsteemile ja ideaalidele vastav aarija hõimu esindaja, keda austati. 3: (buddhaluses) Vana-India ja buddhaluse mõistes on ariya erineva tähendusega, kuid ühiseks nimetajaks on see, et ariya esindab ülimat, mida inimene on võimeline saavutama. Buddhaluse eelsel ajastul nimetati aarjalasteks indoeuroopa keeli kõnelevaid hõime, kes vallutasid 2. ja 1. aastatuhandel e.m.a Põhja-India. Buddha õppetuse kohaselt on aarija isik (ariya-puggala) see, kes on (a) aarija kaheksaosalist teed (ariya aṭṭhangika magga) järgides (b) sisenenud aarija teele (ariyamagga) ehk saavutanud mõne aarija tee või aarija vilja (sotāpanna, sakadāgāmi, anāgāmi, arahant) ning (c) pürgib maistületava poole; vt: ariyapuggala (aarija isik); aarija kaheksaosalist teed (ariya aṭṭhangika magga); ariyamagga (aarija tee). Arahandiks saamine ongi Buddha õpetuse (buddhadhamma) lõppeesmärk. Ka Buddha nimetas ennast aarijaks.

ariya aṭṭhangika magga, ariya aṭṭhaṅgika magga [ariya aṭṭha + angika/aṅgika magga] aarija kaheksaosaline tee, mis on nelja aarija tõe (cattāro ariya saccā) viimase tõe sisu, milleks on (1) õige vaade (sammā-diṭṭhi), (2) õige mõte (sammā-saṅkappa), (3) õige kõne (sammā-vācā), (4) õige tegu (sammā-kammanta), (5) õige eluviis (sammā-ājīva), (6) õige püüdlus (sammā-vāyāma), (7) õige teadlikolek (sammā-sati), (8) õige keskendatus (sammā-samādhi) Nagarasutta SN 12.65, Mahāparinibbānasutta DN 16 jpt. Aarija kaheksaosaline tee kuulub 37 virgumisele juhtiva dhamma hulka; vt bodhipakkhiyadhamma. Vt ariyamagga (aarija tee).

ariyā diṭṭhi aarija vaade, sansaarast vabastav vaade.

ariyā pariyesanā aarija otsing, Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26; vt dve pariyesanā.

ariya tuṇhībhāva aarija(lik) vaikus; viibimine teises džhaanas, kus mõtlemine ja läbiuurimine (vitakka-vicāra) on vaibunud Kolitasutta SN 21.1.

ariyamagga [ariya + magga] aarija tee; Buddha õpetatud arahanditee (= arahatta-magga), mis kätkeb endas Buddha antud (1) õige dhamma, sh nelja aarija tõe (cattāro ariyasacca), aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) ning sõltuvusliku tekkimise (paṭiccasamuppāda) kuulmist, (2) dhamma õiget mõistmist ja (3) sellekohast õiget teostamist, milleks on (a) kõrgema kõlbluse treenimist (adhi-sīla-sikkhā), (b) kõrgema teadvuse treenimist (adhi-citta-sikkhā) ja (c) kõrgema tarkuse treenmist (adhi-paññā-sikkhā) ning seeläbi nibbāna ehk vaibumise (nibbāna) saavutamist Sikkhāsutta AN 3.89; Mahāassapurasutta MN 39; vt adhisikkhā. Aarija tee sisaldab kaheksa aarija isiku etapi teostamist; vt ariyapuggala. Neli aarija teed (ariya-magga), millele järgnevad teele vastavad viljad (ariya-phala) on vooguastunu tee (sotāpatti-magga), ükskordnaasja tee (sakadāgāmi-magga), mittenaasja tee (anāgāmi-magga) ja arahandi tee (arahatta-magga); vt ariyaphala.

ariyaphala [ariya + phala] aarija vili; neli aarija vilja on vooguastunu vili (sotāpatti-phala), ükskordnaasja vili (sakadāgāmi-phala), mittenaasja vili (anāgāmi-phala) ja arahandi vili (arahatta-phala). Neli aarija vilja saavutatakse nelja aarija tee kaudu; vt ariyamagga.

ariyapuggala [ariya + puggala] aarija(lik) isik; see, kes on (a) saavutanud mõne aarijatee (ariyamagga) või vilja (ariyaphala = sotāpanna, sakadāgāmi, anāgāmi, arahant) ning (b) pürgib maistületava poole, mida iseloomustab (1) tulvadest vaba aarija teadvus (ariyacittassa anāsavacittassa), (2) tarkusevõime (paññindriya), (3) tarkusejõud (paññābala) ja (4) dhamma analüüs virgumistegurite kaudu (dhammavicayasambojjhaṅga) Mahācattārīsakasutta MN 117, Mahāmālukyasutta MN 64, Saṁyojanasutta AN 4.131 jt. Aarija teel eristatakse kaheksat aarijaisikut (aṭṭha ariya puggala), sh nelja teepõhist isikut (maggaṭṭha-puggala) ja nelja viljapõhist isikut (phalaṭṭha-puggala): (1) vooguastunu tee isik (sotāpatti-magga puggala) ja (2) vooguastunu vilja isik (sotāpatti-phala puggala); (3) ükskordnaasja tee isik (sakadāgāmi-magga puggala) ja (4) ükskordnaasja vilja isik (sakadāgāmi-phala puggala); (5) mittenaasja tee isik (anāgāmi-magga puggala) ja (6) mittenaasja vilja isik (anāgāmi-phala puggala); arahandi tee isik (arahatta-magga puggala) ja arahandi vilja isik (arahatta-phala puggala) Saṅgītisutta DN 33, Vimuttikathā Kv 5.1.

ariyasacca [ariya + sacca] aarija tõde; vt sacca.

ariyasāvaka [ariya + sāvaka] Aarija (Buddha Gotama) järgija/õpilane, kes on saavutanud mõne aarija tee ja vilja; aarijalik järgija, kes püüdleb aarija tee ja vilja saavutamiseks Sāmaññaphalasutta DN 2; vt ariya; ariyapuggala.

ariyasīla [ariya + sīla] aarija kõlblus, Aarija järgijale omane kõlblus, on mis on katkematu (akhaṇḍā), mõranematu (acchiddā), mitteplekiline (asabalā), mitteplekiline/mittemäärdunud (akammāsā), vabastav (bhujissa), tarkade poolt ülistatud (viññupasaṭṭha), rikkumata (aparāmaṭṭh) ja juhib keskendumisse (samādhi-saṁvaṭṭa) Mahānāmasutta AN 6.10, Saṅgītisutta DN 33.

ariyassa vinaye indriya  aarija kõlbeline/väljajuhtiv võime, tulvadest vabad (anāsavā) võimed; vt Indriyabhāvanāsutta MN 152.

ariyassa vinaye vohārasamucchedo kaheksa aarijalikku vinajapõhist asjatoimetustest äralõikamist; vt Potaliyasutta MN 54.

ariyavaṁsa [ariya + vaṁsa] aarija traditsioon; neli aarija traditsiooni (cattāro ariyavaṁsā): bhikkhu on rahul igasuguse (1) rüü, (2) almustoidu ja (3) puhkekohaga, ning (4) tunneb rõõmu meele arendamisest Ariyavaṁsasutta AN 4.28.

ariyayapaññā [ariyaya + paññā] aarija(lik) tarkus; vt paṭivedha anubodha cattaro dhamma.

ariyayasamādhi [ariyaya + samādhi] aarija(lik) keskendumine; vt paṭivedha anubodha cattaro dhamma.

ariyāyasīla [ariyāya + sīla] aarija(lik) kõlblus; vt paṭivedha anubodha cattaro dhamma.

ariyayavimutti [ariyaya + vimutti] aarija(lik) vabanemine; vt paṭivedha anubodha cattaro dhamma.

ārogiya vt ārogya.

ārogya [ā (= a²) + roga + ya (mis iganes)] „ei ole mis iganes haige“, haigusteta = ārogiya.

āropeti [āruhati poolt põhjustatud].1. tõusma, juhtuma kuni. 2. panema, võtma kuni. 3. peale panema, hoolt kandma, usaldama, üle andma. 4. esile kutsuma, valmistuma, valmis seadma, tegema. 5. ilmutama, jutustama, näitama, andma.

āruhati [ā + ruh] tõuseb, ronib (üles); satub/astub/ronib peale või sisse.

arūpa [a + rūpa] vormita, vormitu, immateriaalne.

arūpabhava [arūpa + bhava] vormideta/vormitu olemasolu, eksistents ühes vormideta maailmas (arūpa-loka), mille sünonüümiks on vormitu element (arūpa-dhātu); vt loka; dhātu. Üheksast saavutuspõhisest olemasolust kolmas; vt upapattibhava.

arūpabhūmi [arūpa + bhūmi] vormideta tasand = arūpāvacarabhūmi [arūpā + vacara + bhūmi] vormita valla tasand. Hõlmab kokku nelja tasandit, milleks on (1) ruumi lõputu tasand (ākāsānañcāyatanabhūmi), kus deevade elueaks on 20 000 ajastut (kappa); (2) teadvuse lõputu tasand (viññāṇañcāyatanabhūmi), kus deevade elueaks on 40 000 ajastut; (3) mittemillegi tasandi (ākiñcaññāyatanabhūmi), kus deevade elueaks on 60 000 ajastut; ja (4) ei taju ega mittetaju tasandi (nevasaññānāsaññāyatanabhūmi), kus deevade elueaks on 84 000 ajastut; vt bhūmi.

arūpadhātu [arūpa-dhātu] vormitu element; vt dhātu; arūpabhava; arūpabhūmi.

arūpaloka [arūpa + loka] vormideta maailm.

arūparāga [arūpa + rāga] „vormitukirg“ ehk vormita vallaga seotud kirg. Väljendub kiindumuses vormideta džhaanasse (arūpa-jhāna) või soovis sündida vormideta tasandil (arūpa-bhūmi). Kümne köidiku (dasa saṁyojana) loetelus seitsmes köidik; vt dasa saṁyojana.

arūpāvacara [arūpa + avacara] vormita vald; vt avacara.

arūpāvacarabhūmi [arūpa + avacara + bhūmi] = arūpabhūmi; vt bhūmi.

āruppa [arūpa (ā + rūpya)] vormideta (mittemateriaalne) olemasolu (= arūpajhāna).

āsa 1. [aṁsa] portsjon, osa. 2. toit; pātarāsa [pātar + āsa] hommikusöök. 3. arhailine: itihāsa = iti ha āsa „nii on see olnud“.

āsā [ā + √is + ā] (n) lootus; ootus; igatsus.

asabalā [a + sabala] mitteplekiline, plekitu; vt sabala (plekkidega, plekiline).

asacchikatassa sacchikiriyāya mitterealiseeritu realiseerimine.

asaddhamma [a + sa + dhamma] mitteõige või mittehea dhamma; halb seisund, soovimatu olukord; õpetuse kontekstis see, mis ei vasta Tipitakas talletatud Buddha algõpetusele.

asahāya [a + sahāya] sõpradeta, Tataagata kirjeldus Ekapuggala-vagga, AN 1.170–187.

asakkārena [a + sa + kāra] mitteaustamine; kāra.

āsāḷhā kuu nimetus, mis kestab juuni keskpaigast juuli keskpaigani.

āsāḷhāpūjā [āsāḷhā + pūjā] dhammapäev (tavaliselt juuli täiskuu päev). Sel päeval tähistatakse Buddha esimese õpetuse andmist viiele joogile. Üks joogidest, Kondañña, saavutas õpetust kuuldes taipamuse ja palus saada Buddha järgijaks, pannes nii aluse aarija sangha tekkimisele. Samal päeval, juuli keskel, täiskuu (uposatha) päeval, algab iga-aastane iidse theravaada traditsiooni kolmekuuline retriit (kattika-temāsikā) keskendumise arendamiseks ehk vassa (vihmaperiood), mis kestab kokku kolm kuud. Lühem vassa vältab kaks kuud, pikem neli kuud.

asama [a + sama] mitte võrdne/sama(sugune)/sarnane, võrdsetu, Tataagata kirjeldus Ekapuggala-vagga, AN 1.170–187.

asamādhisaṁvattanikā [a + samādhi + saṁ + vattanikā] mittekeskendumisse viiv, keskendumist väljaviiv.

samagga [saṁ + agga] kooskõla, harmoonia, ühtsus. asamaggiya [a + samagga] mittekooskõlas, mitteharmooniline, mitteühtne.

samaggatta [samagga] kokkulepe.

asamāhita [a + samāhita] mitterahunenud, rahunemata, rahutu; mille vastandiks on hästi/õigesti rahunenud (susamāhita); vt samāhita.

asamasama [asama + sama] võrdsetuga võrdne; Tataagata kirjeldus Ekapuggala-vagga, AN 1.170–187.

asaṁkiliṭṭha [a + saṁkilissati] mittemäärdunud, mitteräpane.

asaṁkiliṭṭhacitta [a + saṁkiliṭṭha + citta] mittemäärdunud teadvus.

asammoha [a + saṁ + moha] mitte pettekujutluslik; pettekujutluse puudumine.

asammohādhimutta [a + saṁ + moha + adhimutta] pettekujutluse olemasolu puudumisele pühendumus = arahandi iseloomustus Soṇasutta AN 6.55; vt moha.

asampajāna [a + sampajāna] tähelepanuta; läbimõtlemata.

asampajañña [a + sampajañña] mittetähelepanelik, mitteteadvustav; mitteläbimõeldud, mittemõttekas.

asaṁvara [a + saṁvara] mitteohjamine; vt saṁvara.

āsana  [āsati] (maha) istumine; iste, troon. anāsana [an + āsana] (ilma) isteta. dhammāsana [dhamma + āsana] dhamma õpetaja iste.

āsanika [āsana] istudes.

asankhata [a + sankhata] mittetingitud, mitte kokkupandu (= nibbāna) .

asaṅkheyya [a + saṅkheyya] loendamatu, arvutamatu.

asaṅkheyyakappa [a + saṅkheyya/sankheyya + kappa] loendamatu ajastu; asaṅkheyyakappa = ¼ mahākappa. „Childers’i Paali Sõnaraamat” defineerib asankheyya numbriliseks vasteks 10¹⁴⁰, mida ei saa aga pidada asankheyyakappa universaalseks suuruseks; vt kappa.

asañña  [a + saññā] tajuta.

asaññābhava [a + saññā + bhava] mittetajuline/tajuta olemasolu, üheksast saavutuspõhisest olemasolust viies; vt upapattibhava.

asaññasatta [asañña + satta] teadvuseta olend; , deevade klass, kes elavad vehapphala tasandil; vt vehapphala.

asaññasattā tajuta olendite elupaik (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist üheteistkümnes; vt bhūmi.

asantuṭṭha [a + santussati] mitteõnnelik, rahulolematu.

asappurisasaṁsevanā [a + sa + purisa + saṁ + sevanā] mittetõeliku inimesega suhtlemisele.

asāra [a + sāra] mitteväärtuslik; mittevõimeline.

asaraṇa [a + saraṇa] ilma varjupaigata; vt saraṇa.

asāta [a + sāta] ebameeldiv, vastumeelne.

asāta [a + sāta] mittemeeldiv; füüsilise valu (dukkha) kirjeldus.

asatāsampajañña  [a + sati + sampajañña] mitteteadvustatud arusaamine; misläbi nähakse maailma kui püsivat (nicca) ja õnnelikku (sukka) ning mina (attā) kui olemasolevat, mis esindab Buddha õpetuses aga valet vaadet ehk vaatemoonutust Vipallāsasutta AN 4.49; vt vipallāsa.

asaṭha [a + saṭha] mitte kaval; mitte petlik; vt saṭha.

asati [as + a] sööb, naudib.

āsati [as] istub.

āsava [ā + √su + a] 1. tulv; see, mis voolab välja/sisse/edasi/tagasi; sekreet, nõre. 2. haavast väljuv eritis; 3. teadvust hägustavad tulvad ehk teadvusvoog, mis on plekkide/rüve (saṅkilesikā) looja ning kõrgema teadmise ja taipamise esilekerkimise takistaja. Kolm sellist tulva on (1) naudingutulv (kāmāsava), (2) olemasolutulv (bhavāsava) ja (3) vaatetulv (diṭṭhāsava) Sāmaññaphalasutta DN 2, millele osades tekstides lisandub (4) mitteteadmisetulv (avijjāsava) Āsavagocchaka, Paṭṭhāna/Patthana, 2.3. Suttantas vastab neljasele tulvade loetelule neli üleujutust (kāmogha, bhavogha, diṭṭhogha, avijjogha), vt ogaha. Tulvad juhivad uue sünni kas Niraajasse, peetade maailma, inimeste maailma või deevade maailma, tuues kaasa uue sünni, tekitavad hirmu ja õnnetust, valmistavad kannatusi ning on sünni, vananemise ja surma põhjustajad Apaṇṇakasutta MN 60. Vt anāsava; khīṇāsava. Tulvad hävinevad džhaanade arendamise kaudu Jhānasutta [Jhānanissaya] AN 9.36. sāsava [saṁ + āsava] tulvadega; anāsava [an + āsava] tulvadeta, tulvadest vaba = arahant. 4. āsavā [ā + √su + a + ā] deevade grupi nimetus.

āsavakhīṇa [āsava + khīṇa] tulvade hävinemine = khīṇāsavā; vt āsava

āsavākkhaya [āsavā + khaya] tulvade lõppemine; vt āsava; samādhibhāvanā.

āsavakkhayañāṇa [āsava + khaya + ñāṇa] tulvade lõppemise teadmine; vt cha abhiññā; pubbenivāsānussatiñāṇā; ñāṇa.

asekha, asekkha [a + sekkha] mitteõppija, kel ei ole enam vaja õppida kaheksaosalist teed Sekkhasutta SN 45.13, kelleks on kõik buddhad ja arahandid.

asekkha vt asekha.

āsevati [ā + sev + a] hoolitseb, harjutab, arendab, viljeleb; andub.

āsevita [āsevati] harjutanud, arendanud; vt āsevati.

āsevitabba vt āsevita.

āsiṁsati [ā + saṁ] loodab, soovib, palvetab; ihalus.

asita 1. [a + sita] mitte kinni hoidma, sõltumatu. 2. sööma; vt asati. 3. sirp. 4. (sinakas)must.

Asita joogi, kes ennustas, et Siddhatthast saab Buddha. Asita oli välja arendanud mitmed üleloomulikud võimed. Viibides kord Tāvatiṁsā taevas nägi ta Siddhattha sünnist põhjustatud deevade rõõmu. Ta läks kuningas Suddhodana juurde last vaatama, uuris keha märke ja sai teada, et lapsest saab Mõistnu (Buddha). Teadmine, et selleks ajaks on ta juba vormita vallas sündinud, ega saa Buddha õpetust kuulata, kurvastas ta. Hiljem otsis Asita üles oma õepoja Nalaka ja soovitas tal Buddha sanghaga liituda, et too saaks virguda Nālakasutta Sn 3.11.

askeet Gotama nimi, mida kasutati Siddhatta poole pöördumisel peale lossist lahkumist ja enne virgumist.

asmimāna [asmi + māna] mina olen; minavaatest (atta-diṭṭhi) ja/või kekapõhisest vaatest (sakkāya-diṭṭhi) tekkinud vääruskumus.

asnāti [as + nā] sööb; naudib (vt ka asati).

assa 1. hobune, seitsmest aardest kolmas; vt sattaratana; ratsavägi; samuti, ka; 2. [atthi] tuhk, tolm; vt atthi. 3. [ayaṁ] see; vt ayaṁ.

assā talle, temale.

assāda  [ā + sādiyati] maitse, magusus; meeldiv rahulolu, nauding.

assaddha [a + saddha] usu puudumine, millest saab vabaneda (1) usku mitteomavate isikute vältimisega, (2) usku omavate isikute teenimise, nendega suhtlemise ja nende austamisega ja (3) usaldust tugevdavate suttade ülevaatamisega Ñāṇakathā Ps 1.4, Dutiyavibhaṅga Sutta SN 48.10, Vitthata Sutta AN 5.2.

assāsā [ā + sas] sissehingamine; kergendus. Aarija järgijale omased neli kergendust on (1) vaenutu teadvus (avera-citta), (2) muretu teadvus, (abyāpajjha-citta), (3) mitterikutud teadvus (asaṁkiliṭṭha-citta) ja (4) puhastunud teadvus (visuddha-citta) Kesamuttisutta AN 3.65.

assattha [ā + sasa + ta] viigipuu, mille all Buddha virgus; bodhipuu

assu 1. pisar(ad), üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati. 2. rõhutav eessõna (kindlasti, tõepoolest, tõesti). 3. võibolla.

asubha  [a + subha] ilutu; mittekaunis; ebameeldiv; ebapuhas. asubhabhāvanā [a + subha + bhāvanā] ebapuhtuse arendamine; 10 ebapuhtuse arendamise objektiks (asubha-bhāvanā kammaṭṭhāna) on üheksa erineva lagunemisastmega laipa ja skelett Tiṇakaṭṭhasutta SN 15.1, Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10, Khuddakanikāya, Paṭisambhidāmagga, Ānāpānassati-kathā Ps 1.3; vt sammāsati. asubhasañña [a + subha + sañña] ebapuhtustaju, üks 20.st tajust; vt sañña (taju). asubhabhāvanā [a + subha + bhāvanā] ebapuhtuse arendamine. Vastand: subha (ilus, kaunis; meeldiv; puhas).

asuci [a + suci] mittepuhas, ebapuhas.

asura [a + sura? see, kes ei sära?] asura, titaan; üleloomulike võimetega olendite klass. Paali kirjanduses liigutatakse asurad alamjumaluste hulka koos supaṇṇa’de, gandhabba’de, yakkha’de, garuḍa’de ja nāga’dega. Asurana pärinenud (asurayoni) olendid erinevad Tāvatiṁsā vallas elavatest ja deevade hulka kuuluvatest asuratest. Deevade ja asutare vahelisi võitlusi mainitakse mitmes Tipiṭaka vanemas osas. Piṭaka mainib kahte asurate klassi: kalakañjaka ja dānaveghasa asuraid Mahāsamayasutta DN 20, Pāthikasutta DN 24.

asurayoni [asura + yoni] asurana pärinemine; neljast Apaaja tasandist (apāya-bhūmi) viimane tasand; vt bhūmi. Pärinemist asurana Apaajas (apāya) peetakse õnnetuks sünniks. Asurana pärinevad need, kelle käitumine vastab kümnele mitteoskuslikule teole (akusala kamma) ja need, kel on valed vaated (micchādiṭṭhi) Mahāsamayasutta DN 20.

atakkāvacara [a + takka + āvacara] väljaspool mõtlemist/loogikat asuv (),

atāṇa [a + tāṇa] ilma kaitseta, kaitsetu, peavarjuta; vt tāṇa.

ātāpa [ā + tāpa] kuma; paiste; kuumus; vaimustus, innustus; innukus; vt tāpeti.

ātāpanaparitāpanānuyoga [ātāpa + na + pari + tapana + nu + yoga] kuumuse ja täieliku ärapõletamise jooga? Vt attaparitāpanānuyoga

ātāpin [ātāpa + in] innukas; (ennast) pingutav; agar; rakendav. anātāpin [an + ātāpin] mitteinnukas.

ātappa [ā + tāpa] kuumus; innukus, agarus; vaimustus; pingutus.

atappa, atappā rahulik/muretute deevade elupaik (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist kolmeteistkümnes tasand, üks viiest puhtast elupaigast (pañca suddhāvāsā), kus elavad muretud deevad, kelle elueaks on 2000 ajastut (kappa) Vibh lk 540-543, Saṅgītisutta DN 33; vt bhūmi; Suddhāvāsa.

Aṭaṭa Niraaja vald/piirkond; vt Niraya.

atilīna [ati + līna] liiga madal, lõtv; liigselt seotud (maisega) või klammerduv.

atimāna [ati + māna] ülbus, upsakus, põlgus; omadus, mis ei saa arahandi meeles enam kunagi esineda Arahattasutta AN 6.76.

atimānī (kes on) ennasttäis; eneseuhkus.

atināmeti [ati + nāmeti] aja möödumine.

atinijjhāyitatta [atināmeti] liigne (kestev) vaatamine.

atinipāta enese alandamine, lömitamine; omadus, mis ei saa arahandi meeles enam kunagi esineda Arahattasutta AN 6.76.

atipāta [ati + pat] rünnak. pāṇātipāta elu/elusolendi ründamine ehk hävitamine, tapmine. pāṇātipātā veramaṇī elu hävitamisest hoidumine.

atipāteti [atipāta] hävitab; tapab.

atīta minevik, möödunu, möödanik; hüljatud; ületanud. atītānāgata [atīta + anāgata] minevikus ja tulevikus. atītānāgatapaccuppannāna [atītāna + agata + paccuppanna] minevik-tulevik-olevik.

atithi külaline; lahkunu.

aṭiyati vt aṭṭiyati.

atta [ā + d + ta] mina. Buddha õpetuse seisukohast moodustab minaks nimetatav viiest klammerdumiskogumikust (pañcupādānakkhandhā), mis on püsitud (anicca) ja minatud (anattā), ei allu inimese tahtele, ega saa seetõttu pakkuda lõplikku rahulolu (= dukkha). Keha või teadvuse nägemine muutumatu, sõltumatu või autonoomse üksusena esindab Buddha õpetuses valet vaadet Anattalakkhaṇasutta SN 22.59; vt anatta; attan, jīva.

aṭṭa 1. vahitorn. 2. õigusalane juhtum, kohtuasi. 3. [aṭṭita] hädas, vaevatud, ahistatud.

attadiṭṭhi [atta + diṭṭhi] minavaade; millega kaasnevad valed vaated, nagu nt „ma olen parem“ (seyyohamasmī), „ma olen võrdne“ (sadisohamasmī), „ma olen madalam“ (hīnohamasmī) Soṇasutta SN 22.49; „see on minu“ (etaṁ mama), „see olen mina“ (esoham asmi) või „see on mina ise“ (eso me attā) Anattalakkhaṇasutta SN 22.59.

attadiṭṭhi [atta-diṭṭhi] minavaade, mille kohaselt eksisteerivad igavesti nii maailm kui ka aatman (attan), mina (atta) või hing (jīva).

attakilamathānuyoga [atta + kilamatha + anu + yoga] enesevaevamise jooga; s.o andumine erinevatele äärmuslikele keha ja meelt kurnavatele praktikatele. Moodustab koos naudingõnnega (kāma-sukha) kaks äärmust, millest virgumisele püüdleja peaks loobuma ja valima nende asemel kesktee (majjhimapaṭipadā) milleks on aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhaṅgika magga) Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11. Vt ka ātāpanaparitāpanānuyoga.

attamana [atta + mano] rahuldatus, rahulolu.

attan aatman, „mina ise”. Animistlikus hindufilosoofias peetakse aatmani kehas asuvaks indiviidi tõeliseks ja hävimatuks olemuseks ehk minaks, mis ületab enesetundmise teel nähtustega samastumise ja saavutab vabanemise (mokkha, sk mokṣa). Buddha õpetuse kohaselt midagi sellist ei eksisteeri (=vale vaade).

attaniya [attā] kuulub minale või mina juurde (=vale vaade).

attaparitāpanānuyoga [atta + pari + tāpana + anu + yoga] enese/mina täieliku ärapõletamise jooga; joogapraktika, kus püüti kehakammast ja dukkhast vabaneda päikese käes keha kõrvetamise läbi. Buddha õpetas sarnastest äärmuslikest joogapraktikatest loobuma ja järgima keskteed (majjhimapaṭipadā); vt ka enesevaevamise jooga (attakilamathānuyoga).

attavāda [atta + vāda] minaõpetus (=vale vaade).

attavādūpādāna [atta + vāda + upādāna] minaõpetusse klammerdumine; vt upādāna.

attha [etüm ebaselge] 1: eesmärk; otstarve; eelis; kasu; vajadus; (see või too) asi; õigusalane juhtum; tähendus, mõte; dhamma kontekstis väljendab eesmärki; tõlgendus sõltub kontekstist. 2: (päikese või kuu) loojang; kustuma, kaduma, hääbuma.

aṭṭha [√ar + tha] 1: (number) kaheksa. 2: eesmärk; tähendus = vt attha.

aṭṭha abhibhāyatana [aṭṭha abhibhū + āyatana] kaheksa meisterlikkuse alust; vt abhibhāyatana.

aṭṭha ārambhavatthūni [aṭṭha ārambha + vatthūni] kaheksa loiduse/uimasuse alust, mille vastandiks on kaheksa mitteloiduse/mitteuimasuse alusest (aṭṭha kusītavatthūni) Kusītārambhavatthusutta AN 8.80, Saṅgītisutta DN 33, Vb lk 385.

aṭṭha iddhividhā [aṭṭha iddhi + vidhā] kaheksa üleloomulikku võimet; vt iddhi-vidhā.

aṭṭha kusītavatthūni [aṭṭha kusīta + vatthūni] kaheksast mitteaktiivsuse alust, mille vastandiks on kaheksa aktiivsuse alust Kusītārambhavatthusutta AN 8.80, Saṅgītisutta DN 33, Vb lk 385.

aṭṭha lokadhammā kaheksa maailma dhammat: kui mitteõppinud ilmik (assutavata puthujjana) puutub kokku (1) saamise (lābha) ja (2) mittesaamisega (alābha), (3) kuulsuse (yasa) ja (4) kuulsusetusega (ayasa), (5) laituse (nindā) ja (6) kiitusega (pasaṁsā) ning (7) õnne (sukha) ja (8) dukkhaga, ega teadvusta, et need on esilekerkinud (uppanna), püsitud (anicca), dukkhalikud ja muutumise dhammad (vipariṇāma-dhammo) Paṭhamalokadhammasutta AN 8.5.

aṭṭha puññābhisandā [aṭṭha puññā + bhisandā] kaheksa pälvimusvoogu; vt puñña.

aṭṭha vimokkhā [aṭṭha vi + mokkha] kaheksa vabanemist; vt vimokkhā.

atthacariyā [attha + cariyā] kasutoov/abivalmis käitumine, teise heaolu ja ühtsel kõrgemal hüvel põhinev tegutsemine. Üks neljast koosviibimise alusest; vt saṅgaha.

Atthadassī üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

aṭṭhahi aṅgehi dūteyyaṁ gantumarahati sõnumi edastamise kaheksa osa: (1) tal on kõrv (sota), (2) ta paneb teised kuulama (sāvetā), (3) on õppinud (uggahetā), (4) paneb teised mäletama (dhāretā) ehk räägib meeldejäävalt, (5) on tajutav (viññātā) ehk reaalses elus kogetav, kuuldav ja nähtav, (6) on tajunu (viññāpetā) ehk reaalses elus ise kogenud/kuulnud/näinud, (7) on oskuslik kokkuviija ja kooshoidja (kusalo ca sahitā-sahitassa), ega ole vaidleja ja tülitekitaja (no ca kalaha-kāraka) Saṁghabhedakakkhandhaka Kd 17, Tatiyabhāṇavāra, 1. Saṁghabhedakathā.

aṭṭhahi asaddhammehi [aṭṭha a + sa + dhamma] kaheksa mitteõiget dhammat, milleks on (1) saamine (lābhena) ja (2) mittesaamine (alābhena), (3) kuulsus (yasena) ja (4) kuulsusetus (ayasena), (5) austamine (sakkārena) ja (6) mitteaustamine (asakkārena) ning (7) kurjusenälg (pāpicchatā) ja (8) kurjad sõbrad (pāpa-mitta) Devadattavipattisutta AN 8.7.

aṭṭhakathā [aṭṭha + kathā] kommentaariumid, paalikeelsete tekstide (pāliyaṁ) selgitused.

aṭṭhañāṇa [aṭṭha + ñāṇa] kaheksa teadmist, milleks on: (1) [viie klammerdumiskogumiku] läbinägemise teadmine (vipassanā-ñāṇa), (2) meele-keha-võime teadmine (manomayiddhi-ñāṇa), (3) üleloomulike võimete teadmine (iddhi-vidha-ñāṇa) (vt iddhividhā), (4) taevase kõrva teadmine (dibba-sota-ñāṇa), (5) meele läbistamise teadmine (ceto-pariya-ñāṇa), (6) (iseenda) eelmiste elude meenutamise teadmine (pubbe-nivās-ānussati-ñāṇa), (7) taevase silma teadmine (dibba-cakkhu-ñāṇa) ja (8) tulvade lõppemise teadmine (āsava-k-khaya-ñāṇa) Mahāsīhanādasutta MN 12, Sāmaññaphalasutta DN 2 jpt. Need kaheksa moodustavad Buddha dhammakāya [dhamma + kāya] ehk dhammakeha, mis hõlmab nii Buddhale omast maist (lokiya) kui maistületavat (lokuttara) tarkust (paññā) Sāmaññaphalasutta DN 2; vt dhammakāya; vt ñāṇa.

aṭṭhañāṇa [aṭṭha + ñāṇa] kaheksa teadmist; vt ñāṇa; abhiññā.

atthaṅgama alla/maha langemine; (ära)kadumine.

aṭṭhangika uposatha sīla kaheksaosaline uposatha/täiskuu kõlblus; sarnane noorbhikkhude kümne treeningjuhisega (dasa-sikkhāpada), kus 7. ja 8. juhis esinevad koos, ning 10. kulla ja hõbeda vastuvõtmist keelavat juhist, ei sisaldu.

aṭṭhangika, aṭṭhaṅgika [aṭṭha + anga/aṅga] kaheksaosaline.

aṭṭhaparikkhāra [aṭṭha + parikhāra] kaheksane varustuskomplekt; vt parikkhārā.

atthapaṭisambhidā [attha + paṭisambhidā] tähenduse analüüs; esimene neljast analüüsi meetodist; vt paṭisambhidā.

aṭṭhārasa, aṭṭhādasa (number) kaheksateist.

atthasaṁhitā [attha + saṁhitā] kasuga (virgumisega) seotud.

aṭṭhavīsati (number) kakskümmend kaheksa.

aṭṭhi (inimese või vilja) luu. aṭṭhikaṅkala [aṭṭhi + kaṅkala] luude(st) kett/ahelik = skelett. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati. Esinedes sõna katva eesliitena tähendab millegi enda (attha) omaks tegemist, selle olemuse/kasu/väärtuse teadasaamise ja mõistmise püüdu; enamjaolt esineb väljendina aṭṭhikatvā manasikatvā.

atthi [as + a + ti] 1. on olemas; on leitud; kuulub; seal on; 2. ihalev, midagi tahtev; eesmärgistatud.

atthika kasulik, tulus, sobiv; ihalus; taotlema (mingi eesmärgi saavutamist); vajama.

aṭṭhika, aṭṭita [aṭṭhi] luu; skelett; (puuvilja)seeme; vt atthi. aṭṭhikasankhalikā [aṭṭhika + san + khalikā] luudest koosnev kett/ahel(ik) = skelett.

aṭṭhikasaññā [aṭṭhika + saññā] skeletitaju, üks 20.st tajust; vt saññā.

aṭṭhimiñja [aṭṭhi + miñja] luuüdi. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

atthitā [atthi] olemine, olemise/olemasolu seisund, eksistents.

atthūpaparikkhati [atthi + upaparikkhati] läbi uurimine.

atiga [ati + ga (gata)] üle minema, ületama, üle astuma.

aṭṭita [aṭṭiyati] hädas, vaevatud, ahastuses.

aṭṭiyati, aṭiyati, addiyāmi [aṭṭa (aṭṭ + ī + ya)] rahutu, ärev, tõrjuv; esineb sageli koos sõnaga harāyati (häbeneb).

avaca [ava] madal. uccāvacā kõrge ja madal.

avacara [ava + car] elama, liikuma, tegelema; teadlikolu; ajaline eksistentsi vald. Kolm eksistentsi valda on (1) naudinguvald (kama-vacara), (2) vormidevald (rūpa-vacara) ja (3) vormita vald (arūpā-vacara); vt bhava.

avadāniya [a + va + dā] lahkuseta, helduseta; vt vadaññu; vt avadaññu.

avadaññu [a + vadaññu] lahkusetus, heldusetus; vt avadāniya.

avajāta [ava + jāta] madala sünniga, sündinud madala positsiooniga peres, mille vastandiks on abhijāta [abhi + jāta] kõrge sünnipositsioon.

avajja [ava + vad] laiduväärne; süü.

avakāsa vt okāsa.

avamāna, omāna [ava + man, think] eiramine, lugupidamatus, põlgus; omadus, mis ei saa arahandi meeles enam kunagi esineda Arahattasutta AN 6.76.

Avantī üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

āvāra eemale tõrjuma, kaitsma, valve, valvama.

āvara tõkestama, takistama, hoidma eemale/ära.

āvaraṇa [āvarati] panema kinni, sugema, tõkestama, vastu seisma; kammits, nīvaraṇa (takistus) ja papañca (tõke) sün.

āvarati [ā + var + a] katab, suleb; takistab; vt āvuṇati; āvuṇoti.

āvasatha [ā + vas] eluase, elukoht, eluruum, maja; elamine, asumine, viibimine. Üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest/daanast, Niddesa, Nd2 lk 523.

avecca [ava + i + tvā] (kindlalt) mõistnud, (täiuslikult) läbistanud; teadmus; vt aveti.

aveccappasāda [avecca + pasāda] teadmuspõhine usk/selgus

avera [a + vera] vaenutu(s).

averacitta [avera + citta] vaenutu teadvus.

aveti [ava + i + a + ti] mõistab, teab.

Avīci [a + vīci (?) ilma vaheajata, mittepeatuv (?); ilma rõõmuta (?)] Aviitši; madalaim, suurim ja kannatusterohkeim niraaja vald, kus olendid kogevad järjepanu erinevaid kannatusi. Kirjelduste kohaselt on Avīci seintega ümbritsetud nelinurkne ala, 100 kolmikmiili pikk ja lai, nelja uksega, pealt kaetud terasega ja põrandaks hõõguv sulateras Devadūtasutta MN 130.

avīci [a + vīci] mittepeatuv, seiskumatu.

aviddasu [a + viddasu] asjatundmatu, mittearukas.

avihā [etüm ebaselge] püsiv/kindel taevas (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist kaheteistkümnes tasand, üks viiest puhtast elupaigast (pañca suddhāvāsā), kus elavad mittenaasjad deevad, kes ei sünni enam kunagi madalamates valdades ning kelle elueaks on 1000 ajastut (kappa), Vibh lk 540-543, Saṅgītisutta DN 33; vt bhūmi; Suddhāvāsa.

avihiṁsā, ahimsa [a + vihiṁsa] mittevägivaldne, vägivallatus; mitte kahjustama või vigastama; vt vihiṁsa. avihiṁsāsaṅkappa, avihiṁsāsaṅkappa [a + vihiṁsā/vihiṁsā + saṅkappa] mittevägivaldne mõtlemine, üks kolmest oskuslikust mõtlemisest; vt sammāsaṅkappa; saṅkappa.

avijjā [avijjā] mitteteadmine, teadmatus. Tähendab teadmiste puudumist olemasolu tõelisest olemusest, neljast aarijalikust tõest ning sõltuvuslikust tekkimisest [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṅgasutta SN 12.2, Avijjāsutta SN 56.17, Avijjāpañhāsutta SN 38.9 jt. Kümne köidiku (dasa saṁyojana) loetelus viimane köidik; vt dasa saṁyojana. Sõltuvusliku tekkimise ahela 1.ne lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. Neljases tulvade loetelus viimane, ehk mitteteadmisetulv (avijjāsava) Āsavagocchaka, Paṭṭhāna/Patthana, 2.3. Peamine taassünni ja kurja juurpõhjus (mula).

avijjānusaya [avijjā + anusaya] mitteteadmisse kalduvus.

avijjāyoga [avijjā+ yoga] mitteteadmisike, viimane neljast ikkest, vt yoga.

avijjogha [avijja + ogha] mitteteadmise üleujutus, vt ogha; = mitteteadmisetulv (avijjāsava), vt āsava.

āvila [ā + vi + lul] ebaselge, hägune, sogane; häiritud; reostunud.

āvilatta [āvila] ebaselgus, segasus, häiritus, erutus; sogasus.

avinīta [avinīta] mittetreenitud, mittearendatud, st ei ole džhaanas vabanenud viiest takistusest, treeninud džhaanasid ega saavutanud teadmisi Sallekhasutta MN 8.

aviññeyya raskesti tajutav/mõistetav.

aviññū = aviddasu.

avipariṇāma [a + vipariṇāma] mittemuutuv, muutumatu. avipariṇāmadhamma muutumatuse dhamma (muutumatu olemus); vt vipariṇāma.

avippaṭisāra [a + vippaṭisāra] kahetsuseta, süümepiinadeta.

avivādāya [a + vivāda] vastanduva kõne ehk vaidluste puudumine.

āvuṇati, āvunati nöör, pael, lõng; sisse/vahele panema; vt āvuṇoti; āvarati.

āvuṇoti katab, suleb, takistab; vt āvuṇati; āvarati.

āvuso [āyasmanto] (m) vend; sõber. Viisakas ilmiku poole pöördumise vorm. Vanema bhikkhu poole pöördumisel kasutab noorem väljendit Auväärne (bhante) või Auline (āyasma) ja vanem väljendit sõber (āvuso) – Mahāparinibbāna-sutta DN 16. Ei ole sobilik Buddha poole pöördumise vorm.

avyākata [a + vyākata] mittevastatav, mitteselgitatud, mittekuulutatud. 10 mittevastatavat küsimust on: (1) kas maailm on igavene, või (2) mitte-igavene; (3) lõputu või (4) mitte-lõputu; (5) kas hing on see, mis füüsis [füüsiline keha] või (6) erinev; (7) kas peale surma Thataagata eksisteerib või (8) ei eksisteeri; või (9) on ta olemas ja [samal ajal] ei ole olemas, või (10) ei ole olemas ja [samal ajal] ei ole mitteolemas Aggivaccha[gotta]sutta MN 72; vt vyākata; vyākaroti.

avyāpāda  [a + vyāpāda] mittepahatahtlik, kuritahtlikkuse puudumine.

avyāpādasaṅkappa [a + vyāpāda + saṅkappa] mittepahatahtlik mõtlemine; vt sammāsaṅkappa.

avyāpajjha [a + vyapajjha (√bādh = a + vyāpadya) või bajjha (√pad = a + vyābādhya)] mittepahatahtlikkus, kuritahtlikkusest vaba.

āya [ā + i] sisse tulemine, saabumine; allikas; sisselaskeava, sissepääs; kasu, sissetulek, kui kaotuse (vaya) vastand. āyakammika [āya + kammika] laekur. āyakusala [āya + kusala] (raha) teenimises oskuslik.

āyakosalla [āya + kosalla] teadmised, oskus, omandamine, saavutus; vt kosalla.

ayaṁ see (on/isik).

āyamati [ā + yam] laotab (laiali), venitab, pikendab, tõmbab (välja/sirgeks).

ayana minemine (teel, suunas, poole).

ayasa [a + yasa] mittekuulus, kuulsusetu(s); vt aṭṭha lokadhammā; yaso, yasa.

ayāseka [a + seka] rüvetamatus; plekitu.

āyasmant [ā + √i + as + mant] (m) „vana“, pikaealine; (kõrge)auline; keda iseloomustab pikema ajaga seotud aspekt, eakas; lugupidava pöördumise vorm = bhante. Vanema bhikkhu poole pöördumisel kasutab noorem väljendit Auväärne (bhante) või Auline (āyasma) – Mahāparinibbāna-sutta DN 16. Esineb tekstides peamiselt nimetavas käändes: āyasmā.

āyata [āyamati] laiali laotatud, välja surutatud; pikendatud; pikk; vibu; āyatapaṇhin [āyata + paṇhin] see, kellel on pikad ripsmed.

āyatana [ā + √yat (yam) + ana] „välja sirutama“; vald; transtsendentaalne sfäär või väli kui meele seisund (saavutatakse džhaanas või nibbaanas), tajusfäär; puhkekoht, eluase; piirkond, ala; allikas, tajualus (5 tajuorganit + meel ning neile vastavad objektid). Kuus sisemist tajualust (cha ajjhattikāni āyatanāni) on viis füüsilist tajuorganit + meel: (1) silma tajualus (cakkhāyatana), (2) kõrva tajualus (sotāyatana), (3) nina tajualus (ghāṇāyatana), (4) keele tajualus (jivhāyatana), (5) keha tajualus (kāyāyatana) ja (6) meele tajualus (manāyatana). Kuus välimist tajualust (cha bāhirāni āyatanāni) on (1) vormi tajualus (rūpāyatana), (2) heli tajualus (saddāyatana), (3) lõhna tajualus (gandhāyatana), (4) maitse tajualus (rasāyatana), (5) kombatav objekt (phoṭṭhabbāyatana) ja (6) dhamma (=mentaalne objekt) tajualus (dhammāyatana). Kuus sisemist tajualust on sõltuvusliku tekkimise ahela 5. lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. Kõik 12 tajualust on läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12.

āyati [ā + yam] „ulatub edasi“ pikeneb (aeg); tulevikus; järgmine.

ayo, aya raud. Tipitakas esinevad kullasulami (jātarūpa) kontekstis raud (aya), vask (loha), tina (tipu), plii/seatina (sīsa) ja hõbe (sajjhu) Upakkilesasutta SN 46.33.

ayonisomanasikāra [a + yoniso + manasikāra] mittearukas tähelepanu.

āyu elu, elujõud, eluea pikkus, pikaealisus. Jumaliku elu (= kuni 30 600 000 eluaastat) mõiste määratlus.

ayukappa [ayu + kappa] eluiga; sünnist surmani kestev ajajärk, milleks võib olla u 100 aastat Mahāpadānasutta DN 14.

bādha [bādh] „(kokku) pressima“; rõhumine, takistamine; tüütamine.

bahiddhā [bahi] välimine, väljas.

bāhirāni āyatanāni välimine tajualus; vt āyatana.

Bāhiya Dārucīriya kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kiireim ülimates teadmistes (khippābhiññāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

bahu (väga) palju, suur hulk, külluslikult, rohkelt; ohtralt; mitu. Täishäälikuga algavate sõnade puhul esineb bahu reeglina kui bavh-. bahutthika [bahu+ itthika] palju naisi. bahupphala [bahu + phala] palju vilja/vilju (rikkalik viljasaak).

bahula rohke; sage; ees- või järelliitena: täis, rikas, antud.

bahulīkaroti [bahula + ī + kar + o] suureneb; võtab tõsiselt; harjutab/praktiseerib sageli.

bahulīkata [bahulīkaroti] suurenenud; tõsiselt võtma; sageli harjutama/praktiseerima.

Bahuśrutīya, üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

bahussuta [bahu + suta] palju/hästi õppinud (kuulmise teel).

Bakkula, Vakkula kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, oli tuntud väheste haiguste (= hea tervise) poolest (appābādhāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Bakulā Buddha naisjärgija, parim taevase silma valdamises (dibba-cakkhu-kāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

bala jõud, vägi, tugevus; viis jõudu (pañca balāni) on (1) usujõud (saddhā-bala), (2) energiajõud (viriya-bala), (3) teadlikkusejõud (sati-bala), (4) keskendumisejõud (samādhi-bala), (5) tarkusejõud (paññā-bala) Paṭhamapaṇṇāsaka, Bala Vagga AN 5. Viis jõudu kuuluvad 37 virgumisele juhtiva dhamma hulka; vt bodhipakkhiyadhamma.

bāla noor; lapsik, lapselik.

bālā tüdruk.

balī võimas; tugev; annetus.

bandhana [bandh] (kinni)seotud; vangistus; aheldatus; tõkestatus.

bavhābādhā [bahu + a + bādh] palju valu; palju haige (= kehva tervisega haiglane/põdur); vt appābādhā.

bavhābādha [bahu + ābādha] haigust täis, haigusest rõhutud

bhā [bhā] valgus, sära, hiilgus, kiirgus.

bhabba [bhū] suuteline, võimeline; mõjuga; võimalik.

Bhaddā Kāpilānī Buddha naisjärgija, parim eelmiste olemasolude mäletamise osas (pubbe-nivāsa) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Bhaddā Kuṇḍalakesā Buddha naisjärgija, kiireim ülimates teadmistes (khippābhiññāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Bhaddakaccānā Buddha naisjärgija, parim suurtes ülimates teadmistes (mahā-bhiññāpattāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

bhadra august; väärtuslik, hinnaline.

Bhadrayāniya üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

bhāga [bhaj, bhajati] osa(ke), ports(jon); jagu; jagama.

bhaga [bhaj] õnn, õnnelik, liisk, loos, saatus; naise suguorgan. dubbhaga [du + bhaga] halb õnn või saatus. vt bhagavā; bhagavant.

bhagavā Ülim, Õnnestunu; üks paljudest Buddha epiteetidest; vt bhaga; bhagavant, bhagavat.

bhagavant, bhagavat [bhaga (jagama, osa saama) + vant] Ülim, üks paljudest Buddha epiteetidest; õnnelik (= sukha), õnnestunud; õnnis, õnnistatu(d). Kuna Buddha ei virgunud kelleltki saadud, nt kõrgemakas peetava(te) jumala(te) poolse õnnistuse, õnneliku juhuse, õnne ega kellegi poolt ettemääratud saatuse läbi, siis on siinkohal Õnnistatu(d) ja Õnnelik asemel eelistatud Ülim: see, kes saavutas ülima pingutuse teel ülima valla (āyatana) ehk nibbaana (nibāna), mis ühel olendil on võimalik saavutada ja sai seeläbi ülima kehastuseks, Ülimaks. Kasutatakse peamiselt Buddha, aga ka enne teada virgunute kohta.

bhagga 1. [bhañj] katki; hävinud. 2. [bhaga] õnn, õnnelik juhus, heaolu, hea saatus.

bhaggavant [bhaga] Ülim: hea õnne või kaitsega; õnnelik; vt bhagavant, bhagavat.

bhaginī õde; vt bhātu (vend).

bhāgiya [bhāga] ühendatud; soodustav.

bhajati [bhaj (jagama, osa saama või võtma)] suhtleb, ühineb, järgib; on kiindub, armastab.

bhajjati [bhaj + a] praeb.

Bhallika meesilmikust kaupmees, kes koos Tapussa’ga annetasid Buddhale riisikooke ja meepalle (manthañca madhupiṇḍikañca), kes läksid esimestena kahekordse kaitse alla (saraṇaṁ gacchantānaṁ) ja kellest said esimesed ilmikjärgijad (sāvakāna upāsakāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp); vt Tapussa.

bhāṇa [bhaṇati] deklareerimine, retsiteerimine, jutustamine (paali keeles).

bhāṇaka [bhaṇati] 1. (paalikeelsete tekstide) retsiteerija, deklareerija, kordaja, lausuja; bhikkhu, kelle ainsaks ülesandeks oli Sanghakogul arahantide poolt kinnitatud Buddha õpetuse täpne, sõnasõnaline meelespidamine. Sāriputta thera oli Keskmise pikkusega tekstide kogumiku retsiteerijate (Majjhimanikāya = majjhima-bhāṇaka) grupi juht, Mahā Kassapa thera Rühmade kogumiku retsiteerijate (Saṁyuttanikāya = saṁyutta-bhāṇaka) grupi juht, Anuruddha thera Jaotuste kogumiku retsiteerijate (Aṅguttaranikāya = aṅguttara-bhāṇaka) grupi juht jne, kokku 18 gruppi; vt Samantapāsādikā (Buddhaghosa kirjutatud Vinayapitaka kommentaar), Sumangala-vilāsinī aṭṭhakathā ja tika. 2. purk.

bhāṇin [bhaṇati] rääkija, retsiteerija, lausuja. mantabhāṇin [manta + bhāṇin] mantra(te) retsiteerija või lausuja.

bhaṇati [bhaṇ + a] deklareerib, retsiteerib, jutustab, lausub.

bhaṅga [bhañjati] murdmine; lahustumine; kanepist (Cannabis sativa) valmistatud jäme riie.

bhaṅgañāṇa [bhaṅga + ñāṇa] lakkamise teadmine, vt ñāṇa.

bhañjati [bhañj + a] murrab; lahustab; hävitab.

bhante [√bhad + anta + e] (m) (tiitel) Auväärne, auväärt, kõrgeauline; Buddha munga poole lugupidava pöördumise vorm. Vanema bhikkhu poole pöördumisel kasutab noorem väljendit Auväärne (bhante) või Auline (āyasma) – Mahāparinibbāna-sutta DN 16.

bhara „kandmine“, toetaja või toetatav. dubbhara [du + bhara] raske/halb toetada, subhara [su + bhara] kerge/hea toetada.

bhāra kaal; kandam, koorem; koormus; ülesanne.

bhara kandam, koorem; toetama. dubbhara [du + bhara] raske kanda või toetada. mātāpettibhara [mātā + petti + bhara] ema-isa toetaja.

bhāra koorem, kandam, laadung; koormus; tasu; ülesanne. Kolm koormat on (1) kogumitekoorem (khandha-bhāra), (2) plekkidekoorem (kilesa-bhāra) ja (3) ületavate moodustiste koorem; ületavad moodustised on varasemat käitumist mõjutavad otsused, mis on tekitanud kalduvuse liikuda teatud suunas; vt abhisankhāra. garubhāra [garu + bhāra] raske koorem. pannabhāra [panna + bhāra] „see, kelle koorem (= viis kklammerdumiskogumikku) on maha pandud”, see, kes on saanud arahandiks; vt ohita.

bharatā [bhara] toetama, hoolitsema; toetaja, nt mātāpettibhara [matar + pitar + bhara] ema-isa toetaja.

bharati [bhar + a] kannab, toetab; hoiab, säilitab.

bhariyā „toetatav“, abikaasa, naine.

bhāsati [bhās + a] ütleb, räägib, kõneleb; särab, hiilgab; rääkima, ütlema, kõnelema; särama, hiilgama.

bhāsita [bhāsati] rääkis, ütles, lausus; kõne, sõna. subhāsita [su + bhāsita] hästi räägitud.

bhassa rääkimine; kasutu jutt; loba.

bhassārāmā [bhassā + rāmā] rääkimise mõnu või rahuldus.

bhassati [bhas + ya] kukub maha/alla; langeb; laskub.

bhaṭṭha 1. [bhassati] maha/alla kukkunud. 2. [bhaṇ] räägitud, öeldud.

bhātu vend; vt bhaginī (õde).

bhava [√bhū + a] „tulemine“, saamine; olemasolu (vorm või seisund), olemasollu tulemine; [√bhū + a + ti (bhavati)] on olemas; saab olema (muutuma, tulema, eksisteerima = uus sünd); (käskivas kõneviisis) [√bhū + a + a] ole! Sõltuvusliku tekkimise ahela 10.es lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. bhava on jõud või energia, mis on vajalik uue moodustise tekkeks ja loodud sellele vastava käitumisega (kamma). Eristatakse (1) kamma(põhine) olemasolu (kammabhava), mis on olemasolu aktiivne osa, ja (2) uue sünni (põhine) olemasolu (uppattibhava), mis on olemasolu passiivne osa. Kolm olemasolu on: (1) naudinguline olemasolu (kāmabhava = kāmabhūmi), (2) vormiline olemasolu (rūpabhava = rūpabhūmi), (3) vormita olemasolu (arūpabhava = arūpa-bhūmi) – Saṅgītisutta DN 33, [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṅgasutta SN 12.2. Üheksases olemasolu jaotuses sisalduvad: (1) naudinguline olemasolu (kāma-bhava), (2) vormiline olemasolu (rūpa-bhava) ja (3) vormideta olemasolu (a-rūpa-bhava); (4) tajuline olemasolu (saññā-bhava), (5) mittetajuline olemasolu (a-saññā-bhava) ja (6) ei tajuline ega mittetajuline olemasolu (neva-saññā­nā­saññā-bhava); (7) ühe koostisosaga olemasolu (eka-vokāra-bhava), (8) nelja koostisosaga olemasolu (catu-vo­kāra-bhava) ja (9) viie koostisosaga olemasolu (pañca­vo­kāra-bhava). Kõik need üheksa olemasolu on läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12. bhavacakka [bhava + cakka] olemasoluratas, viitab sõltuvuslikule tekkimisele; vt paṭiccasamuppāda. bhava sünonüümideks on vald (vacara), sfäär (visaya), maailm (loka), tasand (bhūmi), element (dhātu).

bhāva [bhū (Maa)] seisund; tulemine, uue olemasolu saamine; olemus. Seotud sõltuvusliku tekkimise; vt paṭiccasamuppāda.

bhavana [bhū] eluruum; tasand.

bhāvanā [bhu] tulema, saama, olema [või tegusõnast bhāveti] arendama, suurendama, harima; „olemasolu põhjustama“. Viitab meele arendamisele, mida tavapäraselt nimetatakse meditatsiooniks. bhāvanā on oskuslike dhammade arendamine selleks sobival moel (bhāveti kusaladhamme vaḍḍhetīti bhāvanā) ehk eesmärgipärane tegevus meeles mingi omaduse loomiseks, omandamiseks ja selle püsivaks muutmiseks Sabbāsavasutta MN 2, Sāmaññaphalasutta DN 2, Mahālisutta DN 6, Jāliyasutta DN 7. Suttad eristavad kolme arendamist: (1) kehaarendamine (kāya-bhāvanā), (2) teadvusearendamine (citta-bhāvanā) ja (3) tarkusearendamine (paññā-bhāvanā) Saṅgītisutta DN 33. Selline kolmene jaotus vastab bhikkhude kõrgema kolmekordse treeningu kohustusele, milleks on (1) kohustus treenida kõrgemat moraalsust (adhi-sīla-sikkhā), (2) kohustus treenida kõrgemat teadvust (adhi-citta-sikkhā) ja (3) kohustus treenida kõrgemat tarkust (adhi-paññā-sikkhā) Vitakkasaṇṭhānasutta MN 20, Accāyikasutta AN 3.92. Peamised kaks arendamise (meditatsiooni) liiki (dhamma) on rahu arendamine (samatha-bhāvanā) ja läbinägemise/läbivaatamise arendamine (vipassanā-bhāvanā) Samathavipassanāsutta SN 43.2, Vijjābhāgiyāsutta AN 2.30. jhānaṁ bhāveti džhaana arendamine. mettaṁ cetovimuttiṁ bhāveti sõbralikkuses teadvuse vabanemise arendamine. iddhipādaṁ bhāveti üleloomuliku arendamine.

bhāvanāmayā paññā [bhāvanā + mayā paññā] keskendumispõhine tarkus, ehk bhāvanāpaññā [bhāvanā + paññā] keskendumistarkus; piiritu keskendumise (appanā) saavutamise läbi omandatud tarkus; esineb tekstides koos õppimispõhise tarkuse (suta-mayā paññā) ja mõtlemispõhise tarkusega (cintā-mayā panna) Saṅgītisutta DN 33. Vt paññā; sutamayā paññā.

bhāvanāmayā paññā [bhāvanā-mayā paññā] keskendumispõhine tarkus.

bhāvanāviriya [bhāvanā + viriya] arendamispõhine energia; vt viriya.

bhavanga, bhavaṅga [bhava olemasolu, saamine + anga/aṅga osa] olemasollu tuleku või saamise osad (tingimused, aspektid).

bhavant [√bhū + ant] (m) (tiitel) auväärne, isand, meister.

bhavarāgānusaya [bhava + rāga + anusaya] olemasolukirge kalduvus.

bhavataṇhā [bhava + taṇhā] olemasoluiha ehk uue sünni iha, mis rajaneb etenalistlikul ehk igavikulisel vaatel (sassatadiṭṭhi) ja/või minavaatel (attadiṭṭhi) mille kohaselt eksisteerivad igavesti nii maailm kui ka aatman (attan = „hävimatu mina“) või hing (jīva). Kolmesest ihade loetelust teine iha, kus esimene on naudinguiha (kāmataṇhā) ja viimane mitteolemasoluiha (vibhava-taṇhā); vt taṇhā.

bhavati [bhu + a] tuleb; saab olemasolevaks; eksisteerib; on.

bhavayoga [bhava + yoga] olemasoluike, teine neljast ikkest, vt yoga.

bhāveti [bhū+ e] suureneb; harib; areneb.

bhavi [bhavati] tulema; olemas olema.

bhāvita [bhāveti] suurenenud, suurendatud; haritud; arendatud.

bhāvitatta [bhāvita + attan] see, kelle aatman (mina) on arenenud/arendatud = hästi treenitud (tasakaalukas). abhāvitatta [a + bhāvitatta] mittearenenud (teadvus).

bhavogha [bhava + ogha] olemasolu üleujutus, vt ogha; = olemasolutulv (bhavāsava), vt āsava.

bhaya [bhī] hirm; kartus.

bhayañāṇa [bhaya + ñāṇa] hirmutavuse teadmine, vt ñāṇa.

bheda [bhid] (puruks) murduma; jaotuma; lahkuminek; riknemine, hävimine.

bhedana [bhid] (puruks) murduma; jaotuma; lahkuminek; riknemine, hävimine. bhedanadhamma [bhedana + dhamma] hävinemise dhamma ehk hävinemise objekt; see, millel on hävinev või lagunev olemus.

bhesajja ravim, rohi, arstim. Raviotstarbelised viis ravimit (pañca bhesajjāni) on: (1) selitatud või (sappi), (2) värske või (navanīta), (3) seesami-, sinepi- või kastoorseemneõli (tela), (4) mesi (madhu) ja (5) suhkruroo melass (phāṇita) DhA I.5. Vinaja Arstimi kogumikus Bhesajjakkhandhaka Pli Tv Kd 6, loetleb Buddha lisaks mitmeid erinevaid taimi, mida bhikkhu võib ravi otstarbel kasutada ka peale keskpäeva.

bhidura [bhid] habras, kergesti mööduv, hukkuv või kaduv.

bhikkhā kerjatud toit; almuste kerjamine/kogumine. bhikkhāya carati toitu kerjama minema.

bhikkhu [√bhikkh + u] (m) „kerjus“, bhikkhu; annetustest ja almustest elatuv kodutu kerjusmunk, täisordinatsiooni (upasampadā) saanud Buddha sangha meesliige; vt bhikkhunī.

bhikkhunī [√bhikkh + u + inī] (n) „kerjus“, bhikkhuni; annetustest ja almustest elatuv kodutu kerjusmunk, täisordinatsiooni (upasampadā) saanud Buddha sangha naisliige. Tänapäeval Tai kuningriigis tuntud kui meši (mae chee) ja Birmas thilashin on sangha naisliikmed, kes järgivad kümmet treeningjuhist (dasasikkhāpada); vt bhikkhu; sikkhāpada.

bhikkhunipāṭimokkha [bhikkhunī + pāṭimokkha] Vinajas sisalduv bhikkhuni paatimokkha ehk 311. reegli ja juhise kogu; vt bhikkhupāṭimokkha; pāṭimokkha.

bhikkhupāṭimokkha [bhikkhu + pāṭimokkha] Vinajas sisalduv bhikkhu paatimokkha ehk 227. reegli ja juhise kogu; vt bhikkhunipāṭimokkha; pāṭimokkha.

bhīru [√bhī + ru] kartlik, pelglik, arg; hirm. abhīru [an + bhīru] kartmatu.

bhoga [bhuj] omamine; omand, rikkus, vara; nauding; kerratõmbunud madu.

bhojana [bhuñjati] toit, söök; eine.

bhū 1. (elus)olend; olemasolu. 2. Maa; tasand; vt bhūmi (tasnad).

bhujissa vabamees; orjusest vabanenud mees.

bhūmi [bhavati] tasand, tase; maa(-pind), (asu-)koht, piirkond; vormiline või vormideta eksistents, mis abhidhamma kohaselt esindab teadvustasandit; vt bhava. Abhidhamma jaotab olemasolutasandid neljaks: I. Apaaja tasand (apāya-bhūmi), mille alla kuuluvad (1) Niraaja (niraya), (2) loomana pärinemine (tiracchāna-yoni), (3) peetade maailm (peta-loka) ja (4) asurana pärinemine (asura-yoni). II. Naudingute õnnelik tasand (kāma-sugati-bhūmi), mille alla kuuluvad (5) inimeste maailm (manussa-loka), (6) nelja suure kuninga taevane maailm (cātummahārājika), (7) 33 taevane maailm (tāvatiṁsa), (8) yāmā taevane maailm (yāmā), (9) õndsa rõõmu taevane maailm (tusita), (10) teiste loomingut ihaldavate deevade taevane maailm (nimmānarati) ja (11) oma loomingust rõõmustustavate deevade taevane maailm (paranimmita vasavattī). III. Vormide tasand (rūpa-bhūmi = rūpāvacara-bhūmi), mille alla kuuluvad (12) brahmade saatjaskond (brahma pārisajja), (13) brahmade lähikond (brahma purohita), (14) suur brahma (mahā brahma), (15) väiksema säraga deevad (parittābhā deva), (16) lõputu säraga deevad (appamānābhā deva), (17) säravate deevade maailm (ābhassara deva), (18) väiksema säraga deevade maailm (parittasubhā deva), (19) lõputu säraga deevade maailm (appamāṇāsubha deva), (20) püsiva säraga deevade maailm (subhakiṇṇa deva), (21) suurepärase viljaga deevade elupaik (vehapphala), (22) tajuta olendite elupaik (asaññasattā), (23) aviha deevade elupaik (aviha), (24) muretute deevade elupaik (atappa), (25) ilus deevade elupaik (sudassa), (26) selge vaatega deevade elupaik (sudassī) ja (27) kõrgeimate deevade elupaik (akaniṭṭha). IV. Vormideta tasand (arūpa-bhūmi = arūpāvacara-bhūmi), mille alla kuulub (28) lõputu ruumi vald (ākāsānañcāyatana), (29) lõputu teadvuse vald (viññāṇañcāyatana), (30) mittemillegi vald (ākiñcaññāyatana) ja (31) ei taju ega mittetaju vald (neve-saññā-nāsaññāyatana). Sün: sfäär (visaya), maailm (loka), element (dhātu), olemasolu (bhava);

bhuñjati [bhuj] sööb; naudib; puhastab.

bhūsana [bhūṣ] ornament, kaunistus.

bhūta [bhavati] kasvanud, tekkinud, olemasollu tulnud; ilmnenud; (elus)olend või elusloodus; elutu element, nt neli suurt elementi (mahā-bhūtāni); olemasolev, nii nagu on, tõelus, tõelusele vastav.

bhūtena olemasolev, tõene.

bīja 1. seeme, idu, seemnevedelik, kudu. 2. element.

bījaniyāma [bīja + niyāma] seemneseaduspära Bījasutta SN 22.54, Accāyikasutta AN 3.92; vt niyāma.

biḷāra [etüm ebaselge] kass.

Bimbisāra kuningas, kellest sai vooguastunuks; andis Buddha ning tema järgijate kasutusse suure ja kauni Veḷuvana pargi Vinaya, Mahākhandhaka Kd 1. Hiljem ehitas sanghale suure ja pika, katusega maja Vinaya, Senāsanakkhandhaka Kd 16 (8. Ārāmaparikkhepaanujānana). Bimbisāra mõrvati bhikkhu Devadatta õhutusel tema enda võimuihkava poja Ajātasattu poolt Vinaya, Saṁghabhedakakkhandhaka Kd 17.

Bodh Gaya (Uruvelā) koht, kus Tathaagatast sai Võrreldamatu, Õigesti Virgunu, Ülim Mõistnu” (anuttaraṁ sammāsambodhiṁ abhisambuddho). Üks neljast Buddhaga seotud paigast, milleks on Lumbini (Lumbinī), Bodh Gaya (Uruvelā), Isipatana (Sāranata) ja Kushinagar (Kusinārā), mida hõimu poeg (kula-putta) peaks oma elu jooksul külastama Mahāparinibbānasutta DN 16.

bodhi 1. [budh] (Buddhale omased kõrgemad, ülemaised) teadmised; virgumine. 2. virgumispuu (viigipuu, Ficus religiosa), mille all Gotama Buddha saavutas Buddhagāya’s kaheksa teadmist ja lõpliku virgumise.

bodhipakkhiyadhamma [bodhi + pakkhiya + dhamma] virgumisele juhtiv dhamma. 37 virgumisele juhtivat dhammat on (1) 4 teadvustamise alust (satipaṭṭhāna = õige teadlikolek), (2) 4 pingutust (padhāna = õige püüdlus), (3) 4 üleloomuliku alust (iddhipāda), (4) 5 võimet (indriya), (5) 5 jõudu (bala), (6) 7 virgumisosa (bojjhaṅga) ja (7) 8 tee osa (maggaṅga) Mahāparinibbānasutta DN 16, Indriya-vibhaṅgasutta [Vibhaṅgasutta] SN 48.10.

bodisatta (skr bodhisattva) virgumisolend, kellest saab buddha (sammāsambodhi). Gotama Buddha on nimetanud bodhisattaks vaid (1) iseennast, (2) neid, kes said buddhaks enne teda, ning (3) Metteyya’t, kellest saab järgmine buddha Mahāsaccakasutta MN 36, Cakkavattisutta DN 26. Mahajaana koolkonnas loodud bodhisattva spekulatsioon on Buddha suhu pandud (ei ole ajaloolise Gotama Buddha õpetatud) ega lähe kokku tema poolt antud algse õpetusega, mistõttu virguda soovijal puudub selle järgmiseks põhjus. Vt ka dasa pāramī.

bojjhaṅga, bojjhanga  [bodhi + aṅga/anga] virgumisosa. Seitse virgumisosa (satta bojjhaṅga) on: (1) teadlikoleku virgumisosa (satisambojjhaṅga), mille väljakujunemise tingimuseks on erakluses elamine (vūpakaṭṭho viharanto), dhamma taasmeenutamine (anussarati) ja dhammast taasmõtlemine (anuvitakketi); (2) dhammauurimise virgumisosa (dhammavicayasambojjhaṅga), mille väljakujunemise tingimuseks on teadlik dhamma tarkusega analüüsimine, mõtestamine (pavicinati pavicarati) ning täielik läbiuurimine (parivīmaṁsamāpajjati); (3) energia-virgumisosa (viriya-sambojjhaṅga), mille väljakujunemise tingimuseks on rõõmust tekkinud keha ja teadvuse rahunemine, misjärel kerkib meeles esile rahu (kāyopicittampi passambhati); (4) rõõmu virgumisosa (pīti-sambojjhaṅga), mille väljakujunemise tingimuseks on energilisus, mille tulemusel tõuseb meeles esile rõõm (pīti-manassa) ning keha ja teadvus rahunevad; (5) rahu virgumisosa (passaddhi-sambojjhaṅga), mille väljakujunemise tingimuseks on rõõmust tekkinud keha ja teadvuse rahunemine, mille tulemusel kerkib meeles esile rahu (kāyopi-cittampi passambhati); (6) keskenduse virgumisosa (samādhi-sambojjhaṅga), mille väljakujunemise tingimuseks on rahu arendamine ja täiustamine, mille tulemusel muutub rahunenud keha õnnelikuks ja teadvus keskendunuks (passaddha-kāyassa sukhino cittaṁ samādhiyati); ning (7) neutraalsuse virgumisosa (upekkhā sambojjhaṅga), mille väljakujundamise tingimuseks on keskendumise arendamine (samādhi-bhāvanā) esimeses, teises, kolmandas ja neljandas džhaanas. Seitse virgumisosa kuuluvad 37 virgumisele juhtiva dhamma hulka; vt bodhipakkhiyadhamma.

brahant [brahā = vuddhā] 1. (väga) ülev, (määratult) suur, kõrge. 2. taime nimetus.

brahma, brahmā [√brah + ma] 1: (looja) jumal Brahma. 2: õnnelik ja laitmatu taevane olend, kõrgemates brahmamaailmades (brahma-loka) elav deeva. 3: Brahmā sarnane ehk brahmalik, brahma juurde kuuluv, brahma valda iseloomustav = taevalik, püha, vaga, puhas. 4: pikk; pikendatud. Vt brāhmaṇa (braahman); brahmacariya. Jumal Brahma on üks jumal hinduismi kolmainsuses: Brahmā (looja), Višnu (säilitaja) ja Šiva (hävitaja). Sanskritikeelsetel veedadel põhinev brahmanism oli Buddha eluajal põhja-India valitsevaks usundiks ja selle kõrgeimaks jumalaks on peajumal Brahmā. Buddha õpetuse kohaselt on suured brahmad (mahā-brahmā) sageli pettekujutlustes oma tegelikust põlvnemisest ja olemusest ning usuvad, et on igavesed, issand-jumalad (issara), ehitajad (kattā) ja kõige olemasoleva ning kogu universumi loojad (nimmātā). Kuna teised selle valla olendid on tekkinud sinna hiljem, siis ka nemad arvavad samamoodi ning kummardavad ja teenivad Brahmā’t. See pettekujutelm leiab lõpuks tee inimeste maailma ning saab mõne religiooni aluseks Brahmajālasutta DN 1.

Brahmā Hārita suur brahma (mahābrahmā), kellega Buddha oli varasemalt bodhisattana kokku puutunud ja kes viibis Mahāsamayasutta DN 20 jutlustamise juures saja tuhande teise Brahmā eesotsas.

brahma pārisajja brahmade saatjaskond (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist esimene; vt bhūmi.

brahma purohita brahmade lähikond (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist teine; vt bhūmi.

Brahmā Sahampati suur brahma (mahābrahmā), Buddha toetaja, kelle palvel avas Buddha maailmale surematuse uksed ja hakkas dhammat õpetama Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

Brahmā Sanaṅkumāra/Sanankumāra, „igavesti noor“, ülimalt meeldiv ja kaunis (abhikkanta-vaṇṇa) suur brahma (mahābrahmā), Buhhda järgija, kes kuulutab deevadele dhammat Janavasabhasutta DN 18 ja viibis ka Mahāsamayasutta DN 20 jutlustamise juures.

Brahmā Subrahmā üksimõistnud brahma (paccekabrahmā). Buddha järgija, kelle võimed ületasid suure brahma (mahābrahmā) omi, kuid kes kuulutas, et tema enda jõud pole midagi muud, kui Buddha jõud Brahmalokasutta SN 6.6, Kokālikasutta SN 6.7, Katamodakatissasutta SN 6.8. Subrahmā viibis ka Mahāsamayasutta DN 20 jutlustamise juures.

Brahmā Suddhāvāsa üksimõistnud brahma (paccekabrahmā), esineb tekstides koos Brahmā Subrahmā’ga kellega koos läksid Buddhale külla, kuid leides teda keskpäevase kuumuse ajal meditatsioonis, käisid vaatamas enda tähtsusest vaimustatud Brahmā’t. Nad rääkisid talle Buddha suuremast võimust ja ülevusest ja veensid teda Buddha külastama Brahmalokasutta SN 6.6, Kokālikasutta SN 6.7, Katamodakatissasutta SN 6.8.

Brahmā Tissa Buddha toetaja, kes oli enne brahma vallas ilmnemist Buddha bhikkhu, kuid ei jõudnud inimeste maailmas virguda ja sündis brahmavallas vooguastunud brahmana.

brahmabhūta [brahma + bhūta] brahmakssaanu Aggaññasutta DN 27; üks paljudest Tathaagata epiteetidest; vt dhammakāya.

brahmacakka [brahma + cakka] brahmaratas.

brahmacariya [brahma + cariya] brahmalik käitumine või elamine = püha elu elamine; termin, mis tähistab Brahma-sarnast, püha, kõlbelise ja oskusliku eluviisi järgimist, mida ei elata inimeste petmiseks, nende meelitamiseks, kasu, au ega kuulsuse saavutamiseks või arutelude võitmiseks, vaid [tajuvõimete] ohjamiseks (saṁvarattha), [naudingust] loobumiseks (pahānattha), kire lõppemiseks (virāgattha) ja [iha] lakkamiseks (nirodhatthanti) Brahmacariyasutta AN 4.25. Mõiste hõlmab ilmalikust loobumist, dhamma õppimist, kõlbluse järgimist, meele arendamist, virgumisele püüdlemist; samuti naise ja rikkuse puudumist (apariggaha), vaenutut (avera-citto), muretut ja rikkumata teadvust (asaṁkiliṭṭha-citta) ning mõjukust (vasavattī) Tevijjasutta DN 13. Aarija aheksaosalise tee (ariyo aṭṭhaṅgiko maggo) sünonüüm Dutiyakukkuṭārāmasutta SN 45.19, mis tähistab kire, viha ja pettekujutluse hävimist (rāgakkhayo dosakkhayo mohakkhayo) Tatiyakukkuṭārāmasutta SN 45.20.

brahmakāya [brahma + kāya], brahmakeha Aggaññasutta DN 27, ülima pühaduse kehastus; üks paljudest Tathaagata epiteetidest; vt dhammakāya.

brahmakāyikā deva [brahma + kāyikā deva] brahma kehaga deeva.

brāhmaṇa [brahma] braahman/brahmaan, braahmanite kasti kuuluv mees, sünnijärgne hindu preester/vaimulik, kes omab India ühiskonna kastisüsteemis kõrgeimat positsiooni; vt vaṇṇā. Esineb tekstides sageli kõrvuti erakränduritega (samaṇa-brāhmaṇā). Buddha nimetas braahmaniks seda, keda ei koorma naine ega rikkus (apariggaha), kel on vaenutu teadvus (averacitta), muretu teadvus (abyāpajjacitta), mitterikutud teadvus (asaṁkiliṭṭhacitta) ja mõjukus (vasavattī) Tevijjasutta DN 13; kes on loobunud valest ja oskamatust naudingulisest ehk mittebrahmalikust käitumisest/eluviisist (abrahmacariya) ning järgib vähemalt viit kõlblusjuhist Maggavibhaṅgasutta SN 45.8; kes käitub kõne, keha ja meelega oskuslikult, või kel on õige vaade, või kes on vabanenud köidikuist – sõltumata sellest, kas tegemist on valitseja, braahmani, kaupmehe või teenijaga Aggaññasutta DN 27. Buddha õpetas, et klassipõhised jm jaotused on tekkinud ühiskondliku kokkuleppe tõttu. Seda mittemõistnud hoiavad latentset dogmaatilist usku, mille kohaselt saab inimene olla sünnipäraselt braahman, kuid Buddha selgituste kohaselt saab braahmaniks ja mitte-braahmaniks inimene ainult iseenda teo (kamma) läbi Vāseṭṭhasutta Sn 3.9.

brahmapārisajja [brahma + pārisajja] Brahma saatjaskond, üks vormide tasandi (rūpa-bhūmi) valdadest.

brahmapurohita [brahma + purohita] Brahma lähikond, üks vormide tasandi (rūpa-bhūmi) valdadest.

brahmatta [brahma] Brahmā/brahma deeva seisund, olemasolu brahma vallas/maailmas.

brahmavihāra [brahma + vihāra] Brahmā elupaik ehk brahmavihaara, tähendab Buddha õpetuses sõbralikkuse (mettā), kaastunde (karuṇā), kaasrõõmu (muditā) ja neutraalsuse (upekkhā) täiuslikku väljaarendamist, millega saavutatakse Brahmā’le omane, püsiv, kõikeületav, piiritu (appamaññā) meeleseisund ja selles viibimine (vihāra) [Brahmavihāra] Subhasutta MN 99. Brahmavihaara eesmärgiks on teadvuse vabanemine (cetovimutti) Mettāsahagatasutta SN 46.54; vt mettabhāvanā; karuṇabhāvanā; muditabhāvanā; upekkhabhāvanā.

Buddha, buddha [bujjh] „see, kes on mõistnud“, mõistnu, tark. Paalikeelne epiteet, mille täpseks tähenduseks on mõistnu, kuid mida sageli tõlgitakse virgunuks (sõnast bodhi). Suure algustähega kirjutatuna viitab Põhja-Indias elanud Siddhattha Gotama’le, muudel juhtudel enne Gotamat elanud buddhadele ja tulevastele buddhadele. Mõistmise sisuks on džhaanades keskendumise teel saavutatud kaheksa teadmist (ñāṇa), mille läbi toimub lõplik vabanemine (vimutti) ja vaibumine (nibbāna) Sāmaññaphalasutta DN 2. Eristatakse: (1) üksimõistnu (paccekabuddha) ja (2) õigestimõistnu (sammā-sambuddha) ehk täielikult virgunu, millele lisandub (3) kuulmise kaudu virgunud järgija/õpilane (sāvaka-bodhi). Kõik kolm on võrdsed arahandid; vt sambuddha; arahant. 25 buddha elulood on toodud Buddhavaṁsa’s. Gotama Buddha sagedamini esinevateks epiteetideks on Bhagavā (Ülim), Tathāgata (Nõndaläinu või Nõndatulnu), Sugata (Hästiläinu või Õnnesläinu) ja Satthā (Õpetaja). sudubbuddha [su + du + buddha] väga raske mõista.

buddhacakkhu [buddha + cakkhu] buddhasilm ehk mõistnusilm; mõistnule ainuomane võime näha vahetult inimese teadvust ja mõista nende kõlbluse, keskendumise ning tarkuse taset kavatsusega juhtida inimene parimal moel õige mõistmise teele; vt cakkhu.

buddhaṁ saraṇaṁ gatā Buddha kaitse alla minema; kolme kaitse (saraṇattaya/tisaraṇa) alla minemise vormeli algus.

buddhānussati [buddha + anussati] Buddha meelespidamine; vt anussati.

buddhapaññā [buddha + paññā] Buddhatarkus, Buddhale omased 14 tarkust Ānāpānassatikathā Ps 1.3.

buddhavacana [buddha + vacana] Buddha sõna, see, mis on Buddha enda öeldud ja mis on säilinud paalikeelses Tipitakas. Hilisemad tekstid, sh mahajaana koolkonna loodud suutrad selle mõiste alla ei käi.

Buddhavaṁsa-pāḷi Buddhade järgnevus (paali keeles), Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) 14. raamat, mis sisaldab Buddha kirjeldusi 24 varasemast buddhast, sh ka Gotamast endast.

buddhi [budh] tarkus, arukus.

buddhicarita [buddhi-carita] mõistuslik natuur/käitumine; vt carita.

bujjhati [budh + ya] mõistab, teab, taipab; on mõistnud. Buddha „see, kes on mõistnud“, Mõistnu.

byādhi [vy + ā + dhā] haigus, tõbi (= roga); üks dukkha liikidest Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; vt dukkha.

byañjana tunnus või eristav märk; vt vyañjana.

byāpāda  [vy + ā + pad] kuritahtlikkus, pahatahtlikkus, vastumeelsus. Üks neljast sidemest (kāya-ganthā), viiest takistusest (vt pañca nīvaraṇāni) ja 16.st pealisplekist (vt upakkilesa, uppakkilesa).

byāpāda [vy + ā + pad] kuritahtlikkus, pahatahtlikkus (=vyāpāda), üks viiest takistusest; vt āvaraṇa, nīvaraṇa; vt vyāpāda.

byāpādavitakka [byāpāda + vitakka] kuritahtlik mõte, üks oskamatust mõttest; vt vitakka.

byāpajjha [vy + ā + pad] kuritahtlik, ärritunud.

byasana vt vyasana.

C

cāga [cajati] hülgama, loobuma, lahti ütlema; heldus, lahkus. Üks aarijaliku inimese viiest aardest, milleks on (1) usk (saddhā), (2) kõlblus (sīla), (3) (õiged) teadmised (suta), (4) heldus (cāga) ja (5) tarkus (paññā) Uposathasutta AN 3.70. Tekstis eristatakse materiaalset heldust (āmisa-cāga) ja dhamma heldust (dhamma-cāga) Dānavagga AN 2.143-144.

cāgādhiṭṭhāna [cāgā + dhiṭṭhāna] helduspõhine otsusekindlus; vt adhiṭṭhāna.

cāgānussati [cāga + anussati] helduse meelespidamine; vt anussati.

cāgānussati bhāvanā [cāga + anussati bhāvanā] helduse meelespidamine; vt cha anussati.

Caitika, Cetiyavāda, üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

cakka „see, mis (lakkamatult) keerleb“ (tõlla/kaariku) ratas; Buddha jalatalla all olev ratta muster (üks suurmehe märke; vt mahāpurisa); kettakujuline viskerelv; kõrgema võimu sümbol; sfäär; ring(-lus), tsükkel. Seitsmest aardest esimene, Mettasutta AN 7.62; vt sattaratana.

cakkavāla [cakka + vāla] loendamatute maailmasüsteemide üldnimetus.

cakkavatti [cakka + vatti] rattapööraja = maailma valitseja. Ratas on Indias iidne impeeriumi sümbol. Rattapöörajal on tuhandeid poegi ning tema võim ulatub ookeani piirideni. Ta ei valitse karistades, vaid õigluse teel Cakkavatti[Cakkavattisīhanāda]sutta DN 26, Mahāpadānasutta DN 14, Mahāsudassanasutta DN 17.

cakkhāyatana [cakkhu + āyatana] silma tajualus; vt āyatana.

cakkhu silm. (1) maṁsacakkhu [maṁsa + cakkhu] lihast/füüsiline silm, mis näeb nähtavat vormi (cakkhunā rūpaṁ disvā); (2) dibbacakkhu [dibba + cakkhu] taevalik silm, mis näeb kõiki olemasoluvaldu ehk maailmu (loka) ja seda, kuidas kõik tajuvad olendid kõikides valdades vastavalt oma tegudele lakkamatult kaovad/surevad ja ilmnevad/sünnivad uuesti Vaṅgīsasutta SN 8.12, Bālapaṇḍitasutta MN 129, Potaliyasutta MN 54 jpt; (3) paññācakkhu [paññā + cakkhu] tarkusesilm = ñāṇacakkhu [ñāṇa-cakkhu] teadmistesilm, mis näeb kõiki teadmisi kõigest, mida on võimalik ära tunda/mõista/teada = näha (jānaṁ passaṁ), näeb nelja aarijalikku tõde ja aarijalikku kaheksaosalist teed ja esindab sügavat nägemist erinevate asjade olemusse (gambhīresu kho panassa ṭhānāṭhānesu paññācakkhu kamati) Parihānisutta AN 4.158; (4) dhammacakkhu  [dhamma + cakkhu] dhammasilm, mis on keskendumise teel saavutatav võime näha vahetult maailma olemust nii nagu see tõeliselt on, st et kõik mis on tekkimise dhamma (objekt), on lakkamise dhamma Kuṭṭhisutta Ud 5.3, Dutiyauggasutta AN 8.22; (5) buddhacakkhu [buddha + cakkhu] buddhasilm on Buddhal ehk Mõistnul, kes näeb vahetult inimese teadvust ning mõistab nende kõlbluse, keskendumise ja tarkuse taset kavatsusega juhtida inimene parimal moel õige mõistmise teele Lokasutta Ud 3.10, Brahmāyācanasutta SN 6.1, Pāsarāsisutta MN 26; (6) samantacakkhu  [samanta + cakkhu] kõikenägevsilm, hõlmab nii lihast, taevalikku-, tarkuse-, kui ja buddhasilma (maṁsa, dibba-, paññā-, buddha-cakkhu) ehk on silm, mis näeb absoluutselt kõike. See on silm, mida omab ainult tathāgata, arahato, sammā-sambuddha Vitakkasutta Iti 38, Mahāpadānasutta DN 14, Brahmāyācanasutta SN 6.1 jt. cakkhukara [cakkhu + kara] „silma tegema“ ehk mis toob nägemise.

cakkhusamphassa [cakkhu + samphassa] silmakontakt; vt phassa.

cakkhusamphassajāvedanā [cakkhu + samphassa + jā + vedanā] silmakontaktist sündinud tunne; vt vedanā.

cakkhusamphassajāviññāna [cakkhu + samphassa + jā + viññāna] silmakontaktist sündinud teadvus ehk cakkhuviññāna [cakkhu + viññāna] silmateadvus; üks kuuest teadvusest; vt viññāṇa.

cakkhuviññāna [cakkhu + viññāna] silmateadvus; vt viññāṇakkhandhā.

cala [calati] liiguv, värisev vankuv; püsimatu, mööduv.

cana nagu; terviku väljendamiseks kasutatav eessõna, nt kiñcana (mistahes), kudācana (mõnikord).

caṇḍāla 1. kastiväline; tõrjutu; madala seisusega/sünnipositsiooniga inimene. 2. mingi lõbustus või trikk.

candimā [canda + mant] kuu.

caṅkama samādhi kõndimisele keskendumine, tähendab sirge seljaga (võimalusel paljajalu) keskendunult kõndimist ja keha liikumise teadvustamise arendamist, eesmärgiga saavutada kõndimisel kirgas, vahetu ja püsiv teadlikolek kõikidest kõndimisega seotud tajumustest Caṅkamasutta AN 5.29.

cara [car (carati)] 1. käimine, kõndimise/minemise/liikumise akt; see, kes kõnnib või liigub. ekacara [eka + cara] üksi minemine = eraklik; 2. spioon, salaagent; luuraja. carasā kõnnib. sucara [su + cara] lihtne, duccara [du + cara] raske.

cāra [car (carati)] kõndimine, minek; liikumis- või tegutsemisprotsess; spioon, salajaagent. kāmacāra [kāma + cāra] naudingu [järgi/ajel] liikuma.

caraṇa jalg; kõndimine (karjatamine), sammumine; (hea/kõlbeline) käitumine; kaasaskantav riidemaal. Buddha viieteistkordne kõlbeline käitumine sisaldab 15.st järjestikust aspekti nibbaana saavutamise suunas milleks on: kõlbluse saavutus (sīla-sampadā); võimete ohjamine (indriya-saṁvara); mõõdukus söömises (bhojane mattaññutā); ärkveloleku jooga/praktika (jāgariyānu-yoga); usk (saddhā); häbi (hiri); (kõlbeline) kartmatus (ottappa); hästi õppinud (bāhusacca); energilisus (viriya); teadlikolek (sati); tarkus (paññā); esimene džhaana (pathama-jhāna); teine džhaana (dutiya-jhāna); kolmas džhaana (tatiya-jhāna); neljas džhaana (catuttha-jhāna) Sekhasutta MN 53.

carati [car + a] kõnnib või uitab ringi; käitub; praktiseerib, teostab.

carita [cāreti, carati] (harjumuspäraselt) teostatud; vaadeldud, täheldatud; minev, ringiuitav; tegevus, käitumine; iseloom; elu, elamine; vt sucarita; duccarita.

cāritta [car], ringi käima; harjumuspärane tegutsemisviis, (hea) käitumine; komme, traditsioon; positiivne kõlblus, täidetavad kohustused; esineb sageli koos vältimisega (vāritta).

cārittasīla [cāritta + sīla] käitumiskõlblus; kõlbeline käitumine, mis kätkeb endas austuse avaldamist (apacāyana) kolmele kalliskivile (Buddha, dhamma ja sangha), vanematele, õpetajatele, kõrgema vanuse, staatuse ja moraaliga inimesele; ning kõikide inimeste pälvimuslikele tegude kaasaaitamist nii, nagu teeks neid enesele (veyyāvacca) [Apara] Gotamattheragāthā Thag 10.7; Miln 133; vt ka vārittasīla; sīla.

cariya, cariyā [car] vt carati.

Cariyāpiṭaka-pāḷi Käitumiskorv (paali keeles); Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) 15. raamat, mis sisaldab 35 värsivormis esitatud lugu, mis räägivad sellest, kuidas Gotama Buddha eelmistes eludes bodhisattana vajalikku täiust (pāramī) arendas.

cataro yoni neli pärinemine; vt yoni.

cattāri saṅgahavatthūni [cattāro + saṅgaha + vatthu] neli koosviibimise alust; vt saṅgaha.

cattāri sotāpattiyaṅgani [cattāri sotāpatti + aṅgani] neli vooguastumisosa; vt sotāpanna.

cattāri tathāgatassa vesārajjāni neli Tathaagata kindlust; vt vesārajja (kindlus).

cattārimāni vacīduccaritāni neli dukkhattoovat kõne on: (1) vale rääkimine (musā-vāda), (2) laimav kõne (pisuṇā vācā), (3) karm kõne (pharusā vācā) ja (4) tühine loba (samphappa-lāpa), Duccaritasutta AN 4.221; vt ka cattārimāni vacīsucaritāni.

cattārimāni vacīsucaritāni neli õnnetoovat kõne: (1) tõene kõne (sacca-vācā), (2) mittelaimav kõne (apisuṇā vācā), (3) leebe/mahe kõne (saṇhā vācā) ja (4) mõttekas kõne (manta-vācā) Duccaritasutta AN 4.221; vt ka cattārimāni vacīduccaritāni.

cattāro ariyasacca [cattāro ariya + sacca] neli aarijatõde, milleks on: (1) dukkha aarija tõde (dukkha ariyasacca), (2) dukkha tekkimise aarija tõde (dukkhasamudaya ariyasacca), (3) dukkha lakkamise aarijatõde (dukkhanirodha ariyasacca), (4) dukkha lakkamisele viiva tee aarijatõde (dukkhanirodhagāminī paṭipadā) Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11, Khandhasutta SN 56.13, Mahāparinibbānasutta DN 16 jpt.

cattāro ariyavaṁsā [cattāro ariya + vaṁsa] neli aarija traditsiooni; vt ariyavaṁsā.

cattaro arūpajhāna [cattaro arūpa + jhāna] neli vormideta džhaanat, milleks on (1) ruumi lõputu vald (ākāsānañcāyatana), (2) teadvuse lõputu vald (viññāṇañcāyatana), (3) mittemillegi vald (ākiñcaññāyatana) ja (4) ei taju ega mittetaju vald (neve-saññā-nāsaññāyatana) Dhammasaṅgaṇī lk 55 jj, Vibhanga lk 183, 245 jt.

cattāro iddhipāda [cattāro iddhi + pāda] neli üleloomuliku alust, milleks on (1) soov kui üleloomuliku alus (chanda-iddhi-pāda), (2) energia kui üleloomuliku alus (viriya-iddhi-pāda), (3) teadvus kui üleloomuliku alus (citta-iddhi-pāda) ja (4) uurimine kui üleloomuliku alus (vimaṁsā-iddhi-pāda) Iddhipāda Saṁyutta SN 51. Neli üleloomuliku alust kuuluvad 37 virgumisele juhtiva dhamma hulka; vt bodhipakkhiyadhamma.

cattāro jhāna neli džhaanat, milleks on (1) esimene džhaana (paṭhamajjhāna), (2) teine džhaana (dutiyajjhāna), (3) kolmas džhaana (tatiyajjhāna), (4) neljas džhaana (catutthajjhāna). Džhaanade arendamine on aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) viimase osa ehk õige keskendumise (sammāsamādhi) sisuks.

cattāro mahābhūtā(ni) neli suurt elementi; vt dhātu.

cattāro mahādhātu neli suurt elementi; vt dhātu.

cattāro parikkhāra neljane varustuskomplekt; vt parikkhāra.

cattāro sammāpadhānā [cattāro sammā + padhāna] neli õiget pingutust (cattāro sammā-padhānā): (1) ohjamise pingutus (saṁvara-padhāna) — kuue võime ohjamise (saṁvara) teel kurjade, mitteoskuslike dhammade (pāpakā akusalā dhammā) ületamine; (2) loobumise pingutus (pahāna-padhāna) — esilekerkinud naudingumõtete (uppanna kāma-vitakka), kuritahtlike mõtete (byāpāda-vitakka), mittevägivallatute mõtete (vihiṁsā-vitakka) ja kurjade mitteoskuslike dhammade (pāpake akusale dhamme) mitte edasikandmine (nādhivāseti), hülgamine (pajahati), hajutamine (vinodeti), väljajuurimine (byantīkaroti) ja selle hävitamine (anabhāvaṁ gameti); (3) arendamise pingutus (bhāvana-padhāna) — seitsme virgumisosa arendamine (sati-sambojjhaṅga bhāveti); (4) säilitamise pingutus (anurakkhaṇā-padhāna) — skeletitaju (aṭṭhika-sañña), ussitamistaju (puḷuvaka-sañña), lillalaigulisuse taju (vinīlaka-sañña), auklikkuse taju (vicchiddaka-sañña), tursumistaju (uddhumātaka-sañña) Padhānasutta AN 4.13.

cattaro sati neli teadvustamist, milleks on: (1) surma teadvustamine (maraṇa-sati), (2) keha teadvustamine (kāyagatā-sati), (3) hingamise teadvustamine (ānāpāna-s-sati) ja (4) rahu teadvustamine (upasamānu-s-sati) AN 1.485–494; vt ka cha anussati (kuus meelespidamist).

cattaro satipaṭṭhāna [cattaro säti + paṭṭhāna] neli teadlikkuse loomist/alust, milleks on: (1) keha vaatlemine ja teadlikoleku loomine (kāyānupassanā satipaṭṭhāna), mille objektid on: hingamine (ānāpāna), neli kehaasendit (cattāro iriyāpatha), tähelepanelik teadlikolek tegevustest (sampajañña/sampajāna), ilutus (paṭikkūla/asubha), neli elementi (cattāro dhātu) ja üheksa surnuaia mõtlust (nava-sīvathikā); (2) tunnete vaatlemine ja teadlikoleku loomine (vedanānupassanā satipaṭṭhāna), mille objektideks on dukkhatunne (dukkha-vedanā), õnnetunne (sukhā-vedanā) ja ei dukkha ega õnnetunne (adukkha­ma­sukha vedana) kusjuures kõiki kolme tundeliiki vaadeldakse nii üldiselt, kui ka keha- ja meelepõhiselt; (3) teadvuse vaatlemine ja teadlikoleku loomine (cittānupassanā satipaṭṭhāna), mille objektideks on 16.ne teadvusseisundi teadvustamine, ehk kas teadvus esineb koos kirega (sarāga) või kireta (vītarāga), vihaga (sadosa) või vihata (vītadosa) pettekujutlusega (samoha) või pettekujutluseta (vītamoha), koondunud (saṅkhitta) või mittekoondunud (vikkhitta); suurelt avardunud (mahaggata) või mittesuurelt avardunud (amahaggata); ülenenud (sauttara) või mitteülenenud (anuttara), rahunenud (samāhita) või mitterahunenud (asamāhita), vabanenud (vimutta) või mittevabanenud (avimutta); ning (4) dhammade vaatlemine ja teadlikoleku loomine (dhammānupassanā satipaṭṭhāna), mille objektideks on viis takistust (pañca nīvaraṇāni), viis olemasollu klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā), kuus sisemist ja välimist tajualust ning nende objekti (cha āyatanāni) ning seitse virgumisosa (satta bojjhaṅga) Mahāsatipaṭṭhāna­sutta MN 10, Mahāsatipaṭṭhāna­sutta DN 22, Mahāparinibbānasutta DN 16 jpt. satipaṭṭhāna kuulub 37 virgumisele juhtiva dhamma dhamma hulka; vt bodhipakkhiyadhamma; sammāsati.

cattāro sīlakkhandhā [cattāro sīla + khandhā] neljane kõlbluskogumik; vt sīla.

cattaro thūpārahā [cattaro thūpārahā] neli thuupa väärilist, kelleks on (1) Tathaagata, Arahant, Õigesti Mõistnu (tathāgato arahaṁ sammāsambuddho), (2) üksimõistnu (pacceka-sambuddho), (3) Tathaagata õpilane/järgija (tathāgatassa sāvako), ja (4) kuningas rattakeraja (rājā cakkavattī) Thūpārahasutta AN 4.24.

cattāro, catu (number) neli.

catubbidha [catu + vidha] neljakordne. catubbidhaṁ vācāya soceyyaṁ neljakordne kõne puhtus: kogunemisel (1) mitte teades ütleb ta: „Ma ei tea“ (ajānaṁ vā āha: ‘na jānāmī), (2) teades ütleb ta: „Ma tean“ (jānaṁ vā āha: jānāmī), (3) mittenäinuna ütleb ta „Ma ei näinud“ (apassaṁ vā āha: na passāmī) ja (4) näinuna ütleb ta „Ma nägin“ (passaṁ vā āha: passāmī) Cundasutta AN 10.176.

cātuddasī teise nädala 14.es päev või öö.

cātuddasika [cātuddasī] kuu teise nädala 14.es päev.

catūhi ṭhānehi pāpakamma neli kurja teo alust; vt pāpakamma

catukka [catu = catuka → catukyaṁ] neljakordne, tetraad, tetra-, neljane komplekt, koosneb neljast osast.

cātummahārājika [cātu + mahā + rāja + ikā] nelja suure kuninga taevane maailm, seitsmest naudingute õnnelikust tasandist (kāma-sugati-bhūmi) teine tasand. Seal elavad neli suurt kuningat on Dhataraṭṭha, Kuvera, Virūpakkha ja Virūḷhaka ning selle valla deevade elueaks on 500 deevade aastat (= 9 000 000 aastaga inimeste maailmas; 50 aastat inimeste maailmas = ühe cātummahārājika ööpäevaga) Vitthatūposathasutta AN 8.42, Visākhāsutta AN 8.43, Bojjha-utta AN 8.45. Siin elavad maaga seotud jt olenditel ei ole kindlapiirilist eluiga Janavasabhasutta DN 18, Mahāgovindasutta DN 19, Mahāsamaya Sutta DN 20, Āṭānāṭiyasutta DN 32 jt; vt bhūmi.

catupaṭisambhidā [catu + paṭisambhidā] neli analüüsi; vt paṭisambhidā.

catusacca [catu + sacca] neli tõde; vt cattāro ariyasacca.

catusahassa [catusahassa] (number) neli tuhat.

catusahasso brahmā [catu + sahassa brahmā] Neli tuhat brahmat, Suttanta tekstides loetletud 31. olemasoluvallast kümnes deevade vald Saṅkhārupapattisutta MN 120.

catutthadhamma saṅgīti [catuttha + dhamma saṅgīti] neljas Sanghakogu. Toimus Sri Lankal, Purušapuras, Gandhāras, kuningas Vaṭṭagāminī Abhaya (29-17 e.m.a) valitsemisajal Mahā Thera Rakkhita juhendamisel, kus osalesid 500 hästiõppinud bhikkhut. Selleks ajaks olid kõik õpetustekstid kirja pandud ning Sanghakogu retsiteeris läbi kogu Tipiṭaka ja kõik kommentaariumid (Aṭṭhakathā).

catutthajhāna [catuttha + jhāna] neljas džhaana, kus õnnetunne (sukha-vedanā) on ületatud ning meel püsib ühtesuunatult puhtas ja neutraalses (upekkhā) teadlikolekus Maggavibhaṅgasutta SN 45.8, Saccavibhaṅgasutta MN jpt; vt cattāro jhāna.

catuvīsati (number) kakskümmend neli.

catuvokārabhava [catuvo + kāra + bhava] nelja koostisosaga olemasolu, üheksas saavutuspõhisest olemasolust kaheksas; vt upapattibhava.

cavanatā eemaldamine, nihkumine, mööduvolek; ühest eksistentsist langemise seisund ehk surm.

caya [cināti] kuhjamine, (kokku)kogumine, mass.

cetanā tahe. Teadvuse (ceto = citta) aktiivsusseisund, milleks võib olla aktiivne mõtlemine, eesmärgistatud kavatsus vms, mis on määratletav teona (kamma). Esineb sageli koos eesmärgistamise (patthanā) ja pürgimusega (paṇidhi). Võib olla kas mitteoskusliku juurega (akusala mūla = lobha, dosa, moha) või oskusliku juurega (kusala mūla = alobha, adosa, amoha. Kuus tahet (cetanā) on: (1) vormitahe (rūpa-sañ­cetanā), (2) helitahe (sadda-sañ­cetanā), (3) lõhnatahe (gandha-sañ­cetanā), (4) maitsetahe (rasa-sañ­cetanā), (5) puutetahe (phoṭṭhabba-sañ­cetanā) ja (6) dhammatahe (dhamma-sañ­cetanā). Kõik kuus tahet on ka läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12. Vt ka chanda (soov); taṇhā (iha); juur (mūla).

cetasika „kuulub ceto (= citta) ehk teadvuse juurde“, meeletegur; meeleline moodustis, kehalise (kāyika) vastand. Koos teadvusega (citta) tähistab meelt (mano, mana) üldises mõttes ja meele juurde kuuluvat, k.a kõiki meele omadusi ning kaasuvad tegureid. Nikāya loetleb kokku 52 meeletegurit.

cetasikaviriya [cetasika + viriya] meeleteguripõhine energia; vt viriya.

cetaso līnatta teadvuse loidus.

cetaso vikkhepa teadvuse häiritus/segadus.

cetayati [cit + aya] mõtleb; kogeb, tajub; vt ceteti.

ceteti teadlikkus (tunnetest); meeles (kavatsusest) moodustunud mõte; mentaalne püüdlus; vt cinteti; cetayati.

cetī, cetiyā üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

cetiya tšeetija; tekstides tavaliselt küla või linna lähedal asuv austuse avaldamise koht või objekt, pühakoda või pühamu, milleks võib olla kas püha puu (nt virgumispuu), hauaküngas või thuupa ehk monument; vt thūpa.

cetopariyañāṇa [ceto + pariya + ñāṇa] meele läbistamise teadmine; vt ñāṇa; aṭṭhañāṇa; cha abhiññā.

cetovimutti [ceto + vi + mutti] teadvuse vabanemine; vt vimutti, vimokkha. cetovimuttiyā pañca dhammā teadvust vabastavat viit dhammat, milleks on: (1) hüveline sõber (kalyāṇa-mitta), (2) kõlblus ja vabanemisjuhisepõhine ohjamine (sīla, pātimokkha-­saṁvara), (3) sobilikes piirides vestlus (abhisallekhika), (4) resoluutne energilisus (āraddha-viriya), mis tuleneb mitteoskuslikust dhammast loobumisest, ja (5) tarkus (pañña), mis juhib ilmnemise ja lakkamise nägemiseni Meghiyasutta Ud 4.1.

cha abhiññā kuus ülimat teadmist; vt abhiññā.

cha ajjhattikāni āyatanāni kuus sisemist tajualust; vt āyatana.

cha anuttara kuus ületamatut; milleks on: ületamatu nägemine (sassanānuttariya), kuulmine (savanānuttariya), omandamine (lābhānuttariya), treenimine (sikkhānuttariya), teenimine (pāricariyānuttariya) ja meelespidamine (anussatānuttariya). Ilmneb maailmas koos Tathaagata ilmnemisega Anuttariyasutta AN 6.8.

cha āyatanāni, saḷāyatana [chal=cha + āyatana] kuus tajualust; vt āyatana.

cha bāhirāni āyatanāni kuus välimist tajualust; vt āyatana.

cha carita, karaṇīya kuus natuuri/inimtüüpi; vt carita. Kuus natuuri/inimtüüpi (cha carita, karaṇīya) on: (1) kirglik natuur (rāga-carita), (2) vihane natuur (dosa-carita), (3) pettekujutlusega natuur (moha-carita), (4) usklik natuur (saddhā-carita), (5) mõistuslik natuur (buddhi-carita), (6) mõtisklev natuur (vitakka-carita) Ndd.i.359; Vism lk. 96.

cha dāna kuus annetust/daanat, vastab kuuele tajuobjektidele, milleks on (1) vormiannetus (rūpadāna), (2) heliannetus (saddadāna), (3) lõhnaannetus (gandhadāna), (4) maitseannetus (rasadāna), (5) puuteannetus (phoṭṭhabbadāna) ja (6) dhammaannetus (dhammadāna) Patthana 1.18.

cha taṇhākāyā [cha taṇhā + kāyā] kuus ihakogu(mikku); vt taṇhā.

cha uttari manussadhamma kuus ülima inimese dhammat = üleloomulikud võimed (iddhi-vidhā) Uttarimanussadhammasutta AN 6.77; vt iddhi.

cha, chaḷ (number) kuus. chaḷanga [cha + anga] kuue osaline. chaḷanga on kuueosalise Vedānga („veeda osad“) kogumiku nimetus, mis sisaldab Veedade uurimisega seotud kuut hinduismi õppeliini, milleks on 1. kappa, 2. vyākaraṇā, 3. nirutti, 4. sikkhā , 5. chando (viciti), ja 6. jotisattha.

cha, chaḷ (number) kuus. chaṭṭha kuues. cha anussati kuus meelespidamist; vt anussati. chānga

chabbīsati (number) kakskümmend kuus.

chaḍḍeti [chaḍḍ + e] oksendab; sülitab; viskab minema, hülgab; lükkab tagasi.

chādeti [chad + e] 1. katab (üle); varjab, peidab. 2. näib hea, rahuldab, on nauditav (söök); kiidab heaks; täidab.

chaḷaṅga dāna [cha + ḷ + aṅga dāna] annetamise kuus osa: Annetaja (1) on enne annetuse tegemist rõõmus (dāyako pubbeva dānā sumano hoti); (2) annetamise ajal on tema teadvus/süda rahulik (dadaṁ cittaṁ pasādeti); (3) peale annetamist on kõrgendatud meeleolus, rõõmus (datvā attamano); Vastuvõtja (4) on kirest kirest vaba või harjutab kirest vabanemist (paṭiggāhakā vīta-rāgā vā honti rāga-vinayāya vā paṭipannā); (5) on vihast vaba või harjutab vihast vabanemist vīta-dosā vā honti dosa-vinayāya vā paṭipannā); (6) on pettekujutlusest vaba või harjutab pettekujutlusest vabanemist (vīta-mohā vā honti moha-vinayāya vā paṭipannā) Chaḷaṅgadānasutta AN 6.37.

chambhitatta hirm, jäikus, kangus, halvatus, kangestus (hirmust).

chanda soov; mõõt, (värsi)mõõt. Sõltuvalt juurest võib olla nii oskuslik (alobha, adosa, amoha) või harvem ka oskamatu (lobha, dosa, moha, rāga, pema, bhaya). Esineb tekstides enamasti koos kõlbeliste ja keskendumist toetavate omadustega, nt chanda-samādhi-padhāna-saṅkhāra-samannā-gataṁ iddhipādaṁ bhāveti Cakkavattisutta DN 26. chandānunīta [chanda + anunīta] soovist juhitud. Negatiivses kontekstis nt kāmachanda [kāma + chanda] naudingusoov; methunasmiṁ chanda seksuaalne soov Māgaṇḍiyasutta Snp 4.9; koos dosa moha bhaya (viha, ahnus, hirm) Pāsādikasutta DN 29. candhapahāna [candha + pahāna] (oskamatust) soovist loobumine. Soov on esimene neljast üleloomulikust alusest; vt iddhipādā.

chandaiddhipāda [chanda + iddhi + pāda] soov kui üleloomuliku alus; üks neljast üleloomulikust alusest; vt cattāro iddhipāda.

chandasa 1. „see kes tunneb veedasid“, ehk braahman; 2. vana sanskriti keel, veeda dialekt, mida kasutati hinduistlike veeda tekstide kirjapanemisel. Buddha keelas oma õpetuse sanskriti keelde tõlkimise ja soovitas bhikkhudel õppida/õpetada dhammat nende endi kohalikus murdes Cūḷavagga, Khuddakavatthukkhandhaka, 1. Khuddakavatthu, Kd 15.

chandasā, chāndasa värsimõõt; prosoodia (uurib kõnelõikude, st häälikute, silpide, sõnade ja lausete kestuse, hääle valjuse ja kõrgusega seotud aspekte); veedasid tundev hindu preester; (sanskritikeelsete) veedadega seotud.

chando meeter, mõõdik; vt chandaso.

channa [chādeti] 1. kaetud; õled, (õlgkatusega) kaetud (elu)koht; vt chādeti. 2. sobiv, kohane; nauding.

Channa Saakja hõimust pärit Gotama Buddha sugulane, tema endine teener, kaarikujuht ja kaaslane, kes sündis Gotamaga samal päeval. Kui Gotama ilmikuelust lahkus, sõitis Channa temaga Kanthaka nimelise hobusega kuni Anomā jõeni. Seal kinkis Gotama talle kuninglikud ehted ja käskis tal viia Kanthaka tagasi oma isa paleesse. Hiljem liitus Channa sanghaga. Kord eksis Channa Kosambī’s asuvas Ghositārāma templis vinaja vastu ja keeldus kangekaelselt oma eksimust tunnistamast. Teine kord asus ta jällegi bhikkhude ja bhikkunite vaidluses viimaste poole. Lisaks halvustas ta sageli Sāriputta’t ja Moggallāna’t. Tema eksimus oli niivõrd oluline, et Buddha kehtestas talle ajutise kõrvaldamise (ukkhepaniyakamma), mille kohaselt keelati tal sanghas söömine ja elamine, ning bhikkhud ei tohtinud teda nõustada (ovaditabba) ega õpetada/juhendada (anusāsitabba). Channa püüdis leida teist elukohta, kuid kohtas kõikjal boikoteerimist. Ta naases Ghositārāma templisse ja palus endale armu anda, mida talle ka võimaldati (Vin, Khandhaka, Cūḷavagga, Kammakkhandhaka 1. Tajjanīyakamma Kd 11). Kui Ānanda oli talle karistuse teatavaks teinud, muutus Channa alandlikuks, tema „silmad avanesid“ ja tõmbudes eraklusse. Üksinda metsas innukalt keskendumist harjutades sai temast arahant, misjärel karistus automaatselt kustus (Cūḷavagga, Pañcasatikakkhandhaka, Pañcasatikakkhandhaka, 3. Brahmadaṇḍakathā Kd 21).

channāgārika üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

chāta näljane; nälg. parichāta [pari + chāta] täiesti näljane, nälginud.

chaṭṭhadhamma saṅgīti [chaṭṭha + dhamma saṅgīti] kuues Sanghakogu; mis toimus 1954 mai kuus, Myanmaris, mille eesmärgiks oli Buddha õpetatud autentse dhamma-vinaja kinnitamine ja säilitamine. Osales 2500 theravaada bhikkhut kaheksastst riigist: Myanmar, Tai, Kambodža, Laos, Vietnam, Sri Lanka, India ja Nepal. Kõikidele dhamm-vinajaga seotud küsimuste vastamise ülesanne anti Auväärsele Mahasi Sayadaw’le. Sanghakogu täitis oma eesmärgi edukalt ning lõppes 1956 aasta täiskuu (vesākha) päeval, mil täitus 2500 aastat Buddha lõplikust virgumisest (mahāparinibbāna).

chedana [chindati] lõikamine; (läbi)raiumine; hävitamine.

chidda praoga/pragudega, mõra(de)ga; augustatud; lõige, pilu, auk, ava.

chiggaḷa, chiggala [chidda] auk; tāḷachiggala võtmeauk; vt chiggala.

chindati [chid + ṁ + a] lõikab (maha/küljest/ära/välja); tükeldab; hävitab; eemaldab (lõigates).

chinna [chindati] murdunud; (ära) kuivanud; lõpule jõudnud; läbi/ära/maha lõikama; hävitama. -ta, nt -āsa lootuseta; -kaṇṇa kõrvadeta; -gantha takistusteta/kammitsemata (ohjamata), -bhatta toiduta (näljane, nälginud).

chinnasaṁsaya [chinna + saṁsaya] kahtluse läbilõikamine/hävitamine.

cināti kuhjama, (kokku)koguma.

cintāmayā paññā [cintā + mayā paññā] mõtlemispõhine tarkus

cintāmayā paññā [cintā + mayā paññā] mõtlemispõhine tarkus; teadmine, mis on saavutatud mõtlemise teel, ilma teistelt midagi õppimata; esineb tekstides koos õppimispõhise tarkuse (sutamayā paññā) ja keskendumispõhise tarkusega (bhāvanāmayā paññā) Saṅgītisutta DN 33 vt paññā.

cintāmayā paññā [cintā + mayā paññā] mõtlemispõhine tarkus; vt paññā; sutamayā paññā.

cinteti, ceteti [cint + e] mõtleb (millesti/kellestki); kujutleb (ette); kaalutlema, mõtlustama, mõtisklema, kaalutlema; arvamust avaldama; vt ceteti.

citta [√cit + ta] 1. (taju)teadvus; teadvushetk. 2. mõte; mõttehetk; 3. meel. 4. süda. 5. [√citt + a] särav, erksavärviline; kaunistatud; erakordne, imeline; kirev; täpiline; erinev, mitmekordne. 6. märtsi kuu keskpaigast aprilli keskpaigani kestva kuu (chaitra) nimetus. citta vikkhittaka laialivalgunud (mittekeskendunud) teadvus. cittaiddhipāda [citta + iddhi + pāda] teadvus kui üleloomuliku alus; üks neljast üleloomulikust alusest; vt cattāro iddhipāda. cittaniyāma [citta + niyāma] teadvuseseaduspära; vt niyāma. cittānupassanā [citta +anupassanā] teadvuse vaatlemine Ānāpānasatisutta MN 118, Paṭisambhidāmagga-pāli, Ānāpānasati-kathā Ps 1.3; vt sammāsati. cittānupassanā satipaṭṭhāna [citta + anupassanā sati + paṭṭhāna] teadvuse vaatlemine ja teadlikkuse loomine; vt sammāsati. cittapārisuddhi [citta + pāri + suddhi] teadvuse täielik puhtus, üks neljast täielikust puhtusest; vt pārisuddhi. cittasampadā [citta + sampadā] teadvussaavutus; vt samādhikkhandha. cittasaṅkhāra [citta + saṅkhāra] teadvusemoodustised; milleks on taju ja tunded Dutiyakāmabhūsutta SN 41.6; vt saṅkhāra. cittavipallāsa [citta + vipallāsa] teadvuse moonutus Vipallāsasutta AN 4.49; vt vipallāsa.

Citta Macchikāsaṇḍika Buddha järgija, kes oli parim dhammast rääkimises (dhamma-kathikāna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

cittīkatvā [citta + katvā] mõtestatud; hinnatud

cīvara bhikkhu rüü; esimene bhikkhu neljasest standardsest vahendite komplektist, milleks on (1) rüü (cīvara), (2) almusnõu (piṇḍapāta), (3) eluase (senāsana), (4) ravimid ja meditsiinilised tarvikud haiguse puhuks (gilāna-paccaya-bhesajja-parikkhāra) ja esimene 14. bhikkhule sobilikust annetusest/daanast, Niddesa, Nd2 lk 523. Kolm rüüd (ti-cīvara) on (1) pealmine rüü (sanghāṭi), (2) ülemine rüü (uttarāsanga) ja (3) alumine rüü (antaravāsaka).

cora [cur] varas, röövel; vt corayati.

corayati [cora] varastab, röövib; = coreti.

coreti [cora] varastab, röövib; = corayati.

cuddasa pāṭipuggalikā dakkhiṇā 14 indiviidi kingitust ehk 14 väärilist kingi saajat, Dakkhiṇāvibhaṅgasutta MN 142.

cuddasa, catuddasa (number) neliteist .

cūḷā tipp; pea raseerimisel pealaele jäetud juuksesalk. cūḷāmaṇi [cūḷā + maṇi] tipus olev pärl/kalliskivi ehk kroonjuveel.

Cūḷapanthaka kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim meele-keha loomises (mano-maya kāya) ja teadvuse avardamises oskuslikku (ceto-vivaṭṭa-kusalāna), Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

cūḷasīla [cūḷa + sīla] väiksem kõlblus; vt adhisīlasikkhā; sikkhāpada.

cūḷasīla [cūḷa + sīla] väiksem kõlblus; vt adhisīlasikkhā; tisso sikkhā.

culla, cūḷa [khuddaka] väike, vähem (-tähtis), alam-; vastandina mahā suur, tähtsam, ülem-.

Cullavagga/Cūḷavagga-pāḷi Väiksem osa (paali keeles); Vinaja Jaotuste (Khandaka) alla kuuluv teine tekstikogu, mis sisaldab 12 alajaotust, kus jätkuvad institutsionaalsete reeglite ja protseduuride loetelud (saṅghakamma).

Cunda sepp, kes annetas Buddhale sealiha, mille söömisest Buddha haigestus ja suri Mahāparinibbānasutta DN 16.  

cuṇṇaka (peeneks jahvatatud) pulbrer; aromaatne puuder; pulber pesemiseks.

cutūpapātañāṇā [cutū + papāta + ñāṇā] olendite kadumise ja taasilmumise teadmine; vt pubbenivāsānussatiñāṇā; ñāṇā.

D

dadāti [dā + a] annab; teeb kingituse; toetab; lubab.

daḍḍha (mis on) põlenud; aggidaḍḍha [aggi + daḍḍha] põlenud/põletatud tules. daḍḍhaṭṭhāna [daḍḍha + ṭhāna] tules põlenud koht.

dahati [dah + a; vt dhātu] 1. (dahate) paneb, asetab; võtab vastu; oletab, väidab, arvestab. Sageli kombineeritud ees- ja järelliidetega nagu ā, upa, pari, sad, san, samā jt. 2. (dahati) põletab.

dahati 1. paneb maha, asetab; võtab; eeldab, väidab, arvab. Esineb sageli eesliidetega ā-, upa-, pari-, sad-, san-, samā- jne. 2. põlema.

ḍahati põleng, kuumus, häving; piin.

dakkha osav, võimekas, suuteline, nutikas; vt dakkheyya.

dakkheyya [dakkha] nutikas, osav; vt dakkhiṇā.

dakkhiṇa (ilmakaar) lõuna; dakkhiṇā disā lõunasuund; vt disā; parem, mille vastandiks on vasak (vāma); osav, hästi treenitud.

dakkhiṇa kink, kingitus; tasu.

dakkhiṇeyya [dakkhiṇā] kinkeväärt.

dama [dam] (m) (enese) taltsutamine, -allutamine; (selgituste kohaselt) mõistmine, tarkus.

dameti [dam + e] taltsutab; teeb taltsaks; alistab; vt dama.

dāna  1. [√dā + a] andmine, kinkimine; 2. [√dā + ana] heategevus; suuremeelsus; 3. [√dā] almus, and, kink. Eriliselt suuri pälvimusi toob mahādāna ehk suur annetus, milleks on sanghale annetamine sanghadāna. Daana on esimesena nimetatud kümne täiuse (dasa pāramī), kolme pälvimusliku käitumise aluse (tīni puñña-kiriya-vatthū), nelja koosviibimise aluse (cattāri saṅgahavatthūni) ja kümne kuninga dhamma (dasa rāja-dhamma) loeteludes, mis rõhutab annetuse olulisust virgumise teel. Buddha eristas (1) materiaalset annetust (āmisa-dāna) (vt deyyadhamma) ja (2) dhamma annetust (dhamma-dāna) Dānavagga AN 2.141, Abhisandasutta AN 8.39; mis osades tekstides esinevad kui materiaalne ohverdus/almus (āmisa-yāga) ja dhamma ohverdus/almus (dhamma-yāga) Dānavagga AN 2.142. dānapāramī [dāna + pāramī] annetustäius; vt dasa pāramī (kümme täiust).

daṇḍa puutükk; kepp; kaigas, nui (kas relvana või hirmutamise või karistuse vahendina); (trummi) pulk; (taime) vars, (puu) tüvi; (vīṇā ehk lauto või mandoliini) vars või kael; võim, vägivald; vägivallaakt; (kehaline või rahaline) karistus; trahv.

danta [dameti] 1. taltsutatud, vaoshoitud, kontrollitud, ohjatud. 2. hammas, elevandi võhk, kihv.

danta 1. (inimese või looma) hammas; (elevandi) kihv. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist (dantā); vt kāyagatasati. 2. taltsutatud, vaoshoitud; kontrollitud; juhitud; ohjatud; üks paljudest Buddha epiteetidest.

danta hammas, (elevandi) kihv; dantā hambad: taltsutatud, kontrollitud, vaoshoitud. sudanta [su + danta] hästi/õigesti taltsutatud/vaoshoitud. dantabhūmi [danta + bhūmi] taltsutatud tasand = nibbaana ehk vaibumine (nibbāna). Üks viiest teadlikkuse loomise (satipaṭṭhānā) objektist, mille noorbhikkhu saab juba ordineerimise ajal, ning milleks on juuksed, karvad, küüned, hambad ja nahk (vastavalt: kesā lomā nakhā dantā, taco). Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

dantakaṭṭha [danta + kaṭṭha] hamba-puu e puutikk hammaste puhastamiseks peale sööki.

dara kuum olek; palavik; hirm; ahastus.

dāra naine; abikaasa.

darī lõhe(nenud), lõhestunud; auk, ava(us), õõ(nsu)s; koobas. darīcara [darī + cara] koopaelanik (= ahv). darīmukha [darī + mukha] koopa ava(us) ehk sissepääs.

dāru [dameti] puutükk, plank; küttepuud; pulgad; puit; -ja puidust (tehtud); -patta puidust kauss/nõu; -sanghāta (-yāna) puidust sõiduk ehk paat.

dāruṇa raske, karm; julm, halastamatu; kohutav, hirmutav, kohutav; tugev, kindel; puine.

dasa (number) kümme.

dasa 1. (number) kümme; -vidha kümnekordne; -sata kümme korda = sada; -sahassa tuhat. 2. [dassa] nägemine; tajumine, tajumus; mõistmine.

dasa dhammā samādhi-sambojjhaṅga kümme keskenduse virgumisosa; aitavad saavutada džhaanat, milleks on: (1) sobilik aluspuhtus (vatthu-visada-kuriyatā), (2) võrdsete kontrollivõimetega edasiliikumine (indriya-samatta-paṭipāda-natā), (3) oskuslik märk (nimitta-kusalatā), (4) teadvuse pürgimise harjutamine (samaye cittassa paggahaṇatā), (5) teadvuse tagasihoidmise harjutamine (samaye cittassa niggahaṇatā), (6) rõõmu harjutamine (samaye sampahaṁsanatā), (7) neutraalsus (samaye ajjh-upekkhanptā), (8) saavutuspõhine inimese vältimine/mitteteenimine (samāhita-puggala-parivajjanatā), (9) saavutuspõhine inimesega koosolemine/teenimine (samāhita-puggala-sevanatā), (10) džhaanas vabanemise vaatlemine/reflekteerimine (jhāna-vimokkha-paccavekkha-natā) Vimuttimaggas lk 81-83, Visuddhimagga lk 124-126.

dasa kasiṇa kümme kasinat; vt kasiṇa.

dāsa ori (dāsī orjatar).

dasa pāramī kümme täiust; aspektid, mida hilisemalt tekkinud arusaama kohaselt peab virgumisolend (bodhisatta) teostama, ja milleks on: (1) annetustäius (dāna-pāramī), (2) kõlblustäius (sīla-pāramī), (3) loobumistäius (nekkhamma-pāramī), (4) tarkusetäius (paññā-pāramī), (5) energiatäius (viriya-pāramī), (6) kannatlikkusetäius (khanti-pāramī), (7) tõetäius (sacca-pāramī), (8) otsusekindlusetäius (adhiṭṭhāna-pāramī), (9) sõbralikkusetäius (mettā-pāramī), (10) erapooletusetäius (upekkhā-pāramī) Sumedhapatthanākathā Bv 2; DhA I.84.

dasa puññakiriya vatthu kümme pälvimusliku käitumise alust Atthasālini; vt puñña.

dasā riide lahtine ots, serv või piir.

dasa saṁyojana kümme köidikut, milleks on (1) kehapõhine vaade (sakkāya-diṭṭhi), (2) kahtlus (vicikicchā), (3) kõlblusrituaalidest kinnihoidmine (sīlabbataparāmāsā), (4) naudingukirg (kāma-rāga), (5) pahatahtlikkus ja vastumeelsus (vyāpāda, paṭigha), (6) vormi vallaga seotud kirg (rūpa-rāga), (7) vormita vallaga seotud kirg (arūpa-rāga), (8) uhkus (māna), (9) rahutus (uddhacca), (10) mitteteadmine (avijjā) Saṁyojanasutta AN 10.13. Viis esimest on madalamad (orambhāgiyāni) Mahāmālukyasutta MN 64, Saṁyojanasutta AN 4.131; ja viis viimast kõrgemad (uddhambhāgiyāni) köidikud Uddhambhāgiyasutta AN 9.70. Lakkamise alusel eristatakse esimest kolme köidikut (tīṇi saṁyojanāni) mis lakkavad esimestena ja ühekorraga vooguastunu tee ja vilja saavutamisel ning ülejäänud seitset köidikut (satta saṁyojanāni), mis lakkavad õigeaegselt jätkates keskendumist läbinägemise arendamises teel. Esineb ka teisi köidikute jaotuseid, kuid toodud kümnene loend on neist tuntuim Sabbāsavasutta MN 2. Teistsugune köidikute seitsmene jaotus: (1) atraktiivsusköidik (anunaya-saṁyojana), (2) vastumeelsusköidik (paṭigha-saṁyojana), (3) vaateköidik (diṭṭhi-saṁyojana), (4) kahtluseköidik (vicikicchā-saṁyojana), (5) uhkuseköidik (māna-saṁyojana), (6) kadedusköidik (issā-saṁyojana), (7) saamahimuköidik (macchariya-saṁyojana) Macchariyasutta AN 7.10 jt.

dasa saṁyojana kümme köidikut; vt saṁyojana.

dasa tathāgatabala [dasa tathāgata + bala] kümme Tathaagata jõudu; = teadmised asjadest ja nähtustest nii nagu need tõeliselt esinevad (yathā-bhūtaṁ pajānāti) Sīhanādasutta AN 10.21, Mahāsīhanādasutta MN 12.

dasalakkha (number) miljon.

dasarājadhammā [dasa + rāja + dhammā] kümme kuninga dhammat, milleks on: (1) daana/annetus (dāna), (2) kõlblus (sīla), (3) loobumine (pariccāga), (4) ausameelsus/otsekoheses (ajjava), (5) leebus (maddava), (6) enesekontroll (tapo), (7) vihatus (akkodha), (8) mittevägivaldsus (avihiṁsā), (9) kannatlikkus (khanti), (10) mittetõrjumine (avirodhana) Jātaka.

dasasahasso brahmā [dasa+ sahassa brahmā] kümme tuhat brahmat. Suttanta tekstides loetletud 31. olemasoluvallast kaheteistkümnes deevade vald Saṅkhārupapattisutta MN 120.

dasasikkhāpada [dasa + sikkhā + pada] kümme treeningjuhist; vt sikkhāpada. 

dasasīla [dasa + sīla] kümme kõlblust. 10 kõlbluse saavutamiseks (sīla-sampadā) tuleks otsustavalt hoiduda (veramaṇi) ja keelduda (paṭivirata): (1) elu võtmisest (pāṇātipātā), (2) mitteantud annetusest [mitteantu võtmisest] (adinnā-dāna), (3) naudinguid pakkuvast valest käitumisest (kāmesu micchā-cāra)/mittebrahmalikust käitumisest (abrahma-cariyā), (4) vale räälimisest (musā-vāda), (5) laimu kõnelemisest (pisunā-vāca), (6) karmist kõnest (pharusā-vāca), (7) tühjast lobast (samphappalāpa), (8) himust (abhijjhā), (9) pahatahtlikkusest (vyāpāda)/kuritahtlikkusest (byāpādā) ja (10) valedest vaadetest (micchā-diṭṭhi). Seitse esimest esinevad varasemates tekstides kui sīla ja ülejäänud kui sikkhāpada; Sammādiṭṭhisutta MN 9, Cundasutta AN 10.176, Paṭhamasañcetanikasutta AN 10.217, Pāṭaliyasutta SN 42.13, Sāleyyakasutta MN 41 jpt. Vt sīla.

dasavatthuka sammādiṭṭhi [dasa + vatthuka sammā + diṭṭhi] õige vaate kümme alust: (1) on andmine (atthi dinna), (2) on ohverdamine (atthi yiṭṭha), (3) on annetamine (atthi huta); (4) on õnneliku ja dukkhaliku teo tagajärg ja vili (atthi sukatadukkaṭānaṁ kammānaṁ phalaṁ vipāko); (5) on see maailm (atthi ayaṁ loko), (6) on teine maailm (atthi paro loko); (7) on ema (atthi mātā), (8) on isa (atthi pitā); (9) on olendite spontaanne ilmnemine (atthi sattā opapātikā); (10) on maailmas erakrändureid ja braahmane, kes on õiget teed õigesti järginud ja kuulutavad selles maailmas ning teises maailmas, [kes on] ülima teadmise teostanuid (atthi loke samaṇabrāhmaṇā sammaggatā sammā paṭipannā ye imañca lokaṁ parañca lokaṁ sayaṁ abhiññā sacchikatvā pavedentī) Apaṇṇakasutta MN 60, Sāleyyakasutta MN 41, Mahācattārīsakasutta MN 117, Kammantasutta AN 3.119 jt.

dasavipassānāña [dasa + vi + passā + nāña] kümme läbinägemisteadmist; vt kammaṭṭhāna.

dāsī orjatar (dāsa ori).

dasika [dasā] väljanägemine; riide äär/serv.

dassahassa (number) kümme tuhat.

dassana [dassati] nägemine (omane mõne aarija tee või vilja saavutanule, kel on vahetu, olemasolevale vastav nägemine); vt ñāṇa-dassana.

dassanīya [dassana] nähtav; nägemist väärt; nägus.

datta [√dā + ta] (m) 1: [√dā + ta] rumal, loll; hull. 2: antud.

dattu [√dā + tu] (datta)] rumal, loll; hull. dattupaññatta [dattu + paññatta] rumalate õpetus.

dāya 1. džungel, tihnik, mets, park; metsatukk. migadāya [miga + dāya] hirvepark (Isipatana). 2. kingitus, annetus, tasu; jagama.

dāyāda [dāya + āda] pärija. kammadāyāda [kamma + dāyāda] kamma ehk teo pärija.

dāyaka [dā nagu dadāti, dāna] annetaja, kinkija, andja.

desanā  [√dis + *e + anā] (n) juhendamine, jutlus(tamine), õpetamine; õppetund. Vinaja kontekstis võib tähendada määramist, (legaalset) kinnitamist või osutamist. dhammadesanā [dhamma + desanā] dhmammajutlus.

deseta(r) [deseti] see, kes õpetab, juhendab või selgitab; juhendaja, õpetaja. deva deeva, jumal, jumalus.

deseti [dis + e] õpetab, selgitab, juhendab; juhib tähelepanu; määrab.

deva [div] deeva, jumalus, jumal; deevalik ehk jumalik. devaputta [deva + putta] deeva poeg ja devadhītā [deva + dhītā] deeva tütar on deevad, kes ilmnevad deevade maailmas mõne jumaluse süles või vahetus läheduses.

Devadatta bhikkhu, Buddha sugulane. Ihates kuulsust ja võimu, saavutas ta kuningas Ajātasattu’le tavainimesele omaseid üleloomulikke võimed (puthujjānika-iddhi) esitledes kuninga austuse ja toetuse Vinaya, Khandhaka, Cūḷavagga,Cūḷavagga, Saṁghabhedakakkhandhaka, 1. Chasakyapabbajjākathā, Kd 17. Silmas pidades Buddha vanust tegi Devadatta ettepaneku anda sangha juhtimine temale üle, millest Buddha aga keeldus. Devadatta näitas seepeale üles suurt pahameelt ja tõotatud kättemaksu. Ta püüdis Buddha korduvalt tappa ja sanghat lõhestada, kuid ebaõnnestus. Peale Devadatta keha surma toimus tema uus sünd Āpāya vallas, kus ta peab taluma erinevaid kannatusi terve ajastu (kappa) Abhayarājakumārasutta MN 58.

devarājā [deva + rājā] deeva-kuningas, deevade kuningas.

devatānussati [devata + anussati] deevade meelespidamine; vt anussati.

devatānussati bhāvanā [deva + tā + anussati bhāvanā] deevade meelespidamine; vt cha anussati.

devati [div] halama, hädaldama; vt parideva.

devī jumalanna; jumalataoline naine; kuninganna.

deyyadhamma [deyya + dhamma] kingidhamma; 14. asjast koosnev annetuskomplekt, mis sünnib kinkida (dāna-upapatti) bhikkhule: (1) rüü (cīvara), (2) almusnõu (piṇḍapāta), (3) eluase (senāsana), (4) ravimid ja meditsiinilised tarvikud haiguse puhuks (gilāna-paccaya-bhesajja-parikkhāra), (5) toit (anna), (6) vesi (pāna), (7) riided (vattha), (8) sõiduk/vanker (yāna), (9) vanik (mālā), (10) lõhnasalvid [tualeti värskendamiseks] (gandhā), (11) kreemid/määrded (vilepana), (12) lamamis-/puhkamisase (seyya), (13) eluase (āvasatha) ja (14) valgusti (padīpeyya) Niddesa, Nd2 lk 523; Mnd lk 373.

dhamma [dhar (hoidma, toetama; see, mis moodustab aluse ja toetab)]. Üldiselt tähendab dhamma nii tõde sellest, kuidas asjad tõeliselt on (yathā-bhūta), kui ka Buddha õpetust (buddha-dhamma), mis seda tõde selgitab. Kontekstist sõltuvalt võib aga dhamma tähendada väga erinevaid asju või nähtusi. Ainsuses: (1) Ajaloolise Buddha Gotama antud algõpetus (buddhadhamma) ehk originaaldhamma. Tekstide põhjal oli Buddha eluajal tema antud dhamma jaotatud üheksasse ossa (navaṅga), milleks olid (a) suttad (sutta), (b) Geyya (sisaldab kõiki värsivormis antud suttaid, sh kogu Saṁyuttanikāya Sagāthakavagga.), (c) Selgitused (veyyākaraṇa), (d) Värsid (gātha), (e) Rõõmuvärsid (udāna), (f) Niiöeldu (itivuttaka), (g) Sünnilood (jātaka), (h) Olemasoluületav dhamma (abbhutadhamma) ja (i) Vedalla (vedalla). Antud dhammakogumiku loetelu („suttaṃ geyyaṃ veyyākaraṇaṃ gāthā udānaṃ itivuttakaṃ jātakaṃ abbhuta-dhammaṃ vedallaṃ“) toovad ära nii Vinaja: Mahāvibhaṅga, Pārājikakaṇḍa, Paṭhamapārājikasikkhāpada, Verañjakaṇḍa, Methunadhamma Bu Vb Pj 1; kui ka Suttanta: Alagaddūpamasutta MN 22, Appassutasutta AN 4.6, Dutiyavalāhakasutta AN 4.102, Mūsikasutta AN 4.107, Ummaggasutta AN 4.186, Sotānugatasutta AN 4.191, Paṭhamadhammavihārīsutta AN 5.73, Dutiyadhammavihārīsutta AN 5.74, Dutiyasaddhammasammosasutta AN 5.155, Ānandasutta AN 6.51, Dhammaññūsutta AN 7.68, Catukkapuggalapaññatti Pp 2.4, Nippapañcapañha Mil 6.2.1. Mahāsakuludāyisutta MN 77 kohaselt koosneb Buddha õpetus 11 põhidhammat, milleks on: (a) nelja teadlikolu arendamine (cattāro sati-paṭṭhāne bhāventi) (b) nelja õige pingutuse arendamine (cattāro samma-p-padhāne bhāventi), (c) nelja üleloomuliku aluse arendamine (cattāro iddhi-pāde bhāventi), (d) viie võime arendamine (pañcindriyāni bhāventi), (e) viie jõu arendamine (pañca balāni bhāventi), (f) seitsme virgumisosa arendamine (satta-bojjhaṅge bhāventi), (g) aarija kaheksaosalise tee arendamine (ariyaṁ aṭṭhaṅgikaṁ magga bhāventi), (h) kaheksa vabanemise arendamine (aṭṭha vimokkhe bhāventi), (i) kaheksa meisterlikkuse arendamine (aṭṭha abhibhāyatanāni bhāventi), (j) kümne kasiṇa arendamine (dasa kasiṇāyatanāni bhāventi) ja (k) nelja džhaana arendamine (cattāri jhānāni bhāventi), mille teel saavutatakse ülimad teadmised (abhiññā), milleks on meele loodud (mano-maya) keha (rūpa) ekh meele-keha loomine, 8 üleloomulikku võimet (iddhi-vidha), taevase kõrva element (dibbāya sotadhātu), teise olendi meele läbistamine (ceto-pariya), iseenda eelmiste eksistentside teadmine (pubbe-nivāsānussati), taevane silm (dibba-cakkhu) ja tulvade lõppemine (āsava-k-khaya); vt ka (abhiññā, ñāṇa). (2) asjade ja nähtuste tõeline olemus (= yathābhūta). (3) Buddha õpetuses esinevad normatiivid ja printsiibid ning neile vastavad toimimispõhimõtted ja -seaduspärad, nagu nt sõltuvuslik tekkimine (paṭiccasamuppāda) Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1-2, ja põhjuslik tingitus (idappaccayatā) (Āhāra) Taṇhāsutta AN 10.62. (4) dukkhast vabanemise tee = arahandi tee, mis on Buddha antud dhamma ainus eesmärk. (5) kõlblus või eetika (kõlblusõpetus), kõlbeline/hea/oskuslik käitumine. (6) eetiline õiglusõpetus (nt kümme kuninga dhamma). Mitmuses tähendab dhamma (dhammā) (7) meelesisest (meele/taju/teadvuse) objekti või nähtust, nt keskendumisel tekkivat kujutist (nimitta); (8) meeleseisundit või selle seisundi kvaliteeti, olekut, olemust või omadust; (9) meelevälist objekti või nähtust üldisemas mõttes; ja (10) meelevälist, nt mingi välise vormiga seotud printsiipi. Buddhaghosa andis dhammale neljakordse tähenduse, milleks on: (1) hea käitumine (guṇe/saddo); (2) suttade ja vinaja (dhamma-vinaya) õpetamine (desanāyaṁ); (3) üheksaosaline Buddha õpetus (pariyattiyaṁ = navanga-buddha-sāsana) = eelloetletud üheksaosaline dhammade jaotus) ja (4) kosmiline (mitteanimistlik) seadus(pära) (nissatte/-nijjīvate); vt DA I.99, DhA I.22. Dhamma kõikide meelesiseste ja meeleväliste objektide ning nähtuste koondtermin, nt jātidhamma [jāti + dhamma] sündimise dhamma = sündiva olemusega. jarādhamma [jära + dhamma] vanaduse/vananemise dhamma = vananeva olemusega. maraṇadhamma [maraṇa + dhamma] surma/suremise dhamma = sureva olemusega. sokadhamma [soka + dhamma leinadhamma [leina tekitava olemusega]. sankilesadhamma [san + kilesa + dhamma] plekke sisaldav dhamma = plekilise olemusega. Dhamma mõiste tähendusvali on kultuurispetsiifiline, väga mitmekihiline ning kontekstist sõltuv, mistõttu ei ole see eesti keelde tõlgitav. Eestis mahajaanide poolt dhamma tõlkena kasutusele võetud „seadmus“ (tulenevalt L. Mälli selgitusest „nii on seatud“, mis viitab seadja ehk kõiklooja issand-jumala olemasolule ja tema tahtekohasele seadmisele) ei ole üheselt mõistetav ega kata dhamma mõiste diapasooni. Buddha õpetuse kontekstis tähendab dhamma ainult ajaloolise Gotama Buddha või tema juuresolekul järgijate poolt antud õiget õpetust (sammā-dhamma). Sanskritikeelseks dhamma vasteks on „dharma“. Buddha õpetas, et kui bhikkhu ei leia mingit teksti, sõnu või õpetust ei suttadest ega Vinajast (nt bodhisattva õpetust), tuleb järeldada, et need sõnad ja tekstid ei kuulu Ülimale, Arahandile, Täielikult Virgunule (bhagavato vacanaṁ arahato sammā­sambuddhassa) ega ole õige dhamma; need on valesti/halvasti vastu võetud (duggahitan) ning need tuleks hüljata ja kõrvale heita (chaḍḍeyyātha) Bhaddālisutta MN 65.

Dhamma annetamine (dhamma-dāna) tähendab mittemateriaalset annetust, sh autentse buddhadhamma kinkimist Paṭhamadānasutta AN 8.31; vt dāna.

dhammabhūta [dhamma + bhūta] dhammakssaanu Aggaññasutta DN 27; Tathaagata üks paljudest epiteetidest.

dhammabhūta [dhamma-bhūta] dhammaks-saanu, Tathaagata üks paljudest epiteet; vt dhammakāya.

dhammacāga [dhamma-cāga] dhamma heldus; vt cāga.

dhammacakka [dhamma + cakka] dhammaratas.

dhammacakkhu [dhamma + cakkhu] dhammasilm, keskendumise teel saavutatav võime näha vahetult maailma olemust nii nagu see tõeliselt on; vt cakkhu.

dhammadāna [dhamma + dāna] dhamma annetust; vt dāna.

dhammadāna [dhamma + dāna] dhammaannetus, üks kuuest daana liigist Patthana 1.18; vt cha dāna.

Dhammadassī üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

dhammadharā [dhamma + dhara] dhammahoidja; vt āgatāgamā.

Dhammadinnā Buddha naisjärgija, parim dhammast kõnelemises (dhamma-kathikāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

dhammakathikā [dhamma + kathikā] Dhamma rääkija. Dhammat võib õpetada neljal moel: ta räägib (1) vähe ja sisust/teemast mööda (appañca bhāsati asahitañca); (2) vähe, kuid teemapõhiselt (appañca bhāsati sahitañca); (3) palju, kuid teemast mööda (bahuñca bhāsati asahitañca); või (4) palju ja teemapõhiselt (bahuñca bhāsati sahitañca) Dhammakathikasutta AN 4.139.

dhammakāya  [dhamma + kāya] dhammakogu ehk dhamma kehastus Aggaññasutta DN 27; Tathaagata üks paljudest epiteetidest. Virgunule omane kaheksast teadmisest (aṭṭha-ñāṇa) koosnev teadmistekogum Sāmaññaphalasutta DN 2; vt aṭṭhañāṇa.

dhammaṁ desentena pañca dhamma dhamma õpetamise viis dhammat: dhamma juhendaja/õpetaja (desetar) peab kindlustama dhamma õpetamise (1) samm-sammult/järk-järgult (anupubbi), (2) mõistmisele/meetodile vastavalt (pariyāya-dassāvī), (3) hooliva lahkusega (anuddayā), (4) mitte salamisi kasu lootes (na āmisantaro kathaṁ), (5) ennast ja teisi kahjustamata (attānañca parañca anupahacca) Udāyīsutta AN 5.159.

dhammaniyāma [dhamma + niyāma] dhammaseaduspära Poṭṭhapādasutta DN 9; vt niyāma.

dhammānupassanā [dhammā + anu + passanā] dhammade vaatlemine; vt sammāsati. Dhamma vaatlemine hõlmab viie nähtuse vaatlemist: (1) dhammade vaatlemine takistuste (dhammānupassanā­nīvaraṇa) kaudu, (2) dhammade vaatlemine [olemasollu klammerdumise] kogumike (dhammānupassanā-khandha) kaudu, (3) dhammade vaatlemine tajualuste (dhammānupassanā-āyatana) kaudu, (4) dhammade vaatlemine virgumisosa (dhammānupassanā-bojjhaṅga) kaudu, (5) dhammade vaatlemine tõdede (dhammānupassanā­sacca) kaudu. Vaadeldakse dhammade (1) esinemist, (2) tekkimist, (3) lakkamist ja (4) uuesti mittetekkimist Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10; vt sammāsati.

dhammānussati [dhamma + anussati] dhamma meelespidamine; vt anussati.

dhammānussati bhāvanā [dhamma + anussati bhāvanā] dhamma meelespidamise arendamine.

Dhammapada-pāḷi Dhammavärsid (paali keeles); Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) teine raamat, mis sisaldab teemade kaupa rühmitatud 423 dhamma salmi.

dhammapaṭisambhidā [dhamma + paṭisambhidā] dhamma analüüs, so põhjuste, tingimuste ja tingituse põhine analüüs, teine neljast analüüsi meetodist; vt paṭisambhidā.

Dhammasaṅgaṇī-pāḷi Dhammagrupid (paali keeles); Abhidhammakorvi (Abhidhammapiṭaka) esimese raamatu nimetus, sisaldab Buddha õpetuse kokkuvõtet ja dhammade klassifikatsioone.

dhammataṇhā [dhamma + taṇhā] dhammaiha; ihalus meelt erutavate ideede, mõttekonstruktsioonide, intellektuaalsete teadmiste jms järele; vt taṇhā.

dhammavicayasambojjhaṅga [dhamma + vicaya + saṁ + bodhi + aṅga] Dhammauurimise virgumisosa; vt bojjhaṅga.

dhammavicayasambojjhaṅga [dhamma + vicaya + saṁ + bojjhaṅga] dhammauurimise virgumisosa; vt sambojjhaṅga.

dhammavihārī [dhamma + vihāra] dhammakohane elu, dhammas viibimine Paṭhamadhammavihārīsutta AN 5.73.

dhammāyatana [dhamma + ayatana] dhamma tajualus; vt āyatana.

dhaṁsati kukub või langeb alla; jääb ilma; läheb (kannatusse).

dhaṁsana toob hävingut.

dhaṁsin pealetükkiv, julge, solvav.

dhana [√dhan + a] rikkus. 7 rikkust on: (1) usu rikkus (saddhādhana), (2) kõlbluse rikkus (sīladhana), (3) häbirikkus (hirīdhana), (4) hirmurikkus (ottappadhana), (5) kuuldu rikkus (palju õpetust kuulnud) (sutadhana), helduse rikkus (cāgadhana) ja tarkuse rikkus (paññādhana) Vitthatadhanasutta AN 7.6.

dhāna [dahati (dhātu)] hoiab (koos), sisaldab; mahuti, anum. (n) koht (= ṭhāna); rājadhāni või rājaṭhāni [rāja + dhāni/ṭhāni] kuninga koht = kuninglik linn. Sageli esinevad koos sõnadega gāma (küla) ja nigama (ni välja, külast välja(poole) ehk külaväline = turg-linn).

Dhanapāla vt Nālāgiri.

dhañña [dhana] teravili; mais.

dhāra [dhara] kandmine, hoidmine, omamine.

dhara [dharati] kandmine; hoidmine; meelespidamine; peast teadmine. dhammadhara [dhamma + dhara] dhammahoidja, kes teab peast Suttakorvi kogutud suttaid või mingit osa selklest; vinayadhara [vinaya + dhara] vinajahoidja, kes teab peast Vinajakogu või mingit osa sellest; mātikādhara [mātikā + dhara] maatriksihoidja, kes teab peast abhidhammat või mingit osa sellest.

dhārā [dhāvati] 1. voog, vool, tulv, hoog. 2. relva tera.

dhāraṇa [dhāreti] kandma (seljas = riietus); (ülal) hoidma; mäletama.

dharati [dhar + a] kannab, hoiab, peab meeles; mäletab.

Dharmaguptaka (Dhammaguttika) üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

Dharmottara (Dhammottarīya), üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

Dhataraṭṭha nelja cātummahārājika valla suure kuninga loetelus esimene, kontrollib ja valitseb taevalikke muusikuid (gandhabba) idas; vt cātummahārājika.

dhātu element, kui millegi oluline või põhiline koostisosa, iseloomulik osa või üksikasi. Element võib olla kas moodustunud ehk tingitud (saṅkhatā-dhātu) või mittemoodustunud ehk mittetingitud (asaṅkhatā-dhātu) Bahudhātukasutta MN 115. 1. materiaalne element: olemasolu moodustub kuuest mittepüsivast elemendist ehk mateeriast, milleks on neli suurt elementi (cattāro mahādhātu ehk mahā-bhūtā(ni): (1) maaelement (pathavī-dhātu), (2) veeelement (āpo-dhātu), (3) tuleelement (tejo-dhātu), (4) tuuleelement (vāyo-dhātu), mis on kõikide asjade ja nähtuste, kogu materiaalse olemasolu põhiained ning sellele lisanduvad (5) ruumielement (ākāsa-dhātu) ja (6) teadvuseelement (viññāṇa-dhātu) Dhātusutta SN 18.9. Neli esimest elementi on rahu (samatha) ja kaks viimast läbinägemise (vipassanā) arendamise objektid Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12. Valdade kolmesele jaotusele vastavad naudinguelement (kāma-dhātu = kāma-bhava), vormielement (rūpa-dhātu = rūpa-bhava) ja vormideta element (arūpa-dhātu = arūpa-bhava), mis on ühtlasi läbinägemise arendamise objektid Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12. 2. mentaalsete elementide alla jaotuvad (1) algatuselement (ārabbha-dhātū), (2) vastupidavuselement (nikkama-dhātu), (3) edasiliikumiselement (parakkama-dhātu), (4) tugevuselement [vastupanuelement] (thāma-dhātu), (5) esinemiselement (ṭhiti-dhātu) ja (6) tegutsemiselement (upakkama-dhātū) Attakārīsuttas AN 6.38. Kuuene elementide jaotuse kohaselt eristatakse: (1) õnneelement (sukha-dhātu), (2) dukkhaelement (dukkha-dhātu), (3) heameeleelement (somanassa-dhātu), (4) pahameeleelement (domanassa-dhātu), (5) neutraalsuseelement (upekkhā-dhātu), (6) mitteteadmiseelement (avijjā-dhātu). Kuuele sisemisele tajualusele (cha ajjhattikāni), kuuele välimisele tajualusele (cha bāhirāni āyatanāni) ja neile vastavale teadvusele eristatakse 18. elementi on: (1) silmaelement (cakkhu-dhātu), (2) vormielement (rūpa-dhātu), (3) silmateadvuselement (cakkhu­-viññāṇa-dhātu); (4) kõrvaelement (sota-dhātu), (5) helielement (sadda-dhātu), (6) kõrvateadvuselement (sota-viññāṇa­-dhātu); (7) ninaelement (ghāna-dhātu), (8) lõhnaelement (gandha-dhātu), (9) ninatajuelement (ghāna­-viññāṇa-dhātu; (10) keeleelement (jivhā-dhātu), (11) maitseelement (rasa-dhātu), (12) keeleteadvuselement (jivhā-viññāṇa-dhātu); (13) kehaelement (kāya-dhātu), (14) puuteelement (phoṭṭhab­ba-dhātu), (15) kehateadvuselement (kāya-viññāṇa-dhātu); (16) meeleelement (mano-dhātu), (17) dhammaelement (dhamma-dhātu), (18) meeleteadvuselement (mano-viññāṇa-dhātu) Bahudhātukasutta MN 115. Kõik need elemendid on nii rahu (samatha) kui ka läbinägemise (vipassanā) arendamise objektid Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12. Naudingu elemendist (kāma-dhātu), kuritahtlikust elemendist (byāpāda-dhātu) ja vägivaldsuse elemendist (vihiṁsā-dhātu) sõltuvalt tekib elemendile vastav taju (saññā), mis juhib valele teele (micchā paṭipajjati), ning loobumiselemendist (nekkhamma-dhātu), mittekuritahtlikuse elemendist (abyāpāda-dhātu) ja vägivallatuse elemendist (avihiṁsā-dhātu) tekkiv taju juhib õigele teele (sammā paṭipajjati) Sanidānasutta SN 14.12. Madalast elemendist (hīna dhātu) sõltuvalt kerkib esile madal taju (hīnā saññā), madal vaade (hīnā diṭṭhi), madal mõte (hīno vitakko) jne – nende olendite uus sünd saab olema madal. Sama põhimõte kehtib keskmise elemendi (majjhimā dhātu) ja kõrge elemendi (paṇītā dhātu) kohta Giñjakāvasathasutta SN 14.13. dhātuso vastavalt oma elemendile ehk põhiolemusele. amata dhātu surematuse element. dhātukusalo bhikkhū elementides oskuslik bhikkhu.

Dhātukathā-pāḷi Arutlus elementidest (paali keeles), Abhidhammakorvi (Abhidhammapiṭaka) kolmanda raamatu nimetus, põhineb erinevate kogumike ja suhete analüüsil. DV I pt Tipitaka — täielikult säilinud Buddha autentse õpetuse paalikeelne tervikkogumik.

dhāvati [dhāv + a] jookseb (eemale/ringi), põgeneb; puhastama.

dhīra [dhi] tark, arukas; sün: medhā (arukas), paṇḍita (haritud), vidū (teadja, mõistnu) viññū (teadja).

dhona [√dhov + na] (m) 1. „pestu“, puhas; puhastunu(d). 2. termin, mis viitab bhikkhule vajalikele ja sobilikele tarvikutele.

dhūma [dhunāti] suits, aur.

dhūmāyati suitsetab; põletab (parfüümi); hõõgub.

dhunāti [dhu + nā] raputab, viskab; raputab maha/eemale.

dhūpa viiruk.

dhūpāyati, dhūpayati [dhūpa, dhūmāyati] suitsutama; lõhnastab, põletab (parfüümi).

dhuta, dhūta [dhunāti] „maha raputatud“, kommentaariumite kohaselt „see kes raputab maha“ plekid (kilesa) ja takistused (nīvaraṇa). Vastandudes Vinajas laiskusele (kosajja) viitab hoolikusele, askeetlikule eluviisile, rahule, kasutatavate asjade vähesusele ja energilisusele Vinaja Mahākhandhaka Kd 1. dhutaṅga [dhuta + aṅga] „maharaputamise osa“, (vabatahtlikult võetud) askeetliku praktika nimetus. aṅga tähendab praktika osa, mis viib dhuta seisundini. Tekstides on toodud kokku 13 praktikat, millest igaüks eraldi esindab askeetlikku praktikat, milleks Vinaja ei kohusta, ning milleks on: (1) paṁsukūlacīvara [paṁsu + kūla + cīvara] „tolmukuhja rüü“, ehk äravisatud rüü kandmine; (2) tecīvarika [ti + cīvarika] kolm rüüd, ehk kolme rüü kasutamine; (3) piṇḍapāta [piṇḍa + pāta] almuste järel käimine; (4) sapadānaṁ [sa + pada + cārika] „samade sammudega“ ehk katkestamata kõndimine ehk almuste kogumine ühtegi maja vahele jätmata; (5) ekāsanika [eka + āsanika] ühe istumisega söömine, ehk üks söögikord päevas; (6) pattapiṇḍika [patta + piṇḍika] (almus)nõust almuste söömine; (7) khalupacchābhattika [khalu + pacchā + ābhattika] peale lõunat söögist keeldumine ja lisatoidu mitteküsimine; (8) āraññika [arañña + ka] „metsa juurde kuuluv“, ehk avatud looduses lageda taeva all varjupaigata elamine; (9) rukkhamulasenāsana [rukkha + mūla + senāsana] puu juur eluasemeks, ehk puu all elamine; (10) abbhokāsika [abhi + avakāsa] „täielikult õhus“, ehk avatud looduses lageda taeva all varjupaigata elamine; (11) susānika [susāna + ka] „surnuaiaga seonduv“, ehk surnuaias, surnute põletuskohas või selle vahetus läheduses elamine; (12) yathāsantatika „eluruumina osutatud koht“, ehk mistahes osutatud/eraldatud eluruumiga rahuldumine; (13) nesajjika [nisajja + ka] „isumist puudutav“ ehk istumisasendis viibimine, ilma kordagi pikali heitmata, Vinaja; Sappurisasutta MN 113; Anaṅgaṇasutta MN 5 jt.

dhutaṅga vt dhuta.

dhuva fikseeritud, kindel; pidev, püsiv; alaline; nibbāna omadus.

dibba [deva] deevalik, jumalik; taevalik; kuulub deevadele; üleloomulik, imeline. dibbacakkhu [dibba + cakkhu] taevalik silm; puhastunud ja tavainimese nägemisvõimet ületav (visuddhena atikkantamānusakena) silm, mis näeb kõiki olemasoluvaldu ehk maailmu (loka) ja seda, kuidas kõik tajuvad olendid kõikides valdades vastavalt oma tegudele lakkamatult kaovad/surevad ja ilmnevad/sünnivad uuesti Vaṅgīsasutta SN 8.12, Bālapaṇḍitasutta MN 129, Potaliyasutta MN 54, Paṭhamaanuruddhasutta AN 3.129 jt; vt cakkhu. dibbacakkhuñāṇa [dibba + cakkhu + ñāṇa] taevase silma teadmine; vt aṭṭhañāṇa; cha abhiññā. dibbasota abhiññā [dibba + sota abhiññā] taevase kõrva ülim teadmine; misläbi on võimalik kuulda nii taevaseid kui inimeste hääli nii kaugel kui lähedal; vt cha abhiññā. dibbasotañāṇa [dibba + sota + ñāṇa] taevasekõrva teadmine; vt aṭṭhañāṇa; ñāṇa.

dīghabhāṇaka [dīgha + bhāṇaka] Pikkade tekstide kogumiku (Dīghanikāya) retsiteerija; vt bhāṇaka.

Dīghanikāya [dīgha + nikāya] Pikkade tekstide kogumik, Suttakorvi (Suttapiṭaka) esimene kogumik, mis sisaldab 34 pikemat suttat.

dīghāyu [dīgha + āyu] pikk eluiga, mille vastandiks on appāyu (lühike eluiga).

diṇṇa [darī] puru(nenud), katki(ne), lõhki(ne); lõpetamata; rebenenud. adiṇṇa [a + diṇṇa] purunematu, murdumatu, katkematu.

dīna vilets, armetu, haletsusväärne, masendav; alatu, nurjatu; madal, alam.

dinna [dadāti] antud; andmine.

dīpa 1. [√dīp + a] lamp; valgus. 2. [dvi + ap = āpa vesi „kahe vee vahel“] saar; mander, manner; Buddha jaotuse kohaselt on Maal neli suurt mandrit (Euroopa ja Aasia jaotus ei baseeru füüsilisele eraldatusele, vaid need moodustavad ühe terviku maismaamassi) – Cūḷanikāsutta AN 3.80, Mahāsudassanasutta DN 17. 3. [dvi + āpa] kindel pinnas, ohutu koht, varjualune, varjupaik.

Dīpavaṁsa [dīpa (saar) + vaṁsa (traditsioon, tava, pärimus, kroonika)] Saare kroonika (Dīpavaṁsa) ja 3.-4. saj m.a.j ilmselt kommentaariumite (aṭṭhakathā) põhjal teadmata autorite poolt koostatud Sri Lanka kroonika.

disā 1. suund, põhipunkt; veerand taevast; teine piirkond, maa(ala). 2 suund kui ilmakaar: (1) idasuund (puratthimā disā), (2) lõunasuund (dakkhiṇā disā), (3) läänesuund (pacchimā disā), (4) põhjasuund (uttarā disā), (5) suunaga alla (heṭṭhimā disā) ehk maa poole, (6) suunaga ülses (uparimā disā) ehk taeva poole.

diṭṭhadhammasukhavihārāya [diṭṭha + dhamma + sukha + vihāra] dhammavaatepõhine õnnelik elamine; vt samādhibhāvanā.

diṭṭhānusaya [diṭṭhi + anusaya] (spekulatiivsele, valele) vaatele kalduvus.

diṭṭhi vaade; uskumus, arvamus; teooria, doktriin, spekulatsioon; tavaliselt esindab tekstides valet vaadet (micchā-diṭṭhi) vastandina õigele vaatele (sammā-diṭṭhi). 18 omandatud vaadete (aṭṭhārasa diṭṭhipariyuṭṭhānāni) loetelu koondab erinevates suttades nimetatud vaated, milleks on: (1) vale vaade, mis käib vaate alla (micchādiṭṭhi diṭṭhigata); (2) vaatedžungel [vaatesse takerdumine] (diṭṭhi-gahana); (3) vaatetihnik [raske läbida] (diṭṭhi-kantāra); (4) vaatevääne (diṭṭhi-visūka); (5) vaatevingerdus (diṭṭhi-vipphandita); (6) vaateköidik (diṭṭhi-saññojana/saṁyojana); (7) vaatenool [terav/visklev vaade] (diṭṭhi-salla); (8) vaatesund [survestav vaade] (diṭṭhi-sambādho); (9) vaatetõke [tõkestav/häiriv vaade] (diṭṭhi-palibodho); (10) vaatekammits/-ahel (diṭṭhi-bandhanaṁ); (11) vaatelangus [allaviiv/kukutav vaade] (diṭṭhi-papāto); (12) vaatepüünis (diṭṭh-ānusayo); (13) vaatepiin [piinav vaade] (diṭṭhi-santāpo); (14) vaatepalavik (diṭṭhi-pariḷāho); (15) vaateside [siduv vaade] (diṭṭhi-gantho); (16) vaateklammerdus (diṭṭh-upādān); (17) vaatekalduvus (diṭṭh-ābhiniveso); (18) vaatest kinnihoidmine (diṭṭhi-parāmāso) Paṭisambhidāmagga-pāḷi, Ñāṇakathā lk 141-142.

diṭṭhiabhinivesa [diṭṭhi + abhinivesa] vaateline kalduvus; esineb tavaliselt koos ihalise kalduvusega; vt taṇhābhinivesa.

diṭṭhimaññanāya maññati [diṭṭhi + mañña + nāya maññati] vaatepõhine ettekujutlus; vt satta puriso mamidanti maññati (seitse mehega seotud ettekujutlust) Jarā­sutta­niddesa Mnd 6.

diṭṭhinijjhānakkhanti [diṭṭhi + nijjhāna + khanti] vaatega nõustumise eelistamine, st sobilik, minu vaatega kooskõlas oleva ja heameelt valmistava vaate eelistamine.

diṭṭhipārisuddhi [diṭṭhi + pāri + suddhi] vaate täielik puhtus, üks neljast täielikust puhtusest; vt pārisuddhi.

diṭṭhivipallāsa [diṭṭhi + vipallāsa] vaatemoonutus Vipallāsasutta AN 4.49; vt vipallāsa.

diṭṭhivisūka [diṭṭhi + visūka] vaate väänamine (= vale vaade, ketserlus).

diṭṭhiyoga [diṭṭhi + yoga] vaateike, kolmas neljast ikkest, vt yoga.

diṭṭhogha, [diṭṭhi + ogha] vaate üleujutus, vt ogha; = vaatetulv (diṭṭhāsava), vt āsava.

diṭṭhūpādāna [diṭṭhi + upādāna] [spekulatiivsesse] vaatesse klammerdumine; vt upādāna.

diva [div] taevas; päev.

divā päeval. divārattiṁ [divā + rattiṁ] päeval ja öösel.

divasa päev; divasā päevast päeva. ekadivasa [eka + divasa] üks päev. jātadivasa [jāta + divasa] sündimise päev, sünnipäev. divasakara [divasa + kara] „päeva tegija“ = päike. Näib, et nädalapäevi paali kirjandus ei maini, kuid Auv. Buddhadatta inglise-paali sõnaraamat toob ära järgmised nädalapäevade nimetused: candavāra (esmaspäev), kujavāra (teisipäev), budhavāra (kolmapäev), guruvāra (neljapäev), sukkavāra (reede), sanivāra (laupäev) ja ravivāra (pühapäev).

divāsaññā [diiva + saññā] päevataju; vt saññā.

diyaḍḍhasikkhāpadasata [diyaḍḍha + sikkhāpada + sata] 150 ettekirjutust ehk Pāṭimokkha; vt sikkhāpada.

domanassa [du + mana + ssa] pahameel, kurvameelsus; üks dukkha liikidest Saccavibhaṅgasutta MN 141; vt dukkha; vt somanassa (heameel, rõõmsameelsus).

dosa [√dus + a] 1: viha, vihkamine, sallimatus; meeles ilmnev plekk/rüve (kilesa), mille esilekerkimise põhjustajaks on vastumeelne märk (paṭigha-nimitta) ehk objekt; vt kilesa; upakkilesa. sadosa [sa + dosa] (koos) vihaga. adosa [a + dosa] mitte vihaga, vihata. dosahetuka [dosa + hetuka] vihast põhjustatud. Koos kire (rāga) ja pettekujutlusega (moha) moodustavad kolm oskamatuse juurt; vt tīṇi akusalamūlāni. 2: rikutus; halb seisukord; kahjustumine. tiṇadosa [tiṇa + dosa] umbrohust rikutud. kasiṇadosā [kasiṇa + dosā] kasina rikutus (värvikasina pinnal olevad defektid). dosadosa [dosa + dosa] vihast rikutud.

dosacarita [dosa + carita] vihane natuur; vt carita.

dosakkhaya [dosa + khaya] viha hävimine; arahandi üks omadustest.

dosantara [dosa + antara] sisemiselt vihane/vaenulik.

dovacassa trots, tõrksus [tõre/halb kõne?]; kriitikale ega nõuannetele mitteallumise seisund.

dovacassatā vt dovacassa.

du- [dur] eesliide mõistes: halb, õnnetu, vale, raske; mille vastandiks on su-.

dubbala [du + bala] halva/kehva jõuga ehk nõrk, jõuetu.

 dubbalīkaraṇe  [du + bala + karaṇe] „halba jõudu tooma/põhjustama“, st nõrgestav, jõuetustav.

dubbaṇṇa [du + baṇṇa=vaṇṇa) halb jume/väljanägemine.

dubbharatā [du + bharatā] raske/halb toetada; vt bharatā.

dubbhāsita [du + bhāsita] halvasti (solvavalt, kurjustavalt, ebaselgelt) räägitud.

duccarita [duc + carita] halb/vale ehk dukkhalik käitumine. Kolm halba/dukkhalikku käitumist (tīṇimāni duccaritāni) on: (1) kehaline dukkhalik käitumine (kāya-duccarita), (2) kõneline dukkhalik käitumine (vacī-duccarita) ja (3) meeleline dukkhalik käitumine (mano-duccarita). Ahnusest, vihast ja pettekujutlusest juurdunud käitumine juhib inimese dukkhasse ja uue sünni niraajasse Duccaritasutta KN Iti 64. Vt sucarita (hea/õnnetoov käitumine); carita.

duccarita micchājīva virati [du + carita miccha + ājīva virati] halbatoovast valest eluviisist hoidumine; vt micchāājīva; sammāājīva.

duccarita micchājīva virati [du + carita micchā + ājīva virati] halbatoovast valest eluviisist hoidumine; tähendab hoidumist I. kolmest kehaga seotud oskamatust tegevusest, milleks on (1) elu hävitamine, (2) mitteantu võtmine ja (3) naudinguid pakkuv ja vale, mittebrahmalik käitumine; ning II. neljast kõnega seotud oskamatust käitumisest, milleks on (1) vale rääkimine, (2) laimamine, (3) karm kõne ning (4) tühi loba.

duccaritamaññanāya maññati [du + carita + mañña + nāya maññati] halba toova käitumise põhine ettekujutlus; vt satta puriso mamidanti maññati (seitse mehega seotud ettekujutlust).

duddasa [du + dasa] raskesti/halvasti nähtav.

duddasika [du + dasika] halva/hirmutava välimusega/väljanägemisega.

duggati [du + gati] dukkhalikult/halvasti läinud ehk dukkhalikku valda/olemasollu läinud; vt gati.

duggati [du + gati] kannatuslik/kannatusterohke olemasolu; vt gati.

dukkara [du + kara] (mida on) dukkalik/raske teha, teostada või harjutada; (see mis on) raske, keeruline.

dukkarakārikā [dukkara + kārikāya] dukkhalike/halbade tegude sooritamine/tegemine.

dukkathā [du + kathā] dukkhattoov/dukkhalik kõne, milleks on: (1) usutuga usust kõnelemine (assaddhassa saddhākathā), (2) kõlbetuga kõlblusest kõnelemine (dussīlassa sīlakathā), (3) väheõppinuga sügavast tõest kõnelemine (appassutassa bāhusaccakathā), (4) saamahimulisega heldusest kõnelemine (maccharissa cāgakathā), (5) mittetargaga tarkusest kõnelemine (duppaññassa paññākathā dukkathā) Dukkathāsutta AN 5.157.

dukkha [√dukkh + a (du + kha=ākāsa)] dukkha; vaev, valu(likkus), kannatus, viletsus, häda; halb, ebameeldiv, mittesoovitav. Visuddhimagga kohaselt on kha juureks khaṁ -(s)us tühjuse (tuccha) tähenduses, mis koos eesliitega du tähendab labasust (kucchita), halbust või pahasust, nagu nt duputta [du + putta] halb poeg või paha laps – Vism lk 494, 499. Dukkha on nelja aarija tõe (cattāro ariya sacca) sisuks, milleks on: (1) dukkha aarija tõde (dukkha ariyasacca), (2) dukkha tekkimise aarija tõde (dukkhasamudaya ariyasacca), (3) dukkha lakkamise aarija tõde (dukkhanirodha ariyasacca) ja (4) dukkha lakkamisele viiva tee aarija tõde (dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasacca) – Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11. Dukkha on: sünd, vanadus, haigus, surm, kokkupuude ebameeldivaga, lahusolek meeldivast ja kui ei saada, mida ihaldatakse ehk lühidalt, viis olemasollu klammerdumise kogumikku Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; samuti lein, hala, valu, masendus ja ahastus Saccavibhaṅgasutta MN 141, Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22. Ka õnnetunne on dukkha, kuna see on mittepüsiv ja kõik mis on mittepüsiv, on dukkha Aniccasutta SN 22.45, Yadaniccasutta SN 22.15, Channasutta SN 22.90 jt. Dukkhatunne (dukkhavedanā) esineb tekstides sageli koos õnnetundega (sukhavedanā). Dukkhatunde vastandiks ei ole mitte õnnetunne, vaid dukkhatunde puudumine. Kolm dukkha liiki (tisso dukkhatā) on (1) valu dukkha (dukkha-dukkhatā), (2) moodustumise dukkha (saṅkhāra-dukkhatā) ja (3) muutumise dukkha (vipariṇāma-dukkhatā). Valu dukkha (dukkha-dukkhatā) on igas eluetapis – sünd, vanadus, haigus ja surm – ilmneda võiv (1) kehaline dukkhatunne (kāyika-dukkha-vedanā), nagu peavalu, seljavalu jms, või (2) meeleteguripõhine (st mentaalne) dukkhatunne (cetasika-dukkha-vedanā) nagu lein, hala, valu, masendus, ahastus jms. Moodustumise dukkha (saṅkhāra-dukkhatā) on omane kõigele, mis on tekkinud põhjus-tagajärje seaduspära tõttu pidevalt muutuva viie olemasolluklammerdumise kogumiku (pañcupādānakkhandhā) kaudu, kuna nende paratamatuks saatuseks on lagunemine Dukkhasutta SN 38.14. Muutumise dukkha (vipariṇāma-dukkhatā) tekib füüsilise heaolutunde ja mentaalse õnnetunde muutumisest ja lõppemisest, sh kokkupuutest ebameeldivaga, lahusolekust meeldivaga ja ihaldatava mittesaamisest. Kõik, mis valmistab rõõmu, muutub ja möödub varem või hiljem ning see muutus põhjustab kurbust, melanhooliat või igatsust – kõik need on erinevad dukkha ilmnemise viisid.

dukkha ariyasacca [dukkha ariya + sacca] dukkha aarija tõde; neljast Aarija tõest esimene (vt cattāro ariyasacca), mis ütleb, et elus esineb dukkha, milleks on (1) sünd, (2) vanadus, (3) haigus, (4) surm, (5) kokkupuude ebameeldivaga, (6) lahusolek meeldivast, (7) ihaldatava mittesaamine, ehk kokkuvõtvalt: (8) viis olemasollu klammerdumise kogumikku Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11 jpt.

dukkhadukkhatā [dukkha + dukkhatā] valu dukkha, üks kolmest kannatuse liigist Dukkhasutta SN 38.14; vt dukkha.

dukkhanirodha ariyasacca [dukkha + nirodha ariya + sacca] dukkha lakkamise aarija tõde; neljast Aarija tõest kolmas (vt cattāro ariyasacca), mis ütleb, et kannatus lakkab koos iha (taṇhā) ja kire (rāga) jäägitu lakkamise, ihast loobumise, selle hülgamise ja ihkamisest vabanemisega Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11 jpt.

dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasacca [dukkha + nirodha + gāminī paṭipadā ariya + sacca] dukkha lakkamisele viiva tee aarija tõde; neljast aarija tõest viimane (vt cattāro ariyasacca), mis selgitab teed dukkhast välja, milleks on aarija kaheksaosaline tee (ariya aṭṭhaṅgika magga): (1) õige vaade (sammā-diṭṭhi), (2) õige mõte (sammā-saṅkappa), (3) õige kõne (sammā-vācā), (4) õige tegu (sammā-kammanta), (5) õige eluviis (sammā-ājīva), (6) õige püüdlus (sammā-vāyāma), (7) õige teadlikolek (sammā-sati), (8) õige keskendatus (sammā-samādhi) Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11 jpt.

dukkhānupassanā [dukkha +anupassanā] dukkha vaatlus, üks kolmest läbinägemise arendamise dhammast; vt vipassanābhāvanā.

dukkhasamudaya ariyasacca [dukkha + samudaya ariyasacca] dukkha tekkimise aarija tõde; neljast aarija tõest teine (vt cattāro ariyasacca), mis selgitab, et kannatuse põhjuseks on iha (taṇhā), mis juhib uutesse sündidesse ning millega kaasnevad nauding (nandi) ja kirg (rāga) Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11 jpt.

dukkaṭa [du + kata tehtud (kar); vt karoti] dukkhat tegev, toov või loov; vinaja-põhise eksimuse liigitus.

dukkhavedanā [dukkha + vedanā] dukkhatunne; vt dukkha; sukhavedanā; vedanā.

dukkheanattasaññā [dukkhe + anatta + saññā] dukkha minatustaju, üks 20.st tajust; vt saññā.

dullabha [dul + labha] raske saada, haruldane.

dummana [du + mana] kurvameelne, kurb.

duppaññā [du + paññā] kehva/halva/vale tarkusega (isik) = see kel puudub teadmine neljast aarija tõest (vt cattāro ariyasacca) ja aarija kaheksaosalisest teest (vt ariya aṭṭhaṅgika magga) Mahāvedallasutta MN 43.

duppariyogāḷha [du + pariyogāḷha] raskelt läbitungitav; üks paljudest Tathaagata epiteetidest, Aggivaccha[gotta]sutta MN 72.

durājāna [du + ājāna] raskesti/halvast/valesti mõistetav; vt ajana (mõistetav).

duranubodha [du + anubodha] raske mõista.

dūre kaugel; eemal.

dussīla [du + sīla] halb/paha/vale kõlblus, kõlbetu.

dutiya [dvi, du] (number) teine; järgnev, järgmine; teist tüüpi, muu; teine kord (dutiyaṁ); kaaslane, seltsiline.

dutiyadhamma saṅgīti [dutiya + dhamma saṅgīti] teine Sanghakogu. Toimus 100 aastat pärast esimest Sanghakogu (444 e.m.a) Vesālī linnas asuvas Vālikārāma klooster-templis ja põhjuseks oli Vajjī hõimu bhikkhude poolt Vinaja reeglite oluline rikkumine. Osales 700 bhikkhut, patrooniks oli Magadha kuningas Kālāsoka. Sanghakogu juhatas Auväärne arahant, thera Sabbakāma/Sabbakāmī ning Sanghakogu kestis 8 kuud. Kogunemisel leidis aset tõsine dispuut, millega mahaasanghika tahtis vabaneda Buddha etteantud bhikkhuelu reguleerivatest juhistest. Arahandid ja 700 therat hääletasid maha mahaasanghika idee viia sisse Vinajaga vastuolus 10 punkti, mille peale üheksa mahaasanghika bhikkhut lahkusid protestiks Sanghakogult. Aastasadu hiljem kujunes mahāsāṁghika harust välja mahajaana sekt.

dutiyajhāna [dutiya + jhāna] teine džhaana, kus ületatakse mõtlemine ja läbiuurimine (vitakka-vicāra) ning keha ja meel püsivad rõõmuküllases rahulolus, kirkas selguses ja vaikses õnnes Maggavibhaṅgasutta SN 45.8, Saccavibhaṅgasutta MN jpt. Vt cattāro jhāna; sammāsamādhi.

duṭṭhulla kuri, labane; õelus, nurjatus.

dvādasa, bārasa (number) kaksteist.

dvāra (välis)uks; sissepääs; läbipääs; (linna) värav.

dvāvīsati, bavīsati (number) kakskümmend kaks.

dve pariyesanā kaks otsingut; milleks on (1) aarija otsing (ariyā pariyesanā) ja mitteaarija otsing (anariyā pariyesanā) Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

dve, dvi (number) kaks; vt dutiya (teine).

dvisahassa brahmā [dvi + sahassa brahmā] kaks tuhat brahmat; Suttanta tekstides loetletud 31. olemasoluvallast kaheksas deevade vald Saṅkhārupapattisutta MN 120.

E

ehi, etha [eti] tule (siia).

ehipassika [ehi + passa + ika] avastama kutsuv; mis kutsub igat inimest ise vaatama ning avastama nii endaks nimetatava kui kogu olemasolu tõelist olemust, üks dhamma omadustest Uposathasutta AN 3.70, Mahāparinibbānasutta DN 16 jpt.

eka, ekaṁ (number) üks. ekamantaṁ [eka + m + antaṁ] ühel pool või küljel, kõrval ehk mitte ees ega vastas; (seisab) aupaklikus kauguses (näitab austust teise poole suhtes); omaette.

ekādasa (number) üksteist.

ekaggatā [eka + gatā] ühtesuunatus. Keskendumises saavutatud sügavat, püsivat meele ühte punkti suunatust nimetatakse džhaanaks (jhāna) ehk kinnistunud keskendumiseks (appanā-samādhi) Gaṅgā Peyyālavagga, Jhānādisutta SN 53.1–12.

ekāsanika [eka + āsanika] ühe istumisega söömine, ehk üks söögikord päevas; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

ekavīsati (number) kakskümmend üks.

ekavokārabhava [eka + vokāra + bhava] ühe koostisosaga olemasolu, üheksast saavutuspõhisest olemasolust seitsmes; vt upapattibhava.

Ekavyahārikas (Ekavyohārika), üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

ekībhāvā [eka + bhāva] üksolemine, ühtsus.

ekūnatiṁsati (number) kakskümmendüheksa.

ekūnavīsati (number) üheksateist.

eḷa kurt

eḷaka lammas, (n) eḷakā, eḷakī, (m) (metsik) oinas, jäär. 2. uksepakk (tähendus ebaselge).

eḷamūga [eḷa + mūga] kurttumm; rumal (nagu lammas).

ena teda, seda (viidates kellelegi või millelegi, mida juba mainiti); see, too; sama.

esati [es + a] otsib; püüab saada/saavutada/leida; otsing.

eta [etad] see; vt etad.

etad see; viidates sellele, mis on kõige lähemal või mis vahetult eelneb või järgneb; sageli kellelegi või millelegi osutamine: siin on…, seal on… . esohamasmi „see olen mina“; kehapõhisel vaatel (sakkāya-diṭṭhi) ja minavaade (atta-diṭṭhi) baseeruv vale vaade (micchā-diṭṭhi) ehk, nagu ka uskumused „see on minu“ (etaṁ mama) ja „see olen mina (ise)“ (eso me attā) Alagaddūpamasutta MN 22, Anattalakkhaṇasutta SN 22.59, Moggallānasutta SN 44.7 jt; vt attadiṭṭhi. eso me attā „see on mina (ise)“; kehapõhisel vaatel (sakkāya-diṭṭhi) ja minavaade (atta-diṭṭhi) baseeruv vale vaade (micchā-diṭṭhi) ehk, nagu ka uskumused „see olen mina“ (esohamasmi) ja „see on minu“ (etaṁ mama) Alagaddūpamasutta MN 22, Anattalakkhaṇasutta SN 22.59, Moggallānasutta SN 44.7 jt; vt attadiṭṭhi. etaṁ mama „see on minu“ kehapõhisel vaatel (sakkāya-diṭṭhi) ja minavaade (atta-diṭṭhi) baseeruv vale vaade (micchā-diṭṭhi) ehk, nagu ka uskumused „see olen mina“ (esohamasmi) ja „see olen mina (ise)“ (eso me attā) Alagaddūpamasutta MN 22, Anattalakkhaṇasutta SN 22.59, Moggallānasutta SN 44.7 jt; vt attadiṭṭhi.

eti [i + a] 1. läheb (suunas); jõuab, saabub; on seotud; vt iti. 2. tuleb (tagasi); pöördub, läheneb; naaseb.

eva (just) see, (täpselt) sama; ainult, kõigest; tõepoolest, just nii; isegi. c’eva… ca…, mõlemad, ... ja ...; nagu ... ja ... . n’eva… na... ei... ega... . Pärast pikki täishäälikuid lühendatakse eva sageli va-ks, mis pärast ṁ lõppu muutub ñeva-ks (ahañ ñeva).

evaṁ nii, nõnda, sel moel/viisil; nõusoleku avaldus; viitab (võrdluses) sellele, mis eelneb või järgneb. evaṁ me sutaṁ nõnda olen ma kuulnud, nii ma kuulsin.

G

gabbha [ga + bhū + a] (m) 1. emakas, üsa; emakaturse; siseõõnsus. 2. siseruum (= magamistuba, voodikamber); gabbhadvāra [gabbha + dvāra] magamistoa uks. Naudingu (kāma) sümbol – Bhayasutta AN 8.56.

gacchati [gam + a] läheb (kaasa, teise olemasollu), liigub, lahkub; suundub, järgib suunda või kurssi); jõuab (pärale); minemine.

gaha 1. maja, kodu; haaraja, hoidja; see, kes võtab või haarab enda valdusesse; krokodilliliik (Gavialis gangeticus); kinnihoidmine. 2. planeet. gahapati [gaha + paṭi] „koos majaga“, majaomanik; = ilmik. Seitsmest aardest kuues; vt sattaratana.

gahana sügav; tihe, paks; tihnik, džungel; takerdunud, kinnikasvanud, läbitungimatu, sasimik; raskesti läbitav koht. diṭṭhigahana [diṭṭhi + gahana] vaatedžungel, vaatesse takerdumine.

gahita [gaṇhāti] võetud, kinni haaratud/peetud; mõeldud, õpitud; mainitud, viidatud. gahitakaṁ karoti aktsepteerima. suggahita [su + gahita] õigesti/hästi vastu võetud

gāma selgelt piiritletav ja eristatav majade kogumik ehk küla. Erineva suurusega, kuid turglinnast (nigama) väiksem asula; nt gāmaṁ piṇḍāya carati külla almuste järgi minema; gāmā gāmaṁ külast külla; gāmakathā [gāma + kathā] külajutt; gāmadhamma [gāma + dhamma] küladhamma ehk külaelule kohane nähtus/käitumine = naisterahvaga seotud tegemised (mātugāma) = seksuaalkäitumine.

gambhīra sügav; põhjalik; raske mõista/läbistada; üks paljudest Tathaagata epiteetidest, Aggivaccha[gotta]sutta MN 72.

gamanīya [gacchati] (saab tulevikus olema) läinud, jõudnud, saavutanud.

gammana minek; liikumine, teekond, (ära/eemale) kõndimine/minemine; püüdlemine; juhtiv.

gaṇanā arvestamine; arvutus, arvutamine; loendamine, nummerdamine.

gaṇḍa 1. turse; muhk; paise, paistetus. 2. taime nimi (gaṇḍa-tindu-rukkha).

gandha lõhn, aroom; lõhnaaine või -salv, parfüüm, odöör; nt lõhnaaine tualeti värskendamiseks. Üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest/daanast, Niddesa, Nd2 lk 523. Lõhnastatud salvi (gandhena või gandhehi vilimpati) tarvitamine (tavapäraselt peale keha pesemist/vanni) on bhikkhule lubatud Vinaya, Mahāvagga, Bhesajjakkhandhaka, 1. Pañcabhesajjakathā Kd 6. gandhataṇhā [gandha + taṇhā] lõhnaiha; vt taṇhā.

Gandhabba Kuningas Eḷeyya saatja ja Uddaka Rāmaputta järgija.

gandhabba gandhabba; nelja suure kuninga (cātumahārājā) saatjaskonda kuuluvad linnulaadsed, taevalike muusikutena tuntud müütilised olendid. Võivad olla deevade sarnased (gandhabbakāyikā devā), kuid ei ole deevad. Nad on pika elueaga, kaunid ja õnnelikud ning saavad liikuda õhus (gandhabbo vā vihaṅgamo) Doṇasutta AN 4.36. gandhabbahatthaka [gandhabba + hatthaka] puidust linnu küünise kujuline vahend vannis keha hõõrumiseks.

gandhadāna [gandha + dāna] lõhnaannetus, üks kuuest daana liigist Patthana 1.18; vt cha dāna.

gandhāyatana [gandha + ayatana] lõhna tajualus; vt āyatana.

gaṇhāti [gah + ṇhā] haaratud; võetud; õpitud.

gaṇhāti haarab, võtab, hoiab (meeles); saab, võtab vastu; püüab; peab kinni.

gantha [√ganth + a (ganthati)] (meeleline) kammits, side (mis on sageli Birma käsikirjades kirjutatud valesti gandha); (ainult hilisemates paali keelsetes tekstides) kompositsioon, tekst või traktaat; raamat (NB! gantha ei tähenda raamatu köitmist ega köidet, vaid mingi teksti või tekstide koondi koostamist); (tekstide) koond. Neli kammitsat (cattāro ganthā), millega keha ilmnemine on kammitsetud, on: (1) himuline kehakammits (abhijjhā kāyagantho), (2) kuritahtlik kehakammits (byāpādo kāyagantho), (3) kõlblusrituaalidest kinnihoidmise kehakammits (sīlabbataparāmāso kāyagantho), (4) ainutõele kalduvuse kehakammits (idaṁsaccābhiniveso kāyagantho) Dukanikkhepa Ds 2.3.2.

ganthati kinnitab, seob (paelad kokku); köidab, kammitseb; paneb kokku.

gārava [garu] austus, aukartus, lugupidamine; raskus(tunne).

garu raske, kaalukas; ränk; keeruline; oluline; kõrgelt hinnatud, lugupeetud või austatud isik (ema, isa, õpetaja vm).

garuka [garu] raske; tõsine, ränk; kaalukas; keeruline; oluline; kõrgelt hinnatud, lugupeetud või austatud isik (ema, isa, õpetaja vm). garukāpatti [garuka + āpatti] raske süü(tegu) või eksimus/üleastumine.

garukaroti [garu + karoti] austab; suhtub lugupidamisega, kohtleb aupaklikult.

garuḷa gaarula/garuula (= supaṇṇa?), cātummahārājika vallas elav naagasid (nāga) sööv kuldsete tiibadega müütiline lind-olend (poollind-poolinimene). Tuntud kui dhamma ja selle järgijate kaitsja, kel võime võtta inimese keha; vt supaṇṇa.

gata [gacchati] (on) läinud; minek, minemine.

gāthā 1. salm, värss; stroof; luulerida; poeem. 2. Tipitaka eelse üheksaosalise dhammakogumiku viimase kogumiku nimetus, milles sisaldusid ka Theragāthā-pāḷi ja Therīgāthā-pāḷi; vt dhamma. Vt

gathita [ganthati] seotud, köidetud; side.

gati [gacchati (gam)] (edasi) minemine, liikumine, (teadmiste/mõistmise) edenemine; suund, kurss; (peale surma teise olemasollu) lahkumine; vt āgati (tuleb).

gatta (ainsuses) ihu; (mitmuses) (gattāni) jäsemed.

gavāssa veised, hobused.

gāyati laulab, deklameerib laulvalt (ja tantsib), leelotab; retsiteerib (buddhadhammat); vt sangāyika.

gedha 1. aplus [maisete asjade järele], ahnuse (lobha) sünonüüm; seotud ihaga; vt taṇhā. 2. koobas.

ghaccā [hanati, han, ghan] hävitamine. mūlaghaccāti [mūla + ghaccāti] hävitab juure.

ghāṇa nina.

ghāṇasamphassa [ghāṇa + samphassa] ninakontakt; vt phassa.

ghānasamphassajāviññāna [ghāna + samphassajā + viññāna] ninakontaktile vastav teadus ehk ghānaviññāna [ghāna + viññāna] ninateadvus; üks kuuest teadvusest; vt viññāṇa.

ghānasamphassjāvedanā [ghāna + samphass + jā + vedanā] ninakontaktist sündinud tunne; vt vedanā.

ghānaviññāna [ghāna + viññāna] ninateadvus; vt viññāṇakkhandhā.

ghāṇāyatana [ghāṇa + yatana] nina tajualus; vt āyatana.

ghāta löök; (elusolendi) tapmine; tapja; hävitamine; röövimine.

ghāteti [ghāta] lööb; tapab; hävitab; põhjustab löömist, tapmist või hävitamist.

ghosa hüüd, heli; (kuulu)jutt, kuuldu, teade; teadaanne, kuulutus. buddhaghosa [buddha + ghosa] buddha/mõistnu sõnum/kuulutatu. ghosakamma [ghosa + kamma] (peetade) ulgumine, hädaldamine.

gihi majaperemees, majaomanik; see, kes elab ilmalikus maailmas oma kodus või omab majapidamist, sageli vastandub maisehüljanule ehk koduhüljanud erakrändurile (pabbajita).

gihivinaya [gihi + vinaya] majaperemehe vinaja; vt Siṅgālasutta [Sīgālovādasutta] DN 31.

gilāna haige, haiglane; haigus.

gilānapaccayabhesajjaparikkhāra [gilāna + paccaya + bhesajja + parikkhāra] ravimid ja meditsiinitarvikud haiguse puhuks, üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest/daanast Niddesa, Nd2 lk 523, Madhurasutta MN 84, Pītisutta AN 5.176.

gīta [gāyati] laulnud, (pidulikult) ette kandnud, retsiteerinud; laulmine. naccagītavādita [nacca + gīta + vādita] tantsimine ja laulmine muusika saatel.

go (m) härg; (n) lehm; (mitmuses) kariloomad. govata [go + vata] lehma/härja jäljendamine Kukkuravatikasutta MN 57. gosīla [go + sīla] härja kõlblus. gocaro [go + caro] karjamaa, lehmade või härgade karjatamisala: go härg, lehm või kariloomad + cara läheb, kõnnib = karjamaa; pärusmaal kõndima (?); ala, kus bhikkhud käivad (juhistele vastavalt) toiduannetusi kogumas; meele/tähelepanu vald/ala.; vt vata.

Gokulika üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

Gotama Dīpankara üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

gotrabhū päritolu hävitamine, see kes hävitab päritolu ehk põlvnemise. Termin, mis tähistab võhikut või bhikkhu, kes maise hüljanuna ei kuulunud enam tavainimeste (puthujjanā), vaid aarija teele asunute hulka, ja kelle eesmärk oli nibbaana ehh vaibumise (nibbāna) saavutamine. Buddha kasutas seda terminit joogide kohta, kes ei olnud sangha liikmed, kuid polnud ka enam tavainimesed, vaid vooguastunud Āhuneyyasutta AN 9.10, Dakkhiṇāvibhaṅgasutta MN 142.

gotta põlvnemisliin; esivanemad; mõiste hõlmab kõiki ühisest meesliini esivanemast põlvnenud või põlvnevaid inimesi, ning erineb nii isiku nimest, epiteedist, kui ka hõimu/sugukonna (kula) nimest Mahāpadānasutta DN 14.

govata [go + vata] lehma/härja jäljendamine, vt vata.

gūtha väljaheide, roe, fekaal. Üks viiest väiksemast niraajast (ussada-niraya), milleks on Rooja niraaja (gūtha-niraya) Devadūtasutta MN 130. Esineb sageli koos uriiniga (mutta).

guṇa sekundaarne element; omadus, tunnus; -kordne, pañca kāmaguṇā viiekordne nauding; hea kvaliteet, haru, alajaotus; (rüüde) kokkupanemine, voltimine (guṇaka), antaguṇa [anta + guṇa] soolestik, sisikond; side, nöör, pael; vibu nöör; muusikainstrumendi keel; metsmardikas või mingi puuuss, kes muneb oma munad puu koore alla ning kelle vastsed söövad puud ja puukoort, sh viigipuud, kuid mitte kõvema tüvega puud.

gutta [gopeti] valvatud; kaitstud; valvas; kaitsja; säilitaja, hoidja. guttaindriya [gutta + indriya] see, kelle [taju]võimed on kaitsutud ehk ohjatud, kes kaitseb kuut taju oskamatu eest.

H

hadaya [hada + ya] 1: süda; südamesse läinud. 2: tuum. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati. hadayagama [hadaya + gama] südamesse minev. hadayamaṁsa [hadaya + maṁsa] südameliha(s). hadayavatthu [hadaya + vatthu] südame alus (süda kui mõistuse alus). hadayasantāpa [hadaya + santāpa] südant põletav (kurbus, lein vms). duhadaya [du + hadaya] halva südamega; hadayassa santi südamerahu.

Haimavata, Hemavata, üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

hanati [han + a] tapab; lööb; vigastab, hävitab, purustab.

haññati [han + ya] on tapetud, purustatud, hävitatud; vt hanati.

hanti [han + a] tapab; lööb, taob; kahjustab, hävitab.

harāyati  [hiri (=hrī)] 1. häbeneb; esineb sageli koos sõnaga aṭṭiyati (rahutu, ärev, tõrjuv). 2. rõhutud, masendunud, nördinud.

harāyi [harāyati] oli häbi(statud).

hata [hanati] tapetud; vigastatud; hävinud; purustama, rikkuma.

hatavikkhittaka [hata + vikkhittaka] tükkideks lõigatud.

hattha käsi; käepide; küünar.

hatthaka [hattha + ka] käega sarnane asi; kellel on käed; käepärane; käetäis = peotäis (kogus).

hatthī, hatthi elevant. Seitsmest aardest teine; vt sattaratana.

have [ha + ve] tõepoolest, tõesti, kindlasti.

heṭṭhā allpool; alla; all. heṭṭhābhāga [heṭṭhā + bhāga] alaosa. heṭṭhāmañce [heṭṭhā + mañce] voodi all

heṭṭhima [heṭṭhā] madalam, madalaim. heṭṭhimā disā suunaga alla; vt disā.

heṭṭhimā disā allasuund, suunaga alla (maa poole); vt disā.

hetu 1. põhjus, alus, ajend; tingimus. Abhidhammas kui moraalne põhjus, mis vastavad kolmele oskamatule ja kolmele oskuslikule juurele (vastaval: lobha, dosa, moha; ja alobha, adosa, amoha).

hetuka  [hetu] põhjusega seotud, põhjustav, põhjustatud, tingitud.

hiṁsā [hiṁs] vägivald; kahjustamine, haavamine, vigastamine. ahiṁsā [a + hiṁsā] mitte vigastama, mitte kahjustama ega tapma; vt vihiṁsā.

hīna [√hā (tõrjuma) + na (hāyati)] alam, madalam; vilets, armetu; alatu, nurjatu, põlastusväärne; puudulik (halvustavas mõttes); mille vastandiks on paṇīta ja ukkaṭṭha (kõrgem, sünnis, noobel). Järjestuses hīna → majjhima → paṇīta madal, keskmine, kõrge. hīnappaṇīta [hīna + paṇīta] madalam ja kõrgem. hīnāya āvattati pöörduma madalamale, st lahkuma sanghast ja pöörduma tagasi ilmalikku ellu. hīnādhimutta [hīnā + adhimutta] madalad kalduvused Dukauddesa Pp 1.2. hīnavīriya [hīna + vīriya] madal energia. hīnaṁ dhammaṁ madalam dhamma.

hīnohamasmī „ma olen madalam“; minavaatel (atta-diṭṭhi) baseeruv vale vaade (micchā-diṭṭhi), nagu ka „ma olen parem“ (seyyohamasmī) ja „ma olen võrdne“ (sadisohamasmī) Soṇasutta SN 22.49; vt attadiṭṭhi.

hiri, hirī häbi (kõlbetu teo pärast); esineb sageli koos kartusega (ottappa) kõlbetu teo tuleviku viljade suhtes. hirī ja ottappa on seitsmest aarija aardest (satta ariyadhanāni) kolmas ja neljas aare (dhana).

hita [dahati] kasu(lik), soodne; õnnistus; hea(olu); sõber. ahita (mittekasulik) vastand.

hitacchanda [hita + chanda] kasulik/sünnis soov.

homa [hu (juhati)] ohvriand; vt huta.

huṁhuṅkajātika [huṁ + huṅka + jātika] rahulolematu ja irvitamist sünnitav.

huta [juhati] ohverdatav asi/ese; ohverdus; ohvriand.

I

iccha [icchā] (millegi järele) igatsema, (midagi) tahtma. aniccha [an + iccha] igatsuseta, tahtmiseta.

icchā [√is + a + a] (n) igatsemine, tahtmine (oskamatu järele).

icchati [√is + a] igatseb, tahab; liigub, ulatab; minema; jõudma; omandama, saama.

icchi  [√is + a + i] igatsemine, tahtmine.

idamatthita [idaṁ + attha] nendel tingimustel.

idappaccayatā [ida + paccayatā] millel on alus, ehk mis on spetsiifilise põhjusega seotud.

iddhi [√idh + ti] (n) 1: üleloomulik (jõud/saavutus/võime), mida valdavad deevad ja keskendumist (nt kümmet kasinat) harjutavad bhikkhud; vt aṭṭhañāṇa. Visuddhimagga’s on toodud iddhi sõnaselgituseks “ijjhanam iddhi”, mis tähendab edu saavutamise, lõpetatuse või täiuslikkuse saavutamise fakti, mida mõnikord tõlgitakse kas potentsiaaliks või võime saavutamiseks; vt Vism lk 369. 2: [√idh] jõukus, edu; hiilgus; suurepärane omadus/tunnus, saavutus. Neli kuninga suurepärasuse tunnust (iddhi) on: (1) ülim vorm [ilus välimus](abhirūpa), (2) pikk eluiga (dīghāyuka), (3) vähe haiguseid (=hea tervis) (appābādho) ning (4) braahmanite ja majaomaike lahke/armas(tusväärne) (piya) suhtumine. iddhividhañāṇa [iddhi + vidha + ñāṇa] üleloomulike võimete teadmine; vt ñāṇa. iddhimant [iddhi] - 1. edukas, osav. aniddhimant [an + iddhimant] edutu, mitteosav. 2. üleloomulike võimetega. iddhipādā [iddhi + pādā] üleloomuliku alus; vt cattāro iddhipāda. iddhividhā [iddhi + vidhā] üleloomulik võime. Kaheksa üleloomulikku võimet (aṭṭha iddhi-vidhā), mis esinevad kaheksa teadmise (vt aṭṭhañāṇa) loetelus kolmandana, on järgmised: (1) olles üks, saab temast mitu, olles mitu, saab temast üks (ekopi hutvā bahudhā hotī; bahudhāpi hutvā eko hotī); (2) ta ilmub ja kaob (āvibhāvaṁ tirobhāvaṁ); (3) ta läheb takistamatult läbi seinte ja mägede (tirokuṭṭaṁ tiropākāraṁ tiropabbataṁ asajjamāno gacchati, seyyathāpi ākāse); (4) ta sukeldub maa sisse ja maast välja, nagu oleks see vesi (pathaviyāpi ummujjanimujjaṁ karoti, seyyathāpi udake); (5) ta kõnnib vee peal, nagu oleks see maa (udakepi abhijjamāne gacchati, seyyathāpi pathaviyaṁ); (6) istudes ristatud jalgadega liigub ta läbi õhu nagu tiivuline lind (ākāsepi pallaṅkena kamati, seyyathāpi pakkhī sakuṇo); (7) ta suudab puudutada päikest ja kuud (imepi candimasūriye evaṁmahiddhike evaṁmahānubhāve pāṇinā parāmasati parimajjati); (8) tal on võim oma kehast kuni Brahmā maailmani välja (yāva brahmalokāpi kāyena vasaṁ vattetī) Mahāsīhanādasutta MN 12. Hilisema päritoluga Analüütilise tee Võimete arutelu pt loetleb üles 10 üleloomulikku (dasa iddhi), milleks on: (1) otsusekindlusega seotud üleloomulik (adhiṭṭhānā iddhi), (2) muundamisega seotud üleloomulik (vikubbanā iddhi), (3) meele-kehaga seotud üleloomulik (manomayā iddhi), (4) teadmiste läbistamisega seotud üleloomulik (ñāṇavipphārā iddhi), (5) keskendumise läbistava võimega seotud üleloomulik (samādhivipphārā iddhi), (6) aarijaga seotud üleloomulik (ariyā iddhi), (7) teo-viljaga seotud üleloomulik (kammavipākajā iddhi), (8) pälvimuslikkusega seotud üleloomulik (puññavato iddhi), (9) teadmistega seotud üleloomulik (vijjāmayā iddhi), ja (10) ühtede või teiste õigete praktikavahendite eduka rakendamisega seotud üleloomulik (tattha tattha sammāpayogapaccayā ijjhanaṭṭhena iddhi). iddhividha abhiññā [iddhi + vidha abhi + ñānā] üleloomulike võimete ülim teadmine; vt cha abhiññā. iddhividhañāṇa [iddhi + vidha + ñāṇa] üleloomulike võimete teadmine; vt iddhividhā; aṭṭhañāṇa; cha abhiññā.

īgha segadus, (häda)oht, pöörasus.

Inda neljal kuninga arvukate poegade nimed (inda-nāmā) Mahāsamayasutta DN 20.

indriya [indra + iya] „kuulub Indrale“, võime; meeleorganite, keha talitluse, teadvuse ja virgumisega seotud psühhofüüsilised võimed. Viis võimet (pañcindriyāni) on: (1) usuvõime (saddhindriya), (2) energiavõime (viriyindriya), (3) teadlikolekuvõime (satindriya), (4) keskendumisvõime (samādhindriya) ja (5) tarkusevõime (paññindriya) Mahāparinibbānasutta DN 16, Dutiyavibhaṅgasutta SN 48.10, Paṭhamavitthārasutta SN 48.15 jt. Viis võimet kuuluvad 37 virgumisele juhtiva dhamma hulka; vt bodhipakkhiyadhamma. Abhidhammas on erinevatest suttadest koondatud kokku 22 võimet (bāvīsati indriyāni), milleks on: I. 6 tajuga seotud võimet: (1) silmavõime [=nägemisvõime] (cakkhu-ndriya), (2) kõrvavõime [=kuulmisvõime] (sot-indriya), (3) ninavõime [=haistmisvõime] (ghān-indriya), (4) keelevõime [=maitsevõime] (jivh-indriya), (5) kehavõime [=puutevõime] (kāy-indriya), (6) meelevõime [=mõtlemisvõime] (man-indriya); II. 3 elu ja sooga seotud võimet: (7) eluvõime (jīv-itindriya), (8) naiselikkusevõime (itt-hindriya), (9) mehelikkusevõime (puris-indriya); III. 5 tundega seotud võimet: (10) [kehaline] õnnevõime (sukh-indriya), (11) [kehaline] dukkhavõime (dukkh-indriya), (12) [meeleline] heameelevõime (somanas­s-indriya), (13) [meeleline] pahameelevõime (domanas­s-indriya), (14) neutraalsusvõime (upekkh-indriya); IV. 6 virgumisetappidega seotud võimet: (15) usuvõime (saddh-indriya), (16) energiavõime (vīriy-indriya), (17) teadlikolekuvõime (sat-indriya), (18) keskendumisvõime (samādh-indriya), (19) tarkusevõime (paññ-indriya); ja V. 3 teadmistega seotud võimet: (20) teadmiste omandamisvõime (anaññātaññassā­mī­t-indriya), (21) teadmisvõime (aññ-indriya), (22) teadjavõime (aññātā­v-indriya). Saṅgītisutta DN 33 loetleb 6 tajuga seotud võimest esimesed viis, lisasaks 5 tundega seotud võimet ja 6 virgumisetappidega seotud võimet; Diṭṭhikathā Ps 1.2 loetleb 1-19 võimet; kõik 22 võimet on läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12.

indriyasaṁvara [indriya + saṁvara] (taju) võimete ohjamine.

indriyasaṁvarasīla [indriya + saṁvara + sīla] (taju) võimete ohjamise kõlblus; mis tähendab kuue [taju]võime teadvustamist ja kontrollimist.  

indriyesu guttadvāra [indriyesu gutta + dvāra] [taju]võimete uste valvamine = kontroll kuue taju üle, sisaldab alati bhojane mattaññutā (mõõdukus toitumisel).

iñjita [iñjati] liikunud, häirunud; (n) liikumine, häirumine.

iriyā liikumine; asend. iriyāpatha [iriyā + patha] liikumisviis. Neli (keha)asendit (cattāro iriyāpatha) on (1) kõndimine (gacchanta/caraṁ), (2) seismine (ṭhita/tiṭṭhaṁ), (3) istumine (nisinna/nisinnaṁ) ja (4) lamamine (sayāna/sayaṁ) Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10, Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22; vt sammāsati.

iriyati [irīyati] liigub (ringi); käitub, juhib ennast, elab (teatud viisil); vt viharati.

isi [isa + i] (m) nägija; prohvet.

Isipatana (Sāranata), koht, kus Tathaagata pani dhammaratta pöörlema (dhammacakkaṁ pavattitan’ti) ehk andis oma esimee sutta. Üks neljast Buddhaga seotud paigast, milleks on Lumbini (Lumbinī), Bodh Gaya (Uruvelā), Isipatana (Sāranata) ja Kushinagar (Kusinārā), mida hõimu poeg (kula-putta) peaks oma elu jooksul külastama Mahāparinibbānasutta DN 16.

issā 1. (armu)kadedus. 2. antioloobi liik.

issāmana [issā + mana] kademeelne.

issara [īsa + ara / īsa + sara] 1. isand, valitseja. 2. issand (jumala/deeva epiteet), kõrgeim loovjumalus/deeva = Brahmā. issaranimmāna [issara + nimmāna] issandlooja; issaranhetu [issara + n + hetu] issanda põhjustatud; vt Brahmajālasutta DN 1.

issaranimmānahetudiṭṭhi [issara + nimmāna + hetu + diṭṭhi] issandloojal põhinev vaade; vääruskumus, mille kohaselt kõik, mida inimene kogeb (õnne, dukkhat või ei dukkhat ega õnne) on issandlooja põhjustatud (= teism) Titthāyatanasutta AN 3.61. Mõnes suttas esineb kui issarakaranavāda [issara + kāraṇa/kāraṇa + vāda] issand-looja õpetus või kui issarakuttika [issara + kutti] issanda korraldatud.

issariya [issara] (ülem)võim, kontroll, autoriteet; kuninglik võim, kuninglikkus; jumalikkus.

issāsa [issattha] vibu; ambur, ammukütt, vibulaskja.

issati [issita] kadestab, on kade.

issita kadestamine; vt issati.

iti läheb (kellegi/millegi suunas); ulatub, saavutab (mingi taseme), on seotud (millegi/kellegagi); seega (viidates eelnenule või järgnevale), sel moel/viisil; seega on, sestap see on (selline) (faktile viitamine). itikirā [iti + kira] nii olen kuulnud = kuuldus, põlvest-põlve edasiantud legend/traditsioon. iti vuttaṁ nii on öeldud (tsitaatide raamat); vt Itivuttaka-pāḷi.

īti, ītī haige; õnnetus; katk; viletsus.

Itivuttaka-pāḷi [iti + vutta] Niiöeldu (paali keeles), Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) neljas raamat, mis sisaldab 112 lühemat suttat, mis kõik algavad sõnadega “vuttañhetaṁ bhagavatā…” ehk “Bhagavat ütles…” ja lõpevad “…iti me sutan ti” ehk “nii ma kuulsin”.

ito järgnevus või liikumine ruumis ja ajas, nagu siit(-peale), sellest (ajast/alates), nüüdsest; see maailm, nt ito dinnaṁ siin maailmas antud; seega; siit, siin, siia, nt ito cito/ito vā etto vā „siin ja seal“.

iṭṭha [icchati] soovitud, ihaldatud, sümpaatne; iṭṭha kanta manāpa soovitud, meeldiv, meelepärane (viie dhamma kirjeldus), milleks on: (1) pikk eluiga (āyu), (2) kaunis väljanägemine (vaṇṇo), (3) õnn (sukha), (4) kuulsus (yaso) ja (5) [uus sünd] taevas (saggā) Iṭṭhasutta AN 5.43.

iṭṭha [icchati] tahetud, ihaldatud; tahetav; ihaldatav; meeldiv, mõnus; heaolu, rahuldatus; vt aniṭṭha (mitte meeldiv/mõnus).

itthi, itthī emane; naine, mehe (purisa) vastand; nt itthindriya [itthi + indriya] naiselikkuse võime, millele vastandub purisindriya [purisa + indriya] mehelikkuse võime; vt upādārūpāni; abielunaine, abikaasa; vt ka bhariyā.

J

jāla [jalati] 1. Võrk, võrgustik; takerdumine; nt jālataṇhā [jala + taṇhā] ihade võrk. 2. leek, lõõm, kuma; jālasikhā [jala+sikhā] „hõõguv tutt/hari“ = (tule)leek.

jala vesi.

jaḷa tuim, tönts; aeglane; juhm, rumal, nüri(meelne), loll; vt elamūga. ajaḷā [an + jaḷā] mitte tuim, mitte juhm, mitte rumal.

jalābu 1. emakas, üsa. jalābuja [jalābu + ja] üsast sündinud. 2. embrüo, platsenta.

jalābujā yoni üsast pärinemine; vt cataro yoni.

jambonada kuldne, kullast valmistatud; Jambū jõest pärit puhas või töötlemata kuld; hinnatud kulla sort.

jambu roosõunapuu või selle vili; puu, mille all Siddhattha saavutas spontaanselt esimese džhaana kogemuse Mahāsaccakasutta MN 36, Bodhirājakumārasutta MN 85, Saṅgāravasutta MN 100.

jana indiviid, isik, inimene; (elus)olend; vt puthujjana (tavainimene).

janapada [jana + pada] (kuning)riik; linnaosa; maa(piirkond); regioon; kogukond. Piṭaka mainib 16. suurt regiooni (mahājanapadā), milleks olid (1) Aṅga, (2) Magadhā, (3) Kāsī, (4) Kosalā, (5) Vajjī, (6) Mallā, (7) Cetī [cetiyā, AN], (8) Vaṁsā [Vangā, AN], (9) Kurū, (10) Pañcālā, (11) Majjā [Macchā, AN], (12) Sūrasenā, (13) Assakā, (14) Avantī, (15) Yonā [Gandhārā, AN] ja (16) Kambojā; vt Bojjhasutta AN 8.45.

jānāti [jān + ñā + nā] teab (kellegi või millegi kohta), on teadlik; äratundmine.

jantu (elus)olend; deeva poeg (deva-putta); kahvatut värvi muru.

jappati nälg (millegi järele); ihaldama, igatsema.

jarā [jarati] vananemine; vanadus. Tekstides esineb sageli koos surmaga (maraṇa), moodustades üheskoos sõltuvusliku tekkimise ahela viimase lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. Üks dukkha liikidest Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11. Sageli esineb ka kolmes loetelus teisena: sünd, vanadus, surm (jāti-jarā-maraṇa) Atthirāgasutta SN 12.64. jarādhamma [jarā + dhamma] vananemisdhamma ehk vananemise objekt/subjekt/seaduspära; vt jīyati.

jarati [jar] kannatab hävingut või lagunemist, vananeb; [jīr] vt jīyati, jīrati, jīrayati, jīrāpeti.

jarati [jar] vananeb. jarayati hävitab. 2. [jīr] vananeb; laguneb; vt jīyati.

jāta sündinu(d); valmistatu(d); kasvatatu(d); saanu(d); (olemasollu) tekkinu(d) (= bhūta). angajāta [anga + jāta] „sünnimärk“ ehk seksuaalorgan. jātaāmaṇḍa [jāta + āmaṇḍa] (looduslik) kastoorõlitaim; jātadivasa [jāta + divasa] sündimise päev, sünnipäev; jātamaṅgala [jāta + maṅgala] sünni tähistamine, sünnipäevapidustus; jātarūpa [jāta + rūpa] „ehtne ehk täisväärtuslik vorm“ = töötlemata kuld, vastandina töödeldus kullale (suvaṇṇa, st erksavärviline metall ehk suvaṇṇo jātarūpo); õpetaja (Buddha) värv (satthu-vaṇṇa [satthar + vaṇṇa]) „jātarūpaṁ nāma: satthuvaṇṇo vuccati“ Mahāvibhaṅga, Nissaggiyakaṇḍa, Kosiyavagga; 18. Rūpiyasikkhāpada NP 18. Esineb tekstides sageli koos sõnaga rajata (hõbe). jātarūparajata [jāta + rūpa + rajata] kuld ja hõbe. Oskuslik käitumine (kusala kamma) põhjustab õnneliku sünni inimeste maailmas (manussa-loka) või deevade maailmas (deva-loka) ja mitteoskuslik käitumine (akusala kamma) põhjustab uue sünni ühel neljast õnnetul kannatuste tasandil (apāya-bhūmi), milleks on (1) asurana pärinemine (asura-yoni), (2) peetade maailm (peta-loka), (3) loomana pärinemine (tiracchāna-yoni) ja (4) Niraaja (niraya) Sāleyyakasutta MN 41. Sünd on sõltuvusliku tekke (paṭiccasamuppāda) 12. lülist eelviimane lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2.; vt paṭiccasamuppāda; dukkha. Esineb sageli kolmes loetelus esimesena: sünd, vanadus ja surm surm (jāti-jarā-maraṇa) Atthirāgasutta SN 12.64.

Jātaka-pāḷi Sünnilood (paali keeles); sisaldab värsivormis 547 lugu, mis räägivad Buddha eelmistest eludest bodhisattana.

jaṭā pulstunud, (sasi)pundar; juuste tuust või okste pundar; askeetide pulstunud juuksesalgud või -patsid.

jāti [jana + ti] sünd, sündimine; tüüp, liik; ehe, tõene, loomulik (olemus); üks dukkha liikidest Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; vt dukkha.

jaṭila [√jaṭ + ila] (m) pulstunud juustega ehk rastapatsidega askeet (jatila ti tapasa, to hi jatadharitaya idha jatila ti vutta – UdA.74; 330; mille sünonüümideks on isi – Cv Nd 149; ja muni ehk tark või arukas („see, kes peab vaikimisvannet“) – Cv Nd 513.

jayati [ji + a (jeti)] vallutab, võidab; ületab, alistab; purustab; = jināti.

jegucchi(n) vältija; taunija; hoiduja. pāpajegucchi [pāpa + jegucchi] kurja vältija. Elu kahjustamise vältimise jooga, mida askeet Gotama praktiseeris enne virgumist Mahāsīhanādasutta MN 12.

jeti [ji + a] vallutab, võidab; ületab, alistab; purustab.

jhāna [jhāyati] 1. džhaana; järk-järgult süvenevate keskendumisastmete nimetus. 2. tulekahju, (ära) põle(ta)ma. Buddhaghosa Thera määratleb džhaanat kui selle vastandi ärapõletamist (paccanīka-dhamme jhāpetī ti jhānaṁ) või sobivale objektile keskendumist (gocaraṁ) Buddhaghosa, Samantapāsādikā (Vinaja kommentaarium). Nelja vormide džhaana (rūpa-jjhāna = rūpā-vacara-jjhāna) ja nelja vormideta džhaana (arūpa-jjhāna = arūpā-vacara-jjhāna) kirjelduse toob ära Jhānasutta AN 9.36. Buddha õpetuses on džhaana unikaalse tähendusega. Selle sanskritikeelsel vastel dhyāna on Hindu jooga süsteemides erinev tähendus. Džhaana esindab järjestikku selginevaid teadvusseisundeid, mis hõlmavad viie džhaana osa (vt jhānaṅga) kombinatsioone Mahāvedallasutta MN 43, Sāmaññaphalasutta DN 2. Need on meeletegurid (cetasika), mis on seotud meele kinnistumisega keskendumisobjektile ning mis ületatakse sobiliku objekti abil rahu arendamise (samatha bhāvanā) teel. Iga järgneva džhaana arendamine toimub eelmise džhaana osast/omadusest loobumise teel Laṭukikopamasutta MN 66. Džhaanasid õigesti saavutamata ja õigel teel väljaarendamata pole võimalik saavutada ei keha ja teadvuse tõelise olemuse läbinägemisteadmist (vipassanā-ñāṇa), meele-keha-võime teadmist (manomayiddhi-ñāṇa), üleloomulike võimete teadmist (iddhividha-ñāṇa), tulvade lõppemise teadmist (āsavakkhaya-ñāṇa) ega saavutada vaibumist (nibbāna) Sāmaññaphalasutta DN 2. Seetõttu on õigel moel džhaana saavutamine ja arendamine virgumise seisukohast määrava tähtsusega.

jhānaṅga [jhāna + aṅga] džhaana osa. Viis džhaana osa on (1) mõtlemine (vitakka), (2) läbiuurimine (vicāra), (3) rõõm (pīti), (4) õnnetunne (sukhavedanā) ja (5) ühtesuunatus (ekaggatā) Jhānasutta AN 9.36, Jhānavibhaṅga Vb 12 jt.

jhāyati [jhā + (y)a] „džhaanab“, keskendub džhaanas; põletab (ära).

jhāyi(n) [jhāyati] jhāyīna džhaai, džhaana harjutaja ja arendaja, džhaanas keskenduja, vt jhāna.

jigucchati [gup + cha (gu kahekordistub ja esimene gu muutub ji-ks)] väldib; põlgab, jälestab; on kohkunud; tunneb vastikust.

jina [jayati] vallutav; võidukas; üks paljudest Buddha epiteetidest (Võitja). jinaputta [jina + putta] Võitja poeg ehk Buddha järgija. jinasāsana [jina + sāsana] Võitja õpetus ehk Buddha antud dhamma.

jināti [ji + a (jeti)] vallutab, võidab; ületab, alistab; purustab = jayati.

jiṇṇa [ji (jarati)] purunenud, kõdunenud, (vanadusest) jõuetu; vana (mees).

jīraṇatā [jīr = jar (jarati)] lagunenud või vananenud seisund, vanadusest ära lagunenud, kõdunenud.

jiranti (jīrati) saab vanaks, vananeb, rikneb, laguneb.

jīrati, jīrayati [jarati] hävineb, rikneb, toob hävinut, vigastab, teeb haiget; vananeb, laguneb.

jīreti, jīrāpeti [jīra] treenib, seedib; hävitab.

jīva [jīv] 1. hing. 2. elu, eluviis. ajīva [a + jīva] hingetu, hinge puudumine; vt ka atta; anatta; attan.

Jīvaka Komārabhacca, Jīvakakomārabhacca Buddha ja sangha ustav arst, kel oli suurim usalduslik selgus [usk] (avecca-ppasannāna) ning kes oli kõige säravam/rõõmsam inimene (puggala-ppasannāna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp). Jīvaka soovitusel lubas Buddha bhikkhudel teha tervise taastamise eesmärgil füüsilisi harjutusi ja käia saunas Vinaya, Cūḷavagga, Samathakkhandhaka Kd 14.

jivhā keel (maitseorgan); jivhāagga [jivhā + agga] keele ots/tipp; jivhāsamphassa [jivhā + samphassa] keelekontakt; vt phassa. jivhāsamphassajāvedanā [jivhā + samphassa + jā + vedanā] keelekontaktist sündinud tunne; vt vedanā. jivhāviññāna [jivhā-viññāna] keeleteadvus; vt viññāṇakkhandhā; jivhāyatana [jivhā + ayatana] keele tajualus; vt āyatana.

jivhāsamphassajāviññāna [jivhā + samphassa + jā + viññāna] keelekontaktist sündinud teadvus ehk jivhāviññāna [jivhā + viññāna] keeleteadvus; üks kuuest teadvusest; vt viññāṇa.

jīvita elu; elusolev; eluiga; eluaeg; elamine. jīvitaindriya [jīvita + indriya] eluvõime.

jīyati [ji + ya] vananeb; laguneb, kulub; kaob, hukkub.

jīyati [jī] väheneb, jääb ilma, kaotab, laguneb; vananeb, saab vanaks, rikneb, laguneb, kahjustub.

jotati [jut + a] särab; on särav, hiilgav, kiirgav.

joti [jotati] valgus, hiilgus, kiirgus, sära. 2. täht, planeet, nt jotisattha täheõpetus = astronoomia. 3. tuli, leek.

juhati [huta] ohverdus; ohverdab; pühendub; valab/kallab (tulle); vt homa.

jutimant [juti] hiilgav, särav (valgus); väljapaistev (tarkuse poolest).

K

kabaḷikā mähis, kompress; side; haavale pandav riidetükk.

kahāpaṇa (ruudukujuline) (vask)münt (valmistatud erinevatest metallidest); raha; kahāpaṇa-gabbha [kahāpaṇa + gabbha] müntide/raha kapp. kahāpaṇa-vassa müntide sadu Dhammapada 186. kakkasā raskete

kakaca saag. kakacadanta [kakaca + danta] sae hammas.

Kakusandha üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

kāla, kāḷa 1. tume (=kaṇha) must, sinakas-pruunikas-must; tume, tuhm; täpiline, laiguline; (hommikune) udu, pilvisus. 2. (spetsiifiline) aeg, nt utukāla [utu + kāla] aastaaeg (va vihmaperiood), sessioon, menstruatsiooniperiood.

kalaha  [DPD: √kalah + a; PEU: kala + hana + kvi] (m) tüli, riid; kaklus. akalaha [a + kalaha] tülita, riiuta. kalahābhirata rõõmustab riiust või riieldes; riiakas. kalahaṅkara [kalaha + ṅ + kara] tüli üles võtma, tüli tegema, tülitsema. kalahajāta [kalahajāta] tüli sünnitama. kalahavaḍḍhana [kalaha + vaḍḍhana] tüli kasvatama, edendama (õhutama).

kālena [kāla] õigel/sobival/heal ajal; hommikul; vt kāla.

kali [kala + i] (m) halb õnn; lüüasaamine, katastroof; paheline, kuri või halb tegu. kalī (m) kaotust põhjustav täring (arv täringul); katastroof.

kālika [kāla] sõltub ajast, on seotud või piiratud konkreetse ajaga (praegu või tulevikus) nt sabbakālika [saba + kālika] alati õigeaegselt; sõltub ajast; astmeline, aeglane, viibiv; kuulub tulevikku. akalika [a + kalika] mitte viibiv, õigeaegne, kohene; sessiooniväline; mittesobilik aeg.

Kāḷudāyī kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, parim hõimude vastuvõtmisel [innustamisel ja lepitamisel/rahustamisel] (kulappasādakāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

kalyāṇa, kallyāṇa [kala + yāṇa] hüveline, hüvendav. Dhamma on (1) alguses hüveline (ādi-kalyāṇa), (2) keskel hüveline (majjhe-kalyāṇa) ja (3) lõpus hüveline (pariyosāna-kalyāṇa) Vinaya, Mahākhandhaka Pli Tv Kd 1 (7. Pabbajjākathā). kalyāṇaputhujjana [kalyāṇa-puthujjana] hüveline tavainimene, kelle on õige vaate kohane dhammasilm (dhammacakkhu; kus mõiste „silm“ esineb ülekantud tähenduses). Hüveline tavainimene on see, kes on saavutanud (1) läbinägemispõhise õige vaate, (2) mõistnud elemente (dhātu), (3) moodustumist ja põhjuslikkuse seadust (paccaya) ning (4) hajutanud kehapõhise vaate (sakkāya-diṭṭhi) ja (5) kahtlused (vicikicchā). Ta saab arendada nelja silma, milleks on (1) õige vaate silm, (2) pühakirjaliste teadmiste silm, (3) läbinägemise arendamisel (vipassanā) saavutatav insaidi silm ja (4) maistületava teadmiste silm, ning saavutada ületavad teadmised juba selles elus inimesena või järgmises elus deevana. kalyāṇamitta [kalyāṇa + mitta] hüveline sõber; keda iseloomustab 37 virgumisosa (sambodhipakkhikāna) arendamine – Sambodhisutta AN 9.1; ning viis omadust: tal on küps (1) kõlblus, (2) ususaavutus, (3) kõlblusesaavutus, (4) lahkusesaavutus ja (5) tarkusesaavutus (vuddhasīlino, saddhāsampannā, sīlasampannā, cāgasampannā, paññāsampannā) – Dīghajāṇusutta AN 8.54. kalyāṇādhimuttikā [kalyāṇ + adhimuttikā] hüveline kalduvus.

kama 1. minek, jätkamine, kurss, samm, tee, viis, nt paṭilomakama [paṭiloma + kama] vastupidine suund. 2. (edasi) liikumise viis, nt kamena [kama + ena] järk-järgult.

kāma [√kam + a] nauding, mis on seotud viie tajuuksega; sensuaalsus. Viis naudinguga seotud tajuust on: silm, kõrv, nina, keel ja keha, mida osades tekstides nimetatakse ka naudingunöörideks (kāma-guṇā) – Araṇavibhaṁgasutta MN 139. „Abhidhammakorvis“ eritatakse viit naudingu esinemise vormi, milleks on: (1) naudingusoov (chanda kāma = kāmacchanda), mis on üks viiest takistusest (nīvarana); (2) naudingukirg (rāga kāma = kāmarāga), mis on üks kümnest köidikust (saṁyojana); (3) kiresoovi nauding (chanda-rāga kāma), mis on üks kolmest ihast (taṇhā); (4) mõtlemise nauding (saṅkappa kāma); ja (5) mõtlemiskire nauding (saṅkappa-rāga kāma), mis on üks kolmest valest mõtlemisest (micchā-sankappa) Jhānavibhaṅga Vb 12. Tekstides esinevad veel naudinguga sellised naudinguga seotud mõisted, nagu naudingutulv (kāmāsava) Sabbāsavasutta MN 2 jt; ja naudingusse klammerdumine (kāmūpādāna). Hilisemates tekstides eristatakse baasnaudinguid (vatthukāmā), mis hõlmavad sisemisi tajusid ja väliseid objekte, ning plekinaudinguid (kilesakāmā), mis on subjektiivne plekipõhine ihalus kogeda sellele plekile vastavat naudingut Kāmasuttaniddesa Mnd 1, Jatukaṇṇimāṇavapucchāniddesa Cnd 15, Hārasampātabhūmi Pe 8 jt. Buddha õpetuse kohaselt tuleks naudinguid näha kui kannatust (dukkha), haigust (roga), paiset (gaṇḍa), noolt (ehk haiget saamist) (salla), sidet (saṅga), sood (paṅka) ja emakat (gabbha), kuna naudingukire mõju all (kāma-rāga-rattāyaṁ) ja soovikirest aheldatu (chanda-rāga-vinibaddho) pole selle ega järgmise eluga kaasnevatest ohtudest vaba – seetõttu ongi üsa naudingu nimeks/epiteediks (tasmā ‘gabbho’ti kāmānametaṁ adhivacanaṁ) – „Bhayasuttaṁ“ AN 8.56.

kāmabhava [kama + bhava] naudingu(line) olemasolu, tähendab eksistentsi ühes naudingumaailmas (kāmaloka), mille sünonüümiks on naudinguline element (kāmadhātu); üheksast saavutuspõhisest olemasolust esimene; vt upapattibhava.

kāmacchanda [kama + chanda] naudingusoov; viiest takistusest esimene; vt pañca nīvaraṇāni.

kamala lootos, sageli koos sõnadega kuvalaya ja uppala; heina tüüp, millest valmistati sandaale. kamalā painduv, graatsiline (naine). Vt ka ambuja; aravinda; kumuda; kuvalaya; paduma; pokkhara; puṇḍarīka; saroruha; satapatta; sogandhika; uppala. kamalapādukā [kamala + pādukā] heinast sandaal/jalats.

kāmarāga [kama + rāga] naudingukirg, ilmneb kiindumuses naudinguobjektidesse, milleks võib olla kas nähtav objekt, heli, lõhn, maitse, materiaalne objekt või meeleobjekt. Kümne köidiku (dasa saṁyojana) loetelus neljas köidik; vt dasa saṁyojana; saṁyojana.

kāmarāgānusaya [kama + rāga + anusaya] naudingukirele kalduvus.

kāmasugatibhūmi [kama + sugati + bhūmi] naudingute õnnelik tasand ehk kāmabhūmi [kama + bhūmi] naudinguihade tasand; vt bhūmi.

kāmasukhallikānuyoga [kama + su + khallika (kama + sukha + allika) + anu + yoga] naudinguõnne jooga/praktika ehk naudinguõnnele andumine/pühendumine; meele arendamist ja vaibumise teostust pidurdav äärmuslik praktika, mille Buddha hülgas ja kutsus ka oma järgijaid sellest hoiduma. Esineb koos enesevaevamise joogaga (attakilamathānuyoga) Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

kāmatā [kāma] soov, igatsus.

kāmataṇhā [kama + taṇhā] naudinguiha; lakkamatu iha kogeda kõigi kuue meele abil naudinguid (kāma). Esimene ihade kolmesest loetelust, millele järgnevad (2) olemasoluiha (bhavataṇhā) ja (3) mitteolemasoluiha (vibhava-taṇhā); vt taṇhā.

kamati [kam] läheb/kõnnib edasi/suunas/poole, jõuab/liigub edasi (teeb edusamme); saavutab aluse, õnnestub; siseneb (teele); sukeldub.

kamatthaṁ  [kaṁ atthaṁ] mis eesmärgil; miks? (=kimatthaṁ).

kāmāvacara [kama + avacara] naudinguvald; vt avacara.

kāmavitakka [kāma + vitakka] naudinguline mõte, üks oskamatust mõttest; vt vitakka.

kāmayoga [kāma + yoga] naudinguike, esimene neljast ikkest, vt yoga.

Kambojā üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

kāmesu micchācāra virati [kāmesu micchā + cāra virati] naudinguid pakkuvast valest käitumisest hoidumine; vt sammākammanta. Esineb osades tekstides kui abrahmacariyā veramaṇī [a + brahma + cariyā veramaṇī] mittebrahmalikust käitumisest hoidumine; viiest kõlblusest kolmas; vt sīla.

kamma [√kar + ma (karoti)] 1. tegu, toiming; töö, amet; aktiivsus, tegevus. saṅghakamma [saṅgha + kamma] sangha ametlik tegevus (akt, protseduur, tseremoonia vms), mille on kokku leppinud ja kinnitanud Vinaja kohaselt moodustatud bhikkhude rühm. 2. kamma, põhjus-tagajärje põhine teoseaduspära: (1) keha (kāya-kamma), (2) kõne (vacī-kamma) või (3) meele (mano-kamma) (see kolmene jaotus esineb Upālisutta’s MN 56 jpt) tasandil toime pandud (tahtlik) tegu, mis tekitab teole vastava vältimatu vilja (vipāka) selles või järgmis(t)es elu(de)s, mis on aktiivne kuni teovilja mõju lakkamiseni. kammaniyāma [kamma + niyāma] teoseaduspära Aṅguttaranikāya, Kammavagga, Saṁkhittasutta AN 4.232 jj; vt niyāma. Eristatakse (1) mineviku tegu (purāṇa-kamma), (2) oleviku tegu (etarahi kamma) ja (3) teo lakkamine (kamma-nirodha). Teo põhjuseks on kontakt (phassa) Nibbedhikasutta AN 6.63. kammārāmā [kammā + rāmā] töötamise mõnu/rahuldus. kammavipāka [kamma + vipāka] teo ehk kamma vili. kammakara [kamma + kara] „teotegija“, tegutseja, tööline, töötaja. kammassakatā [kamma + sakatā] teo/kamma olemus. kammaniya, kammaṇiya, kammañña [√kar + ma (kamma) + aniya] „töökõlblik“, mis tahes teoks kõlbulik, valmis või sobiv; tegutsemisvõimeline. akammaniya [a + kammaniya] pole valmis/ei sobi mingiks teoks või millekski kasutamiseks. kammaññabhāva [kammañña + bhāva] tööks sobivuse/valmisoleku olemasolu. kammassakatā sammādiṭṭhi [kamma + sakatā sammā + diṭṭhi] õige vaade teo olemusest. kammaṭṭhāna [kamma + ṭhāna] ehk tööpind või tööinstrument; bhāvanā objekti tähistav üldtermin, mis juhib arahantsuse saavutamiseni (yāva arahattaṁ kammaṭṭhānaṁ kathesi). Esineb sageli just hilisemate kommentaatorite töödes, nagu nt Buddhaghosa Thera kirjutatud Visuddhimaggas (Vism I 89) ja Anuruddha Thera teoses Abhidhammattha-saṅgaha’s (lk 41), viidates neis loetletud 40 rahu arendamise objektile/meetodile; vt ārammaṇa, āḷambana. Visuddhimagga kohaselt eeldab läbinägemise arendamine eelnevaid teadmisi (ñāṇa), mis on ühtlasi ka läbinägemise objektideks (vipassanā-kammaṭṭhāna), ja milleks on: (1) seitse puhtust (sattavisuddhi), (2) kolm olemasolu omadust (tilakkhaṇa), (3) kolme liiki teadlikoleku loomine (tividhānupassanā), (4) kümme läbinägemisteadmist (dasavipassānāñā), (5) kolme liiki vabanemine (tividhavimokkha) ja (6) kolme liiki vabanemise uks (tividhavimokkha-mukha); vt ka Rathavinītasutta MN 24.

kammāra [√kar + ma + āra] metallitööline üldiselt; sepp, hõbesepp, kullasepp. Iidses Indias töötas sepp nii kulla, hõbeda kui rauaga, tegi metallist tööriistu, ehteid, nõelu jm vajalikku.

kammāsa plekiline, laiguline, täpiline, tähniline; plekk, laik, täpp, tähn.

kāmogha [kama + ogha] naudingu üleujutus, vt ogha; = naudingutulv (kāmāsava), vt āsava.

kampati [kamp] väriseb, võbiseb, kõigub. akampati [a + kampati] ei värise (ei kõhkle).

kaṁsa metallist anum, tass või taldrik; metall, sageli pronks, millest valmistati suuri gongi või (torni)kelli. „Selgituste“ kohaselt ka hõbe või kuld.

kāmūpādāna [kama + upādāna] naudingu(i)sse klammerdumine; vt upādāna.

kāṇa pime (ühest või mõlemast silmast); kāṇakacchapa [kāṇa + kacchapa] pime kilpkonn Dutiyachiggaḷayugasutta SN 56.48, Bālapaṇḍitasutta MN 129.

kañcana kuld. kañcanasannibhataca [kañcana + sannibha + taca] kullasarnane nahk = ilu märk. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

kaṇha [ka + hana] 1. must, tume; kuri. 2. Must, Māra epiteet ja iseloomustus. Vt kiṇha.

kaniṭṭha 1. noorem, noorim (vend/õde); vt akaniṭṭha; 2. vanim taevas (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist viimane, ehk viiest puhast elupaigast kõrgeim tasand, kus elavad võrreldamatud deevad, kelle elueaks 16 000 ajastut (kappa); vt bhūmi.

kaṅkala „kett, ahel(ik)“; skelett; vt aṭṭhi. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

kaṅkhā, kankhā kõhklus, ebakindlus; mõnikord esineb koos kahtlusega (vicikicchā). Kaheksa kahtlevat kõhklust (kaṅkhati vicikicchati) võib esineda seoses (1) õpetajaga (satthari), (2) dhammaga (dhamme), (3) sanghaga (saṅghe), (4) väljaõppega (sikkhāya) ning (5) [maailma või olemasolu] algusega (pubbante), (6) lõppemisega (aparante) ja (7) alguse ja lõppemisega (pubbantāparante) ning (8) sõltuvusliku tekkimisega (paṭiccasamuppannesu). – Tikanikkhepa Ds 2.3.1 (2.3.1.8. Dassanenapahātabbattika).

Kaṅkhārevata kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim džhaiin (jhāyīna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

kanta [kantati, kamati] soovitud, armastatud, meeldiv, lemmik, võluv (kui nauditava tunnus); välja/läbi/maha/ära lõikama. kantabhāva [kanta + bhāva] meeldiv olek (seisund) või olemasolu.

kanta 1. ihaldatud, armas(tatud), meeldiv. 2. ära/välja lõikama; vt akanta.

kantati 1. punuma, väänama, keerutama (niiti); välja/läbi/maha/ära lõikama.

kaṇṭha kõri; kael.

kaṇṭhopi kurk, kõri. kaṇṭhopikūpa [kaṇṭhopi + kūpa] kõriõõs. kaṇṭhopisuttaka [kaṇṭhopi + suttaka] kõri ümber kaunistuseks kantav pael/nöör.

kapaṇa armetu, hale; vaene; õnnetu; madala seisusega/sünnipositsiooniga inimene = caṇḍālā.

Kapilavatthu Himaalaja jalamil asuva Saakja hõimu pealinn, mida valitsesid tema vanemad ja kus möödus Siddhattha Gotama noorusaeg. Paiknes põhjapoolsel Gangese tasandikul veidi allpool Himaalaja jalamit, praeguse India ja Nepaali vahelise piiri juures.

kappa [kappeti] ajastu; tsüklit, ringi, ülipikka (kindlat) ajavahemikku tähistav mõiste; maailma tsükkel (tekkimisest lagunemiseni = maailma vanus) või tsükli üks etapp. Eristatakse: (1) suur ajastu (mahā-kappa) ehk suur maailmatsükkel, (2) loendamatu ajastu (a-saṅkheyya-kappa = ¼ mahā-kappa’st) ja (3) käesolev ajastu (antara-kappa). Suur ajastu (mahā-kappa) ehk suur maailmatsükkel koosneb neljast tsüklilisest ajastust (asankheyya-kappa), milleks on: (1) kokkurullumise ajastu [devolutsioon] (saṁ-vaṭṭa-kappa), (2) kokkurullununa püsimise ajastu (saṁ-vaṭṭaṭṭhāyi-kappa), (3) lahtirullumise ajastu [evolutsioon] (vi-vaṭṭa-kappa) ja (4) lahtirullununa püsimise ajastu (vi-vaṭṭaṭṭhāyi-kappa) Kappasutta AN 4.156. Kappa tähenduseks on veel: sobiv, lubatav; tava, praktika; kõik, mis on tehtud kindla esemega silmas pidades, ette valmistatud, korrastatud; argumendi üks külg, alternatiiv; (vale) oletus, (ette)kujutlemine; teooria; väljamõeldis. kevalakappa [kevala + kappa] kogu/täielik/tervik(lik) ajastu. kappabiṇḍu [kappa + biṇḍu] ümar, ringikujuline märk/täpp (uue rüü legaliseerimiseks ja hilisemaks tuvastamiseks).  

kappati [kapp + a] sobilik, kohane; lubatud, seaduslik.

kappayati [kappeti] valmistab ette, sobib; seab (korda), korrastab (riietub) sooritab; toodab, mõjub; toob kaasa; elab; elatub; raamistab, kujutab ette; leiutab, kavandab; teoretiseerib.

kappeti [kapp + a] valmistab/valmistub ette, sobitub; seab (korda), korrastab (riietub); teeb, sooritab; loob; mõjub; toimetab; elab; elatub; raamistab; kujundab arvamust; kujutab ette, mõtleb välja, oletab, eeldab; kavandab; teoretiseerib; määrab, määratleb.

kappiya [kappa] 1. reeglikohane; seaduslik, lubatav, aktsepteeritav; sobiv. akappiya [a + kappiya] 1. ebasobilik, mittekohane, ebaseaduslik, mittesobilik. 2. ajatu, vaba sansaarast (saṁsāra) = arahant. kappiyakāraka [kappiya + kāraka] „see, kes teeb sobivaks“ ehk muudab bhikkhu jaoks reeglite kohaselt vastuvõetavaks. kappiyakuṭī [kappiya + kuṭī] hoone väljaspool vihaarat, kus hoiti lubatud esemeid (=ladu).

kāra [kār-] tegemine, tegutsemine; (töö) tegija, tööline; austusavaldus; teenimine. kārakāraka [kāra + kāraka] see, kes täidab usulist kohust. makāra [ma + kāra] m täht.

kara 1. tegema, (esile) tooma, põhjustama, moodustama, looma; 2. „tegija“ = käsi; (elevandi) lont.

kāraka tegija; (n. kārikā) teenijanna.

karaṇa tegemise akt, tegemine, teostamine; jõustamine.

karaṇīya [karoti] (mida) tuleb/tuleks/on vaja teha, peaks olema; tegema, käsitleda; tegevus, toiming; kohustus. akaraṇīya [a + karaṇīya] ei tuleks/tohiks/oleks vaja teha; võimetu tegema; sobimatu tegevus. vt carita.

kārī [kar] tegija; tehtu/saavutus; vt karoti.

kārikā (n) vt kāraka.

karīsa roe, üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati. karīsamagga [karīsa + magga] „roojatee“ ehk anus, pärak. muttakarīsa [mutta + karīsa] uriin ja roe.

karoti [kar + o] teeb; sooritab; tegutseb; paneb, paigutab = kubbati, kurute.

karuṇā kaastunne; üks neljast brahmavihaarast ehk Brahmā asupaigast, milleks on sõbralikkus (mettā), kastunne (karuṇā), kaasrõõm (mudita) ja neutraalsus (upekhā); vt brahmavihāra.

karuṇabhāvanā [karuṇa + bhāvanā] kaastunde arendamine, üks neljast brahmavihaarast; vt brahmavihāra. Kaastunde arendamise kaudu eraldub bhikkhu kahjustamisest (vihesā) ja saavutab kaastundes teadvuse vabanemise (karuṇā­ceto­vimuttī) ning lõputu ruumi valla (ākāsānañcāyatanaparamāha) teadvuse Mettāsahagatasutta [Haliddavasanasutta] SN 46.54, Nissāraṇīya­sutta AN 6.13 jt.

kāsa 1. pilliroog (Saccharum spontaneum). 2. köha; vt ābādha.

Kāsī üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

kasiṇa kasina. Kümme kasinat (dasa kasiṇa) on: (1) maakasina (paṭhavīkasiṇa), (2) veekasina (āpokasiṇa), (3) tulekasina (tejokasiṇa), (4) tuulekasina (vāyokasiṇa), (5) sinine kasina (nīlakasiṇa), (6) kollane kasina (pītakasiṇa), (7) punane kasina (lohitakasiṇa), (8) valge kasina (odātakasiṇa), (9) ruumi kasina (ākāsakasiṇa) ja (10) teadvuse kasina (viññāṇakasiṇa) Kasiṇasutta AN 10.25. Kasinad on nii rahu (samatha) kui ka läbinägemise (vipassanā) arendamise objektid = abhiññeyyā Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12.

Kassapa 1. kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, endine prints, kes oli parim teadvusest kõnelemises (citta-kathikāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp). 2. üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

Kassapikavāda üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

kata [kara + ta (karoti)] tehtud, loodud, lõpetatud, täidetud.

katakaraṇīya [kata + karaṇīya] „teinud mida oli vaja teha“ vt karaṇīya.

kataññutā [kata + aññā] tänulikkus. akataññutā [a + kata + jānāti] mittetänulikkus, tänamatus; mittetehtu teadmine = nibbāna tundmine.

kathā [√kath + ā] 1. jutt, rääkimine; kõne(lemine), vestlus; arutelu; (üksikasjalik) selgitus; (pikem) lugu; diskursus, jutlus. 2. kuidas? kathaṅkathā  [kathaṁ + kathā] (n) „küsib kuidas?“, küsitavus, ebakindlus, umbusaldus, hämming. kathāvatthūni [kathā + vatthūni] kõne alus; 10 kõne alust ehk bhikkhule sobilikud kõneteemad on rääkimine: (1) tagasihoidlikkusest/kasinusest (appiccha-kathā), (2) rahulolust (santuṭṭhi-kathā), (3) eraldumisest (paviveka-kathā), (4) mitteseotusest (asaṁsagga-kathā), (5) energilisest püüdlemisest (viriyārambha-kathā), (6) kõlblusest (sīla-kathā), (7) keskendumisest (samādhi-kathā), (8) tarkusest (paññā-kathā), (9) vabanemisest (vimutti-kathā) ja (10) vabanemisteadmiste nägemisest (vimutti-ñāṇa-dassana-kathāti) Paṭhamakathāvatthusutta AN 10.69, Meghiyasutta AN 9.3 jt.

Kathāvatthu-pāḷi Vaidlusalused teemad (paali keeles), Abhidhammakorvi (Abhidhammapiṭaka) viienda raamatu nimetus, mis sisaldab küsimusi ja vastuseid, mis kerkisid üles kolmanda budistliku Sanghakogu ajal.

katheti [kath + e] räägib, jutustab; loendab; õpetab, jutlustab; seletab.

kathikā [katheti või karoti] kokkulepe, leping, pakt, grupi otsus (katikaṁ karoti kokkuleppe tegemine); rääkimine, vestlus, jutt; rääkija; vt katika.

kaṭhina 1. kõva, kindel, kange(-stunud), jäik, raske, karm. 2. Puuvillane riie, mida ilmikud annetavad bhikkhudele rüü vm vajaliku valmistamiseks. 3. Puidust raam, mida bhikkhud kasutavad rüü õmblemiseks. 4. kaṭhina tseremoonia, toimub vihmaperioodi (vassa) lõpetamisele järgneval kuul, mil ilmikud kogunevad templisse rüü õmblemiseks sobiliku puuvillase kanga, almusnõu, raseerimisvahendite, eluaseme, toidu jm bhikkhudele vajalike ja sobilike (vinajakohase) tarvikute pidulikuks annetamiseks.

Kātiyānī Buddha järgija, kel oli suurim usalduslik selgus/usk (aveccappasannāna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

kattā tehtud, loodud

kaṭuka kibe, mõru, hapu; hirmutav, kohutav, peletav. kaṭukaudraya [kaṭuka + udraya] hirmu tekitav.

katvā [karoti] (on) teinud.

kāya [√ci + a] (cinoti „kuhjama“)] 1. rühm, hunnik, kogu(m); 2. keha; sünonüümid: deha, kuṭī, guhā, sandeha, nāvā, ratha, dhaja, vammīka, kuṭikā. kāyika kehaline. viññāṇakāyā [viññāṇa + kāyā] teadvuskogu. kāya passambhati [kāya + passambhati (passaddha)] keha rahunemine. kāyaduccarita [kāya + du + carita] kehaline halb/dukkhalik/dukkhattoov käitumine. kāyagatasati [kāya + gata + sati] kehaga seotud teadlikkus. 31/32 kehaosa teadvustamine (ekatiṁsati/dvattiṁsati kāyagata sati): (1) juuksed (kesā), (2) karvad (lomā), 3. küüned (nakhā), (4) hambad (dantā), (5) nahk (taco), (6) liha (maṁsaṁ), (7) kõõlused (nhāru/nahāru), (8) luud (aṭṭhi), (9) luuüdi (aṭṭhimiñjaṁ), (10) neerud (vakkaṁ), (11) süda (hadayaṁ), (12) maks (yakanaṁ), (13) vahelihas (kilomakaṁ), (14) põrn (pihakaṁ), (15) kopsud (papphāsaṁ), (16) soolestik (antaṁ), (17) sisikond (antaguṅaṁ), (18) magu (udariyaṁ), (19) roe (karīsaṁ), (20) aju peas (matthaluṅgaṁ)*, (21) sapp (pittaṁ), (22) röga (semhaṁ), (23) mäda (pubbo), (24) veri (lohitaṁ), (25) higi (sedo), (26) rasv (medo), (27) pisarad (assu), (28) naharasu (vasā), (29) sülg (kheḷo), (30) tatt (siṅghānikā), (31) liigeste vedelik (lasikā), (32) uriin (muttaṁ/muttan) Lühikesed lugemised (Khuddakapāṭha Kp 2-3). Suttades toodud kehaosade loeteludes ei esine (20) aju peas (matthaluṅgaṁ); vt sammāsati; cattaro satipaṭṭhāna. kāyānupassanā satipaṭṭhāna [kāya + anupassanā sati + paṭṭhāna] keha vaatlemine ja teadlikkuse loomine; vt sammāsati; cattaro satipaṭṭhāna. kāyānupassanādhātumanasikarā [kāya + anupassanā + dhātu + manasikarā] keha vaatlemine elementidele tähelepanu [pööramise] teel Kevaṭṭasutta DN 11, Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22, Mahāhatthipadopamasutta MN 28, Mahārāhulovādasutta MN 62, Cūḷamālukyasutta MN 63, Dhātuvibhaṅgasutta MN 140; vt sammāsati. kāyānupassanāiriyā [kāya + anupassanāiriyā] Keha vaatlemine asendite kaudu; tähendab, et kui bhikkhu on tähelepanelik ja teadlik kui ta (1) kõnnib (gacchanto), (2) seisab (ṭhito), (3) istub (nisinno) ja (4) lamab (sayāno) Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10, Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22; vt sammāsati; cattaro satipaṭṭhāna. kāyānupassanāpaṭikūlamanasikarā [kāya + anupassanā + paṭikūla + manasikarā] keha vaatlemine ebapuhtusele tähelepanu pööramisel (kāyānupassanā-paṭikūla-manasikarā). Tähendab keha 31 koostisosa ja 9 laiba vaatlemise teel keha ebapuhtuse mõistmise arendamist (nava-sīvathikā-bhāvanā), mis aitab luua kirka, vahetu ja püsiva teadlikoleku keha tõelisest olemusest ja vabastab kehapõhisest vaatest (sakkāyadiṭṭhi) ning sellega seotud minavaatest (attadiṭṭhi); vt sammāsati; cattaro satipaṭṭhāna. kāyānupassanāsampajāna [kāya + anupassanā + sampajāna] keha vaatlemine tähelepanelikkuse kaudu; tähendab, et munga igat liigutust saadab tähelepanelikkus (sampajāna/sampajañña). Bhikkhu teeb kõike teadvustatult, kirka tähelepanelikkusega, sh kui (1) liigub edasi või tagasi, (2) vaatab otse ette või eemale, (3) painutab ja sirutab jäsemeid, (4) kannab pealmist ja alumist rüüd ning almuskaussi, (5) sööb, joob, närib, neelab/maitseb, (6) tühjendab põit või soolt, (7) kõnnib, seisab, istub, uinub, ärkab, räägib ja vaikib Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22, Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10; vt sammāsati; cattaro satipaṭṭhāna. kāyasamphassa [kāya + samphassa] kehakontakt; vt phassa. kāyasamphassajāvedanā [kāya + samphassa + jā + vedanā] kehakontaktist sündinud; vt vedanā. kāyasamphassajāviññāna [kāya + samphassa + jā + viññāna] kehakontaktist sündinud teadus ehk kāyaviññāna [kāya + viññāna] kehateadvus; üks kuuest teadvusest; vt viññāṇa. kāyasaṅkhāra [kāya + saṅkhāra] kehamoodustised, milleks on sisse- ja väljahingamine Dutiyakāmabhūsutta SN 41.6; vt saṅkhāra. kāyasucarita [kāya + su + carita] kehaline hea/õnnetoov käitumine. kāyaviññāna [kāya + viññāna] kehateadvus; vt viññāṇakkhandhā. kāyāyatana [kāya + ayatana] keha tajualus; vt āyatana. kāyikaviriya [kāyika + viriya] kehaline energia; vt viriya.

kesa juus; kesā juuksed. Üks viiest teadlikkuse loomise (satipaṭṭhānā) objektist, mille noorbhikkhu saab juba ordineerimise ajal, ning milleks on juuksed, karvad, küüned, hambad ja nahk (vastavalt: kesā lomā nakhā dantā, taco). Samuti üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

kevala ühtsust ja täielikkust väljendav mõiste; pelgalt, üksnes; ainult; kõik, kogu; terviklik. kevalakappa [kevala + kappa] terve ajastu. kevalaparipuṇṇa [kevala + pari + puṇṇa] täielikult täiueslik. kevalaparipuṇṇa [kevala + pari + puṇṇa] terviklikkusega täidetud.

khādati sööb, närib, hammustab; tarbib.

khādita [khādati] söödud, söönud, näritud, närinud; tarbitud.

khalitaṁ gaṇhāti haarab kinni [sõna]komistustest/pisieksimusest.

khalu abisõna, mis rõhutab eelnevat või järgnevat sõna: tõesti, kindlasti, tõepoolest. khalupacchābhattika [khalu + pacchā + ābhattika] peale lõunat söögist keeldumine ja lisatoidu mitteküsimine; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

khama 1. kannatlik, leebe. 2. sobiv; vastupidav. akkhama [a + khama] kannatamatu.

khaṇa [etüm teadmata; īkshaṇa (nägemine)?] (lühike) hetk; samaaegselt, samal hetkel; õige või sobiv aeg (uus sünd, tegevuse vili, arahandiks saamine, Buddha ilmnemine inimeste maailmas jms). akkhaṇe [a + kkhaṇe] valel ajal.

khaṇati [khan või khaṇ] kahjustab, haavab, vigastab; kaevab üles, juurib välja.

khaṇḍa [kaṇḍa] katkine, lõhenenud, purunenud; lõhe, vahe.

Khandaka Jaotused; Vinaja teine suurem osa, mis sisaldab reegleid ja protseduure, mis on jaotatud 20 (mõnedes tekstides 22) ossa, mille eesmärk on reguleerida elukorraldust nii indiviidi kui kloostrikogukonna tasemel tervikuna.

khandha [√khand + a] kogum(ik), kõik mis sisaldub ühes; mass, (jäme) aine; kere (mehe või looma suurem kehaosa nagu selg või õlg); (puu)tüvi. dukkhakhandha [dukkha + khandha] dukkha mass (kõik mis kuulub dukkha alla). pañcakhandhā [pañca + khandhā] viis kogumikku; vt pañcupādānakkhandhā (viis klammerdumiskogumikku), Khandhasutta SN 22.48. udakakhandha [udaka + khandha] veekogu(m). Kolmeses khandha loetelus sisalduvad: sīlakkhandha (kõlbluskogumik), samādhikkhandha (keskendumiskogumik) ja paññākkhandha (tarkusekogumik), mis esineb ka mõiste sampadā all (sīla-, citta-, paññā-sampadā) Mahāsīhanādasutta DN 8; neljases loetelus (cattāro dhammakkhandhā) lisandub vimuttikhandha (vabanemiskogumik) Saṅgītisutta DN 33; ja viieses vimuttiñāṇadassana khandha (vabanemisteadmiste nägemise kogumik) Upasampādetabbasutta AN 5. 251.

khandhaka [√khand + a + ka] peatükk, lõik, (alla/all)jaotus, osa; üks Vinayapiṭaka Mahāvagga ja Cullavagga 22 osast.

khaṇḍicca katkiolemise seisund, (hammaste) purunemine.

khañja lombakas; lonkav (mees).

khañja lonkaja, lombakas; lonkama; vt kuṇi.

khanti, khantī kannatlikkus, andestus, sallivus; vastupidavus; vastuvõtlikkus; eelsoodumus; eelistus, eelistatud vaade.

khantipāramī [khanti + pāramī] kannatlikkusetäius; vt dasa pāramī (kümme täiust).

khara karm, ränk, jõhker; lõikav; nt füüsilise valu (dukkha) kirjeldus. kharaājina [khara + ājina] (askeedi) kare nahk.

khāta [khan] nisa, udar; (naise) rind.

khattiya [khatta] khattiya hõimu liige, India ühiskonda valitsenud kõrgeim sotsiaalne kast, sõdalaste klass; (m) valitseja, ülem, pealik. 2. kaevaja. khattiyā (n) printsess; vt khattiya; vaṇṇa.

khattiyakula [khattiya + kula] Khattija hõim; Gotama Buddha põlvnemisliin, mida ta on nimetanud ka Päikese-nimeliseks põlvnemisliiniks (ādiccā nāma gottena) Mahāpadānasutta DN 14.

khaya (ära) kulumine; (elu, kire, viha, mitteteadmise, pälvimuste, dukkha) hävi(ne)mine, ammendumine. khaya-ñāṇa [khaya + ñāṇa] lagunemise/hävinemise teadmine. khayadhammā [khaya + dhammā] lõppemise dhamma/olemus.

khaya vähenema.

kheḷo sülg. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

Khemā bhikkhuni, kes oli parim suure tarkuse poolest (mahāpaññāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

khema ohutu, turvaline; ohust vaba; turvalisust pakkuv; kergus, muretus; varjupaik.

khepa vise, viskamine, heide. cittakkhepas [citta + khepas] meele visklemine, hämmeldus, segadus, häiritus.

kheṭa kilp; vt kīṭa.

khetta (haritud) põld, põllumaa, (piiritletud) ala või maa(lapp). Bhikkhude sangha selle maailma võrreldamatu pälvimuste põld (anuttaraṁ puññakkhettaṁ lokassa) tänu millele loob mungale või sanghale annetamine (dāna) suure ja võrreldamatu pälvimusvoo (puññādhārā) Aniccānupassīsutta AN 7.16

khīṇa [khīyati] hävinenud, hukkunud; (ära) kulunud, ammendunud. khīṇāsavā [khīṇa + āsava] hävitanud tulvad = āsavakhīṇa; vt āsava. khīṇāsava buddha tulvadest vaba mõistmine (khīṇāsavo buddho), Buddha kirjeldus.

khipana (ära/välja/eemale) viskamise akt või seisund. khipanaka saṅkhārānaṁ moodustise väljaheitmisvõime.

khipati [khip] viskab, heidab, paiskab (ümber, eemale, minema, sisse); laseb lahti; lööb, tabab; kritiseerib; aevastab; veedab; āyuṁ khepehi veedab aega.

khippa 1. kiire (nagu püssikuul); 2. teatud sorti kalavõrk või -korv.

khīra (lehma) piim.

khitta (ära) visatud; (laiali) loobitud või pillutud; kukutatud; korratu, segane; ära/eemale saadetud. akkhitta [a + khitta] segaduseta, häirimatu.

khīyati [khī + ya] 1. ammendunud, ära kasutatud; vähenenud; kaob, lõpeb. 2. väljendab viha, kaebab; kritiseerib, taunib; vt ka khiyyati.

Khuddakanikāya [khuddaka + nikāya] Lühikeste tekstide kogumik, Suttakorvi (Suttapiṭaka) viies kogumik, mis koosneb 18 osast, kuhu on koondatud suttad, õpetusega seotud märkused, ajalugu, värsid jms.

Khuddakapāṭha-pāḷi [khuddaka + pāṭha + pāḷi] Lühikesed lugemised (paali keeles), Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) esimene raamat, mis sisaldab noorbhikkhu väljaõppeks kasutatavat üheksat lühivormelit ja suttaid.

Khujjuttarā parim naisilmik kuulmise teel õppimises (bahussutāna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

kicca [karoti ] mida tuleb teha; kohustus, teenistus; ülesanne.

kilamatha [kilamati] väsimus, kurnatus; vt attakilamathānuyoga.

kilamati [kilam + a] kurnab; muutub (tavaliselt kehaliselt, mõnikord vaimselt) väsinuks; tunneb puudust.

kīḷati mängib; sportima; lõbustab või naudib ennast; tähistab (pühi).

kilesa [√kilis + a] plekk, rüve, reostus, risu; oskamatu teadvusseisund, mis on dukkhat ja uusi sünde põhjustavate tegude (kamma) allikas. Kuna plekid takistavad olemasolu vahetut, tõelist nägemist, on need seitsme virgumisosa vastandid – Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10. Kolmeses plekkide loetelus sisaldub esimeseks kas (1) kirg (rāga) või ahnus (lobha), mille lisanduvad (2) viha (dosa) ja (3) pettekujutlus (moha). Neljases loetelus lisandub eeltoodud kolmele plekile (4) mitte-teadmine (avijjā). Viiene pealisplekkide loetelu on identne viie takistusega (nīvaraṇa). Kümneses plekkide loetelus esinevad (1) ahnus (lobha), (2) viha (dosa), (3) pettekujutlus (moha), (4) uhkus (māna), (5) [vale] vaade (diṭṭhi), (6) kahtlus (vicikicchā), (7) laiskus (thīna), (8) rahutus (uddhacca), (9) häbitus (ahirika) ja (10) [kõlbetu] kartmatus (anottappa) Dhammasaṅganī Dhs 1548, Vibhaṅga Vbh 341.

kilesamaññanāya maññati  [kilesa + mañña + nāya maññati] plekipõhine ettekujutlus Jarā­sutta­niddesa Mnd 6; vt satta puriso mamidanti maññati (seitse mehega seotud ettekujutlust).

kilesaparinibbāna [kilesa + pari + nibbāna] plekkide lõplik vaibumine, arahandi eluajal saavutatud virgumine; vt arahant.

kilissanti [kilis + ya] määrdub; märgub; vaevus, piin; = klissati, kilisati, kilisnāti.

kilissati = klissati, kilisati, kilisnāti; on plekiline (nt deeva riietus enne surma); kõlbelises mõttes plekkidest määrdunud; vt saṁkilissati.

kilomaka vahelihas, pleura, rinnakelme. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

kiñcana [kiṁ + cana = kiṁ + ci] midagi, kõik; üleüldse; mingil viisil; ülekatud tähenduses takistus, kohustus.

kiṇha must, tume; kuri; vt kaṇha.

kiṇṇa [kirati] ferment; käärimine; seened (Ascomycetes), mida kasutatakse tera- ja puuviljades oleva suhkru kääritamiseks, taigna kergitamiseks ja alkoholi tegemiseks. Vinajas toodud viis alkohoolset jooki on (1) meraya suhkrust või puuviljadest valmistatud alkohol, mida mõnikord maitsestati suhkru, pipra või Gymnema sylvestre’i koorega; (2.-3.) majja-surā riisist või jahust valmistatud kääritatud jook, mida kasutati kõikide teiste kääritise ehk alkohoolsete jookide sünonüümina (nagu ka terminit āsava); vt majja; jologi (4) metsiku datlipalmi (khajjūra) (Phoenix dactylifera) või (5) palmipuu (tāla) (Borassus flabellifer) mahlast valmistatud kääritatud jook. Esinevad sageli koos: surāmerayamajjapamādaṭṭhānā [surā + meraya + majja + pamāda + ṭhāna] alkoholist, veinist ja rummist [tekkivast] hooletusest hoidumine. 2. hajutatud, laotatud, kaetud; ainult eesliitega ā-, o-, ud-, upa-, pari-, saṁ-.

kira, kila tõepoolest, tõest; kindlast; na kira kindlasti mitte. Narratiivi alguses võib tähendada: kas nagu ma olen kuulnud, nii tundub tõesti, ilmselt.

kirati puistab (laiali või üle), esineb tavaliselt koos eesliidetega apa-, abbhuk-, abhi-, ava- (o-), pari-, vi-.

kiriya [karoti] tegemine, sooritus; tegevus; aktiivsus; tegutsemisviis. Kõlbelisuse seisukohast oluline tegevus (kamma), mis toob kaasa sellele teole vastavad viljad (phāla); = kriyā.

kisaṁ [kisa] kõhn, peen(ike), lahja; vt thūla paks.

Kisā Gotamī, Kisāgotamī  naine, kes ei suutnud leppida oma tütre surmaga ja läks Buddha juurde, kes saatis ta külla otsima sinepiseemneid majast, kus keegi polnud surnud. Sellist maja leidmata mõistis ta surma paratamatust ja liitus sanghaga. Temast sai arahant ja Buddha tunnustas teda kui parimat jämedakoelise rüü kandjat (lūkha-cīvara-dharāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

kodha viha.

kodhana [kodha] vihastav, vihale kalduv, kergesti vihane. akkodhana [a + kodhana] mittevihastuv.

kodhasāmantā [kodha + sāmantā] vihaga ümbritsetud; viha piiril.

kola harilik kreektürn ehk jujuubipuu (Ziziphus spina-christi) või selle vili.

kolāhala [kola + ā + hala + a] karjumine, kära, lärm; möll, rabelemine; hõiskamine; erutus.

Konāgamana, Koṇāgamana, üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

Kondañña viiese joogide grupi (pañcavagga bhikkhū) üks joogi, kellel tekkis Buddha antud dhamma kuulmise tulemusena sügav taipamine ning kellest sai vooguastunu (sotapatti); vt pañcavagga bhikkhū.

Kondañña, üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

kopa [kup] ärritus, erutus, rahutus, häiritus, ägestumine; vimm, salaviha. akopa [a + kopa] mitteärritunud, mitte erutunud, mitte häiritud. Tavaliselt esineb oos appaccaya (usaldamatus). Vt pakopa.

kosajja [kusīta] uimasus; loidus; laiskus; jõudeolek.

Kosalā üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

kosalla [kusala] oskus, osavus, vilumus, asjatundlikkus, valdamine. Kolm valdamist on (1) edasijõudmise valdamine (āya-kosalla), (2) mitteedasijõudmise/tagasimineku/languse valdamine (apāya-kosalla) ja (3) vahendite/meetodite valdamine (upāya-kosalla) Saṅgītisutta DN 33.

kotūhala [vt ka: kolāhala; kutūhala] 1. elevus, põnevus, möll, segadus; festival. 2. vale dhammavinaya, mida nimetatakse kotūhala-maṅgala’ks.

kriyā = kiriya.

kubbati = karoti.

kuhanā [kuhana=kuhaka] 1. pettus, petlikkus, kelmus, silmakirjalikkus; esineb tavaliselt koos kuhana-lapana (petlik/silmakirjalik rääkimine). 2. Ähvardav. akuhaka [a + kuhaka] pettuseta, silmakirjalikkuseta.

kuhanādi micchājīva virati [kuhanādi micch + ājīva virati] petlikust/ebaausast valest eluviisist hoidumine = kõrgema kõlbluse (adhi-sīla) saavutamiseks mõeldud neljase kõlbluskogumiku (cattāro sīlakkhandhā) järgimine; vt sammāājīva.

kuhiñci [kuhiṁ] kõikjal, kusagil; millegi sees või peal; millegi suhtes üleolev, ülbe.

kukkucca [kud + kicca] mure, kahetsus; vt pañca nīvaraṇāni.

kukkura (m) koer; (n) kukkurinī. kukkuravatika [kukkura + vatika] koera jäljendamine (koera moodi käitumise praktika). kukkurasīla [kukkura + sīla] koera kõlblus, eluviis, mis kõlbab koerale Kukkuravatikasutta MN 57; vt vata.

kukkuṭa kukk. kukkuṭasūkarā [kukkuṭa + sūkarā] kuked ja sead. kukkuṭayuddha [kukkuṭa-yuddha] kukevõitlus Sāmaññaphalasutta DN 2.

kula hõim, sugukond, suguvõsa; pere(kond); klass.

kūla nõlv, (jõe) kallas, (mulla/tolmu) kuhi; tamm.

kulaputta [kula + putta] hõimu/klanni poeg.

kumāra [√kumār + a] (m) (noor) poiss; nooruk; poeg; prints (mantlipärija). rājakumāra [rāja + kumāra] kuningapoeg. kumārapañhā [kumāra + pañhā] poisi küsimused (Kp 3). kumāralakkhaṇa [kumāra + lakkhaṇa] poisi märgid = keha märkide põhjal ennustamine.

kumbhaṇḍa asurad; yakkhade klassi kuuluvad olendid, kes on osa nelja suure kuninga (cātumahārājā) saatjaskonnast. Kuna sõna kumbhāṇḍa tähendab kõrvitsat, arvatakse, et kumbhāṇḍa keha või kõht võib sarnaneda suurele kõrvitsale. Osades legendides toodud kirjelduste alusel arvatakse, et neil on kõrvitsa suurused munandid. Samas tähendab kumbhī ka suurt ümmargust potti, mille põhjal spekuleeritakse, et neil võivad olla ümmargused, potisuurused munandid. Kõik need ideed kajastuvad ka hilisemas kunstis.

kumbhaṇḍī kõrvits (söödav).

kummaggasevana [kuṁ + magga + sevana] vale tee kasutamine/ järgimine.

kummāsa (küpsetatud) teravili; ilmselt oder või nisu, sellest valmistatud söök või jahu-kohupiima-koore kook; üks viiest bhikkhu põhitoidust; vt pañca bhojanāni.

Kumuda [valge lootose] niraaja. Niraaja vald/piirkond; vt niraya.

kumuda valge vesiroos; öine õitsev valge vesiroos (Nymphaea alba või Nymphaea pubescens?). Ühe niraaja valla/piirkonna nimi Kokālikasutta AN 10.89; vt niraya. Vt ka ambuja; aravinda; kamala; kuvalaya; paduma; pokkhara; puṇḍarīka; saroruha; satapatta; sogandhika; uppala.

kuṇi kõvera/moondunud jäsemega (= sandistunud); vt khañja.

kūpa 1. süvend, auk; mahuti; kaev. akkhikūpa [akkhi + kūpa] silmaauk. kūpakhaṇa [kūpa + khaṇa] augu/kaevu kaevaja. 2. paadi mast.

kupatha  (kuṁ + patha) vale tee.

kupita, kuppita [kuppati] ärritunud, häiritud; rahutussesinud.

kuppa võimalik häirida, häiritus; häiritud. akuppa [a + kuppa] häirimatu (= arahant, nibbāna); vt kuppati.

kuppati [kup + ya] on erutatud, häiritud, rahutu.

kuppati on erutatud (emotsionaalne), häiritud, rahutusseisundis; vankuv, rappuv, värisev.

Kuraraghara ilmik Kāḷī oli Buddha sõnul parim kuulmisel põhinevas selguses (anussava-p-pasannāna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

Kurū üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

kurute = karoti.

kusala [ku + sala + a] oskuslik (virgumise suhtes); sünnis; kohane; hea, õige; heaolule kaasaaitav; teene. kusalaṁ karoti oskuslik/õige tegutsemine. āyakusala [āya + kusala] (raha) teenimises oskuslik. Vt akusala.

kusalābhisanda [kusala + abhisanda] oskuslikkusevoog; vt abhisanda.

kusalacittā [kusala + cittā] oskuslik teadvus/mõtted; vt akusala.

kusaladhammā [kusala + dhammā] oskuslik dhamma, kõikide heade ja virgumisele viivate omaduste/nähtuste/aspektide koondmõiste.

kusalakamma [kusala + kamma] oskuslik tegu/käitumine, mis võrsub oskuslikust juurest (vt kusalamūla), mille vastandiks on akusalakamma [a + kusala + kamma] mitteoskuslik/oskamatu tegu/käitumine (vt akusalakamma), mis võrsub mitteoskuslikust juurest (vt akusalamūla).

kusalasaṅkappā [a + kusala + saṅkappā] oskuslik mõtlemine; vt saṅkappa.

kusalavitakkā [kusala + vitakkā] oskuslik mõte, vt vitakka.

Kushinagar (Kusinārā), koht, kus leidis aset Tathaagata jäägitu vaibumiselemendiga lõplik vaibumine (anupādisesāya nibbānadhātuyā parinibbuto) ehk tema keha surm. Üks neljast Buddhaga seotud paigast, milleks on Lumbini (Lumbinī), Bodh Gaya (Uruvelā), Isipatana (Sāranata) ja Kushinagar (Kusinārā), mida hõimu poeg (kula-putta) peaks oma elu jooksul külastama Mahāparinibbānasutta DN 16.

kusīta loid, mitteaktiivne. akusīta [a + kusīta] mitteloid (= energiline); vt aṭṭha kusītavatthūni; aṭṭha ārambhavatthūni.

kuṭī onn; hurtsik; (ühetoaline) majake; ulualune. kuṭīkārasikkhāpada [kuṭī + kāra + sikkhāpada] onni/majakese tegemise treeningjuhis; vt Vinaya, Mahāvibhaṅga, Saṅghādisesakaṇḍa.

kuto kust(kohast)? millest? kuidas täpselt? kui palju?

kutta [kattā] töö; (võluv) käitumine;

kutti  [kara + ti] korraldamine; sobitamine; lõksu/püünise paigaldamine; (rakmete) panemine, nt hatthakutti [hattha + kutti] elevandi lõks või püünis.

kutūhala [ku + tula + a] möll, põnevus, erutus. akutūhala [a + kutūhala] erutuseta, põnevuseta.

kuvalaya (sinine) vesiroos. Vt ka ambuja; aravinda; kamala; kumuda; paduma; pokkhara; puṇḍarīka; saroruha; satapatta; sogandhika; uppala.

L

lābha [labh] (kasu) saamine, omandamine, valdamine.

lahutā [lahu-tā] kergus, ujuvus, liikuvus.

lakkhaṇa märk, tunnus, oomen; vt tilakkhaṇa; mahāpurisalakkhaṇā.

lāmaka tähtsusetu, vaene, alam, halb, patune.

lapana, lapanā 1. pomisemine, ebaselge, segadusse ajav eneseväljendus. 2. suu. lapanaja [lapana + ja] „suussündinud“ ehk hambad. Vt ājīvapārisuddhisīla.

lasikā liigeste vedelik. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

leḍḍu (maa)mätas; kivi (?). leḍḍupāta [leḍḍu + pāta] mättaga/kiviga viskama, lühikese vahemaa metafoorne väljendus.

leṇa ohutus; (mägi)koobas; kivikamber.

lepana [lip] salvimine, võidmine; määrimine; kattekiht; krohvimine.

līna [līyati] kokku tõmbunud, kahanenud, klammerdunud, (kokku)kleepunud; aeglane, loid; häbelik, reserveeritud, tuim, loid. alīna [a + līna] mitte tuim/loid; mittekleepuv; vt līyati; līnatta.

līnatta [līna] loidus; häbelikkus; vt līna; līyati.

liṅga, linga [ling] tunnus, märk, iseärasus; suguorgan, nt purisalinga [purisa + linga] mehe (soo)tunnus = peenis, suguti; itthilinga [itthi + linga] naise (soo)tunnus = tupp, vagiina. grammatikas sõna sugu (iseloomustavat lõppu) näitav märk.

līyati [li + ya] kahaneb, tõmbub kokku; närtsib, närbub, longub, lõtvub; kleepub (kokku), jääb külge; sulab; vt līna.

lobha ahnus; meeles ilmnev plekk/rüve. Esineb sageli kolmeses jaotuses lobha, dosa, moha (ahnus, viha, meelepete). alobha [a + lobha] ahnusetus; vt alobha. lobhamūla ahnuse juur; vt kilesa.

loha metall; vask, messing või pronks. loharūpa [loha + rūpa] pronkskuju. lohakāra [loha + kāra] metallitööline = sepp.

lohita punane; veri, üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati. lohitakasiṇa [lohita + kasiṇa] punane kasina; vt kasiṇa.

loka [√lok + a] maailm; mingi kindel vormiline või vormideta eksistents. Kolmese maailmade jaotuse kohaselt on olemas: (1) naudinguline olemasolu (kama-bhava) ehk naudingute maailm (kama-loka), mille sünonüümiks on naudinguelement (kama-dhātu), on olemasolu, kus olendid kogevad viie meele abil naudinguid; (2) vormiline olemasolu (rūpa-bhava) ehk vormide maailm (rūpa-loka), mille sünonüümiks on vormielement (rūpa-dhātu) on olemasolu, kus olendite teadvus vastab neljale vormidžhaanale; ning (3) vormitu olemasolu (arūpa-bhava) ehk vormideta maailm (arūpa-loka), mille sünonüümiks on vormituelement (arūpa-dhātu), on olemasolu, kus olendite teadvus vastab neljale vormitule džhaanale) Antarābhavakathā Kv 8.2, Saṅgītisutta DN 33, Vibhaṅgasutta SN 12.2. Viiese jaotuse kohaselt on olemas (1) niraaja maailm (niraya-loka), (2) loomade maailm (tiracchāna-loka), (3) peetade maailm (peta-loka), (4) inimeste maailm (manussa-loka) ja (5) deevade maailm (deva-loka) Mahāsīhanādasutta MN 12, Saṅgītisutta DN 33, Gatisutta AN 9.68, Kesisutta AN 4.111 jt; vt bhava. Sünonüümid: vald (vacara), sfäär (visaya), tasand (bhūmi), olemasolu (bhava), element (dhātu); vt bhava, lokadhātu. lokasamudaya [loka + samudaya] maailma tekkimine. lokanirodha [loka + nirodha] maailma lakkamine. paraloka [para + loka] teispoolne maailm (= parattha).

lokadhātu [loka + dhātu] maailmaelement, -süsteem või -osa. Sõltuvalt olemasoluvalla omadustest eristatakse vormilisi elemente (rūpa-dhātu) ja vormituid elemente (arūpa-dhātu). Buddha jaotuse kohaselt on olemas (1) väiksem tuhatkordne maailm (cūḷanikā sahassadhā loko) ehk tuhatkordne väiksem maailmaelement (sahassī cūḷanikā loka-dhātu) ja (2) kaks tuhatkordset (1000x1000) keskmist maailmaelementi (dvi-sahassī majjhimikā loka-dhātu) Dhātusutta SN 18.9. (3) Tuhandet kaks tuhatkordset (1000x1000x1000) keskmist maailmaelementi nimetatakse kolm tuhatkordseks suureks maailmaelemendiks (tisahassī mahā-sahassī lokadhātu); (4) viis tuhatkordset (1000x1000x1000x1000x1000) maailmaelementi (pañca-sahassi-loka-dhātu) Saṅkhārupapattisutta MN 120.

lokanirodhagāminī paṭipadā [loka + nirodha + gāminī paṭipadā] maailma lakkamisele viiv tee (= nibbaana saavutamise tee). lokavidū [loka + vidū] maailmade teadja, üks paljudest Buddha epiteetidest; vt lokadhātu.

lokāyata brahmanismi õppe haru, viitab kosmoloogiale või ilmalikul vaatel põhinevale filosoofiale (= materialism, hedonism). Paljuski sama mis lok-akkhāy(ika) ehk populaarne filosoofia; vt Ajita Kesakambala.

lokiya [√lok + a + iya] maine; mis esineb koos tulvadega, on seotud pälvimuste ja viljade saamisega; on seotud kolme valla (kāmaloka, rūpaloka ja arūpaloka) ja kõlbelise teadvusega – Mahācattārīsakasutta MN 117, Mahāparinibbānasutta DN 16. lokiya vastandiks on lokuttara (maistületav).

lokiyadhamma [lokiya + dhamma] maine dhamma; kõik see, mis ei ole maistületav dhamma (lokuttara-dhamma); vt lokuttaradhamma.

lokuttara [loka + uttara] maistületav; mis on ilmalikust loobunud, tulvadest vaba ning seotud nelja aarija tee (ariya-magga) ja nelja aarija vilja (ariya-phala) (vooguastunu, ükskordnaasja, mittenaasja, arahant) teostamisega, eesmärgiga saavutada ülimad teadmised (abhiññā) ja lõplik nibbaana ehk vaibumine (nibbāna) – Mahācattārīsakasutta MN 117; Mahāparinibbānasutta DN 16. lokuttara vastandiks on lokiya (maine).

lokuttaraabhiññā [lokuttara + abhiññā] maistületav ülim teadmine, milleks on arahandi tee teadmine (arahattamaggañāṇa); vt cha abhiññā.

lokuttaradhamma [lokuttara + dhamma] maistületav dhamma; dhammad, mis juhivad ülimate teadmiste (abhiññā) saavutuseni. Siia kuuluvad (1) neli teadlikoleku loomist (cattāro sati-paṭṭhānā), (2) neli õiget pingutust (cattāro samma-p-padhānā), (3) neli üleloomuliku alust (cattāro iddhipādā), (4) viis võimet (pañcindriyāni), (5) viis jõudu (pañca balāni), (6) seitse virgumisosa (satta bojjhaṅgā), (7) aarija kaheksaosaline tee (ariyo aṭṭhaṅgiko maggo), (8) neli aarija teed teed (cattāro ariya-maggā), (9) neli loobuva elu vilja (cattāri sāmañña-phalāni) ja (10) nibbaana ehk vaibumine (nibbāna) Lokuttarakathā Ps 2.8. = ülimate teadmiste dhamma (dhammā abhiññā) Mahāparinibbānasutta DN 16. Maistületav on aarijale (ariyā) omane, tulvadest vaba (anāsavā), maistületav tee osa (lokuttarā maggaṅgā = sotāpanna, sakadāgāmi, anāgāmi, arahant) mis on omane õigele vaatele, mida iseloomustab tarkus, (paññā), tarkusvõime (paññindriya), tarkusejõud (paññā-bala) ja dhamma analüüs virgumisosade kaudu (dhamma-vicaya-sam-bojjh-aṅga) Mahācattārīsakasutta MN 117.

loma (keha) karv; lomā karvad. Üks viiest teadlikkuse loomise (satipaṭṭhānā) objektist, mille noorbhikkhu saab juba ordineerimise ajal, ning milleks on juuksed, karvad, küüned, hambad ja nahk (vastavalt: kesā lomā nakhā dantā, taco). Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

lūkha tahumatu; kare; jäme(dakoeline); õnnetu; labane; vilets, nt toidu kohta, vastandina maitsva/suurepärase (paṇīta) vastandina. lūkhapuggala [lūkha + puggala] õnnetu/armetu isik. lūkhacīvara [lūkha + cīvara] jäme rüü. Jooga liik, mida askeet Gotama praktiseeris enne virgumist Mahāsīhanādasutta MN 12.

Lumbini, Lumbinī koht Indias, kus Tathaagata sündis. Üks neljast Buddhaga seotud paigast, millele lisanduvad Bodh Gaya (Uruvelā), Isipatana (Sāranata) ja Kushinagar (Kusinārā), mida hõimu poeg (kulaputtassa) peaks oma elu jooksul külastama Mahāparinibbānasutta DN 16. lumbinīvana [lumbinī + vana] Lumbinī mets-park, Kapilavatthu ja Devadaha linna vahel asuv mets-park (tnp Rummindei), kus Buddha sündis Nālakasutta Sn 3.11.

M

macca [marati] surelik (mees/inimene). mātiya surelik mees.

maccha kala; = ambuja „vees sündinud“. Üks viiest bhikkhu põhitoidust; vt pañca bhojanāni. macchamaṁsa [maccha + maṁsa] kalaliha.

macchariya, macchera saamahimu, aplus, ihnus; üks peamistest kurjadest meeleomadustest ning peetana sündimise põhjustest. Viis saamahimu (pañca macchariyāni) on (1) külalislahkuse/eluruumiga [seotud] saamahimu (āvāsa-macchariya), perega [seotud] saamahimu (kula-macchariya), andmisega [seotud] saamahimu (lābha-macchariya), iluga [seotud] saamahimu (vaṇṇa-macchariya) ja dhammaga [seotud] saamahimu (dhamma-macchariya) Saṅgītisutta DN 33.

maccu surm. Yama ekvivalent (=Māra). maccutara [maccu + tara] surma ületaja = aarija teele sisenenu või arahant.

mada uhkus, upsakus; joove, joobeseisund; joovastus. Kolm joovastust on (1) noorusejoovastus (yobbana-mada), (2) tervisejoovastus (ārogya-mada) ja (3) elujoovastus (jīvita-mada) Sukhumālasutta AN 3.39.

madhu mesi, üks viiest ravimist; vt bhesajja. Cassia latifolia õiest valmistatud vein. madhupiṇḍika [madhu + piṇḍika (piṇḍita)] meepallid.

Magadhā üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

māgadhī maghadi keel = paali keel; vt pali.

magga 1. tee, rada, jalgtee. ariya aṭṭhangika magga aarija kaheksaosaline tee. 2. aarija tee (ariya-magga), milleks on (1) vooguastunu tee (sotāpattimagga), (2) ükskordnaasja tee (sakadāgāmi-magga), (3) mittenaasja tee (anāgāmi-magga) ja (4) arahandi tee (arahatta-magga); vt ariyapuggala. Neljale teele vastavad neli vilja; vt ariyaphala.

maggaṅga [magga + aṅga] tee osa; (kaheksa) aarija tee osa; vt ariya aṭṭhaṅgika magga.

māghapūjā  [māgha + pūjā] täiskuupüha, mida tuntakse ka sangha päev nime all ja mida tähistatakse tavaliselt veebruari täiskuu päeval. Sel päeval leidis aset Gotama Buddha pöördumine juhiste värsiga (ovāda-pāṭimokkha gāthā) spontaanselt kogunenud 1250.ne arahandi poole, mis oma olemuselt on dhamma-vinaya essents. Vt pūjā.

maha [√mah (austama) + a] 1. väärikus, auväärsus; vt mahant. 2. festival; mahāmaha [mahā + maha] suur festival; bodhimaha [bodhi + maha] virgumis(puu) festival; hatthimaha [hatthi + maha] elevandi festival.

mahā vt mahant.

 Mahābrahmā 1. suur Brahmā; igas brahma vallas elab üks suur brahmā. Ta on esimese vormide tasandi (rūpabhūmi) kõrgeim olevus, kelle füüsilise vorm hiilgab ja särab Brahmajālasutta DN 1; ning kes usub end olevat kogu olemasoleva looja. 2. Suur Brahma, 16. Vormide tasandi (rūpa-bhūmi) kolmas tasand.

mahaggata [maha + gata] suureks läinud; ülenenud, avardunud.

Mahākappina kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, parim bhikkhudele nõuandmises (bhikkhu-ovādakā-na) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Mahākassapa kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, parim „maha raputava“ (dhuta) ehk loobuva/hülgava eluviisi järgimises (dhutavādāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Mahākoṭṭhita kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim tekstuaalses analüüsis (paṭisambhidā-pattāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Māhāmāyā, Māhā Māyā, Māyā üks paljudest kuninga naistest ja Buddha ema, kes suri 7 päeva peale sünnitust.

Mahāmoggallāna kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim võimete poolest (iddhi-mantā-na) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Mahānāma Sakka andis kõige kõrgemaid/peenemaid asju (paṇīta-dāyakāna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

mahant suur, ulatuslik; oluline, auväärne. Nimetavas käändes mahā; lühendatult maha. mahakaruṇā [maha + karuṇā] suur kaastunne. mahaniraya [maha + niraya] suur niraaja. mahapitā [maha + pitā] „suur isa“ ehk vanaisa. mahapurisa [maha + purisa] suurmees. mahābhogā [mahā + bhogā] suur vara/rikkus/omand. mahākappa [mahā + kappa] suur ajastu ehk maailmatsükkel ; vt kappa. mahāsīla [mahā + sīla] suur kõlblus; vt adhisīlasikkhā; vt tisso sikkhā. mahābhūtāna [mahā-bhūtāna] suur element; vt rūpadhātu.

mahant brahma suur brahma (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist kolmas; vt bhūmi.

Mahāpajāpatī Gotamī, Buddha naisjärgija, kes oli tema ema õde ja noorpõlves kasuemaks (sāvikānaṁ bhikkhunīnaṁ rattaññūnaṁ) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Mahāpanthaka kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, koe oli parim taju avardamises oskuslikku (saññā-vivaṭṭa-kusalāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

mahāpurisa [mahā + purisa] suurmees. Buddha selgituse kohaselt on suurmees see, kel on vabanenud teadvus (vimutta-cittā) Mahāpurisasutta SN 47.11; vt mahāpurisalakkhaṇā.

mahāpurisalakkhaṇā [mahā + purisa + lakkhaṇā] suurmehe tunnused; iseloomustavad dhammaratta kuningat (rājā cakkavatti) ja Õigestimõistut (sammā-sambuddha); 32 suurmehe tunnust loetlevad üles Lakkhaṇasutta DN 30, Mahāpadānasutta DN 14 ja Brahmāyusutta MN 91; vt mahāpurisa; lakkhaṇā.

Mahasanghika, Mahāsaṁghika üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

mahasangiti [maha + sangiti] Suurkogu, kokkukutsutud sangha üldkogu.

mahāsīla [mahā + sīla] suure kõlblus; vt adhisīlasikkhā; sikkhāpada.

mahato āloka suur valgus, ilmneb maailmas koos Tathaagata ilmnemisega Anuttariyasutta AN 6.8.

mahato cakkhu suur silm, ilmneb maailmas koos Tathaagata ilmnemisega Anuttariyasutta AN 6.8.

mahato obhāsa suur kiirgav valgussära, ilmneb maailmas koos Tathaagata ilmnemisega Anuttariyasutta AN 6.8.

Mahāvagga-pāḷi Suurem osa (paali keeles), Vinaja Jaotuste (Khandaka) alla kuuluv esimene tekstikogu, mis sisaldab 10 alajaotust (khandhaka).

Mahāvaṁsa [mahā + vaṁsa] Suur kroonika, u 5. saj m.a.j poeemi stiilis teadmata autori poolt kirja pandud Sri Lanka ajalugu.

mahicchatā suurustamine; ahnus.

mahiṁsa, mahisa, mahīsa (mahā + īs) pühvel.

Mahimsāsaka, Mahīśāsaka üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

majja [mad, mada, madya] 1. alkohol; riisist või jahust valmistatud kääritatud jook, mida kasutati kõikide teiste, sh lilledest, puuviljadest, meest, suhkrust või kas mõne või kõigi nende koostisosade segust valmistatud kääritise ehk alkohoolsete jookide sünonüümina (nagu ka terminit āsava); rumm? vein? 2. joogikoht. majjapa [majja + pa] see, kes joob alkoholi, joodik.

Majjā, Macchā üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

majjhekalyāṇa [majjhe + kalyāṇa] keskel hüveline (dhamma omadus); vt kalyāṇa.

majjhima 1. keskmine; keskpärane; teisene; mõõdukas. Esineb sageli kolmeses jaotuses hīna-majjhima-paṇīta ehk madal-keskmine-suurepärane. 2. keskosa, talje; nt (n) sumajjhimā [su + majjhimā] ilusa/kauni taljega. majjhimasīla [majjhima + sīla] keskmine kõlblus; vt adhisīlasikkhā; vt tisso sikkhā; adhisīlasikkhā; sikkhāpada.

majjhimabhāṇaka [majjhima + bhāṇaka] Keskmise pikkusega tekstide kogumiku (Majjhimanikāya) retsiteerija/ettekandja; vt bhāṇaka.

Majjhimanikāya [majjhima + nikāya] Keskmise pikkusega tekstide kogumik (Majjhimanikāya), Suttakorvi (Suttapiṭaka) teine kogumik, mis sisaldab kokku 152 suttat.

majjhimapaṭipadā [majjhima + paṭipadā] kesktee.

makkha [√makkh + a] (1) mustamine (väljamõeldise levitamine); teesklemine. (2) määrima õli, õlitama. (3) raev.

makkhaṇa, makkhana  [√makkh + ana (makkheti)] määrimine; masseerimine; õlitamine.

makkhati [√makkh + e + ti] määrib; mustab.

Makkhali Gosāla üks kuuest Vana India tuntumast ususekti juhist, kes õpetas paratamatuse õpetust (niyati-vāda) (= fatalism), mille kohaselt kõik, mis inimesega juhtub, sh dukkha, on ettemääratud saatuse poolt ja ükski pingutus ega religioosne tegevus ei suuda seda saatust muuta, sestap soovitas ta inimestel endil vabatahtlikult lahkuda sansaara (saṁsāra) ringkäigust. Buddha selgituse kohaselt on tegemist vale vaatega (micchā-diṭṭhi) Sāmaññaphalasutta DN 2, DNA (Ñāṇamoli, Bodhi 1995) lk 1258 jj.

Makuṭabandhana Kusināra’st ida pool asuv Mallade tšeetija, kus hoiti Buddha surnukeha enne põletamist ja kus see hiljem ka tuhastati Mahāparinibbānasutta DN 16.

mala mustus, räpasus; plekk; rooste; sõnnik; kõik ebapuhas nii otseses kui piltl. mõttes. malamajjana [mala + majjana] „mustusepuhastaja“ ehk juuksur-habemeajaja.

mālā vanik, pärg; lillekimp. üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest/daanast Niddesa, Nd2 lk 523; vt dāna, deyyadhamma, yañña.

Mallā üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

maṁsa liha. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist, vt kāyagatasati; ning viiest bhikkhu põhitoidust; vt pañca bhojanāni. maṁsakhādaka [maṁsa + khādaka] lihasööja. maṁsacakkhu [maṁsa + cakkhu] lihast silm (organ), mis näeb nähtavat vormi (cakkhunā rūpaṁ disvā); vt cakkhu.

māna 1. uhkus, upsakus, ülbus; üks peamistest arahandiks saamise takistustest. Kümne köidiku (dasa saṁyojana) loetelus kaheksas köidik; vt dasa saṁyojana. Esineb inimesel, kes näeb ennast teistega võrreldes halvema, võrdse või paremana, väärtuslikumana, targemana või olulisemana. 2. au, austama. 3. mõõt. 4. hoone.

mana vt mano, mana, manas.

mānamaññanāya maññati [mana + maññanā + ya maññati] uhkusepõhine ettekujutlus Jarā­sutta­niddesa Mnd 6; vt satta puriso mamidanti maññati (seitse mehega seotud ettekujutlust).

mānana [māna] au(stuse) või lugupidamise avaldamine; austus.

mānānusaya [mana + anusaya] uhkusele kalduvus.

manāpa [mana + apa] meelepärane. amanāpa [a + manāpa] mittemeelepärane.

manasikāra [mana + karoti] „meeles tegema“, meeles pidamine, tähelepanu; kaalutlemine; üks 7.st mentaalsest tegurist (cetasika). yonisomanasikāra [yoniso + manasikāra] arukas tähelepanu, ayonisomanasikāra [a + yoniso + manasikāra] mittearukas tähelepanu.

manasikaroti [manasi + kaarti] meelde tooma, tähelepanu pöörama; järele mõtlema.

manāyatana [mana + ayatana] meele tajualus; vt āyatana.

mañca diivan, voodi.

manda aeglane (viitab sageli intellektuaalsetele võimetele), peetusega; (k) natukene. mandībhūta [mandī + bhūta] „aeglane olema“ ehk aeglustunud. mandavalāhakā  [manda + valāhakā] „aeglased pilvevaimud“ (haldjate või pool-jumalate klass).

maṇḍana [maṇḍ] ornament, ehe; kaunistused.

mandārava korallpuu (Erythrina fulgens).

mandatta [manda] aeglus (viitab sageli intellektuaalsetele võimetele), peetus; (k) vähenenud seisud.

māneti [mān + e (mānita)] austab (hardalt); hindab (kõrgelt).

mangala soodne, õnnelik, õnnetõotav; õnnistus. mangalaṁ hea enne. mangalaṁ karoti heaendelise tseremoonia tegemine/läbiviimine. mangaladivasa [mangala + divasa] õnnelik päev.

Mangala, üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

maṇi pärl; kalliskivi; kristall. maṇikāra [maṇi + kāra] kalliskivitegija = juveliir.

manindriya [mano + indriya] meelevõime.

maṇiratana [maṇi + ratana] vääriskivi/kalliskivi aare, seitsmest aardest viies; vt sattaratana.

maññati [man + ya] kujutab ette; arvab; vt satta puriso mamidanti maññati (seitse mehega seotud ettekujutlust).

mano, mana [√man + a], manas [√man + as] meel. manoviññāna [mano + viññāna] meeleteadvus. manoduccarita [mano + du + carita] meeleline halb/dukkhattoov käitumine. manosucarita [mano + su + carita] meeleline hea/õige/õnnetoov käitumine. manomayiddhiñāṇa [mano + mayiddhi + ñāṇa] meelekehavõime teadmine; vt aṭṭhañāṇa; vt ñāṇa. manoviññāna [mano + viññāna] meeleteadvus; see, mida Buddha on oma õpetuses nimetanud meeleks (mano, mana, manas) ja mis koordineerib kõiki teisi teadvusi; vt viññāṇakkhandhā.

manosamphassa [mano + samphassa] meelekontakt; vt phassa.

manosamphassajavedanā [mano + samphassa + ja + vedanā] meelekontaktist sündinud tunne; vt vedanā.

manosamphassajāviññāna [mano + samphassa + jā + viññāna] meelekontaktist sündinud teadus ehk manoviññāna [manoviññāna] meeleteadvus; üks kuuest teadvusest; vt viññāṇa.

mant järelliide vt -vant.

manta [√mant + a] 1. (veedades) mantra, mana; jumalik ütlus või heli, enigmaatiline vormel; maagilise, üleloomuliku jõuga sõna, nõidus või loits; võlukunst; lause või silbikombinatsioon, millel usutakse olevat imevõime. Mantraid ehk manasid praktiseeritakse mitte-theravaada koolkondades (vadžrajaanas, eriti Tiibeti budismis), kuid need pole Buddha õpetatud, vaid pärinevad brahmanistlikest tekstidest, veedadest, tantrismist, brahmanismist jm. Buddha on kinnitanud, et ühegi mantra kordamine ehk manamine, ükskõik kui pikalt seda harjutada või korrata, ei suuda eemaldada naudingukirge, kuritahtlikkusest, laiskust ja loidust, rahutust ja muret ega kahtlust Saṅgāravasutta SN 46.55, vt pañca nīvaraṇāni; ning et virgumisele viib ainult tema antud kaheksaosaline tee. Manamine kuulub brahmanistliku tava alla, mida Buddha heaks ei kiitnud Brāhmaṇadhammikasutta Snp 2.7. Buddha õpetuse nn „mantraks“ on viis kõlblusjuhist Kulāvaka-jātaka Ja 31. 2. Kuulajaskonnale edasiantavad õpetused, sh mittereligioossed tekstid.

manussa inimene. manussaloka [manussa + loka] inimes(t)e maailm; seitsmest naudingute õnnelikust tasandist (kāma-sugati-bhūmi) esimene tasand; esineb suttades kui Khattiya hõimu (khattiya) ja braahmanid (brāhmaṇa) Saṅkhārupapattisutta MN 120; vt bhūmi. Olemasoluvald, kus elavad inimesed, aga ka loomad, kalad, linnud ja ka osad tavanägemisele nähtamatud peetad ning deevad. Inimeste maailmas esinevad koos nii õnnetus kui õnn. Vinaja eristab nelja inimese sugu: (1) mees (purisa), (2) naine (itthi), (3) hermafrodiit (ubhatobyañjanaka) ja (4) munanditeta kastraat [?] (paṇḍaka). Abhidhamma kohaselt peab inimesena sündimiseks olema uue sünniteadvuse (paṭisandhi) loov reproduktiivne kamma vähemalt kahe või kolme oskusliku juurega (kusala-hetu).

māra [√mar + a (maraṇa)] 1. surm. 2. Surm ehk Maara kui surma, aga ka kõige halva, kurja (pāpimā), hävingu, iha jt dukkhat põhjustava personifikatsioon. Eesti pärimustes on sarnase kurjuse kehastuse vasteteks kurivaim, vanapagan, vanatühi, sarvik, vanakuri, vanatont jt. Buddha enda selgituse kohaselt tuleks viies klammerdumiskogumikus (vormis, tundes, tajus, moodustistes ja teadvuses) näha Māra’t, kes on kui mõrvar, surm (maraṇa) ja suremine (mīyatī), haigus (roga), paise (gaṇḍa), nool ehk haigetsaamine (salla), kurjus/valu (agha) ja kurjuse/valu olemasolu ehk ilmnemine (agha-bhūta) – Mārasutta SN 23.1. Māra epiteetideks on kaṇha (must), adhipati (valitseja), antaka (lõputegija), namuci (mittevaba), pamattabandhu (hooletuse sugulane)

Vinaya, Mahāniddesa 489, Cullaniddesa 507; Paṭhamamārapāsasutta SN 35.114; Dutiyamārapāsasutta SN 35.115; KN Dhp 8, 40; Vajirāsutta SN 5.10. Kuna surma instrumendid on plekid ehk rüved (kilesā), hakati kaanoni järgselt ka plekke Māra’ks nimetama. Kolm Māra tütart (māra-dhītā) on: Taṇhā (iha), Rati (vastumeelsus/kadedus) ja Rāga (kirg) Māradhītusutta SN 4.25. Hilisem legend sellest, kuidas Māra ründab Buddhat tema ärkamise ärahoidmiseks, on ilmselt alguse saanud Padhāna sutta’st Snp 3.2. mārāmisa [māra + āmisa] Māra saak/toit.

maraṇa [marati] surm, nähtava eksistentsi lõpp. Esineb sageli kolmes loetelus viimasena: sünd, vanadus ja surm (jāti-jarā-maraṇa) Atthirāgasutta SN 12.64. Üks dukkha liikidest Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; vt dukkha. Surm võib olla õigeaegne (kāla-maraṇa) või mitteõigeaegne (a-kāla-maraṇa). Kolm õigeaegse surma põhjust on: (1) pälvimuste lõppemine (puñña-k-khaya), (2) eluaja lõppemine (āyu-k-khaya), ja (3) mõlema, nii oskusliku kamma kui ka eluaja lõppemine. Kolme surma liiki on: (1) lävilõikav surm (samuccheda-maraṇa), st arahandi lõplik surm, mis on muutuvasse olemasollu (st kus esineb sünd, vananemine ja surm) uue sünni põhjuste igavene ja lõplik läbilõikamine; (2) hetkeline surm (khaṇika-maraṇa), st mentaalsete ja füüsiliste protsesside hetkeline lakkamine (sankhārānaṁ khaṇabhanga sankhātaṁ); ning (3) tavamõisteline surm (sammuti-maraṇa) ehk see, mida tavapäraselt kasutatakse elutute objektide (taimed, puud, metall, jm) „surma“ puhul. Koos vanadusega (jarā-maraṇa) moodustavad sõltuvusliku tekkimise ahela viimase lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. maraṇadhamma [maraṇa + dhamma] surmadhamma ehk surma olemus.

maraṇasaññā [maraṇa + saññā] surmataju, üks 20.st tajust; vt saññā.

maraṇasati [maraṇa + sati] surmast teadlikolek/teadlikkus ehk surma teadvustamine (hilisemates tekstides maraṇānussati Satipaṭṭhānakathā Kv 1.9, Anumānapañha Mil 6.4.1 jt); seotud vahetult maailma hädade nägemisest tekkinud pakilisuse tundega; vt saṁvega; Satipaṭṭhānakathā Kv 1.9, Anumānapañha Mil 6.4.1, Paṭhamaāyusutta SN 4.9, Dutiyamaraṇassatisutta AN 6.20. maraṇasati bhāvanā [maraṇa + sati bhāvanā] surmast teadlikoleku arendamine Paṭhamamaraṇassatisutta AN 6.19, Dutiyamaraṇassati­sutta AN 6.20, Paṭhamamaraṇassati­sutta AN 8.73, Dutiyamaraṇassatisutta AN 8.74 jt.

marati [mar + a] sureb.

māsa (m) kuu, alates märtsist: citta, vesākha, jeṭṭha, āsāḷha, sāvaṇa, poṭṭhapāda assayuja, kattika, māgasira, phussa, māgha, phagguna. aḍḍhamāso [aḍḍha + māso] poolkuu. 2. oa sort (Phaseolus indica). 3. väike münt (= māsaka).

māsaka [māsa] „väike uba“, kasutati kaalu või väärtuse ühikuna; väike münt või väga madala väärtusega maksevahend: (1) mingist looduslikust ainest münt (jatu-māsaka), (2) puidust münt (dāru-māsaka) või (3) metallist/vasest münt (loha-māsaka).

mata [marati] mõte, mõistmine, arvamus. 2. surnud. matakicca [mata + kicca] surnu suhtes kohustus.

mātar ema. mātāpitaro [mātār + pitar] ema-isa. mātāmahā [mātār + mahā] ema isa, vanaisa. mātumātar [mātu + mātar] = mātarja [matar + ja] emast pärinev. māturakkhita [matar + rakkhita] isa kaitse all = abielus mitteolev alaealine.

mātikādharā [mātikā + dharā] maatriksihoidja; vt āgatāgamā.

matta 1. „mõõdu järgi“, mõõdetud, niipalju kui (ulatub, mahub), niipea, kui; koosneb; mõõdab (numbrites vms); 2. oli joobes, rõõmus, uhke; edevus; lihvitud.

mattaññutā mõõdukus.

matteyya, metteyya [mātā (mātreyya → matteyya)] ema austamine.

mattha pea. matthaluṅga [mattha + luṅga] peaaju. Vt ka matthaka.

matthaka [mattha] pea; ülaosa; tipp(punkt); peal. matthakatela [matthaka + tela] peaõli (= muddhani tela). Vt ka mattha.

matthaluṅga [mattha + luṅga] peaaju. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

mattikā savi, muld (liivsavimuld); muda. mattikāthāla [mattikā + thāla] savikauss/-nõu.

māyā  (n) 1. meelepete, petlik ilmnemine, illusioon; pettus. 2. müstiline vormel või valem, maagia, trikk. māyākāra [māyā + kāra] „triki tegija“, trikitaja, mustkunstnik. 3. nõidus; loits. 4. Buddha ema nimi.

meda rasv. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

medha ohverdamine. assamedha [assa + medha] hobuse ohverdamine.

medhā arukas; terasus; sün: dhīra (tark), paṇḍita (haritud), vidū (teadja, mõistnu) viññū (teadja). sumedha [su + medha] hästi arukas, õige tarkusega; dummedha [du + medha] halva või kehva arukusega. khīṇamedha [khīṇa + medha] hävinenud arukus (ahnuse, viha, pettekujutluse, viha, kire vt plekkide mõjul).

Medhaṅkara üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

meraya kääritatud (piiritust sisaldav) jook, liköör? vein? Dhpāla „Selgitused“ eristab viit tüüpi meraya’t: pupph-āsava (lilledest valmistatud), phalāsava, madhv-meraya, guḷmeraya, sambhārasaṁyutta Vv-A lk 73. Suhkrust või puuviljadest valmistatud alkohol, mida mõnikord maitsestati suhkru, pipra või Gymnema sylvestre’i koorega.

methuna seksuaalne, seotud seksuaalvahekorraga. methunā gāmadhammā [methunā gāma + dhammā] „seksuaalne küladhamma“ ehk külaelule kohane nähtus/käitumine/olemus = naisterahvaga seotud tegemised (mātugāma) = seksuaalkäitumine.

metta [√mitt + a] sõbralikkus, heatahtlikkus, lahkus. Üks neljast brahmavihaarast (vt brahmavihāra) ehk Brahmā asupaigast, milleks on mettā (sõbralikkus), karuṇā (kaastunne), upekhā (neutraalsus) ja muditā (kaasrõõm). mettabhāvanā [metta + bhāvanā] sõbralikkuse arendamine; meelearendamise meetod, mille kaudu eraldub bhikkhu kuritahtlikkusest (byāpāda) ja saavutab sõbralikkuses teadvuse vabanemise (mettā­ceto­vimuttī), mis on ülim/kõrgeim oma ilus (uttarivimutti) Mettāsahagatasutta [Haliddavasanasutta] SN 46.54, Karaṇīyamettāsutta Kp 9 ja Snp 1.8, Nissāraṇīyasutta AN 6.13. Üksteist sõbralikkuse [arendamise] kasu (mettāya ekādasānisaṁsā): (1) Ta uinub õnnelikult, (2) ärkab õnnelikult, (3) ei näe kurje unenägusid, (4) on inimestele armas, (5) on mitteinimestele armas, (6) deevad kaitsevad teda, (7) ei tuli, mürk ega relvad vigasta teda, (8) tema teadvus keskendub kiiresti, (9) tal on särav jume, (10) ta sureb segaduseta ning (11) kui ta ei tungi kõrgemale – on ta teel Brahma maailmade poole Mettāsutta [Mettānisaṁsasutta] AN 11.15. Üks neljast brahmavihaarast; vt brahmavihāra. mettacitta [metta + citta] sõbralik teadvus. mettāpāramī [mettā + pāramī] sõbralikkusetäius; vt dasa pāramī (kümme täiust).

Metteyya [mata (mātreyya → matteyya)] bodhisatta, tulevane buddha, kes ootab Tusitā taevas võimalust sündida inimeste maailma, et saada järgmiseks mõistnuks Cakkavatti[sīhanāda]sutta DN 26.

micchā [mithū] vale, väär. Esineb sageli koos vastandiga õige (sammā), nagu nt micchādiṭṭhi [micchā + diṭṭhi] vale vaade; ja sammādiṭṭhi [sammā + diṭṭhi] õige vaade; micchāka [micchā + ka] see, kes omab (valesid) vaateid; vt sammā (õige). micchāpaṭipadā [micchā + paṭipadā] vale praktika, milleks on vale kaheksaosalise tee järgimine Paṭhamapaṭipadāsutta SN 45.23, Dutiyapaṭipadāsutta SN 45.24 jt.

micchatta [micchā + atta] valelikkus, ekslikkus, väärus. 8 valelikkust on: vale vaade, vale mõte, vale kõne, vale tegu, vale eluviis, vale püüdlus, vale teadlikkus ja vale keskendus (micchādiṭṭhi ... micchāsamādhi) Micchattasutta SN 45.21.

micchāājīva [micchā + ājīva] vale eluviis; rajaneb pettusele ja kõnele, mis on (1) segadusseajav [segane, ähvardav] (lapanā), (2) vihjav (nemittikatā), (3) halvustav (nippesikatā) ja (4) kasu/vastuvõtmist taotlev (lābhena lābhaṁ nijigīsanatā) Mahācattārīsakasutta MN 117. Vt duccarita micchājīva virati (halbatoovast valest eluviisist hoidumine).

middha loidus; vt pañca nīvaraṇāni.

miga 1. metsloom; migabhūta [miga + bhūta] metslooma olemusega, nagu metsloomaks muutunud. 2. hirv = eṇi antiloop ja sarabha punahirv.

migadāya [miga + dāya] hirvepark (Isipatana); Vārānasī lähedal Sārnāthi Hirvepargis andis Buddha viiele askeedile oma esimese õpetuse Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11.

mihita [smi → smita → hmita → mhita → mihita] naeratus. mihitapubba [mihita + pubba] naeratusega. mihitapubbangama [mihita + pubba + anga] alati naeratav (Buddha kirjeldus).

mīḷha [mih] väljaheide, ekskrement. mīḷhakūpa [mīḷha + kūpa] väljaheite auk (= septik).

Milindapañha-pāḷi [milinda + pañha + pāḷi] Milinda küsimused (paali keeles). Viimase Birmas peetud Sanghakogu otsusega Suttakorvi (Suttapiṭaka) lisatud lugu kuningas Milinda (Kreeka päritolu kuningas Menandros) küsimustest Auväärsele arahandile Nāgasenale ja viimase antud vastustest.

mināti [mi] 1. mõõtma; mõõdab. 2. vähendama; vähendab; vigastama; vt mīyati.

miñja, miñjā [majj?] (luu)üdi; tuum, säsi. miñjarāsi [miñja + rāsi] luuüdi. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

mithu vastastikku vastuolev; vastupidine; salajane.

mitta sõber; sõprus. Eristatakse (1) „majaga sõber“ (āgārika-mitta) ehk ilmiksõber ja (2) „majatu sõber“ (anāgārika-mitta) ehk kodust ja ilmalikust/ilmiku elust lahkunud kodutu sõber. kalyāṇamitta [kalyāṇa + mitta] hüveline sõber. mittapaṭirūpaka [mitta + paṭi + rūpa] näiline sõber, see kes teeskleb sõbraks olemist. Neli näilist sõpra on (1) ainult võtja (aññadatthu-hara), (2) kõnemeister (vacī-parama), (3) meelitusterääkija (anuppiya-bhāṇin) ja (4) langusesseviiv kaaslane (apāya-sahāya). Nende vastandiks on neli kallist/head/õiget südamesõpra (su-hada mitta), kelleks on (1) abimees (upakāraka), (2) erakrändur/kaaslane õnnes kui kannatuses (samaṇa-sukha-dukkha), (3) kasuliku kõnega [nõuandja, mentor] (attha-akkhāyi) ja (4) hooliv (anukampaka) Sīgālovādasutta DN 31. amitta [a + mitta] mittesõber, näiline sõber.

mīyati [mar → miy → mī + ya] sureb.

mīyati, miyyati [mar (mar →miy → mī) + ya] sureb; surema.

mocana [moceti] vabastamine; vabaks laskma; päästma.

moceti [muc + e] vabastab; laseb vabaks; päästab.

moha pettekujutlus; hämming, segadus; meeles ilmnev plekk/rüve, mille põhjustajaks on mittearukas tähelepanu (ayoniso manasikāra). Tekstides esineb sageli koos kire (rāga), ahnuse (lobha) ja vihaga (dosa), mis ei võimalda mõista kõrgemat tõde ega astuda virgumise teele. Esimene kolmest tulest, milleks on kiretuli (rāg-aggi), vihatuli (dos-aggi) ja pettekujutlusetuli (moh-aggi) Saṅgītisutta DN 33. Vt rāga; dosa; lobha; kilesa, upakkilesa. amoha [a + moha] pettekujutluseta, üks kolmest oskuslikust juurest; vt tīṇi kusalamūlāni. mohacarita [moha + carita] segaduses natuur, kolmas kuuesest isiksuse tüpoloogiast) kes on vaimses või mõttelises segaduses, teadmatuses või vaevleb pettekujutlusis; vt carita. mohakkhaya [moha + khaya] pettekujutluse hävimine.

mokkha 1. [muc; (=mocana)] vabastamine, vabadus, pääsemine (sansaarast). 2. [mukha] peamine, esmaseim, olulisim; vt vimokkha.

momūha [moha + mūha] pettekujutluses; sõge; hämmeldunud.

momūhatta [momūha] pettekujutlus, sõgedus, hämmeldus.

mosa [musa + ṇa] vargus; kuulub ebatõese juurde; vale- ; mosadhamma [mosa + dhamma] vale või petlik dhamma; olemuselt vale. mosavajja [= musā + vāda] vale kõne või rääkimine, ebatõene kõne, valetamine.

muccati [muc + ya] saab/pääseb vabaks; vabastab; vt ka adhimuccati; vimutti; vimuccati; vimokkha.

mucchā [mūrch] minestamine; teadvusetus; (ihaga seotud) armumine, vaimustumine; vt taṇhā (iha).

muditā [mudu] kaastundlikkus, lahkus. Neli brahmavihaarat (vt brahmavihāra) ehk Brahmā asupaika on mettā, karuṇā, upekhā ja muditā ehk sõbralikkus, kastunne, kaasrõõm ja võrdne suhtumine.

muditābhāvanā [mudita + bhāvanā] kaasrõõmu arendamine; meele arendamise meetod, mille kaudu eraldub bhikkhu kadedusest (arati) ning saavutab teadvuse vabanemise kaasrõõmus (muditā­ceto­vimuttī) ning lõputu teadvuse valla (viññāṇa-ñc-āyatana­paramāha) teadvusseisundi Mettāsahagatasutta [Haliddavasanasutta] SN 46.54, Nissāraṇīyasutta AN 6.13.

mudu pehme, mahe, nõrk, õrn, leebe.

mūga [mukha] tumm.

mukha suu; nägu; sissepääs; avamine; ees; ennekõike.

mūla juur; päritolu, allikas; algus; (alg)põhjus (väärtus, raha, tegu). mūlakanda [mūla + kanda] söödav juurikas; mūlaphala [mūla + phala] juurvili (söödav). mūlabīja [mūla + bīja] „juur-seeme“ ehk juurest paljunev. rukkhamūla [rukkha + mūla] puujuur. mūlajātā [mūla + jātā] põhjusest sündinud.

mūlika [mūla] põhimine, peamine; elementaarne. rukkhamūlika [rukkha + mūlika] puu juurel/jalamil elaja, üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhutaṅga.

munāti [mum + a] teab; saab aru.

muñcati [muc + ṁ + a] saadab välja (valgust, heli), eritab; läkitab; päästab (ikkest) vabaks, vabastab (rakmetest); laseb lahti; annab üle/edasi; loobub.

muñcita [muñcati] vabastatud, lahti lastud; ära/välja saadetud.

muñcitukamyatāñāṇa [muñcitu + kamyatā + ñāṇa] pääsemisigatsuse teadmine, vt ñāṇa.

muni [√mun + i] (m) pühamees, pühak; tark, arukas; munk. Algselt „see, kes peab vaikimisvannet“. Tark on see, kes väldib igasugust kurja ja teab mõlemat maailma – Dhp 269.

musā vale(sti), väär(alt); tõe (sacca) vastand.

musāvādā [musā + vāda] vale rääkimine; so (1) vale rääkimine moel, nagu oleks tegemist tõega või (2) tõe rääkimine moel, nagu oleks tegemist valega.

musāvādā veramaṇī [musā + vādā veramaṇī] = musāvādāvirati [musā + vādā + virati] vale rääkimisest hoidumine, viiest kõlblusest neljas; vt sīla; ammāvācā.

mūsika hiir. mūsikavijjā [mūsika + vijjā] hiire tarkus/arukus.

mussati [mus + ya] unustab; unustamine.

muta [munāti] (minevikus) teadnud, aru saanud; nina, keele või puute kaudu kogetu/tajutu.

mutta 1. vabastatud, vabaks lastud; muttas [mutta + as] vaba (millestki/kellestki). 2. uriin; üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

muṭṭha [mussati] unustatud; unustaja. muṭṭhasacca [muṭṭha + sati + ya] unustanud (teadlikkuse/tähelepanu); hajameelsus, esineb tavaliselt koos mittearusaamisega (asampajañña) = mittearusaamine Uttarimanussadhammasutta AN 6.77. muṭṭhassati [muṭṭha + sati] (ilma) teadlikkuseta.

N

na ei, eitav eesliide; natthi [na + atthi], netaṁ [na + etaṁ]; na… na ei ... ega..., = mā. neva [na + eva] tõepoolest mitte; neva ... -na ei -ega (ei kumbki); na ca aga mitte; na nu (küsimuses) kas pole; na no kindlasti mitte; na hi kahtlemata mitte. Eesliitena: just nii, niimoodi, nagu; naṁ (kathaṁ naṁ = kathaṁ nu).

nacca (pantomiimilik) tantsimine, mis esineb sageli koos laulmise (gīta) ja instrumentaalmuusikaga (vādita).

naccagītavādita [nacca + gīta + vādita] tants, laul ja (pilli)muusika, millele osades tekstides lisandub ka etenduste vaatamine (visūka-dassana).

nadhi [nah] 1. (nahast) (kinnitus)rihm (vankri või koorma kinnitamiseks); nahariba; vt nandhi. 2. vimm, haavumus.

nādibrahmacariya [nādi + brahma + cariya] brahmalik käitumine; vt brāhmaṇa. Kõlbeline käitumine, mis on vaba mitteoskuslikust ja valest naudingulisest käitumisest.

nāga 1. naaga, vees või maa all elutsev müütiline, deevade sarnane kujumuutmise võimega maotaoline olevus, kes on Buddha ja dhamma kaitsjad. 2. elevant; 3. parim või suurepäraseim omataoliste seas; vägev olend.

nagga alasti, paljalt.

nahāru, nhāru kõõlus(ed). Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

nahāyati, nhāyati suplema; pesema; rituaalne kümblus.

nakha (sõrme/varba)küüs; küünis. nakhā küüned. Üks viiest teadlikkuse loomise (satipaṭṭhānā) objektist, mille noorbhikkhu saab juba ordineerimise ajal, ning milleks on juuksed, karvad, küüned, hambad ja nahk (vastavalt: kesā lomā nakhā dantā, taco). Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

nakkhatta täht; taevakeha; tähtede rühm või tähtkuju; tähtede kogumiku (soodne) paigutumine; festival, pidustus. nakkhattayoga [nakkhatta + yoga] taevakehade ühendus.

nakulā (hall) mangust (Herpestes edwardsi); nugist meenutav India, Lõuna-Aasia ja Aafrika väikekiskja.

Nakula majaperemehe isa, kes oli kõige usaldavam/intiimsem (vissāsakāna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

Nakula, majaperemehe ema, kes oli Buddha jüngritest kõige usaldavam/intiimsem (vissāsikāna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

Nālāgiri, Dhanapāla elevandi nimi, kellele Devadatta alkoholi jootis ja Buddhale teepeale vastu saatis, lootes, et elevant Buddha tapab. Buddha aga rahustas elevandi maha ja Devadatta plaan kukkus läbi.

nāma nimi, nimetus; nāmaṁ karoti nime andmine; metafüüsilise terminina rūpa (vorm) vastand. Viie klammerdumiskogumiku (pañcupādānakkhandhā) kontekstis hõlmab lisaks tunnet (vedanā), taju (saññā), moodustisi (saṅkhārā) ja teadvust (viññāṇa): nende viie koondnimetusena kasutatakse terminit nāmarūpa [nāma + rūpa] ehk nimi ja vorm (= materiaalne ja mentaalne); vt pañcupādānakkhandhā. nāmarūpa on sõltuvusliku tekkimise ahela 4.as lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. Suttantas toodud loetelu kohaselt liigituvad nāma alla (1) tunne (vedanā), (2) taju (saññā), (3) tahe (cetana), (4) kontakt (phasso) ja (5) tähelepanu (manasikāra) [Paṭiccasamuppāda] Vibhaṅgasutta SN 12.2. Abhidhamma seisukohast hõlmab nāma 89/121 teadvust (citta = tajuteadvus, teadlikkus objektist).

nāmarūpa [nāma + rūpa] nimi ja vorm ehk materiaalne ja mentaalne; vt nāma; rūpa; pañcupādānakkhandhā.

nama, namo [namati] austus; kummardus. Austust väljendav hüüe; esineb paalikeelsete „Tipiṭaka“ kogu raamatute alguses toodud austusavalduses: namo tassa bhagavato arahato sammāsambuddhassa, mis tähendab: Austus Temale, Ülimale, Arahandile, Õigesti Mõistnule.

namati [nem?] kummardab (alla); paindub, kõverdub (namayati); kaldub, suunab; pöördub.

nāmeti [namati] paindub, pöörab, pöördub (millegi/kellegi poole), kaldub.

ñāṇa [√ñā + aṇa] (jānāti)] teadmine, mõistmine; mille moodustamiseks on vaja taju (saññā). Kolm keskendumises (samādhi) saavutatavat maistületavat teadmist on: (1) eelmiste elude meenutamise teadmine (pubbenivāsānussati-ñāṇa), (2) kõikide olendite kadumise ja ilmnemise teadmine (cutūpapāta-ñāṇa) ja (3) tulva lõppemise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa) Bhayabheravasutta MN 4. Kaheksa teadmist (aṭṭha-ñāṇa), mis on ülima teadmise (abhiññā) sünonüümiks, on (1) läbinägemisel põhinev (insait-)teadmine (vipassanā-ñāṇa), (2) meele-keha saavutuse teadmine (manomayiddhi-ñāṇa), (3) üleloomulike võimete teadmine (iddhi-vidha-ñāṇa), (4) taevase kõrva teadmine (dibbasota-ñāṇa), (5) meele läbistamise teadmine (ceto-pariya-ñāṇa), (6) iseenda eelmiste eksistentside teadmine (pubbe-nivāsānussati-ñāṇa), (7) taevase silma teadmine (dibba-cakkhu-ñāṇa) ja (8) tulvade lõppemise teadmine (āsavakkhaya-ñāṇa) Sāmaññaphalasutta DN 2. Läbinägemise arendamisega saavutab bhikkhu järkjärgult 10 läbinägemisteadmist (vipassanā-ñāṇa), milleks on (1) mõistmispõhine teadmine (sammasa-ñāṇa), (2) ilmnemise ja kadumise teadmine (udayabbaya-ñāṇa), (3) lakkamise teadmine (bhaṅga-ñāṇa), (4) hirmutavuse teadmine (bhaya-ñāṇa), (5) ohu teadmine (ādinava-ñaṇa), (6) olemasolutüdimuse teadmine (nibbidā-ñāṇa), (7) pääsemisigatsuse teadmine (muñcitukamyatā-ñāṇa), (8) pääsemiskavatsuse teadmine (paṭisankhā-ñāṇa), (9) moodustiste erapooletu teadmine (sankhārupekkhā-ñaṇa) ja (10) loomulikkuse/loomupärasuse teadmine (anuloma-ñāṇa). Visuddhimagga loetleb 16 vipassanā teadmist. Vt cha abhiññā. Teadmise vastanditeks on añāṇa [a + ñāṇa] mitteteadmine, mille sünonüümiks on avijjā; vt avijjā. ñāṇacakkhu [ñāṇa-cakkhu] teadmistesilm; vt cakkhu. ñāṇadassana [ñāṇa + dassana] teadmine ja nägemine, st täislik, vahetu olemasolu teadmine ja kõikehõlmav nägemine, insaidil põhinev tõelise olemasolu äratundmine. ñāṇadassanapaṭilābhāya [ñāṇa + dassana + paṭilābhāya] teadmiste ja nägemise saavutamine; vt samādhibhāvanā. ñāṇakaraṇī [ñāṇa + karaṇī] annab teadmise.

nānā [nā + nā] nii ja nii/naa, erinevalt, teisiti; eraldi; erinev, eraldiseisev; erisus.

nānādhātupaṭivedha [nānā + dhātu + paṭivedha] erinevate/selle ja tolle [„selle ja selle“] elementide läbistav nägemine, mis ilmneb maailmas koos Tathaagata ilmnemisega Anuttariyasutta AN 6.8.

Nandā Buddha naisjärgija, parim džhaanija (jhāyīna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Nanda kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim võimete uste valvamises (indriyesu guttadvārāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Nandaka kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim bhikkhunitele nõuandmises (bhikkhun-ovādakāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

nandanā rõõmustamine; vt nandi.

nandhi rihm, nahariba = nadhi.

nandi, nandī 1. nauding, rõõm, rahuolu; vt nandanā. 2. trumm (muusikariist); vt nandhi, nadhi.

nara mees. naranarī [nara + nārī] mees [ja] naine.

Nārada üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

nārī naine. naranarī [nara + nārī] mees [ja] naine.

nata kõver; kaldu; (poole) pööratud, painutatud.

ñāti sugulane; (sugulus)suhe. ñātiparivatta [ñāti + parivatta] sugulaste ring. ñātisaṅgha [ñāti + saṅgha] sugulaste sangha = sugukond, suguselt, suguvõsa.

natthi [na+atthi] see ei ole, seal pole; millegi puudumine.

natthitā mitteolemasolu, olematus; puudumine (= nihilism).

ñatti ettepanek, deklaratsioon, teadaanne; nt saṅgha ametlikuks toiminguks, mille tavapäraseks vormeliks on „suṇātu me bhante sangho“ ehk „kuulgu mind, bhante, sangha“.

nava 1. (number) üheksa. navangabuddhasāsana [nava + anga + buddha + sāsana] üheksaosaline Buddha õpetus. 2. uus, värske; puutumatu; hiljuti omandatud või harjutatud (pubba ja purāṇa vastand). 3. noor, kogenematu, äsja alustanud, algaja, noviits.

navanīta värske või; üks viiest ravimist; vt bhesajja.

navasīvathikābhāvanā [nava + sīvathikā + bhāvanā] üheksa surnuaia arendamist; surnuaias üheksa erineva lagunemisastmega laipade vaatlemise teel keha ebapuhtuse mõistmise arendamine.

naya [nayati] „juhtimine“, viis, kuidas juhtida/tegutseda/liikuda; meetod; tõlgendus, järeldus; (grammatikas) tähendus. nayādi [naya + ādi] omab konteksti jätkamise või täiendamise funktsiooni, nt: ti ādinā nayena seega, sarnaselt, jne. nayena viisil, nagu, vastavalt. purimanaya [purima + naya] nagu enne. dunnaya [du + naya] vale põhimõte/meetod/otsus/järeldus.

ñāya üldine või universaalne reegel; õige või sobiv viis/meetod/süsteem/käitumine; sobivus.

nekkhamma maisest (asjadest, väärtustest jms) loobumine; maisest elust lahkumine; kõikide maiste, tajukogemuste ja soovide vastand, vabanemine eesmärgi saavutamiseks kõikidest maisetest sõltuvustest või kitsendustest lahtiütlemine; maise tagasilükkamine.

nekkhammādhimutta [nekkhamma + adhimutta] maisest loobumisele pühendumus = arahandi iseloomustus Soṇasutta AN 6.55.

nekkhammapāramī [nekkhamma + pāramī] loobumistäius; vt dasa pāramī (kümme täiust).

nekkhammasaṅkappa [nekkhamma + saṅkappa] loobunud mõtlemine, üks kolmest oskuslikust mõtlemisest; vt saṅkappa.

nemittika [nimitta] astroloog, ennustaja; see, kes teeb vihjeid (kasu saamiseks).

nemittikatā [nimitta + kammaṁ] „märgi tegemine“ ehk märkide järgi prognoosimine; kaudne vihjamine (mingi märgi abil, nt silmade või käe liigutusega) (kasu saamiseks); vt ājīvapārisuddhisīla.

nesajjika [nisajja + ka] „isumist puudutav“ ehk istumisasendis viibimine, ilma kordagi pikali heitmata; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

Nettippakaraṇa-pāḷi Selgitusjuhend (paali keeles). Viimasel Birmas peetud Sanghakogu otsusega Suttakorvi (Suttapiṭaka) lisatud juhend kanooniliste tekstide analüüsimiseks ja tõlgendamiseks.

nevasaññānāsaññāyatana [neva + saññā + nā + saññā + āyatana] ei taju ega mittetaju vald ehk tasand (bhūmi), nelja vormideta tasandi viimane tasand, kus deevade elueaks on 84 000 ajastut (kappa) Dhammasaṅgaṇī lk 55 jj, Vibhanga lk 183, 245 jt; vt bhūmi, arūpabhūmi; cattaro arūpajhāna.

nhātaka [√nhā + ta + ka] „kes on vannitatud/kümmelnud“, puhastunu; brahmanistlik pühitsusrituaal.

nhāru, nahāru kõõlus; üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

ni-, nis-, (nir-) eesliide; iseloomustab tegevuse suunda, nagu (a) allapoole liikumist (vastandina abhi- ja ud-), nt nidhā [ni + dhā] maha pandud, nikkhip [ni + khip] maha visatud, nici [ni + ci] üles kuhjatud; (b) eesmärgile suunatust (edasi, suunas, poole), nt nimant [ni + mant] rääkima (kellelegi), niratta [ni + ratta] kiindunud (kellessegi/millessegi), niyuj [ni + yuj] osutama (kuhugi); (c) ülespoole või tagasi suunatud liikumist, nt nivatt [ni + vatt] tagasi pöörama. Eesliide nis- tähendab välja, eemale või vastu liikumist, nt nikkhamati [nis + khamati] väljub (kusagilt) mille vastandiks on pavisati (siseneb), nisddhamati [nis + dhamati] (viskab välja/eemale); nirodha [ni + rodha] lakkamine.  

nibbāna [nī + √vā + ana (= vana = taṇhā piltl. väljend)] nibbaana, vaibumine; = dukkha põhjuseks oleva iha (taṇhā) täielikku puudumist ilma selle taastumise võimaluseta, mis ongi Buddha õpetatud aarija dhamma teostamise lõppeesmärk ja summum bonum. Absoluutne iha lakkamine kõigi ja kõige suhtes saavutatakse aarija kaheksaosalise tee teostamise kaudu Dhammacakkappavattana sutta SN 56.11. See on „olemasolu, kus ei ole maad, ei ole vett, ei ole tuld, ei ole tuult, ei ole lõputu ruumi valda, ei ole lõputu teadvuse valda, ei ole mittemillegi valda, ei ole ei taju ega mittetaju valda; ei ole ka seda maailma, ei ole selle taga olevat maailma, ei ole kuud ega päikest, ... ei ole tulemist, ei ole minemist, ei ole jätkumist, ei ole lakkamist, ei ole uut sündi, ei vähimatki tuge, vähimatki liikumist, vähimatki objekti — see on dukkha lõppemine.” – Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbāna 1] Ud 8.1 Nibbaana teostanu on lõplikult virgunu, sansaara (saṁsāra) ületanud vaibunu (nibbāna), kelleks on (1) üksimõistnu (pacceka-buddha), (2) õigestimõistnu (sammā-sam-buddha) ja (3) kuulmise kaudu virgunud järgija/õpilane (sāvaka-bodhi). parinibbāna [pari + nibbāna] lõplik vaibumine. nibbānadhātu [nibbāna + dhātu] nibbaana element, mis võib olla jäägiga (saupādisesa) ehk olemasoluga seotud, või jäägita (anupādisesa), mis esineb arahandil viie koostisosa lakkamise järel, st pärast tema surma ehk lõplikku vaibumist (parinibbāna) Pāsādikasutta DN 29.

nibbāti [ni + vā + a] jahtub; kiretustub.

nibbatti [nis + vatti] kehalist laadi uus olemasolu; (teadvuse poolt) loodu; uus sünd.

nibbāyati [ni + vā + ya] jahtunud; kustunud (tuli); lakanud olemast.

nibbedhaka  [nis + vedha] terav, läbitungiv, torkav; augustamine.

nibbidā [nibbindati] (olemasolu)tüdimus, pettumus; väsimus; vastumeelsus (maise elu ja olemasolu suhtes), tülgastus, ükskõiksus; nibbaana saavutamise tingimus. Sageli esineb koos kiindumatuse (virajjati) ja vabanemisega (vimuccati) Tiṇakaṭṭhasutta SN 15.1. Tavapärane vormel tee (magga) ja vaibumise (nibbaana) kirjeldamiseks on järgmine: (1) olemasolutüdimus (nibbidā) → (2) kiretus (virāgā) → (3) lakkamine (nirodha) → (4) vaigistumine/rahulikkus (upasama) → (5) ülimad teadmised (abhiññā) → (6) virgumine (sambodha) → (7) vaibumine (nibbāna) Simsapāsutta [Sīsapāvanasutta] SN 56.31.

nibbidāñāṇa [nibbidā + ñāṇa] olemasolutüdimuse teadmine, vt ñāṇa.

nibbindati [ni + vid + ṁ-a] olemasolust tüdinud/ küllastunud.

nibbuta [nibbāti] põlemise lakkamine/kustumine; jahenemine, jahtunumine; kirest või kire tulest/lõõmast vabanemise sünonüüm, mis tähendab surma ilma uue sünnita.

nīca madal (hõim, kast); alandlik; lühike. nīcamano [nīca + mano] alandliku meelega nīcakula [nīca + kula] madal hõim/kast; madala sotsiaalse staatuse või sünnipositsiooniga.

nicca  [ni (allapoole; edasi ja edasi)] püsiv, kestev, alaline, igavene; muutumatu; konstantne, pidev, stabiilne, lakkamatu; regulaarne. niccaṁ alati. niccatā  [nicca + tā] (n) järjepidev, lakkamatult korduv. aniccānupassanā [anicca + anupassanā] püsituse vaatlemine. Nibbaana (nibbāna) üks paljudest sünonüümidest. Vt: anicca (püsitus).

nidāna [ni „allapoole/sisse laskuv“ + da „siduma“] (k) põhjus, alus; määrav või põhjustav tegur; ajend. dukkhanidāna [dukkha + nidāna] dukkha ehk kannatuse põhjus.

niddā magama; unisus.

niddara [nis/nir + dara] vaba hirmust/ängist.

Niddesa-pāḷi Kirjeldus (paali keeles), Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) 11. raamat; sisaldab Suuremat kirjeldust (Mahāniddesa-pāḷi), mis on neljanda osa kommentaar ja Väiksemat kirjeldust (Cūḷaniddesa-pāḷi), mis on viienda osa (vagga) ja esimesest osast pärit Khaggavisāṇasutta kommentaar.

niddhamati [nis + dham + a] puhub ära/eemale, puhastab; viskab välja, eemaldab.

nigacchati [ni + gacchati] teeb/läheb läbi, läbib; tuleb, tekib; siseneb.

Nigaṇṭha Nāṭaputta, Nāthaputta üks kuuest Vana India tuntumast ususekti juhist, kes praktiseeris kõrgemat vägivallatust (= jainism). Niganthā sekti juhina otsis ta vabanemist äärmuslikust askeesist ja enese ohjamisest ning keeldus mistahes elusolendite tapmisest Isigilisutta MN 116, Brahma-jālasutta DN 1, Sāmaññaphalasutta DN 2.

niggaha [ni + gaha] tagasihoidmine, kontroll, vaoshoitus; süüdistamine. dunniggaha [du + niggaha] raske tagasi hoida/kontrollida; vt niggaṇhāti.

niggaṇhāti [ni + gaṇhāti] hoiab tagasi, piirab; noomib; vt paggaṇhāti.

nijjhāna [ni + jhāna] mõistmine, tajumus, taipamus, arusaamine; mõnulemine (= nijjhāpana), rõõmustamine. nijjhānakkhanti [nijjhāna + khanti] mõistmine ja nõustumine.

nijjhāyati [ni + jhāyati] (džhaanas keskendudes) mõtisklema, kaalutlema, (hoolikalt) uurima, mõtlema; vihastama. sunijjhāyati [su + nijjhāyati] hea/õige kaalutlus.

nikanti [ni + kamati] ihalus, igatsus; kiindumus.

nikati pettus, petmine; valelikkus.

nikāya [ni + kāya] kogu, kogumik, kollektsioon. Tipitaka viis kogu on: „Pikkade kogu“ (Dīgha-nikāya), „Keskmiste kogu“ (Majjhima-nikāya), „Rühmade kogu“ (Saṁyutta-nikāya), „Jaotuste kogu“ (Anguttara-nikāya) ja „Lühikeste kogu“ (Khuddaka-nikāya). devanikāya [deva + nikāya] deevade kogunemine. sattanikāya [satta + nikāya] olendkond; elusolendite kogu/klass (= āgama).

nikkamadhātu [nikkama + dhātu] vastupidavuselement; vt dhātū.

nikkhamati [nis + kam + a] väljub; vt ka pavisati (siseneb).

nīla tume värv, nagu tumesinine, sinakasroheline, sinakas-must-roheline, violett, tumelilla. nīlauppala [nīla + uppala] (tume)sinine lootos. nīla on üldmõiste, mis tähendab värvitud-musta millele vastandub värvitud-valge (=pīta kollane), mis üheskoos (nīla-pīta) vastanduvad puhastele värvidele, milleks on punane ja valge. Kasina praktika neli värvikasinat on violetne (nīla), kollane (pīta), punane (lohita) ja valge (odata); vt kasiṇa

nīlakasiṇa [nīla + kasiṇa] sinine kasina; vt kasiṇa.

nimitta 1. (tunnus-)märk, mille järgi kedagi või midagi ära tuntakse või määratletakse; 2. enne, oomen, ettekuulutus. 3. väline ilmnemine, nähtuv fenomen. 4. (ees-)märk, siht. 5. suguorgan (soo märk). 6. alus, põhjus, tingimus. 7. džhaanas harjutatavale objektile (nt kasiṇa või ānāpānasati) keskendumise tulemusena ilmnev meelesisene, mentaalne peegeldus või kujutis/kujund. Buddha eristas kahte keskendusmärki ehk -kujundit (samādhi-nimitta), milleks on (1) uggahanimitta [uggaha + nimitta] omandatud kujund ja (2) paṭibhāganimitta [paṭibhāga + nimitta] samane kujund. Buddhaghosa kirjutatud Visuddhimagga (5 saj m.a.j) ja Anuruddha kirjutatud Abhidhammatthasaṅgaha (8-12 saj m.a.j) nimitta jaotusse on lisatud nende kahe ette parikammanimitta [parikamma + nimitta] ettevalmistav kujund (parikamma-nimitta). animitta [a + nimitta] märgitu.

nimmāna [nimmināti] 1. üleloomuliku võime/väe abil ehk issanda loodud/põhjustatud = issaranhetu; vt issara. 2. loomine, ehitamine, vormimine; mõõtmine; tootmine. 3. [nis + māna] mitte-uhke, vaba uhkusest, uhkuseta.

Nimmānarati [nimmināti + rati] loomist armastavate deevade klass; viies õnnelik taevane vald, kus elavad iseenda loomingust rõõmu tundvad Nimmānaratī deevad, kel on võime luua ükskõik milline soovitud objekt Vibh 18.6. Nimmānarati deevade kuningaks (devarājā) on Sunimmita Kevaṭṭasutta DN 11. 800 aastat inimeste maailmas võrdub ühe ööpäevaga nimmināti vallas ja seal elavate deevade elueaks on 8000 nimmināti aastat (= 576 000 000 inimeste maailma aastat) Vitthatūposathasutta AN 8.42, Visākhāsutta AN 8.43, Bojjha-utta AN 8.45 ja mitmed Uposatha Vagga’s sisalduvad suttad.

nimmināti [nis + mināti] loob, vormib (üleloomuliku võime/väe abil); vt nimmāna.

nindā [nindati] süüdistus, laitus, etteheide, kriitika. + pasaṁsā laitus ja kiitus. Vtk aṭṭha lokadhammā.

nindati [nind + a] süüdistab, laidab, kritiseerib, heidab ette.

nipāta [ni + pāta] kukkumine, langus, alanemine; kahanev osa; paigutuma; (raamatu) jagu.

nipāteti [ni + patati] paneb kukkuma (peale), madaldab, paneb pikali, langetab, laskub; viskab maha, kinnitab/lööb (hambad) sisse; viskab, paneb ette. nipātita kõlvatu kuri õelus (Mārā).

nippesana tagarääkimine; vt ājīva-pārisuddhi-sīla.

nippesika žonglöör, trikitaja.

nippesikatā 1. žongleerimine, trikitamine. 2. tagarääkimine (kommentaariumite kohaselt enda kiitmine ja teiste halvustamine).

nipuṇa nutikas, terane; osav; kaval; peen.

Nirabbuda Niraaja vald/piirkond; vt Niraya.

nirādīnava [nis + ādīnava] mitteohustatud.

nirāmisā nirāmisatara vimokkha mittelihalisest [veelgi] mittelihalisem vabanemine; vt vimutti, vimokkha.

nirāmisa vimokkha mittelihalik vabanemine; vt vimutti, vimokkha.

Niraya [nis + aya] „langusse/hävingusse minema“, Niraaja, peatumatute kannatuste hävinguline vald (apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ), mida hilisema päritoluga Sünniloos toodu kohaselt valvavad Kāḷa (must) ja Upakāḷa (mustjas) Mahānāradakassapa­jātaka Ja 545. Niraaja on neljast Apaaja tasandist (apāya-bhūmi) esimene; vt bhūmi. Kümme nirajat ehk niraaja valda/piirkonda? on (1) Abbuda niraaja, (2) Nirabbuda niraaja, (3) Ababa niraaja, (4) Aṭaṭa niraaja, (5) Ahaha [häda] niraaja, (6) Kumuda [valge vesiroosi] niraaja, (7) Sogandhika [valge lootose] niraajas, (8) Uppalaka [lootose sarnane] niraaja, (9) Puṇḍarīka [valge lootose] niraajas ja (10) Paduma [punase/roosa lootose] niraaja – Kokālikasutta AN 10.89.

nirodha [ni + rodha] lakkamine. nirodhadhamma [nirodha + dhamma] lakkamise dhamma (õpetus/objekt/olemus).

nirodhasaññā [nirodha + saññā] lakkamistaju, üks 20.st tajust; vt saññā.

nirutti üks Vedānga’dest; vt chaḷanga; väljend; sõnavorm; kõneviis, häädus; alternatiivne terminoloogia, grammatiline analüüs, etümoloogiline tõlgendus; murdeline kõneviis.

niruttipaṭisambhidā [nirutti + paṭisambhidā] tähenduse/sisu analüüs, kolmas neljast analüüsi meetodist; vt paṭisambhidā.

nisabha [isi = ājānīya] „härg inimeste seas“, st prints või printsess; juht; paali keeles tähistab parimate omadustega inimest või inimeste gruppi; üks paljudest Buddha epiteetidest.

nisajja [nisīdati] istunud. nisajjā istumine; iste; istudes.

nisīdana [nisīdati] istumine; istumisalus; nisīdanapaccattharaṇa [nisīdana + paccattharaṇa] (bhikkhu) isumismatt.

nisīdati [ni + sīdati (sad + a)] istub (maha/matile); on istunud.

nissajjati [nis + sajjati] loobub; lükkab tagasi; hülgab; ütleb lahti.

nissaya [ni + si + ya] tugi, millest keegi/miski sõltub või millele toetub; varjupaik, ulualune; sõltuvus; tuginemine; vajalik tarvik; juhendajast (upajjhāya või ācariya) sõltuvus. nissayakamma [nissaya + kamma] toetav tegu/tegevus. nissayasampanna [nissaya + sampanna] toetavad teostamist usust (saddha), häbist (hiri), [kõlbetu] kartmatusest (ottappa), energiast (vīriya) ja tarkusest (pañña), rajatud bhikkhu praktika järgimine on teatud moodustunud asjade suhtes (1) taluv (saṅkhāyekaṁ paṭisevati) ja (2) kannatlik (adhivāseti) ning oskamatute dhammade suhtes (2) hoiduv (parivajjeti) ja (4) eemaldav (vinodeti) Nissayasutta AN 9.2. Neli bikkhule vajalikku tarvikut ehk tuge (cattāro nissaye) on (1) almustoit (piṇḍiyālopa-bhojanaṁ), (2) rüü (millelt on tolm ja mustus maha raputatud ehk mis on võetud äravisatud riiete hulgast; kuulub dhutanga praktika juurde) (paṁsukūla-cīvaraṁ), (3) puujuur eluasemeks (rukkhamūla-senāsanaṁ) ja (4) (kari)looma (fermenteeritud) uriin rohuks (pūtimutta-bhesajjaṁ) Vinaya, Mahāvagga, Mahākhandhaka Kd 1.

nissayati [ni + si + ya (nissaya)] toetub, põhineb; sõltub; usaldab; vt nissaya.

nissita [ni + si (nissayati)] toetunud, põhinenud, sõltunud; usaldanud; vt nissaya.

nīta juhatanud, juhendatud, kindlaks tehtud, järeldatud.

niṭṭha [ni + ṭhā] sõltuvus; toetus; alus. aniṭṭha [a + niṭṭha] mittesõltuv, mittetoetav, aluseta; vt niṭṭhā.

niṭṭhā sõltuvus; toetus, alus; lõpp(punkt), kulminatsioon; surm; objekt; eesmärk; otsus; järeldus. niṭṭhaṁ gacchati lõppu/sõltumatusse jõudma.

nīvaraṇa [nivāreti] takistus; vt pañca nīvaraṇāni (viis takistust); āvaraṇa (kammits) ja papañca (tõke) sün.

nivāraṇa [nivāreti] (eemale) tõrjumine, tagasihoidmine; ennetamine; vältimine; keeldumine.

nīvaraṇappahāna [nīvaraṇa + pahāna] viie takistuse eemaldamine; vt nīvaraṇa (takistus).

nivāreti [ni + var + e] hoiab eemale/tagasi/kinni; takistab; tõkestab.

nivāsa [nivasati] elama; asuma, peatuma; elu- või puhkekoht, kodu; olemasolutasand.

nivasati [ni + vasati] elab; asub, peatub; elukoht.

nivesa sisenemine, asumine (sisse või peale); paigutumine; maja, kodu.

niyama [ni+yaṁ] 1. (enese)ohjamine, piiramine, treenimine. 2. Kindel, täpne, piiritletud. 3. Loodusseadus, loomulik/kosmiline kord. Aṭṭhasālinī, Sumaṅgalavilāsinī (Dīghanikāya Aṭṭhakathā), Abhidhammavatara jt tekstid toovad ära viis loomulikku seaduspära (pañcaniyāma) milleks on : (1) aastaaegadeseaduspära (utu-niyāma), (2) seemneseaduspära (bīja-niyāma), (3) teoseaduspära (kamma-niyāma), (4) teadvuseseaduspära (citta-niyāma), (5) dhammaseaduspära (dhamma-niyāma) Aṭṭhasālinī, lk 360–362; Sumaṅgalavilāsinī, DA.II.432, DhsA.272-274; Abhidhammavatara lk 54.

niyāma tee (lõppu või eesmärgile); muutumatu reegel/tava, seaduspära; konkreetne või kindlaksmääratud viis, laad või meetod; kindel või vältimatu tulemus; tasand.

niyata [ni + yaṁ] piiratud, seotud; vaoshoitud; distsiplineeritud; kindel (tuleviku suhtes); määratud, fikseeritud (selle tagajärgede läbi); piiratud; väljakujunenud, kindel; paratamatu; vajalik.

niyati [ni + yaṁ] (kindlaks) on kindlaks määranud, vältimatu, paratamatu; hukatus; fikseeritud (mingi tagajärjega = saatus = teo vili). niyativāda [niyati + vāda] paratamatuseõpetus (= fatalism); vt Makkhali Gosāla.

no 1. rõhutav abisõna (partikkel) (= nu; na): tõepoolest, tõesti, nüüd. 2. negatiivne/vastanduv abisõna: ei, ega, kindlasti mitte, tõepoolest mitte, nt: no hi etaṁ „tõepoolest mitte“, „ei tõepoolest“, no ca kho „aga kindlasti mitte“, no na „üldse mitte“.

nuda väljasaatmine, väljaheitmine, laialisaatmine; tamanuda [tama + nuda] pimeduse hajutaja.

O

odahati [ava + dah + a] paneb/asetab maha pikali/peale; heidab pikali; rakendab; suunab.

odana keedetud (piima)riis; üks viiest bhikkhu põhitoidust; vt pañca bhojanāni.

odātakasiṇa [odata + kasiṇa] valge kasina; vt kasiṇa.

ogha (m) kiire veevool (kosk, mäestikuoja), valang; sansaarale (saṁsāra) omaste nähtuste valang, üleujutus, uputus; identne tulvadega, vt āsava. Neli üleujutust on: (1) naudingu, (2) olemasolu, (3) vaate ja (4) mitteteadmise üleujutus (kāmogha, bhavogha, diṭṭhogha, avijjogha) Oghasutta SN 45.171, Oghapañhāsutta SN 38.11, mis vastavad neljasele tulvade jaotusele; vt āsava.

ohita [odahati] maha/hoiule/eemale/sisse pandud või võetud; kergenenud. ohitabhāro [ohita + bhāro] koorma maha pannu = arahaṁ. ohitasota [ohita + sota] „sisse pannud kõrva“ = kuulab (tähelepanelikult/tahtlikult/pealt).

ohitabhāro [ohita + bhāra] koormast vabanenud; see, kes on koorma maha pannud; Buddha ja arahandi üks paljudest epiteetidest.

oka 1: (m) [√uc (>ok) + (y)a mugavus] kodu; elukoht. 2. [√ud + aka] vesi.

okāsa, avakāsa [ava (> o) + √kās + a] nähtav; ilmnemine, ilmumine; (nähtav/avatud) ruum (kui geomeetriline termin); välimus, väljanägemine; atmosfäär, õhk; koht, piirkond; juhtum, juhus; võimalus; võimalikkus. anavakāsa [an + avakāsa] ilma võimaluseta = võimatu. okāsaṁ yācati luba küsima ja okāsaṁ karoti andma luba, lubama. anokāsabhūta [an + okāsa + bhūta] ei anna võimalust. okāsaloka [okāsa + loka] nähtav maailm (= manussaloka).

okkamati [ava (> o) + kamati (√kam + a + ti)] liigub alla; astub/tuleb/käib lähedale; langeb (eksimusse), laskub, kukub; siseneb (emakasse) = sünnitab; ilmneb (nähtavale). okkamaniyā dhammā allakäigu dhamma.

okoṭimaka [ava (> o) + √kuṭ + i + mant + ka] „ülemine osa on langetatud“ (pea on alla/kokku surutud, moondunud kehaga) = küürakas; deformeerunud kehaga.

oḷārika [(uḷāra) ud (> oḷ) + √ar (> ār) + a + ika] jäme(dakoeline), tahke, aineline; nähtav. sukhuma vastand.

oligalla, oḷigalla (küla lähedal/piiril asuv) reoveereservuaar = vandanikā.

omaka [oma + ka] alam (positsioon); puudulik; väikse(i)m.

omāna vt avamāna.

opanayika  [upa + nī (upaneti)] juhib; edasiviiv = dhamma omadus, viib õige dhamma kuulmisest kuni arahantsuse saavutamiseni ja nibbaana teostumiseni välja Mahāparinibbānasutta DN 16, Uposathasutta AN 3.70.

opapātika [upapatti] ilma nähtava põhjuseta ehk vanemateta tekkimine või pärinemine, iseeneslik olemasollu ilmnemine. opapātikā yoni spontaanse päritoluga; vt cataro yoni.

ora [ava] all(pool), alumine; see/too kallas; kalda lähedal; sealpool olemasolu.

orabbhika [urabbha] oinatapja = lihunik; vt urabbha.

oraṁ enne; sees; sellel küljel/kaldal; vähem (kui); vt ora.

orambhāgiya [ora + bhāgiyāni (bhāga + iya)] olema osa madalamast; st kuulub madalamasse ehk naudingute (kāma) valda; vt uddhambhāgiya.

orambhāgiyasaṁyojana [orambhāgiya + saṁyojana] madalam köidik; vt saṁyojana.

osāna [osāpeti] peatumine, lakkamine, lõpp; järeldus.

osāpeti [ava + sā?] lõpetama, lahendama, maha panema, parandama, otsustama.

ottappa [ud + √tapp + a] kartus (kõlbetu teo tuleviku viljade suhtes); esineb sageli koos häbiga (hirī).

oṭṭha 1. kaamel. 2 huul; adhar-oṭṭha alahuul, uttar-oṭṭha ülahuul; anuma äär.

ovāda manitsus; juhis, nõuanne. anovādakara [an + ovāda + kara] see, keda nõuga ei saa aidata. ovādaṁ deti nõu andma.

ovādapāṭimokkha [ovāda + pāṭimokkha] vt paatimokkha.

ovādūpasaṅkamana [ovāda + upasaṅkamana] nõuandev pöördumine.

P

pa edasiliikumist tähistav eesliide. 1. Ette, poole, välja; nt: papatati [pa + patati (kukkuma)] ette või maha kukkuma; paneti [pa + neti] edasi viima, välja tooma, lisama; pagaṇhāti [pa + gaṇhāti (võtab, haarab, püüab, omab)] toob esile; pagaṇhāti [pa + gaṇhāti] peab vastu; patharati [pa + tharati] levib poole; padhāvati [pa + dhāvati (jookseb, tormab)] jookseb välja; pabajati [pa + bajati] läheb edasi; pasāreti [pa + sāreti (meenutab; juhib; paneb kaasa liikuma)] sirutab välja; jne. 2. rõhutav, tavapärasest enamale viitav (üles, välja): pakopeti [pa + kopeti (agiteerib; häirib; provotseerib)] ärritub; pachindati [pa + chindati] ära/maha lõikama; pabhañjati [pa + bhañjati (murrab, hävitab)] lõhub ära; pachindati [pa + chindati] kuhjab üles/ette; pabhāti [pa + bhāti] särab/kiirgab välja; pabala [pa + bala] väga tugev. 3. edasi; nt: paṭṭhāya alates... edasi; pavattati [pa + vattati] edasi liikuma; paputta [pa + putta] järgmine (teine) poeg või pojapoeg. 4. ees, enne; nt: padvāra [pa + dvāra] enne ust.

pabbaja 1. = pabbajati. 2. pilliroo liik.

pabbajati [pa + √vaj + a] „see, kes läheb välja“ ehk hülgab maise (= pabbajjā), see, kes lahkub koduelust kodutu ellu ja valib kollase rüü, loobub ilmalikust maailmast, saab Gotama Buddha järgijaks ning asub kodutu askeedina virgumisteed teostama („gotamassa bhagavato, sāsane pabbajiṁ ahaṁ“ Naḷāgārikattheraapadāna Tha Ap 347); vt anagāra.

pabbajita [pa + vaj + a + ti (pabbajati)] „see, kes läheb välja“ ehk maisehüljanu; kodu ja ilmaliku elu hüljanu; esineb tekstides enamasti majaperemehe (gihi) vastandina. Maisehüljanu lahkub koduelust kodutu ellu ja valib kollase rüü, loobub ilmalikust maailmast, saab Gotama Buddha järgijaks ehk noormungaks või noornunnaks ning asub kodutu askeedina Buddha õpetatud aarija teed teostama.

pabbata mägi, mäeahelik, küngas, kivi.

pabhaṅga [pa + bhañj rabe, habras, kergesti/kiiresti hävinev/riknev/hukkuv; vt ka pabhaṅgu.

pabhaṅgu, pabhaṅguṇa, pabhaṅgura [pa + bhañj/bhanj] rabe, habras, kergesti/kiiresti hävinev/riknev/hukkuv.

pabhassara [bhās] väga ere (valgus/kiirgus); särav; hiilgav.

pabhāveti [pa + bhū + e] suureneb; suurendab; läbinud.

pabhāvita [pabhāveti] (minevikus) suurenenud, läbinud/läbiimbunud (lõhn vms); edenenud.

paccakkosati [paṭi+ ā + kus + a] noomib/kirub vastu.

paccanīka, paccanīya [vt paccatthika] vastu(pidine), ebasoodne (vaenlane, vastane); vastanduv; negatiivne.

paccatta [paṭi + attan] eraldine, eraldi olev, individuaalne. paccattaṁ eraldi, individuaalselt. paccattaṁ veditabbo viññūhī iga tark peab ise mõistma, dhamma iseloomustus, mille kohaselt saavutatakse peab iga tark saavutama ise dhamma vahetu mõistmise/taipamuse.

paccavekkhana  [paṭi + avekkhana] vaatama, vaatlema, kaalutlema, tähelepanu pöörama, mõtisklema, peegeldama, üle vaatama.

paccaya [paṭi + i] (peamine) põhjus, motiiv; tarvik; vahend; toetus, tugi. Bhikkhu neli tarvikut (= tarvikute komplekt) on rüü (cīvara), almusnõu (piṇḍapāta), eluase (senāsana) ning ravimid ja meditsiinilised tarvikud haiguse puhuks (gilāna-paccaya-bhesajja-parikkhāra) Sāmaññaphalasutta DN 2, Vin Senāsanakkhandhaka Kd 16 jt.

paccayasannissitasīla [paccaya + sannissita + sīla] hädavajaliku kasutamise kõlblus; mis tähendab 8 asja (rüü, almusnõu, elukoht, ravimid, vöö, habemeajamisenuga, nõel ja veefilter) kasutamist; vt sīla.

pacceka [paṭi + eka] igaüks, üksinda, eraldi(seisev), erinev, ühele kuuluv.

paccekabuddha [pacceka (paṭi + eka) + buddha] üksimõistnu; arahant, kes on saavutanud täiusliku mõistmise iseseisvalt, ilma teistelt dhammat kuulmata; vt Buddha.

paccekasambuddha [pacceka + saṁ + buddha] üksimõistnu; vt paccekabuddha. Arahant, kes on mõistnud nibbānat, ilma et oleks Buddha õpetust teistelt kuulnud. Ta mõistab nelja aarija tõde individuaalselt, ise (paṭi + eka, vt pacceka), sõltumata ühestki õpetajast, oma jõupingutustega. Tal ei ole aga võimet teistele tõhusalt dhammat kuulutada ning seetõttu ei saa temast „jumalate ja inimeste õpetajat“, Õigestimõistnut (sammā-sambuddha).

pacceti [paṭi+ i + a] tuleb; mõistab; langeb tagasi.

pacchā pärast(poole), peale (lõunat); taga, ahtri pära, tagaosa; lääne suund. pacchābhattika [pacchā + ābhattika] see, kes võtab sööki (vastu/sööb) pärast lõunat.

pacchā taga, tagumine, pärast, pärastpoole, peale, hiljem, tagumine; läände.

pacchato [paccha] tagant; taga; peale.

pacchima (ilmakaar) lääs; pacchimā disā läänesuund; vt disā.

paccupaṭṭhāna [paṭi + upa + sthā] (taas)ilmnemine; (nähtuse) tulemine; toimumine.

paccuppanna [paṭi + uppajjati] (just praegu) ilmnev/olemasolev, olevik; esineb sageli koos mineviku (atīta) ja tulevikuga (anāgata).

pacināti [pa + ci + nā] korjab (üles), kitkub; kogub, kuhjab; (meeles) välja valima, eristama; realiseerima, ära tundma või teada saama.

pacīyati üles kuhjama, suurendama, koguma; vastand: khīyati.

pācittiya [prāk + citta + ika] mõtte suunamise loomus, nõuab ülestunnistamist ja heastamist/lepitust/lunastust. „Vinajakorvi“ esimese raamatu „Väljaarvamine (paali)“

Pācittiya-pāḷi Heastamine (paali keeles), Vinaja esimesse ossa kuuluv tekstikogu, mis käsitleb väiksemaid eksimusi ja nende heastamist.

pada jalg; samm; ütlus, sõna, salmirida; positsioon; (asu)paik, koht; olek; põhjus, ajend.

padaṭṭhāna vahetu põhjus/sündmus.

padhāna [pa + dhā] pingutus; peamine, tähtsaim. Pingutuse sutta kohaselt tähendab õige pingutus seda, et bhikkhu (1) ohjab ja valvab meeli; (2) loobub ebameeldivast ja meeldivast ning hajutab ja hävitab mitteoskuslikud mõtted ning meeleseisundid; (3) arendab seitset virgumisosa; ning (4) säilitab ebapuhtuse arendamise teel esilekerkinud keskendusmärgid Padhānasutta AN 4.13; vt cattāro sammāpadhānā (neli õiget pingutust); pañcime asamayā padhānāya (viis mitteõigeaegset pingutust). Neli pingutust kuuluvad 37 virgumisele juhtiva dhamma dhamma hulka; vt bodhipakkhiyadhamma.

padīpeyya vt padīpiya.

padīpiya, padīpeyya [padīpa+(i) ya] see, mis on ühendatud valgustamisega, valgusti, lamp (või selle tarvik), üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest/daanast, Niddesa, Nd2 lk 523.

pādukā king, sandaal, jalats.

paduma (punane/roosa) lootos. Niraaja vald/piirkond; vt niraya.

paduma lootos. Tekstides esinevad nii punane/roosa lootos (ratta-paduma) ja valge lootos (seta-paduma). Seitse lootose liiki on loetletud kui uppala (sinine, punane ja valge), paduma (punane ja valge), kumuda (valge) ja kallahāra; vt kamala ja kuvalaya. Vt ka ambuja; aravinda; kamala; kumuda; kuvalaya; pokkhara; puṇḍarīka; saroruha; satapatta; sogandhika; uppala. padumapuppha [paduma + puppha] lootosõis. padumasara [paduma + sara] lootose tiik. Ühe niraaja valla/piirkonna nimi Kokālikasutta AN 10.89; vt niraya.

Paduma üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

Padumuttara üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

paggāha [paggaṇhāti] pingutus; energia; pürgimus; poolehoid, eestkoste; ülal pidama/hoidma.

paggaṇhāti [pa + gah + ṇhā] peab vastu; võtab; toetab, soosib; pürgib, pingutab (millegi poole).

pahana, pahāna, pahāṇa [pa + hā] eemaldumine, lahkumine; alla andma; loobumine, hülgamine; vältimine; tagasilükkamine; vt pajahati.

pahāṇasaññā [pahāṇa + saññā] loobumistaju, üks 20.st tajust; vt saññā.

pahāya [pajahati] loobunud; hüljanud; maha jätnud.

pāhuṇeyya  [pāhuna] külalislahkust väärt; vt ka āhuneyya.

pahūta [pa + bhū] piisav; rohke, külluslik; palju; avar. pahūtajivha [pahūta + jivha] suurekeelne. pahūtapañña [pahūta + pañña] rohke (=suure) tarkusega.

pahīyati [pa + hā + ī + ya] hääbub, kaob, haihtub; hülgab.

pajā järglased, põlvkond; inimsugu; inimkond.

pajahati [pa + hā + a (hā kahekordistub ja endine h muutub j-ks)] loobub; hülgab; väldib.

pajānāti [pa + jānāti (ñā + nā)] teab selgelt.

pājeti [pa + aj + e] juhib.

pajjati [panna] minna; minema; tavaliselt esineb koos eesliitega, nt āpajjati, uppajjati, nipajjati jne.

pakappeti [pa + kapp + e] arvab; kujundab (arvamust); korraldab/korrastab; mõtleb (millegi üle), eeldab/oletab; vt kappati; kappeti.

pakāseti [pa + kas + e] teeb teatavaks, avaldab.

pakāsita [pakāseti] teatavaks tehtud, avaldatud.

pakati originaalne, algne või looduslik vorm; loodus; loomulik olek/seisund; nt pakativiriya [pakati + viriya] tavaenergia. pakatiyā loomult, tavapäraselt. pakatisīla loomulik (=sobilik) kõlblus.

pakatipaññā [pakati + paññā] tavaline/tavapärane tarkus; vt paññā.

pakiṇṇaka [pa + kiṇṇa (kirati) + ka] hajutatud; mitmesugused; iseäralik, eriline; sādhāraṇa vastand.

pakkha 1. sant, invaliid, halvatud; 2. kehapool, -külg; tiib; sulestik; pooldaja; seostatav. 3. pool kuust, kaks nädalat. 4. alternatiiv, avaldus, viide. 5. nähtav, selge. pakkhika vt pakkhiya.

pakkhiya [pakkha] kuulub, on seotud, viitab, aitab kaasa, juhib.

pakopa [pa + kopa] tugevalt ärritunud, tugevalt erutunud, ägestunud, raevunud; vt kopa.

Pakudha Kaccāyana, Pakudha Kātiyāna, Kakudha Kaccāyana, Kakuda Kātiyāna üks kuuest Vana India tuntumast ususekti juhist, kes õpetas igavikulisuse õpetust (sassatavada) (= eternalism), kuna uskus, et inimesed koosnevad seitsmest muutmatust elemendist (maa, vesi, tuli, tuul, kannatused, rõõm ja hing) mis on igavesed, ega mõjuta vastastikku teineteist. Väitis, et teist inimest ei ole võimalik mõõgaga tappa, kuna mõõk lõikab läbi vaid inimese koostisosade vahel oleva ruumi; vt Sandakasutta MN 76, Brahmajālasutta DN 1, Sāmaññaphalasutta DN 2.

palāpa (maisi)terad; prääksuma; vatrama, vadistama, lorama; lobisemine; jõude, tühi, sisutu, kasutu. samphappalāpa [sampha + palāpa] tühi loba.

palāyati [pal + aya] jookseb; põgeneb; vt viharati.

paleti vt palāyati.

pali [pari teisend = māgadhī murre; vt Pischel, Prk. Gr. § 257; Geiger, P. Gr. § 44; EPD lk 1004] (eesliitena) ümar, ümmargune, ümber (= pari); tekst; vt pāli.

pāli, pāḷi [pa (püha) + āḷi (rida) „püha (õpetus)rida“, lause = Buddha antud dhamma] paali keel ehk māgadhī , kesk-indo-aarija murre (praakrit), Buddha emakeel, milles on kirja pandud tema antud autentne algõpetus, mida tuntakse kui Buddha sõna (buddhavacana) või Buddha dhamma (buddhadhamma). Kõik Buddha õpetused on koondatud kogumikku nimega Tipiṭaka [ti + piṭaka] ehk Kolm korvi. Kuna Tipiṭaka on kirja pandud paali keeles, tuntakse seda ka paali Kaanoni nime all. Kuigi osade tänapäeva keeleuurijate arvates ei ole paali keel kõnekeel olnud, ei ole olemas ühtegi ajaloolisi fakti, mis sellist spekulatsiooni kinnitaks. Seevastu mitmed iidsed kommentaariumid sisaldavad konkreetseid kinnitusi selle kohta, et Buddha õpetas dhammat nii kohalikus maagadhi (māgadhī) ehk paali keeles (pāḷi) (ja ilmselt lisaks ka paali keelele väga lähedastes murretes), mistõttu on ka Tipiṭaka paali keeles kirja pandud. Buddha ei lubanud tõlkida oma dhammat sanskriti keelde (chandasa veeda dialekt, mida kasutati hinduistlike veeda tekstide kirjutamisel, milleks oli vana sanskriti keel), nimetas sellist ideed rumalaks, valeks käitumiseks ja vinaja eksimuseks ning soovitas bhikkhudele õppida dhammat nende endi kohalikus murdes Vinaya, Cūḷavaggapāḷi, Khuddakavatthukkhandhaka Kd 15. Sanskriti keelde dhamma tõlkimise keeldu on kinnitanud ka Buddhaghosa jt hilisemad kommentaatorid. Kuna paali keelel puudub oma tähestik, on paalikeelsed tekstid kirja pandud kohalikus tähestikus (Indias brahmi ja devanaagari, Sri Lankal singali, Tais tai, Myanmaris/Birmas birma tähestikus jne). Enamik paali tekste on tänapäeval latiniseeritud ning nende trükkimiseks kasutatakse ladina tähestikku. Vt pali.

paligha [pari + gha: (g)han] ristlatt või -varras; tõke, takistus.

paloka [pa + luj = ruj] katkestamine; kahestamine kaheks murdmine; lahustumine; lagunemine.

pamāda [pa + mad] hooletus, hoolsusetus, kergemeelsus, valvsusetus. pamādapāṭha [pamāda + pāṭha] hooletu lugemine. appamāda [a + pamāda] mittehooletus, mittekergemeelsus (= hoolikus, hoolsus).

pamāṇa [pa + mā] (mõõdetav) mõõt, (piiritletav) suurus, kogus või aeg.

pamaññā [pamāṇa] esineb ainult eitavas vormis; vt appamaññā.

pamatta  [pa + √mad + ta] 1. hooletu, lohakas; tähelepanematu. 2. joobes, joobunud, purjus. pamattabandhu [pamatta + bandhu] (m) „hoolimatuse sugulane“, Māra ehk Surma epiteet – Kappamāṇavapucchāniddesa Cnd 14, Sāriputtasuttaniddesa.

Mnd 16 jt.

pamokkha [pa + √mokkh + a] (m) pääsemine; vette või lahti laskma; välja purskuma; vabastama.

pamokkhati [pa + √mokkh + a + ti] vabaneb (nt sansaarast); on vabastatud (kõikidest kitsendustest ja piirangutest).

paṁsu [paṁsa + u] tolm, mustus, muld.

paṁsukūlacīvara [paṁsu + kūla + cīvara] „tolmukuhja rüü“, ehk äravisatud rüü kandmine; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

pamuccati [pa + muc + ya (muccati)] vabastatud, emantsipeerunud; vabanenud teadvuse (citta); vt muccati; vimutti; vimuccati; vimokkha.

pāmojja vt pāmujja.

pāmujja [pa + mud] = pāmojja rahulolu; esineb tekstides sageli koos rõõmuga (pīti) Kimatthiyasutta AN 11.1. Üks seitsmest virgumisosast; vt bojjhaṅga.

pāṇa [pa + an] (elus)olend, elu; hingus. pāṇātipāta [pāṇa + ātipāta] elu hävitamine, mõrvamine.

pāna vesi, jook; üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest/daanast, Niddesa, Nd2 lk 523.

pāṇabhū [pāṇa + bhū] hingav olend = elusolend.

pāṇahara [pāṇa + āhāra] elu võttev = tappev (valu) Patodasutta AN 4.113.

pāṇātipāta virati/veramaṇī [pāṇa atipāta virati/veramaṇī] elu hävitamisest hoidumine; viiest kõlblusest esimene; vt sīla; vt sammākammanta.

paṇaya [pra + nī] kiindumus.

pañca (number) viis. catupañcāhaṁ [catu + pañcāhaṁ] neli või viis. pañcadasa [pañca + dasa] viisteist (= paṇṇarasa, 15.es täiskuu päev). pañcavīsati [pañca + vīsati] kakskümmend viis. pañcacattāḷīsa [pañca + cattāḷīsa] nelikümmend viis. paññāsa viiskümmend. pañcasata viissada.

pañca (number) viis. pañcadasa [pañca + dasa] viisteist.

pañca bala viis jõudu; vt bala.

pañca balāni viis jõudu; vt bala.

pañca bhesajjāni viis ravimit; vt bhesajja.

pañca bhojanāni viis toitu; mida bhikkhu võib süüa ja milleks on (1) keedetud riis (odana), (2) (küpsetatud) teravili (kummāsa) [ilmselt oder või nisu, sellest valmistatud söök; jahu-kohupiima-koore kook?], (3) jahu (satta), (4) kala (maccha) ja (5) liha (maṁsa) Acelaka Bu Vb Pc 41, Acelakasikkhāpada.

pañca nīvaraṇāni viis takistust: (1) naudingusoov (kāmacchanda), mille toiduks (āhāra) on kaunis märk (subha-nimitta) ja millest vabanetakse maisest/ilmalikust loobumise teel; (2) himu ja pahatahtlikkus (abhijjhā-vyāpāda), mille toiduks on vastumeelne märk (paṭi­gha-­nimitta) ning millest vabanetakse kaastunde arendamise teel; (3) laiskus ja loidus (thīna-middha), mille märgiks on rahulolematus, osavõtmatus/apaatia, unisus, roidumus peale sööki, meeleloidus (arati tandi vijambhitā bhattasammado cetaso ca līnattaṁ) ning millest vabanetakse tähelepaneliku erksuse ja valvsuse arendamise teel; (4) rahutus ja mure (uddhacca-kukkucca), mille toiduks on teadvuse ebastabiilsus (cetaso avūpasamo), millest vabanetakse kõigutamatu rahu ja sisemise vaikuse arendamise teel; (5) kahtlus (vicikicchā), mille toiduks on kahtluse alused dhamma suhtes (vicikicchāṭṭhānīyā dhammā), millest vabanetakse oskuslike meeleseisundite arendamise teel Nīvaraṇasutta SN 46.40, Kāyasutta SN 46.2, Sāmaññaphalasutta DN 2; vt sammāsati. Abhidhamma kohaselt on kuuendaks takistuseks teadmatus (avijjā).

pañca sappurisadānā viis tõeliku inimese annetust, milleks on kingi annetamine (1) austusega (sakkacca), (2) mõtestatult (cittīkatvā), (3) oma käega (sahatthā), (4) ei anna (üle)jääke (anapaviddha) ja (5) annetab naasmispõhise vaatega (āgamanadiṭṭhiko) Asappurisadānasutta AN 5.147.

pañca suddhāvāsā [pañca suddha + vāsā] viis puhast elupaika; vt suddhāvāsa.

pañca vasiyo/vasī viis meisterlikkust; milleks on džhaanade arendamise 5 etappi: (1) juhtimise meisterlikkus (āvajjana-vasī) ehk suutlikkus ilma takistusteta siseneda (samāpajjati) kõikidesse džhaanadesse kus, millal ja mis ajaks iganes ta seda soovib; (2) sisenemise meisterlikkus (samāpajjana-vasī) ehk suutlikkus ilma takistusteta kiiresti (sīgha) siseneda kõikidesse džhaanadesse kus, millal ja mis ajaks ta seda soovib; (3) püsimise meisterlikkus (adhiṭṭhāna-vasī) ehk suutlikkus ilma takistusteta püsida kõikides džhaanades kus, millal ja mis ajaks ta seda soovib; (5) väljumise meisterlikkus (vuṭṭhāna-vasī) ehk suutlikkus ilma takistusteta väljuda kõikidest džhaanadest kus, millal ja mis ajaks ta seda soovib; ja (5) (üle)vaatluse meisterlikkus (paccavekkhaṇā-vasī) ehk suutlikkus ilma takistusteta vaadata üle kõik džhaanad, kus, millal ja mis aja piires ta seda soovib Ñāṇakathā, Nirodhasamāpattiñāṇaniddesa Ps 100/lk. 97-98.

pañca vivekā viis eraldumist; milleks on (1) esimese džhaana arendamisel takistuste kontrollimise kaudu (nīvaraṇānaṁ paṭhamajjhānaṁ bhāva-yata) eraldumine; (2) vastandosast eraldumine (tadaṅga-viveka) ehk läbistava keskendumise teel valesse vaatesse, mõttesse, kõnesse, teosse, eluviisi, püüdlusesse, eluviisi, teadlikolekusse ja keskendumisse liikumisest eraldumine; (3) läbilõikav eraldumine (samuccheda-viveka) ehk maistületava (lokuttara) tee arendamise kaudu eraldumine; (4) (saavutatud) rahus eraldumine (paṭippassaddhi-viveka) ehk vilja (phala) saavutamise läbi eraldumine: ja (5) hülgamises eraldumine (nissaraṇa-viveka) ehk lakkamise ja vaibumise (nirodho nibbānaṁ) läbi eraldumine Paṭisambhidāmagga, 3 Paññāvagga, Vivekakathā Ps 3.4.

pañcabalī [pañca + balī] viis annetus: (1) sugulastele annetamine (ñāti-bali), (2) külalistele annetamine (pubbapeta-bali), (3) lahkunutele annetamine (atithi-bali), (4) kuningale annetamine (rāja-bali) ja (5) deevadele annetamine (devatā-bali) Ādiyasutta AN 5.41; vt balī.

pañcahi aṅgehi vācā subhāsitā viis osa [mis iseloomustavad] hästiräägitud kõne/sõnu: (1) õigeaegne (kālena), (2) tõene (saccā), (3) leebe/mahe (saṇhā), (4) kasulik (atthasaṁhitā) [seotud virgumisega] ja (5) sõbralik (metta-cittena) + on laitmatu (an-avajjā) ja mittekritiseeritud arukate poolt (ananuvajjā viññūnaṁ) [Subhāsita]Vācā sutta AN 5.198.

Pañcālā üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

pañcama-dhamma saṅgīti viies Sanghakogu.

pañcaniyāma [pañca + niyāma] viis loomulikku seaduspära; vt niyama.

pañcasahasso brahmā Viis tuhat brahmat; Suttanta tekstides loetletud 31. olemasoluvallast üheteistkümnes deevade vald Saṅkhārupapattisutta MN 120.

pañcasikkhāpada [pañca + sikkhāpada] viis treeningjuhist (= pañcasīla); mis vastavad viiele kõlblusele; vt sīla.

pañcasīla [pañca + sīla] viis kõlblust; vt sīla.

pañcavagga bhikkhū viiene bhikkhude grupp (Kondañña, Bhaddiya, Vappa, Mahānāma ja Assaji); varasemalt koos Gotamaga keskendumist harjutasid kuid temast lahti öelnud ja hiljem Buddha juhendusel virgunud viis joogit. Peale nende virgumist oli Buddhaga koos maailmas kokku 6 arahanti Vinaya, Mahākhandhaka Kd 1 (Pañcavaggiyakathā).

pañcavīsati (number) kakskümmend viis.

pañcavokārabhava [pañca + vo + kāra + bhava] viie koostisosaga olemasolu, esimene saavutuspõhisest olemasolust; vt upapattibhava; üheksast saavutuspõhisest olemasolust viimane; vt upapattibhava.

pañcimā vaṇijjā upāsakena akaraṇīyā viis ilmikjärgijale keelatud kauplemisvaldkonda: (1) mõõkadega/relvadega kauplemine, (2) elusolenditega kauplemine, (3) lihaga kauplemine, (4) alkoholiga kauplemine, (5) mürgiga kauplemine Vaṇijjāsutta AN 5.177.

pañcimāni anāgatabhayāni samuppajjissanti viis tulevikus sündivat hirmu/ohtu Tatiyaanāgatabhayasutta AN 5.79.

pañcimāni padhāniyaṅgāni [pañca + imāni (ayaṁ) padhāna + aṅga] viis meele arendamist toetavat pingutuse osa, milleks on (1) usk (saddha) mida arendatakse Buddha meelespidamise arendamise teel; (2) vähene haigestumine ja vähesed takistused (appābādho hoti appātaṅko), (3) hea seedimine, mitte liiga kuum ega liiga külm vaid keskmine, püüdlemist toetav temperatuur; vabadus salakavalusest, petlikkusest, teesklusest, õpetajale ja hüvelistele sõpradele enese aus avamine; (4) energilisus (vīriya), mis on tekkinud elades mitteoskuslikest dhammadest loobumises ja oskuslike dhammade jõustamises; ning (5) tarkus (pañña), mis näeb kõike olemasolevat läbi tekkimise ja lakkamise ja juhib seetõttu õigel moel dukkha täieliku lõppemiseni (sammā dukkhakkhayagāminiyā) Padhāniyaṅgasutta AN 5.53.

pañcime ādīnavā akkhantiyā viis sallimatuse puudust: paljud inimesed leiavad su olevat (1) mittearmastusväärse (appiya) ja ebameeldiva/mittemeelepärase (amanāpa); (2) sinus on palju vaenulikkust (vera-bahula) ja (3) palju seda, mida tuleks vältida (vajja-bahula); (4) sa sured sõgeduses/hämmingus (sammūḷha) (5) ja peale keha surma toimub uus sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas Paṭhamaakkhantisutta AN 5.215. Vt ka pañcime ānisaṁsā khantiyā (viis mittesallimatuse kasu).

pañcime ādīnavā dussīlassa sīlavipattiyā viis ohtu kõlbetuses kõlbluse mittesaavutamiseks; milleks on: (1) rikkuse kaotamine (bhoga-jāniṁ nigacchati); (2) kuri/halb reputatsioon (pāpako kittisaddo); (3) ebakindlus (avisārado) khattiya, braahmanite majaomaniku (gaha-pati) ja erakrändurite (samaṇa) kogunemisel; (4) sõgeduses/hämmingus suremine (sammūḷho kālaṁ karoti); (5) peale keha surma uus sünd Apaaja kannatusterohkes hävingulises Niraaja vallas (kāyassa bhedā paraṁ maraṇā apāyaṁ duggatiṁ vinipātaṁ nirayaṁ upapajjati) Sīlasutta AN 5.213.

pañcime ānisaṁsā khantiyā viis mittesallimatuse kasu: paljud inimesed leiavad su olevat (1) armastusväärse (piya) ja (2) meeldiva/meelepärase (amanāpa); (2) sinus ei ole palju vaenulikkust (vera-bahula); (3) ega palju seda, mida tuleks vältida (vajja-bahula); (4) Sa sured sõgeduse/hämminguta (asammūḷha); ning (5) peale keha surma toimub uus sünd õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ) Paṭhamaakkhantisutta AN 5.215. Vt ka pañcime ādīnavā akkhantiyā (viis sallimatuse puudust).Vt ka sīla: pañcime ānisaṁsā sīlavato sīla-sampadāya (viis kasu kõlbelisuses kõlbluse saavutamisel).

pañcime ānisaṁsā sīlavato sīlasampadāya viis kasu kõlbelisuses kõlbluse saavutamisel; milleks on (1) rikkuse kasvatamine (bhoga-k-khandhaṁ adhigacchati); (2) hüveline reputatsioon (kalyāṇo kittisaddo); (3) eenesekindlus (visārada) khattiya, braahmanite majaomanike (gaha-pati) ja erakrändurite (samaṇa) kogunemisel; (4) Sõgeduse/hämmingu puudumine suremisel (asammūḷho kālaṁ karoti); ning (5) peale keha surma uus sünd õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ). Vt ka pañcime ānisaṁsā khantiyā (viis mittesallimatuse kasu) ; vt sīla.

pañcime asamayā padhānāya viis mitteõigeaegset pingutust, milleks on (1) vanadus (jiṇṇo hoti jarāyābhibhūto), (2) haigus (byādhinābhibhūta), (3) näljahäda (dubbhikkha), (4) hirm metsikult jõhkrate bandiitide ees (bhayaṁ hoti aṭavisaṅkopo), ning (5) sangha skisma ehk lõhenemise aeg Padhāniyaṅgasutta AN 5.53.

pañcime asamayā padhānāya viis mitteõigeaegset pingutust; vt padhāna.

pañcindriyāni [pañca + indriya] viis võimet; vt indriya.

pañcupādānakkhandhā [pañca + upādāna + khandha + ā] viis klammerdumiskogumikku; on mentaalsed ja füüsilised aspektid millest moodustub nimi ja vorm (nāma-rūpa), ja mille koosesinemist peetakse inimeseks või isiksuseks, milleks on: (1) vormi- ehk mateeriakogumik (rūpa-kkhandha), (2) tunnetekogumik (vedanā-kkhandha), (3) tajudekogumik (saññā-kkhandha), (4) moodustistekogumik (saṅkhāra-kkhandha) ja (5) teadvusekogumik (viññāṇa-kkhandha) Khandhasutta SN 22.48, Mahāpuṇṇamasutta MN 109. Viis klammerdumiskogumikku on nii rahu (samatha) kui ka läbinägemise (vipassanā) arendamise objektid Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12.

paṇḍaka „see, kes on ilma seemneta/munanditeta“, sündinud või ka hiljem kastreeritud; piltl.: nõrguke; kastraat; sotsiaalselt häbimärgistatud klass. itthipaṇḍaka = paṇḍikā viitega naissugupoolele. Üks neljast soost; vt manussa.

paṇḍita [paḍi + ta] haritud (mees); sün: dhīra (tark), medhā (arukas), vidū (teadja, mõistnu) viññū (teadja). paṇḍitavedanīya [paṇḍita + vedanīya] haritule/targale mõistetav.

paṇeti [pa + ni + e] toob (kaasa/välja) (trahvi või karistuse). daṇḍaṁ paṇeti karistust andma/määrama.

pañha küsimus; küsimise viis; pärimine, uurimine. pañhapaṭibhāna [pañha + paṭi + bhāna] küsimusele vastamine; Neli küsimusele vastamise viisi on: (1) otsene (ekaṁsa), (2) detailne (vibhajja), (3) peale lisaküsimus(t)e esitamist (paṭipucchā), ja (4) mitte vastamine (ṭhapanīya) Pañhabyākaraṇasutta AN 4.42, Saṅgītisutta DN 33.

pāṇi käsi; pāṇitala [pāṇi + tala] peopesa.

paṇidahati [pa + ni + dhā (dah + a)] pürgib, taotleb; igatseb; paneb välja/maha; suunab, juhib.

paṇihita [paṇidahati] taotlev, pürgiv; igatsev; esile toov; suunatud; painutatud; kavatsev; vt appaṇihita.

paṇīta [pa + neti] „toodud (välja)“, „rakendatud täidesaatmiseks“, viitab karistusele. paṇītadaṇḍa [paṇīta + daṇḍa] karistust saama/vastuvõtma. kõrge(m); välja; edasi; ülendav, olivaline; ohtralt, rikkalikult (= uttama). vastand: hīna (madal).

paṅka [paci + ṇa] muda; (raba)soo; ebapuhtus, mustus, rüve; tolm; räpasus.

paṇṇa (taime/puu) leht; (kirja)leht, kiri; tiib, sulg. paṇṇakuṭi [paṇṇa + kuṭi] (puu)lehtedest onn/eluase.

panna [pa + nam (pajjati)] langenud; alla/ära läinud; roomav; pannaga [panna + ga] madu. pannabhāra [panna-bhāra] see, kes on oma koorma maha pannud = vabanenud, virgunud. pannabhūmi [panna + bhūmi] languse tasand.

paññā [pa + √ñā + ā] tarkus; teadmised. Aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) esimese kahe osa koondnimetus, milleks on õige vaate (sammādiṭṭhi) ja õige mõte (sammāsaṅkappa). Tarkus esineb ka kolmeses dhamma teostamise kogumike loetelus, milleks on: (1) kõlbluskogumik (sīlakkhandha), (2) keskenduskogumik (samādhikkhandha) ja (3) tarkusekogumik (paññākkhandha); vt khandha; tisso sikkhā. Kolmene tarkuse jaotus: (1) mõtlemispõhine tarkus (cintāmayā paññā), (2) õppimispõhine tarkus (sutamayā paññā) ja (3) keskendumispõhine tarkus (bhāvanāmayā paññā) Saṅgītisutta DN 33, mis sarnaneb hilisemates kommentaariumites esinevale kolmesele loetelule: (1) õppimine (pariyatti), (2) teostamine (paṭipatti) ja (3) läbistamine (paṭivedha) SnA 111; DA I.21, jt. Õige tarkuse omandanu näeb: mis on püsitu, on dukkha; mis on dukkha, on minatu; mis on minatu, on sestap „see ei ole minu“, „see ei ole mina“, „see ei ole mina ise“; õige tarkusega nägemisel teadvus kiretustub ja vabaneb mitteklammerdumise läbi tulvadest Aniccasutta SN 22.45, Yadaniccasutta SN 22.15, Channasutta SN 22.90 jt. paññābala [paññā + bala] tarkusejõud; vt bala; paññindriya. paññācakkhu [paññā + cakkhu] tarkusesilm (=ñāṇa-cakkhu), mis näeb kõiki teadmisi kõigest, mida on võimalik ära tunda/mõista/teada; vt cakkhu. paññāpāramī [paññā + pāramī] tarkusetäius; vt dasa pāramī. paññāvimutti [paññā + vi + mutti] tarkuse vabanemine; vt vimutti, vimokkha. paññāsampadā [paññā + sampadā] tarkusesaavutus; vt paññākkhandha. paññācakkhu [paññā + cakkhu] tarkusesilm = ñāṇacakkhu [ñāṇa-cakkhu] teadmistesilm; vt cakkhu. paññādhiṭṭhāna [paññā + dhiṭṭhāna] tarkuspõhine otsusekindlus; vt adhiṭṭhāna. paññākkhandha tarkusekogumik [paññā + khandha] (=paññāsampadā tarkusesaavutus), viimane kolmest dhamma teostamise kogumikust, millele eelnevad kõlbluskogumik (sīlakkhandha) ja keskendumiskogumik (samādhikkhandha), ning mille bhikkhu saavutab kõrgema tarkuse treenimise (adhipaññāsikkhā) teel Sikkhāsutta AN 3.89; vt khandha; tisso sikkhā. paññāpeti [pa + ñā + āpe] reguleerib või teeb reegli; teeb teatavaks; kuulutab; valmistab ette.

paṇṇarasa, pañcadasa (number) viisteist; tekstides viitab sageli 15.le täiskuu päevale (pannaraso uposatho).

pannarasika [pannarasa] kuulub 15.le päevale ehk 15.nda päeva päralt olema = täiskuu.

paññāsampadā [paññā + sampadā] tarkuse saavutus, üks kolmekordsest saavutusest; vt tividha sampadā.

paññatti [paññāpeti] teatavaks tegemine, manifestatsioon; määratlemine, kirjeldus; nimi; idee, kontseptsioon.

Paññattivāda [Sk Prajnaptivāda] üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

paññavā tarkusega (isik), see kel on teadmine neljast aarija tõest (vt cattāro ariyasacca) ja aarija kaheksaosalisest teest (vt ariya aṭṭhaṅgika magga) Mahāvedallasutta MN 43.

paññavant [paññā + vant] „tarkust omav“ tark, arukas.

paññindriya paññindriya tarkusevõime, üks viiest võimest (pañcindriyāni), mis hülgab mittetarkuse (duppaññā); tarkusevõime puhastub (1) mittetarkade (duppaññā) isikute vältimisega, (2) tarkust omavate (paññavant) isikute teenimise, nendega suhtlemise ja nende austamisega, (3) sügavatel teadmistel põhineva käitumise teostamisega (gambhīra-ñāṇa-cariya). Tarkusevõime kontrollib tarkusejõudu (paññābala), mida arendatakse läbistav teadmise tekkimise ja lakkamise ning õige dukkha lõppemise tee teostamisega (sammā dukkha-kkhaya-gāminiyā), millel on võime ületada mitteteadmine (avijjā) Ñāṇakathā Ps 1.4, Dutiyavibhaṅga Sutta SN 48.10, Vitthata Sutta AN 5.2-1; vt indriya.

papa [pibati] vesi.

pāpa kuri, halb, paheline (käitumine); viljatu (maa). pāpimā „see kes on kuri“, Māra sünonüüm; vt Māra. pāpamitta [pāpa + mitta] kuri sõber. pāpakamma [papa + kamma] kuri tegu/kuritegu, neli kurja teo/kuriteo alust (catūhi ṭhānehi pāpakamma) on: (1) tahe (chandā), (2) viha (dosā), (3) pettekujutlus (mohā) ja (4) hirm (bhayā) Siṅgālasutta/Sigālovādasutta DN 31. pāpasīla [papa + sīla] kuri/kurja kõlblus, st kurjale kõlbab nii käituda. pāpicchatā [papi + chatā] kurjusenälg.

papañca [pa + √pañc + a või pa + pad + ya (mis on jala ees)] (vaimse arengu) tõke (illusioon vms vaimse arengu pidur), tõkestus; viivitus, viibimist põhjustav; eriarvamus; paisuma, avarduma, hajuma; illusioon, kinnismõte või -idee; illusioon. papañcaṁ karoti „tõket tegema“ ehk tõkestama. Esineb olemasolule vastava (yathā-bhūta) vastandina, koos kire (sarāgā), viha (sadosā), pettekujutluse (samohā), iha (sataṇhā), klammerdumise (saupādānā) ja mitteteadmisega (aviddasuno) Cūḷasīhanādasutta MN 11. Kolmeses jaotuses: ihaillusiooni moodustised (taṇhāpapañcasaṅkhā), vaateillusiooni moodustised (diṭṭhipapañcasaṅkhā), uhkuseillusiooni moodustised (mānapapañcasaṅkhā) – Kalahavivādasuttaniddesa Mnd 11. nippapañca [ni + papañca] ilma takistuseta, tõkestuseta, viivituseta. nīvaraṇā (takistus) ja āvaraṇa (kammits) sün.

papāta alla kukkumine, langus; küngas; järsu lõpuga (kalju). papātataṭa [papāta + taṭa] kivine või järsk langus.

pāpeti 1. [pāpa] on kuri, kurjustab. 2 [pāpuṇāti] jõuab, saavutab, omandab, õpib.

papphāsa kopsud. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

pappoti [pa + ap + o] ulatub; saab; omandab; saavutab.

pāpuṇāti [pa + ap + uṇā] saavutust looma või põhjustama, tooma (esile); õppim, omandama.

para kõrgem(al), üle; kaugem(al) (tulevikus); muu; teine; teisel pool; võõras, võõr-; kõrvaline, kõrvalseisja. -paro teisel pool, kaugemal. paro loko kaugem maailm ehk tulevikumaailm = tulevikus, vastandina selles maailmas (ayaṁ loko =olevikus). santipara [santi + para] rahust kõrgem(al) KN Dhp 202. paro… paro... ühel (pool) ja ühel=teisel (pool). parena hiljem. pare varem, minevikus. parato teisalt, teiselt poolt.

parābhisajjanī [para + abhisajja] tõrelemine, teotamine, needmine; süüdistamine; vt abhisajjana.

pārājika [parā + aj ? või ji?] väljaarvamine, kaotus; see, kes on toime pannud Vinaja reeglite kohaselt pannud toime suure eksimuse (seksuaalvahekord naisega, mitteantu võtmine, elu võtmine ja mittesaavutatud võimete omamise väitmine), mis nõuab kuni käesoleva elu lõppemiseni sanghast väljaarvamist. parato teisalt, teistele vastavalt; teiste osas.

Pārājika-pāḷi Väljaarvamine (paali keeles) Vinaja esimesse ossa kuuluv tekstikogu, mis käsitleb nelja suuremat eksimust; vt pārājika.

parakaṭuka [para + kaṭuka] teisi hirmutav, kohutav.

parakkamadhātu [para + kama + dhātu] edasiliikumiselement; vt dhātū.

parama (ülivõrre) ülim; parim; suurepäraseim; kõrgeim.

parama ülem; parim; kõrgeim; suurepäraseim. paramattha [parama + attha] ülim eesmärk/otstarve/tähendus. Tõde lõplikus tähenduses; vt paramattha. paramā pūjā kõrgeim austusavaldus.

parāmāsa kontakt, puudutamine; kohtlemine; rippumine, mõju all olemine; nakkumine.

parāmāsa puutekontakt; kiindunud; rippuv; mõju all olev.

parāmasati [pari + ā + mas + a] puuduta; hoiab kinni; kiindub; paitab.

parāmaṭṭha [parāmasati] puudutatud; kinni hoitud; kiindunud; paitanud.

paramattha ülim/lõplik/absoluutne reaalsus, milleks on (1) teadvus (citta) ja (2) meeletegur (cetasika), (3) vorm (rūpa) ja (4) nibbaana ehk vaibumine (nibbāna). paramatthasacca [parama +attha + sacca] lõplik/absoluutne tõde; vt sacca.

pāramī täius, täielikkus, täiuslikkus; kõrgeim tasand. pāramīppatta [pāramī + patta] on saavutanud täiuslikkuse; vt dasa pāramī.

Paranimmitavasavattī [para + nimmita + vasa + vatta] Teiste loodut kontrollivate (deevade vald); kõrgeim vormi valla (rūpa-loka) alla kuuluv deevade vald, mida juhib Vasavattī deeva VibhA 17:5. Kirjelduse kohaselt elavad selles õnnerohkes vallas pika eluea ja hea väljanägemise/jumega teiste loomingut nautivad ja ihaldavad deevad, kelle kavatsuseks on allutada Loomist armastavate deevad enda juhtimise ja kontrolli alla. 1600 aastat inimeste maailmas on võrdne ühe ööpäevaga Teiste loodut kontrollivate deevade vallas ja deevade elueaks on seal 16 000 sellist aastat (mis on võrdne 9 216 000 000 aastaga inimeste maailmas) Vitthatūposathasutta AN 8.42, Visākhāsutta AN 8.43, Bojjha-utta AN 8.45 ja mitmed Uposatha Vagga’s sisalduvad suttad.

parattha [para + attha] teispool(sus) (= paraloka), mujal; edaspidi.

parāyaṇa [parā + i] toetus; tugi; (varasema teo vilja näol ette määratud) vabanemine; (kogumike) lõppemine; läbimine; eesmärgi olemasolu.

pari lõpetamist või edasiliikumist tähistav eesliide: kõik, kogu, ümberringi, täiesti, täielikult; eemal, väljas. 2. Täiesti, täielikult, väga palju. pariosāna [pari + osāna] täielik lõpp; paripūrenti täielikult täitma. parinibbāna [pari + nibbāna] täielik vaibumine.

paribbājaka [pari + √vaj + aka] (m), paribbājikā (n) „kes käib ringi“, (usklik või hedunistlik) rändaskeet, eksleja (mitte tingimata Buddha järgija).

paribhāsa kuritarvitamine; süüdistamine; laitus.

paribhavati, paribhoti [pari + bhū + a] põlastab, põlgab.

paricariya teenimine; teenistus; hoidmine, valitsemine, austamine.

pariccāga [pari + cāga] heategevus.

pariccheda [pari + chid] täpne (tegevuse või ulatuse) piiritlus; määratlus; mõõt, piir; piirang; (aja) jaotus.

parideva [pari + deva] hala, hädaldamine; üks dukkha liikidest Saccavibhaṅgasutta MN 141; vt dukkha. paridevadhamma [parideva + dhamma] hädadhamma = häda toova olemusega, hädaldamist tekitav.

pariggaha üles/kinni võtma; oma(nda)ma, omand; haaramine; kuuluvus; abikaasa. sapariggaha [sa + pariggaha] abielus mees/naine. apariggaha [a + pariggaha] mitteabielus, vallaline mees/naine.

parihāni [pari + hā] kaotus; vähenemine, langus; ära raiskama või rikkuma; vt a parihāni; vuddhi; pāṭikaṅkhā. aparihāniyadhamma [a + parihāniya + dhamma] mittelangust põhjustav dhamma Mahāparinibbānasutta DN 16.

parikammasamādhi [pari + kamma + samādhi] ettevalmistav keskendumine; vt samādhi.

parikkhāra [parikkharoti] „kõik, mis kuulub millegi juurde“, kaunistamine; vajalik varustus, seadmed, riistad. Algtekstides viitab bhikkhu neljasele varustuse komplektile, milleks on rüü, almusnõu, eluase ning ravimid ja meditsiinilised tarvikud haiguse puhuks (cīvara-piṇḍapāta-senāsana-gilānapaccayabhesajja-parikkhāra) Bahukārasutta Iti 107, Purābhedasuttaniddesa Mnd 10 jt. Teistes tekstides nimetatakse kaheksat tarvikut (aṭṭha parikkhārā), milleks on kolm rüüd, almusnõu, habemenuga, nõel, vöö ja veesõel (ticīvaraṁ, patto, vāsi, sūci, kāya-bandhanaṁ, parissāvana). Kirjeldused (Niddesa) toob ära 14. asjast koosneva sobiliku kingidhamma (deyyadhamma) ehk annetuskomplekti, mis sünnib kinkida (dāna-upapatti) bhikkhule, ja milleks on: (1) rüü (cīvara), (2) almusnõu (piṇḍapāta), (3) eluase (senāsana), (4) ravimid ja meditsiinilised tarvikud haiguse puhuks (gilāna-paccaya-bhesajja-parikkhāra), (5) toit (anna), (6) vesi (pāna), (7) riided (vattha), (8) sõiduk/vanker (yāna), (9) vanik (mālā), (10) lõhnasalvid (gandhā), (11) kreemid/määrded (vilepana), (12) lamamis-/puhkamisase (seyya), (13) eluase (āvasatha) ja (14) valgusti (padīpeyya) Niddesa KN Nd2 lk 523, Nd1 lk 373.

parikkharoti „kõike teha“ = varustada, kaunistada; vt parikkhāra.

parikkhaya [pari + kha] täielik vähenemine, lagunemine, hääbumine, kadumine.

parikkhayāya [pari + khaya] täielikult hääbunud, ammendunud, lõppenud.

parikkhīṇabhavasaṁyojanā [pari + khīṇa + bhava + saṁyojana] täielikult hävitanud olemasoluköidikud.

parikupita [pari + kup] oli äärmiselt põnevil, väga erutatud.

pariḷāha [pari + ḍāha (ḍah)] põletav, palavik(uline); võib olla nii keha kui meeleteguri omadus (kāyiko cetasiko); piltl.: (põletav) iha, kirepalavik, (kuumav) himu; vt taṇhā. sapariḷāha [sa + pariḷāha] (koos) palavikuga, ihaga. Kolmene jaotus: (1) naudingu himu (kāma-pariḷāha), kuritahtlikkuse himu (byāpāda-pariḷāho) ja vägivaldsuse himu (vihiṁsā-pariḷāho) Sanidānasutta SN 14.12.

pariṇāyaka nõuandja, seitsmest aardest (ratanāni) seitsmes; vt sattaratana.

parinibbāna [pari + nibbāna] lõplik vaibumine; mille arahant saavutab viie koostisosa lakkamise järgselt, keha surm ilma uue sünnita.

parinibbāti [pari + ni + vā + a] vaibub lõplikult.

parinibbuta [pari + nibbāti] lõplik vaibumine, surm ilma uue sünnita; vt parinibbāti.

paripācana [pari + pac + e] viib küpsemiseni, valmib.

paripuṇṇa [paripūrati] saanud täis, täiuslikuks või tervikuks. paripuṇṇā abhāvitā täielikult mittearenenu.

paripuṇṇatā [paripuṇṇa] täius, täielikkus, küllastatus, lõpetatus.

paripūra [pari + pūra] täiesti; täielik, lõpule viidud. paripūrakāritā [pari + pūra + kāritā] täielikult valmis/lõpetatud.

paripūrakārī [paripura + kārī] see, kes täidab, lõpetab; on lõpule viinud = teostanud.

paripūraṇa [paripūreti] täitmine, teostamine, lõpuleviimine.

paripūrati [pari+ pūr + a] saab täis, täiuslikuks või tervikuks.

paripūreti [paripūrati] täitma (täis).

parisā ümbritsevad inimesed, grupp, seltskond, (rahva)kogu, kogunemine, koosolek.

pārisajja [parisā] kuulumine assambleesse; (nõu)kogu liige.

parisankā kahtlus, kõhklus; vale andmine.

parisankati [pari + sankati] kahtlustab, kahtleb; on (ära)ootav või ebakindel.

parisuddha [pari + sudh] täielikult puhast(tunud), selge. aparisuddha [a + parisuddha] mitte täielikult puhas(tunud).

parisuddhābhāna [pari + suddha + ābhā] üleni puhas kiirgus/sära. parisuddhābhānaṁ devānaṁ üleni puhta säraga deeva Anuruddhasutta MN 127.

pārisuddhi [pari + suddha] üleni, täiesti puhas, puhastunud. Neljaosaline täielik puhtus (pārisuddhipadhāniyangāni) on: (1) sīlapārisuddhi [sīla+pāri+suddhi] kõlbluse täielik puhtus, (2) cittapārisuddhi [citta + pāri + suddhi] teadvuse täielik puhtus, (3) diṭṭhipārisuddhi [diṭṭhi + pāri + suddhi] vaate täielik puhtus, ja (4) vimuttipārisuddhi [vimutti + pāri + suddhi]vabanemise täielik puhtus.

paritassati [pari + tas + ya] on põnevil, erutunud, mures.

paritta 1. väike, tilluke; tähtsusetu; vastand: mahā. Sünonüümid: appa, appaka, omaka, lamaka. 2. (heaendeline) kaitse, ettevaatusabinõu; loits, amulett; tava lugeda halva ennetamiseks ja ärahoidmiseks ning oskusliku ja hea jõustamiseks dhammat, milleks võib olla Ratanasutta Sn 2.1 (kolme kalliskivi ülistuseks), Candimasutta SN 2.9 ja Sūriyasutta SN 2.10 (dhamma kaitse taotlemiseks), Aṅgulimālasutta MN 86 (õnnistuseks), Paṭhamagilānasutta SN 46.14, Dutiyagilānasutta SN 46.15 ja Tatiyagilānasutta SN 46.16 (tervenemiseks) jt.

parittābhā brahmā parittābhā (deevade klassi nimetus) vallas elavad väiksema säraga brahmad, kelle elueaks on kaks ajastut DNA 15, MNA 1, ANA 4:123. 16. vormide tasandist neljas; vt bhūmi; Anuruddhasutta MN 127.

Parivāra-pāḷi Lisad (paali keeles) Vinaja kolmas suurem osa, mis sisaldab 18. alajaotust ja on sisuliselt Vinaja kahe eelmise kogu kokkuvõte.

pariyanta [pari + anta] lõpp; piir(atud), ümbritsetud; haripunkt. apariyanta [a + pariyanta] lõptutu; apariyantavada [a + pariyanta + vada] lõputu/laialivalguv jutt. pariyantacārin [pariyanta + cārin] see, kes on piiratud (=ohjatud/kontrollitud) käitumisega.

pariyatti [pari + āp] 1. vastavus; saavutatus; kompetentsus; 2. pühakiri; pühakirja tekstide (pähe)õppimine ja uurimine: selles tähenduses esineb alles hilisemas dogmaatilises kirjanduses; kommentaariumites esineb kolmeses loetelus esimesena, millele järgnevad teostamine (paṭipatti) ja läbistamine (paṭivedha) SnA 111; DA I.21. pariyattito peast õppimise kaudu. pariyattidhamma [pariyatti + dhamma] mis kuulub pühakirja uurimisse, selle osa(de)sse või sisusse (Tipiṭaka koosnes üheksast jaotusest; vt dhamma). pariyattibahula [pariyatti + bahula] (tekstide õppimises ja uurimises) saavutusterikas. pariyattipaññā [pariyatti + paññā] õppimispõhine tarkus; vt paññā.

pariyatti õppimine; vt paññā.

pariyesanā [pariyesati] otsimine, otsing.

pariyesati [pari + esati] otsib; vt esati.

pariyogāhati, parigāheti [pari + av + gāh + a (ogāhati), (gāheti)] sukeldub, tungib sügavusse; süüvib; läbistab.

pariyogāḷha [pariyogāhati] (sügavusse) tunginud, läbistanud; süüvinud.

pariyosāna [pari + osāna (ava + sā)] lõpp; järeldus. jīvitapariyosāna [jīvita + pariyosāna] elu lõpp.

pariyosānakalyāṇa [pariyosāna + kalyāṇa] lõpus hüveline (dhamma omadus); vt kalyāṇa.

pariyuṭṭhāna [pari+uṭṭhāna „üle-pingutus“?] mingi valdav (takistus)seisund, kalduvus, mõjutus, eelarvamus, kinnisidee või -mõte.

pāsāda [pa + ā + sad] loss, palee; kõrge platvorm; kõrgel vundamendil asuv ehitis; terrass.

pasāda [pa + sad] selgus, säravus, puhtus (silmade värvi kirjeldus) 2. helgus, voorus, usk. 3. tüünus, rahu, meeleselgus.

pasāda [pa + sad] selgus; helgus; rõõm, rahulolu, muretu selgus, vaigistumine; Abhidhammas tajuvõime.

pāsādika [pasāda] meeldiv, mõnus, armas, heatahtlik.

pasaṁsā [pa + saṁs] kiitus, heakskiit; vt aṭṭha lokadhammā.

pasaṁsā kiitus,.

pasaṁsati [pa+saṁs] kiidab, ülistab, nõustub.

pasanna [pa + syad (pasīdati)] 1. muutunud helgeks, selgeks, säravaks; puhastunud; rõõmus; leppinud, rahulolev; vaga. 2. välja voolama; voolav, assupasannaṁ [assu + pasannaṁ] jooksvad pisarad = valab pisaraid.

pasavati [pa + su + a] toob esile; toob ilmale, sünnitab; voolab; koguneb.

pasīdana [pasīdati] pühendumus; rahulik, rahulolu; selgus; puhastumine.

pasīdati [pa + sad + a] muutub heledaks; puhastub; rahuneb; selgineb, on selge või pühendunud.

passa 1. [passati] nägemine, nägija. 2. (maja) külg; (mäe)nõlv või -kalle.

passaddha [passambhati] rahunemine.

passaddhi rahulikkus, (meele)vaikus; rahuküllane selgus. Esineb sageli koos heameele (pāmujja) ja rõõmuga ( pīti) Kimatthiyasutta AN 11.1. Üks 7.st virgumisosast ehk passaddhisambojjhaṅga [passaddhi + sambojjhaṅga] rahu virgumisosa; vt sambojjhaṅga; bojjhaṅga.

passambhati [pa + sambhati] maha/ära rahunema.

passāsa [pa + sas] väljahingamine; vt ānāpāna.

passati [dis (→pas) + a] näeb; leiab; nägemise kaudu ära tundma, mõistma, avastama.

passattha, passaṭṭha [pasaṁsati] kiidetud, ülistatud, soovitatud.

passika  [passati +ka] ainult ehipassika [ehi + passa + ika] dhamma omadus, mis kutsub igat inimest iseennast ja olemasolu vaatama, et näha endaks nimetatavat ja olemasolu vahetult, nii, nagu see tõeliselt on; vt passa.

Paṭācārā Buddha naisjärgija, oli parim Vinaya hoidmises (vinayadharāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

pāṭha [paṭh] lõik, katkend; rida; tekst; teksti lugemine; jaotus.

patha tee, tänav, suund, moel/viisil. ādiccapatha [ādicca + patha] päikese tee= taevas; apatha [a + patha] kus pole teed/suunda või vale tee.

pāṭhaka [pāṭha] ettelugeja; see, kes loeb või teab

paṭhama esimene; tähtsaim, olulisim, esmaseim; hiljuti, just, äsja.

paṭhama sangāyanā [paṭhama sanga + ayana) esimene Sanghakogu = paṭhamadhamma saṅgīti esimene dhamma kogunemine = paṭhama sangīti esimene kogunemine.

paṭhama sangīti esimene kogunemine; vt paṭhama sangāyanā.

paṭhamadhamma saṅgīti [paṭhama + dhamma saṅgīti] esimene dhamma kogunemine

paṭhamajjhāna [paṭhama + jhāna] esimene džhaana, kus 5 takistust (nīvaraṇāna) on peatunud ja viis džhaana tegurit (jhānaṅga) on aktiivsed; vt cattāro jhāna.

paṭhamajjhāna samādhi [paṭhama + jhāna samādhi] esimeses džhaanas keskendumine; vt sammāsamādhi.

paṭhavī maa; üks neljast suurest elemendist; vt dhātu.

pathavīdhātu [pathavī + dhātu] maa-element, üks neljast vormi elemendist; vt rūpadhātu.

paṭhavīkasiṇa [paṭhavī + kasiṇa] maakasina; vt kasiṇa.

pāti 1. [√pā + a + ti] (n) kauss, nõu; vaatama, jälgima, valvama, hoidma (silmad lahti). = rakkhati pāṭimokkha definitsioonis. 2. [√pā + tī] (n) prügikast; ämber; mahuti. 3. [√pat + *e + ī] „kes põhjustab kukkumise“, viskamine; laskmine.

paṭi- eesliide: vastu, vastas-, anti-; poole, (vastu)suunas; tagasi; kuni; koos; anu- vastand, nt anuvātaṁ paṭivātaṁ koos tuulega, vastu tuult.

paṭibhāga [paṭi + bhāga] koopia, dublikaat, vaste, samane; sarnane, sarnasus; vastaspool, vastand-, vastupidine.

paṭibhāganimitta [paṭibhāga + nimitta] samane kujund; vt nimitta.

paṭibhāṇa [bhaṇati] taibukus, arukus; valmisolek; õigeaegsus.

paṭibhānapaṭisambhidā [paṭibhāna + paṭisambhidā] mõistmise/taipamuse analüüs, viimane neljast analüüsi meetodist; vt paṭisambhidā.

paṭibujjhati [paṭi + budh + ya] saab aru, mõistab; ärkab (üles).

paṭicca [pacceti] millegi arvelt; sest, kuna; seoses; baseeruv.

paṭiccasamuppāda [paṭicca + samuppāda] sõltuvuslik tekkimine. 12 sõltuvusliku tekke lüli (paṭiccasamuppāda nidāna) on: (1) mitteteadmine (avijjā), (2) moodustised (saṅkhāra), (3) teadvus (viññāna), (4) nimi-vorm (nāma-rūpa), (5) kuus tajualust (cha āyatanāni), (6) kontakt (phassa), (7) tunne (vedanā), (8) iha (taṇhā), (9) klammerdumine (upādāna), (10) olemasolu (bhava), (11) sünd (jāti), (12) vanadus ja surm (jarā-maraṇa) Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. Kõik 12 lüli on läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12.

paṭidaṇḍa [paṭi + daṇḍa] kättemaks; tasumine.

pāṭidesanīya [paṭideseti] kuulub ülestunnistamisele, (eksimus) mis tuleb ülesse tunnistada.

paṭideseti [paṭi + dis + e] tunnistab üles.

paṭiggahaṇa [paṭigganhāti] aktsepteerimine, (vastu)võtmine. paṭiggahaṇāccaya [paṭiggahaṇa accaya] üleastumisest/eksimusest vabastamine.

paṭiggaṇhanaka [paṭiggaṇhana (= paṭiggahaṇa) +ka] vastuvõtmine, vastuvõtja.

paṭiggaṇhāti, paṭigaṇhāti [paṭi + gaṇhāti] vastu/üles võtma. accayaṁ paṭiggaṇhāti eksimuse vastuvõtmine ehk andeksandmine.

paṭigha [paṭi + gha (ghan = han)] vastuseis, vastandumine; tõrjumine; tajupõhine reaktsioon.

paṭighānusaya [paṭigh + a + anusaya] vastumeelsusele kalduvus.

pāṭikaṅkha [paṭikankhati] soovitav, oodatav (kasv).

paṭikankhati soovida, igatseda

pāṭikankhin [paṭi + kānka] lootes, oodates, soovides.

paṭimā [paṭi + mā] kuju(tis), kujund; peegelpilt; vt appaṭima.

paṭimokkha [paṭi + muc] 1. teatud ravim, kõhulahtisti. 2. siduv, kohustuslik; vt pāṭimokkha.

pātimokkha, pāṭimokkha [pa + ati + √mokkh + a] (paṭi nõu, kogum / pāṭi poole, üle + mokkha vabanemine) vabanemisjuhis; vabanemisele viiv või vabanemistooja; erinevaid vinaja ettekirjutusi ja juhiseid sisaldava kogumiku nimetus, mis määratleb (a) 277 bhikkhu vabanemisjuhist (bhikkhu pāṭimokkha), sh 150 treeningjuhist (sikkhāpada), 75 treeningjuhist (sekhiya) ja 2 määratlemata ettekirjutust (aniyata) ning (b) 311 bhikkhuni vabanemisjuhist (bhikkhunī pāṭimokkha). pātimokkhasaṁvara [pātimokkha + saṁvara] vabanemisjuhiste põhine ohjamine. pāṭimokkhasaṁvarasīla [pāṭimokkha + saṁvara + sīla] paatimokkhapõhise ohjamise kõlblus. Kaks paatimokkhat on (1) ovādapāṭimokkha [ovāda + pāṭimokkha] ehk nõuandev paatimokkha ja (2) āṇāpāṭimokkha [āṇā + pāṭimokkha] korralduslik paatimokkha, mis hõlmab kõiki Vinaya reegleid. Vabanemisjuhiste põhine ohjamise kõlblus tähendab, et bhikkhu treenib kõlblusjuhistele vastavalt (bhikkhudel 227, bhikkhunitel 311 reeglit) ning harjutab erakluses keha ja kõnega oskuslikku käitumist; vt sīla.

paṭinissagga [paṭi + nissagga (nissajjati)] (täielik) loobumine; tagasilükkamine; hülgamine; lahtiütlemine.

paṭipadā [paṭi + pad] „poole astuma“, teostamise või saavutamise tee, meetod või vahend; tegutsemise või progressi viis või laad; eesmärgini jõudmine; (nibbāna) teostamine. Tähistab Buddha õpetatud virgumistee progressi, mille epiteetideks on õige teostus (sammā-paṭipadā), loomulik teostus (anuloma-paṭipadā), apaccanīka-paṭipadā, anvattha-paṭipadā, dhammānudhamma-paṭipadā Nd 1: 32, 143, 365; Nd 2: 384 jm. Neli teostusteed (catasso paṭipadā) on (1) dukkhalik teostus aeglaselt ülimate teadmiseni (dukkhā paṭipadā dandhābhiññā), (2) dukkhalik teostus kiirelt ülimate teadmiseni (dukkhā paṭipadā khippābhiññā), (3) õnnelik teostus aeglaselt ülimate teadmiseni (sukhā paṭipadā dandhābhiññā) ja (4) õnnelik teostus kiirelt ülimate teadmiseni (sukhā paṭipadā khippābhiññā) Asubhasutta AN 4.163. Teised neli teostusteed (catasso paṭipadā) on: (1) kannatamatu teostus (akkhamā paṭipadā), (2) kannatlik teostus (khamā paṭipadā), (3) taltsutatud [tajuvõimetega] teostus (damā paṭipadā) ja (4) rahu teostus (samā paṭipadā [samā =samādhi]) Paṭhamakhamasutta AN 4.164. dukkhanirodhagāminipaṭipadā [dukkha + nirodha + gāmini + paṭipadā] dukkha lakkamisse viiv teostus.

paṭipajjati [paṭi + pad + ya] siseneb rajale, suundub; läheb kaasa; järgib meetodit.

paṭipaṇṇa [paṭi + paṇṇa] vastukiri, kirjalik vastus.

paṭipanna [paṭipajjati] järgima, püsivalt jälgima; järjekindlalt jätkama, harjutama, minema mööda valitud teed; teostama, praktiseerima; saavutama.

paṭipatti  [paṭi + pad] “tee” meetod, tegevus(kurss), praktika, teostamine; sooritus; käitumine; vt pariyatti.

paṭisama [paṭi + sama] võrdne, moodustab vastaspoole. appaṭisama pole võrdset, võrdsetu; võrreldamatu, Buddha üks paljudest epiteetidest.

paṭisambhidā [paṭi + saṁ + bhid] analüüsimine, analüütiline ülevaade; eristavad teadmised. Neli analüüsi viisi/meetodit (catasso või catupaṭisambhidā) [catu + paṭisambhidā], mis ilmnevad Tathaagata ilmnemisega maailma on: (1) tähenduse analüüs (attha-paṭisambhidā), (2) dhamma analüüs (dhamma-paṭisambhidā) [so põhjuste, tingimuste ja tingituse põhine analüüs], (3) sisu analüüs (nirutti-paṭisambhidā) ja (4) mõistmise/taipamise analüüs (paṭibhāna-paṭisambhidā) Vibhattisutta AN 4.172, Paṭhamapaṭisambhidāsutta AN 7.38, Mahā-vagga, Mātikā Ps 1.0 jt.  

Paṭisambhidāmagga-pāḷi Analüütiline tee (paali keeles), Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) 12. raamat, mis on jaotatud kolme ossa, millest iga osa sisaldab 10 teemat.

paṭisañcikkhati [paṭi + saṁ + cikkh + a] analüüsima, eristama, kaalutlema, mõtisklema.

paṭisandhi [paṭi + saṁ + dhā] taasühinemine (elu-printsiip + keha), reinkarnatsioon (budismis pole reinkarnatsiooni, kuna pole ei hinge (jiva) ega mina (attan), mis ühest kehast teise ümber läheks). paṭisandhicitta [paṭisandhi + citta] taasühendamisteadvus.

paṭisankhāñāṇa [paṭisankhā + ñāṇa] pääsemiskavatsuse teadmine, vt ñāṇa.

paṭisāra vt vi-.

paṭisaraṇa [paṭi + saraṇa] varjupaik, abi ja kaitse.

paṭissā austus, lugupidamine, kuulekus; vt appaṭissa.

paṭissata [paṭi + sata] meenutav, läbimõeldud, tähelepanelik, teadlik, mõtlev.

patiṭṭhā [paṭi + sthā] abi; toetus; puhkekoht, viibimine; alus; (vaimne) toetaja.

patiṭṭhahati [paṭi + ṭhā + a] (seisab) kindlalt; leiab tuge.

patiṭṭhita [patiṭṭhahati] (seisis) kindlalt, kõigutamatult; leidis toe; liikumatu, fikseeritud

patiṭṭhīyati kangekaelseks/jonnakaks; vastupanu.

paṭivedha [paṭi + vyadhī] „läbistama“, läbi tungima; läbistav mõistmine, insait; saavutama; vt ariya; pariyatti; paññā.

paṭivedha anubodha cattaro dhamma [paṭi + vedha anu + budh] läbistav mõistmine neljast dhammast; milleks on (1) aarija(lik) kõlblus (ariyāyasīla), (2) aarija(lik) keskendumine (ariyayasamādhi), (3) aarija(lik) tarkus (ariyayapaññā) ja (4) aarija(lik) vabanemine (ariyayavimutti).

paṭiviramati [paṭi + vi + ram + a] hoidub, tõmbub.

paṭivirata [paṭiviramati] hoidumine, tõmbumine.

paṭivirujjhati [paṭi + vi + rudh + ya] vaenab, vastandub; tõrjub; tülitseb.

patta 1. linnu tiib, sulg, nt kukkuṭapatta [kukkuṭa + patta] kanasulg; leht, nt pattagandha [patta + gandha] lehtede lõhn. 2. nõu. pattapiṇḍapāta [patta + piṇḍapāta] almusnõu, mis võib olla kas rauast (ayo-patta), savist (mattikā-patta) või puidust (dāru-patta). 3. [pāpuṇāti] saavutatud, saadud, omandatud; ulatunud.

pattapiṇḍika [patta + piṇḍika] (almus)nõust almuste söömine; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

paṭṭhāna [pa + ṭhāna] tooma esile; ainult sati° teadvustamise loomine; päritolu, lähtepunkt, alus, (alg-)põhjus. Abhidhamma 7. raamat, mis on samuti tuntud kui Mahāpakaraṇa ja mida tõlgitakse kui ‘suhete süsteem’ ehk 'põhjuslikud seosed'.

patthanā [ap + arth] taotleb, pürgib, ihaleb, palvetab; palve, palvus, palvetaja.

paṭṭhāna [pa + sthā] esile tooma; alguspunkt; päritolu, lähtepunkt, alus, (alg-)põhjus. satipaṭṭhāna [sati + paṭṭhāna] teadvustamise või teadlikkuse loomine.

Paṭṭhāna-pāḷi Suhted (paali keeles) Abhidhammakorvi (Abhidhammapiṭaka) seitsmenda ja ühtlasi viimase raamatu nimetus, mis on samuti tuntud kui Mahāpakaraṇa, ja mis selgitab erinevate nähtuste tekkepõhjuseid, põhjuslikke seoseid ehk sõltuvuslikke suhteid.

pattheti [pa + atth + e] soovib, igatseb, taotleb, pürgib.

patthita [pattheti] soovinud, igatsenud, taotlenud, pürginud.

patti jalg(adel); jalaväelane; jalavägi; saama, saavutama, omandama; kasu, tulu, eelis, teene; kink; kehtestatud (kord, reegel); taime osa või leht.

pātubhāva ilmnemine, tulemine olemasollu.

pāvaka [pu] tulekahju; tuli; puhas, särav, selge.

pavara [pa + √var + a] 1: suurepärane; kõrge väärtusega; väljapaistev. 2: pealmine, ülemine.

pavāraṇā 1: kutse; vihmaperioodi (vassa) lõppemise tseremoonia või pidustus. 2: rahulolu.

pavāraṇāpūjā Pavāraṇā püha (pavāraṇā-pūjā), vassa lõpetamise päev (kolmekuulise vassa korral oktoobri täiskuu päev), mil tähistatakse intensiivse meelearendamise retriidi lõppu. Vinaja mainib kahte erinevat tseremoonia aega, milleks on cātuddasikā (14.es päev) ja pannarasikā (kuulub 15.le päevale); hilisemates tekstides esinevad mõisted mahāpavāraṇā (Suur pavāraṇā) ja pavāraṇāsangaha (Sangha pavāraṇā).

pavattana [pavattati] 1: edasi liikuma, head tegema, kasulik, tulus; 2: täitmine, läbiviimine, esitlemine, teostamine.

pavattati [pa + vat + a] liigub edasi; jätkab; täidab; teostab; on olemas; saab.

pavedeti [pa + vid + e] deklareerib; teeb teatavaks; kuulutab.

pavedita [pavedeti] deklareeritud; teatavaks tehtud; kuulutatud.

pavisati [pa + vis + a] siseneb; vt ka nikkhamati (väljub).

paviveka [pa + vi + vic] üksildasse/eraklikku kohta eraldumine, tagasitõmbumine, taandumine. vivekā pavivekāya erakluses (üksi) viibimine; üks arahandi ideaalidest; vt nekkhamma. pavivekādhimutta [paviveka + adhimutta] eraldumisele pühendumus = arahandi iseloomustus Soṇasutta AN 6.55.

pavivitta [pa + vi + vic] eraldatud, eraldiolev, lahusolev, üksik. Eraldumise jooga, mida askeet Gotama praktiseeris enne virgumist Mahāsīhanādasutta MN 12.

payirupāsana [payirupāsati] austama, kummardama, hoolitsema.

payirupāsati [pari + upa + ās + a] austab, kummardab, hoolitseb.

payoga [pa + yoga] vahend, abinõu; tegevus, toiming; mingi tegevusega seotud praktika või treening; seotus; tähendus. payogaṁ karoti pingutust tegema. payogahīna [payoga + hīna] madal, puudulik või ebapiisav pingutus või rakendus.

payogamaññanāya maññati praktikapõhine ettekujutlus Jarā­sutta­niddesa Mnd 6; vt satta puriso mamidanti maññati (seitse mehega seotud ettekujutlust).

pecca [pa + i] „olles läinud minevikku“ ehk olles lahkunud, pärast surma.

pema [√pī + ma] armastus; ihaga (taṇhā) seotud ja dukkhat toov meeleplekk, millest tuleb virgumise saavutamiseks vabaneda; sama või ligilähedasega tähendusega on ka: on sineha/sneha (kiindumus, armastus, iharus), rāga (kirg), kāma (nauding), rati (armastus), sambhajati (kiindunud, pühendunud), siniyhati (andunud; armunud), piya (meeldiv, kallis, armas), mis kõik samamoodi on mitteteadmise (avijjā), iha ja moonutuse (vipallāsa) põhised dukkha allikad.

pesana välja saatmine; sõnum. pesanakāraka [pesana + kāraka (n: kārikā)] sõnumitooja, käskjalg; teenija.

peseti [pe + e] välja saatma (sõnumit); teenib, töötab.

pessa [peseti] sõnumitooja, käskjalg; teenija.

pesuṇa [pisuṇa] (k) laimamine. = pesuñña. pesuṇakāraka [pesuṇa + kāraka] „laimu tegija“ ehk laimu õhutama, kihutama; laimaja.

peta [pa + ī] (n) petī 1. surnu; lahkunud, eemaldunud. 2. (m) peeta, (n) peeti, eri välimuse, kuju, suuruse ja võimetega vaimolend. Peetade neli klassi on vantāsikā, khuppipāsā, nijjhāmataṇhikā ja paradattūpajīvino Miln 294. petaloka [peta + loka] peetade maailm = petavisaya [peta + visaya] peetasfäär = petayoni [peta + yoni] peetana pärinemine, neljast Apaaja tasandist (apāya-bhūmi) kolmas tasand; vt bhūmi.

Peṭakopadesa-pāḷi Korvijuhend (paali keeles). Viimasel Birmas peetud Sanghakogu otsusega Suttakorvi (Suttapiṭaka) lisatud Buddha õpetust selgitavate traktaatide kogumik.

Petavatthu-pāḷi Peetalood (paali keeles) Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) seitsmes raamat, mis sisaldab 51 poeemi, mis räägivad mittepälvimuslikest tegudest ja neile vastavatest uuestisündidest õnnetus Peeta vallas ning seal elavatest peetadest.

peyya 1. [pibati] purjus olek; purjutamine. apeyya [a + peyya] mittejoodav, joodamatu. 2. [=piya] lahke. peyyavajja [peyya + vajja] lahke kõne, üks neljast koosviibimise alusest; vt saṅgaha.

phala [etüm teadmata] vili; pähkel; tulemus; tagajärg; relvatera. Neli samana (samaṇa) ehk erakränduri vilja on: (1) vooguastunu vili (sotāpatti-phala), (2) ükskordnaasja vili (sakadāgāmi-phala), (3) mittenaasja vili (anāgāmi-phala) ja (4) arahandi vili (arahatta-phala) „Lohiccasutta“ DN 12, „Gotamīsutta“ AN 8.51, „Bhikkhunikkhandhaka“ Kd 20 jt; vt ka vipāka (vili).

phandati [phad + ṁ - a] väriseb; tuikab, tuksub; liigub.

phandita [phandati] värises; tuikas, tuksus; liikumine; ärevus, erutus.

phāṇita suhkruroo mahl, toorsuhkur, melass, siirup; üks viiest ravimist; vt bhesajja. phāṇitaodaka [phāṇita + odaka] suhkruvesi.

pharusa karm, kalk. pharusavācā [pharusa-vācā] karm kõne, milleks on (1) jämedate (aṇḍakā), (2) raskete (kakkasā), (3) teisi haavavate/solvavate (parakaṭukā), (4) teistele haigettegevate (parābhisajjanī), (5) vihaga ümbritseva (kodhasāmantā) ja (6) keskendumist mittesoodustavate (asamādhi-saṁvattanikā) sõnade kasutamine Paṭhamasañcetanikasutta AN 10.217. pharusavācāvirati [pharusa + vācā + virati] karmist kõnest hoidumine; vt sammāvācā.

pharusavācāvirati [pharusa + vācā + virati] karmist kõnest hoidumine; vt sammāvācā.

phassa 1. kontakt, puude; = sisemise tajualuse (5 tajuorganit + meel), välimise tajualuse (5 tajuorganile ja meelele vastavad 6 objekti) ning teadvuse kohtumine (mentaalne + füüsiline) Samphassasutta SN 18.4; vt āyatana. Sõltuvusliku tekkimise ahela 6.es lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. 2. [phusati] tundmus, meeldiva tajukogemus.

phāsu lihtsus; mugavus; lihtne; mugav; meeldiv.

phāti paisumine, suurenemine. phātikamma [phāti + kamma] suureks tegema, suurendama.

phiya [etüm teadmata] aer, piyāritta aer ja tüür/rool.

phoṭṭhabba [phusati] käegakatsutav, puudutus, kontakt = phassa. phoṭṭhabbataṇhā [phoṭṭhabba + taṇhā] puuteiha, ihalus puudutustega seotud kogemuste järele; vt taṇhā. phoṭṭhabbadāna [phoṭṭhabba + dāna] puuteannetus, üks kuuest daana liigist Patthana 1.18; vt cha dāna. phoṭṭhabbāyatana [phoṭṭhabba ayatana] puute tajualus; vt āyatana.

phusati [phus + a] puudutab, katsub, on kontaktis; ulatub, jõuab (millegini; tagasi); saavutab (keskenduse või teadvuse kõrgemad tasandid või vaibumise = püüdluse teostuse).

Phussa Taṇhaṅkar üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

pibya 1. armas(tatud), kallis, lahke; (m) abikaasa (nt) kallis asi/ese. 2. aer, nagu piyāritta (aer ja tüür/rool); vt phiya. piyakara [piya + kara] armastusväärne käitumine. piyarūpā [piya + rūpā] armsa vormiga.

pihaka põrn. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

pihayati, piheti [√pih + aya + ti] ihaldama, igatsema; (esinedes koos isiku ja/või objektiga) kadestama, himustama.

Pilindavaccha kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, oli enim deevade poolt armastatud ja neile meelepärane (devatāna piya-manāpāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

piṇḍapāta [piṇḍa + pāta] almuste järel käimine; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

piṇḍapāta almuste kogumine, almus; pattapiṇḍapāta [pattapiṇḍa + pāta] almusnõu, üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest/daanast, Niddesa, Nd2 lk 523.

piṇḍita tükiks/kamakaks/tömbiks kokku pandud; tihe/jäme.

pīṇeti [pīṇ + e] rõõmustab; meeldib; rahuldab; kosutab.

pipāsā [pā, pibati → pipati] „soov juua“, janu.

pisuavācāvirati [pisua + vācā + virati] laimavast kõnest hoidumine; vt sammāvācā.

pisuṇa laim(mine). pisuṇavācā, pisuṇāvācā [pisuṇa + vācā] laimav kõne; mis tähendab ühes kohas kuuldu edasirääkimises teises kohas, eesmärgiga ässitada inimesi üksteise vastu ja lahutada neid, kes on harmooniliselt koos, üksmeeles ning rõõmustavad rahus Cundasutta AN 10.176. pisuṇavācāvirati [pisuṇa + vācā + virati] laimavast kõnest hoidumist, vt sammāvācā; vt pesuṇa.

piṭaka korv; Tipiṭaka [ti + piṭaka] kolm korvi, millesse on koondatud kõik Buddha õpetused ja milleks on: (1) Vinajakorv (Vinayapiṭaka), (2) Suttakorv (Suttapiṭaka) ehk Suttadega piirduv korv (Suttantapiṭaka) ja (3) Abhidhammakorv (Abhidhammapiṭaka); vt Tipiṭaka. piṭakattaya [piṭaka + t + taya] Piṭaka triaad. piṭakadhara [piṭaka + dhara] see, kes tunneb/teab kas ühte (eka-piṭaka-dhara), kahte (dvi-piṭaka-dhara) või kõiki kolme (ti-piṭaka-dhara) Piṭakat peast.

pītakasiṇa [pīta + kasiṇa] kollane kasina; vt kasiṇa.

pitar isa. pitāputta [pitār + putta] isa (ja) poeg. pitāmahā [pitār + mahā] vanaisa. pitu-, -ja isast päriev, nt piturakkhita [pitār + rakkhita] isa kaitse all = (abielus mitteolev) alaealine.

pīti rõõm. Kolm rõõmu on (1) lihalik rõõm (sāmisā pīti) mis tekib viiest tajust, (2) mittelihalik rõõm (nirāmisā pīti) mis tekib erakluses meele arendamisest ja (3) mittelihalisest [veelgi] mittelihalisem rõõm (nirāmisā nirāmisatarā pīti) mis tekib köidikute ja kire vabanemise ülevaatuses Nirāmisasutta SN 36.31. pītisambojjhaṅga [pīti + saṁ + bodhi + aṅga] rõõmu virgumisosa; vt bojjhaṅga; sambojjhaṅga.

pitta sapp. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

pivati, pibati [pā + a; pā muutub piba’ks] joob; jook.

piya [√pī + a] 1. kallis, armas, armastatud, meeldiv; (m) abikaasa; (k) hinnaline asi. 2. aer.

Piyadassī üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

piyehi vippayoga meeldivast lahusolek, st eemalolek meeldivast või meeltülendavast vormist, helist, lõhnast, maitsest ning kombitavast või mentaalsest objektist, sh inimesest, kes soovib õnnestumisi, kasu, tervist ja rahu; üks dukkha liikidest Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; vt dukkha.

pokkhara lootos, pokkharapatta [pokkhara + patta] lootuse leht; elevandi londi tipp; trumminahk (selle sarnasusest lootose lehega); veelindude liik, pokkharasātaka [pokkhara + sātaka] hallhaigur? vaṇṇapokkhara [vaṇṇa + pokkhara] lootosetaolise (=värske/valge) jumega.

ponobbhavikā [puna + bhava] uus olemasolu ehk uus sünd. taṇhāya ponobbhavikāya uue olemasolu iha.

porisa [purisa] inimene; teenija; mehe/teenija tegu, teenistus/amet; mehisus.

porisa [purisa] mees, inimene.

pothujjanika [puthujjana] tavainimeselik.

pubba (nimisõna) mäda, üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati; mateeria; (omadussõna) eelmine, endine, eelnev, enne, varasem; idapoolne. gatapubba [gata + pubba] enne läinud; diṭṭhapubba [diṭṭha + pubba] vaadatud enne/varem; bhūtapubbaṁ [bhūta + pubbaṁ] olemasolueelne. apubba [a + pubba] mitte varasem (pole enne olnud), nt apubbaṁ acarimaṁ mitte varem mitte pärast = samaaegselt. pubbapeta [pubba + peta] endine peeta.

pubbe [pubba] eelmine, endine, eelnev, enne, varasem (minevikust). pubbenivāsānussatiñāṇa [pubbe + nivāsa + anussati + ñāṇa] oma eelmise olemasolu meenutamine (üks arahandi võimetest).; vt ñāṇa. pubbekatahetudiṭṭhi [pubbe + kata + hetu + diṭṭhi] mineviku tegudel põhinev vaade, vääruskumus, mille kohaselt kõik, mida inimisik kogeb, õnne, dukkhat või ei dukkhat ega õnne — kõik on mineviku põhjustatud (= determinism) Titthāyatanasutta AN 3.61. pubbenivāsānussatiñāṇa [pubbe + nivāsa + anussati + ñāṇa] iseenda eelmiste elude meenutamise/mäletamise teadmine; esimene kolmest teadmisest, mis avanesid Buddhale virgumise ööl lisaks (2) olendite kadumise ja taasilmumise teadmisele (cutūpapātañāṇā) ning (3) tulvade lõppemise teadmisele (āsavakkhayañāṇa) Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26, Dvedhāvitakkasutta MN 19, Mahāsaccakasutta MN 36; vt ñāṇa; aṭṭhañāṇa.

pucchaka küsija; küsimine.

puggala isik, indiviid; sangha või grupi (= parisā) vastand.

Puggalapaññatti-pāḷi [puggala + paññatti] Inimeste kirjeldus (paali keeles), Abhidhammakorvi (Abhidhammapiṭaka) neljanda raamatu nimetus, mis kirjeldab ja analüüsib iseloomu põhitüüpe erinevate tegurite põhjal, mille arv ulatub ühest kümneni

pūjā [pūj] 1. austamine, austuse avaldamine, kummardamine, pühendunud tähelepanu. pūjāraha [pūjā + araha] õigus austusele, väärib austust. 2. püha, nt täiskuupüha (uposatha), täiskuupüha (māghapūjā), Vesaakha püha ehk Buddhapäev (vesākhapūjā), dhammapäev (āsāḷhāpūjā), pavāraṇā püha (pavāraṇāpūjā), kaṭhina ehk rüü tseremoonia (kaṭhina) ja hingamisest teadlikoleku päev (ānāpānasati). pūjākaraṇa [pūjā + karaṇa] teenistust läbi viima, austust avaldama; vt pūjeti.

pūjetar [pūjeti] see, kes näitab tähelepanu, austust või hoolt.

pūjeti [pūj + e] avaldab austust, austab, peab lugu, kummardab; pakub midagi pühendunult.

pūjeti [pūj] austab, peab lugu, kummardab. pūjetabba (mivevikus) pidas lugu

puḷavaka saññā ussitava laiba taju, üks 20.st tajust; vt saññā.

pulla [purisa lühivorm] mees. pullinga (=purisa-linga) mehe tunnus = peenis.

puluvaka, puḷavaka ussitav = puḷava; üks ebapuhtuse arendamise objektidest; vt asubhabhāvanā; vt asubha. puḷavaka saññā ussitava laiba taju; vt saññā.

puna uuesti, jälle. puna pi veel kord. punabbhava [puna + bhava] uuendatud olemasolu, uus sünd. punāgamana [puna + āgamana] uus saabumine ehk naasmine = ponobbhavikā uus olemasolu ehk uus sünd. yāyaṁ taṇhā ponobbhavikā see on iha [mis juhib] uude olemasollu.

Puṇḍarīka [valge lootose] niraaja, Niraaja vald/piirkond; vt niraya.

puṇḍarīka 1. valge lootus. 2. puuliik, mille all varasem buddha Sikhī virgus.

puṇḍarīka valge lootos. Vt ka ambuja; aravinda; kamala; kumuda; kuvalaya; paduma; pokkhara; saroruha; satapatta; sogandhika; uppala. Ühe niraaja valla/piirkonna nimi Kokālikasutta AN 10.89; vt niraya.

puṇṇa [pūrati] täis, täis- ; puṇṇacanda [puṇṇa + canda] täiskuu.

Puṇṇa Mantaniputta kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim dhammast rääkimises (dhamma-kathikāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

puñña [√puṇ + ya] pälvimus, teene; kõlbeline, vooruslik ja oskuslik tegevus või omadus. Kõlbelise inimese oskuslik tegu ehk teene, mida iseloomustab ahnuse, viha ja pettekujutluse puudumine ning mille viljaks on soodne uus sünd kas inimeste või deevade vallas. apuñña [a + puñña] pälvimusetu (käitumine). puññapaṭipadā [puñña + paṭipadā] pälvimuslik tee. puññaphala [puñña + phala] pälvimuse (st pälvimusliku käitumise) vili ehk tulemus. puññabala [puñña + bala] pälvimuse vägi, pälvimusjõud. puññābhisanda [puñña + abhi + sanda] pälvimusvoog. puññādhārā [puññā + dhārā] pälvimusvoog. Kahene jaotus: mahāpuñña [mahā + puñña] suur pälvimus, ja appapuñña [appa + puñña] väike pälvimus. Kolm pälvimusliku käitumise alust (tīni puññakiriyavatthū), on (1) annetamine (dāna), (2) kõlblus (sīla) ja (3) (keskendumise) arendamine (bhāvanā) Itivuttaka-pāḷi 60. Hilisematd tekstid loendavad kümme pälvimusliku käitumise alust (dasa puñña-kiriya vatthu), kus eeltoodud kolmele lisanduvad veel (4) austamine (apacāyana), (5) teiste teenimine (veyyāvacca), (6) pälvimuste ülekandmine (pattidāna), (7) teiste pälvimuste üle rõõmustamine (pattānumodana), (8) Buddha dhamma kuulamine (dhamma-savana), (9) Buddha dhamma õpetamine (dhamma-desanā) (10) [õige] vaate põhine käitumine (diṭṭhijju-kamma). Kaheksa pälvimusvoogu (aṭṭha puññā-bhisandā) tekivad siis, kui Aarija järgija (ariyasāvako) (1) läheb Buddha kaitse alla (buddhaṁ saraṇaṁ gato), (2) läheb dhamma kaitse alla (dhammaṁ saraṇaṁ gato), (3) läheb sangha kaitse alla (saṅghaṁ saraṇaṁ gato), (4) hülgab elu võtmise elu võtmisest keeldudes (pāṇātipātaṁ pahāya pāṇātipātā paṭivirato), (5) hülgab mitteantud võtmise mitteantud võtmisest keeldudes (adinnādānaṁ pahāya adinnādānā paṭivirato), (6) hülgab naudinguid pakkuva vale käitumise naudinguid pakkuvast valest käitumisest keeldudes (kāmesu-micchā-cāraṁ pahāya kāmesumicchācārā paṭivirato), (7) hülgab vale rääkimise vale rääkimisest keeldudes (musā-vādaṁ pahāya musā-vādā paṭivirato), ja (8) hülgab joovastavad ained ja joogid joovastavatest ainetest ja jookidest keeldudes (surā-meraya-majja-pamādaṭṭhānāṁ pahāya surā-meraya-majja-pamādaṭṭhānā paṭivirato) Abhisandasutta AN 8.39. puññābhisaṅkhāra [puñña + abhi + saṅkhāra] pälvimuslik (pälvimusliku suunaga) moodustis; üks kolmest moodustisest; vt saṅkhāra; abhisankhāra. puññānumodana [puñña + anumodana] pälvimuste meenutamine.

puṇṇatā [puṇṇa] täielikult täis, täitunud. māsapuṇṇatā [māsa + puṇṇatā] täiskuu.

puppha lill; veri. pupphaka pupphavatī menstruatsiooniveri.

pūra [pūreti] täis, tulvil, täitunud. duppūra [du + pūra] raske/keeruline täita.

pura 1. [purā, purāṇa, pure] enne, ees(pool). 2. linn, maja(-osa), elupaik. 3. ihu.

purā varasemalt, minevikus.

pūraka [pāra + ka] täidab, lõpetab; see, kes täidab, täitja, lõpetaja; täitunud.

pūraṇa [pūreti] täitmine, täiteaine, täidis.

purāṇa iidne; vana; kulunud; kasutatud; endine.

purāṇa iidne; vana; kulunud; kasutatud; endine.

Pūraṇa Kassapa üks kuuest Vana India tuntumast ususekti juhist, kes õpetas mitte-tegevuse (akiriya) ehk tagajärjetu käitumise õpetust (= amoralism), mis eitas hea ja halva teo ning selle vilja/tagajärje põhjuslikkuse seost, mistõttu lükkas tagasi ka kõik moraali ja kõlblusega seotud kontseptsioonid: Buddha lükkas selle vale vaate (micchā-diṭṭhi) näidete varal ümber Brahmajālasutta DN 1, Sāmaññaphalasutta DN 2.

puratthima (ilmakaar) ida. puratthimā disā idasuund; vt disā.

pure enne; varasem, varem. pureṁ hommikul

pūreti [pūr + e] täidab.

purisa [pulla] mees; vt manussa. purisaindriya [purisa + indriya] mehe võimete valdkond ehk mehelikkus. purisusabha [purisa + usabha] „mees-pull“ ehk mees [kui] pull = tugev, jõuline mees; mahāpurisalakkhaṇa [mahā + purisa + lakkhaṇa] suurmehe märgid. purisalinga [purisa + linga] mehe tunnus ehk peenis, suguti (= pullinga); vt pulla. purisaviriya [purisa + viriya] meesenergia.

purohita [purah + dhā] 1. ette asetatud, eespoolseim; ülem; tähtsaim, nt devā inda-purohitā deevad Inda’ga eesotsas. 2. kuninga (brahmanistlik) peapreester.

puthu eraldatud; eraldi, igaüks; erinevad, mitu, rohkem, palju, enam. puthujja [puthu + jja] tavaline, tavapärane. puthubhūta [puthu + bhūta] laialt olemasolev ehk levinud. puthusattā [puthu + sattā] tavaline (elus)olend = puthujjanā tavainimene.

puthujjana [puthu + jana] tavainimene (= puthusattā). Kommentaariumis on toodud neljane puthujjana klassifikatsioon: (1) ilmik (või mitte-budalana) kellel puuduvad teadmised tõest (saccānulomika-ñāna), (2) ilmik, kellel puuduvad teadmised Buddha õpetusest (sāsanika), (3) pime ilmik (andha-puthujjana) kel puuduvad nii teadmised, kui ka huvi, ning (4) üllas ilmik (kalyāṇa-puthujjana), kellel on teadmised dhammast, tahe mõista dhammat ja kes püüdleb virgumisele; sotāpanna ja ariyasāvaka vastand. puthujjanabhikkhu [puthujjana + bhikkhu] kel esineb veel minavaade (atta-diṭṭhi) või kehapõhinevaade (sakkāya-diṭṭhi). puthujjanasukha [puthujjana + sukha] tavaolendi õnn, mis baseerub valel vaatel (micchā-diṭṭhi), ihal (taṇhā), kolmel joovastusel (vt mada), jm mitteoskuslikul.

pūti mädanenud; mädane; haisev.

pūtimutta (kari)looma (fermenteeritud) uriin.

putta poeg, laps

R

Rāga [kirg] müütilistes tekstides esineva surma personifikatsiooni Māra üks kolmest tütrest (māra-dhītā), kelle õdedeks on Taṇhā (iha) ja Arati (vastumeelsus) Māradhītusutta SN 4.25; vt Māra.

rāga [√raj + a] 1. värv, toon; värvimine; 2. kirg, kui üks kolmest peamisest meele esinevast plekist ahnuse (dosa) ja pettekujutluse (moha) kõrval. rāga esilekerkimise ja esilekerkinud kire kasvamise põhjustajaks on kaunis/puhas märk (subha-nimitta) ehk kütkestav objekt – Kāyasutta SN 46.2; vt kilesa, upakkilesa sarāga [sa + rāga] koos kirega. virāga [vi + rāga] läbitud kirega = kiretu, kireta. rāgacarita [rāga-carita] kirglik natuur; vt carita. rāgakkhaya [rāga + khaya] kire hävimine.

rahas, raho [raho, rahā-] üksik paik, üksindus, eraldatus; salajane. (a) raho: salaja, saladuses; vastand: āvi avalik/avatud. rahogata [raho + gata] eralduses üksi olemine. rahovāda [raho + vāda] salajutt. (b) raha: rahabhava [raha + bhava] salajasus, kasutatakse vaid arahandi puhul.

Rāhula 1. [„kütke”] Siddhattha ainsa poja nimi, kes sai Buddha palvel Sāriputta’lt ordinatsiooni ja kellest sai esimene noor munk ning kes virgus. Theragāthā kohaselt omas ta kahte ünnistust: ta oli Buddha poeg ja temast sai arahant. 2. kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli kõige usinaim õppija (sikkhākāmāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

rahulamātā [rahula + mātā] Rahula ema, vt Yasodharā.

rājā, rāja, rājan kuningas, valitseja, see, kes rõõmustab teisi oma õiglusega (dhammena pare rañjetī ti rājā) Brāhmaṇarājavādapañha Mil 5.5.8. Valitud suure kuninga/juhi/valitseja (mahā-sammata-rājā) kirjelduse toob ära Aggaññasutta DN 27.

rajanīya [rajati] kuninglik, kuningate loomus, st juhib ihadesse, ahvatleb, tekitab põnevust. rūpa (vormi) epiteet. rajanīyā dhammā põnevad dhammad (=asjad/mõtted, mis tekitavad põnevust); vastand: vimocaniyā see, mis viib emantsipatsioonini.

rajata hõbe; esineb sageli koos kullaga (jātarūparajata); vt jāta.

rajati [raj + a] värvib; pleegitab; pleegitaja.

rajjati [raj + ya] naudib; on kiindunud. viramaṇa [viramati] hoidumine, karskus.

rajo tolm, mustus, rüve, plekk (= rāga, dosa, moha jt plekid); õietolm.

rakkha [rakkh] valvama, on valvatud

rakkha [rakkh] valve, valvama.

rakkhana [rakkh] kaitse; järgimine; hoidmine; valvamine. uposathasīlarakkhana [uposatha + sīla + rakkhana] täiskuu(püha) kõlbluse järgimine.

rakkhasa deemon [?]; öösel tegutsev müütiline olend, kel on võime muuta vesi kummitavaks ja kes õgib mehi; vt Ayakūṭajātaka Ja 347.

rakkhati [rakkh + a] kaitseb; järgib; hoiab; valvab.

rakkhita [rakkhati] kaitstud; järgitud; hoitud; valvatud.

rāma [ram] nauding, lõbustus. rāmakara [rāma + kara] „naudingut tegema/looma“ = seksima. 

ramati [ram + a] rõõmustab; lõbustab, naudib.

raṇa sõda; lahing; patt; süü.

raṇa sõda; lahing; võitlus.

rasa 1. maitse kui omadus, tajuobjekt; maitsekas; mahl; 2. funktsioon, otstarve, eesmärk, ülesanne. -dasa- murdeline vorm, esineb ainult numbrites 3 (terasa), 15 (paṇṇa-rasa, pannarasa), 17 (sattarasa) ja 18 (aṭṭhārasa). rasataṇhā [rasa + taṇhā] maitseiha; vt taṇhā. rasadāna [rasa + dāna] maitseannetus, üks kuuest daana liigist Patthana 1.18; vt cha dāna. rasāyatana [rasa + ayatana] maitse tajualus; vt āyatana.

rāsi kuhi, hunnik; mass. rāsiṁ karoti kuhja tegema, kuhjama. rāsivaḍḍhaka [rāsi + vaḍḍhaka] see, kes kuhjab rikkust = (kuninga) laekur. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

rata [ramati] rõõmus; lõbus; nautinud.

ratana 1. aare, nt maṇi (vääriskivi). tiratana [ti + ratana] kolm aaret (milleks on Buddha, dhamma sangha). sattaratana [satta + ratana] seitse aaret, milleks on (1) rattaaare (cakka-ratana), (2) elevandiaare (hatthi-ratana), (3) hobuseaare (assa-ratana), (4) vääriskiviaare (maṇi-ratana), naiseaare (itthi-ratana), majaperemeheaare (gahapati-ratana) ja nõuandja aare (pariṇāyaka-ratana) Mahāsudassanasutta DN 17. 2. pikkuse mõõt (= 12 angula = 7 ratana = 1 yaṭṭhi).

rati [√ram + ti (ramati)] kiindumus, armastus, nauding, meeldivus; õrnus, hellus. arati  armastuseta, kiindumuseta. Üks kolmest Māra tütrest, vt Arati. ratiṁ karoti „armastust tegema“ ehk seksuaalsuhtes olema.

ratin [rati] (see kes on) kiindunud, pühendunud, hellitav, õrn; innukas, agar.

ratti öö. rattibhojana [ratti-bhojana] öösel söömine. rattikhaya [ratti + khaya] öö kahanemine/vähenemine/taandumine; rattindiva [rattin + diva] öö ja päev (24 h).

Revata Khadiravaniya kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim metsas elamises (āraññakāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Revata üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

riñcati [ric + ṁ - a] jätab hooletusse/unarusse/maha; loobub; tühjendab, tühjeneb.

ritta [riñcati] (minevikus) vaba, tühi, õõnes, lahti (saanud).

rodha [rudh] 1. takistus; peatumine; ärahoidmine. 2. pank, tamm. parapāṇarodha [parapāṇa + rodha] kellegi teise elu peatamine; elu tapmine.

roga haigus, tõbi (= byādhi). rogamūla [roga + mūla] haiguse juur.

ruci [ruc] hiilgus, valgus, heledus; meelimine, kaldumine, eelistus, nauding. aruci [a + ruci] mittemeeldiv, vastumeelsus.

rucika [ruc] mõjutus, mõjutatus. aññarucika [añña + rucika] teise tahtest mõjutatus.

rūhati [ruh + a] kasvab (kokku); paraneb/terveneb (vigastus); tõuseb; levib; katkine, (ajutiselt) katkenud.

rukkha puu. rukkhantara [rukkha + antara] puu sees. rukkhadevatā puudeeva. rukkhamūla [rukkha + mūla] puujuur ehk -jalam, sobilik paik bhikkhule keskendumise arendamiseks ja elamiseks.

rukkhamulasenāsana [rukkha + mūla + senāsana] puu juur eluasemeks, ehk puu all elamine; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

rūpa [√rūp + a] vorm, kuju, välimus; nähtav objekt kui tajualus; vt āyatana; mateeria kogumik/moodustis; vastand: nāma nimi, vt nāma, nāmarūpa (kui mateeria tähendab ainet või materjali, millest miski koosneb, seda, millel on suurus, kuju ja mass, siis vorm tähendab ennekõike eseme või keha välistest joontest moodustuvat välist kuju, mis on seest õõnes ja omaolemuseta, pidevalt muutuvate molekulide vahelisel tühjusel rajanev kujutis). Buddha õpetuse kohaselt nimetatakse vormi (rūpa) vormiks, kuna see on vormuv (ruppatīti) külma, kuuma, nälja ja janu poolt ning tajutav nt kärbeste, sääskede, tuule, päikese ja madudega kokkupuutes Khajjanīyasutta SN 22.79. Moodustab vormilise olemasolu (rūpabhava) nähtava osa vastandina vormitule olemasolule (arūpabhava), sh hõlmates ka naudingulist olemasolu (kāmabhava). Sama triaad esineb -loka ja -dhātu kombinatsioonides; vt bhava. Neli suurt vormielementi (mahābhūtāni ehk bhūtarūpa) on (1) maa-element (pathavī-dhātu), (2) veeelement (āpo-dhātu), (3) tuleelement (tejo-dhātu) ja (4) tuuleelement (vāyo-dhātu) Mahāpuṇṇamasutta MN 109; vt dhātu. Hilisemad tekstid eristavad rūpa 28. jaotust, kus neljale suurele elemendile lisanduvad 24 derivaati (upādārūpāni) ehk neist neljast tulenevat, milleks on 5 füüsilist tajuorganit: silm (cakkhu), kõrv (sota), nina (ghāna), keel (jivhā), keha (kāya); 4 tajuobjekti: vorm (rūpa), heli (sadda), lõhn (gandha), maitse (rasa); naiselikkuse võime (itthindriya), mehelikkuse võime (purisindriya), meele füüsiline alus (hadayavatthu), kehaline väljendus (kāyaviññatti), suuline väljendus (vacīviññatti), füüsiline elu (rūpa jivita), ruumi-element (ākāsadhātu), vormi liikuvus (rūpassa lahutā), vormi elastsus/vormitavus (rūpassa mudutā), vormi kohaldumine (rūpassa kammaññāta), vormi arenemine (rūpassa upacaya), vormi jätkumine (rūpassa santati), vananemine (jarā), mittepüsivus (aniccatā) ja toide (āhāra) Dhs. 585, Vism 443-450. Viie klammerdumiskogumiku (pañcupādānakkhandhā = nāmarūpa) ehk vormikogumiku (rūpakkhandha) kontekstis on nāma (ehk mentaalne) jaotatud nelja ossa: (1) tunne (vedanā), (2) taju (saññā), (3) moodustised (saṅkhārā) ja (4) teadvus (viññāṇa) Upādāna parivattasutta, SN 22.56, Mahāpuṇṇamasutta MN 109, Khandhasutta SN 22.48 jpt; vt pañcupādānakkhandhā. Sõltuvusliku tekke kontekstis jaotuvad nāma alla (1) tunne (vedanā), (2) taju (saññā), (3) tahe (cetana), (4) kontakt (phasso) ja (5) tähelepanu (manasikāra) [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṅgasutta SN 12.2. Eksistentsile viitava terminina esineb rūpa järgmistes liitsõnades: (a) rūpabhava [rūpa + bhava] vormiline olemasolu, tähendab eksistentsi ühes vormide maailmas (rūpa-loka); (b) rūpadhātu [rūpa + dhātu] vormielement = neli suurt elementi (mahābhūtāni), bhūtā sünonüüm; vt loka; dhātu; üheksast saavutuspõhisest olemasolust teine; vt upapattibhava. (c) rūpāvacara [rūpā + vacara] vormivald; (d) rūpaloka [rūpa + loka] vormide maailm; (e) rūpabhūmi [rūpa + bhūmi] vormide tasand ehk rūpāvacarabhūmi [rūpā + vacara + bhūmi] vormi valla tasand, mis hõlmab kokku 16. brahmade elupaika, mis paiknevad deevade valdadest tunduvalt kõrgemal. Siia sünnivad olendid, kes on vabanenud ihast, harjutavad džhaanat ja viibivad džhaana seisundis Pañcaṅgikasutta AN 5.28, Paṭhamanānākaraṇasutta AN 4.123. rūparāga [rūpa + rāga] vormi vallaga seotud kirg, mis väljendub kiindumuses vormide džhaanasse (rūpajjhāna), kus meeles kerkivad esile ennekogematu rõõm, õndsus ja rahu. See võib olla ka iha sündida vormi vallas (rūpa-bhūmi). Kümne köidiku (dasa saṁyojana) loetelus kuues köidik; vt dasa saṁyojana. rūpasaṅkhayavimutti [rūpa + saṅkhaya + vimutti] vormist vaba(nenuna) vaibumine; üks paljudest Tathaagata epiteetidest, Aggivaccha[gotta]sutta MN 72. rūpataṇhā [rūpa + taṇhā] vormiiha; ihalus atraktiivsete visuaalsete objektide järele; vt taṇhā. rūpadāna [rūpa + dāna] vormiannetus, üks kuuest daana liigist Patthana 1.18; vt cha dāna. rūpakkhandhā [rūpa + khandhā] vormi- ehk mateeriakogumik, viie klammerdumiskogumiku esimene kogumik; vt pañcupādānakkhandhā; hõlmab kogu mateeriat (rūpa) nii minevikus, olevikus kui tulevikus, nii sisemist kui välimist, jämedat kui peent, kaugel kui lähedal Mahāpuṇṇamasutta MN 109; vt khandhā. rūpāyatana [rūpa + āyatana] vormi tajualus; vt āyatana. rūpakkhandha [rūpa + khandha] vormi- ehk mateeriakogumik, viie klammerdumiskogumiku esimene kogumik; vt pañcupādānakkhandhā. rūpajhāna [rūpa + jhāna] vormide džhaana, milleks on (1) esimesne džhaana (paṭhamajjhāna), (2) teine džhaana (dutiyajjhāna), (3) kolmas džhaana (tatiyajjhāna) ja (4) neljas džhaana (catutthajjhāna) Maggavibhaṅgasutta SN 45.8, Cūḷavedallasutta MN 44, Saccavibhaṅgasutta MN 141 jpt. vt jhāna; sammāsamādhi. Kõik neli vormide džhaanat on läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12. 2. [√rūp + a] olemus, laad, liik, „esineb mingis vormis“. 3. Grammatikas sõna vorm, verbi tüvi.

rūpatā [√rūp + a + tā] (n) (olendi) välimus, välisvorm; väline kuju.

ruppa [√rūp + a + ya] 1. vormilaadne; viitab millelegi, mis ei ole rūpa, kuid näib olevat rūpa, s.t näiline, kujutlus; teesklus; etendus. 2. (hästi) vormitud; (hilisemate selgituste kohaselt) hõbe.

S

sudassa puhas taevas (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist neljateistkümnes, üks viiest puhtast elupaigast (pañca suddhāvāsā), kus elavad puhastunud teadvusega väga meeldiva ja kauni vormiga deevad, kelle eluiga on 4000 ajastut Vibh lk 540-543, Saṅgītisutta DN 33; vt bhūmi; Suddhāvāsa.

sudassī selge vaatega deevade elupaik (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist viieteistkümnes tasand, üks viiest puhtast elupaigast (pañca suddhāvāsā), kus elavad selge nägemisega deevad, kelle elueaks on 8000 ajastut (kappa) Vibh lk 540-543, Saṅgītisutta DN 33; vt bhūmi; Suddhāvāsa.

sabala tugev, plekiline, täpiline; kirev.

sabba kõik, kõige, kogu, terve, iga. sabbapaṭhama [saba + paṭhama] kõige esimene. sabbakammakkhaya [saba + kamma + khaya] kõikide tegude lõppemise. sabbamāha [saba + māha] kõige suurem/kõrgem/väärtuslikum/väärikam.

sabbadā [sabba] alati, iga päev, iga kord.

sabbalokeanabhiratasaññā [saba + loke + anabhirata + saññā] kogu maailmast eraldumistaju, üks 20.st tajust; vt saññā.

sabbaññutañāṇa [sabba + aññuta + ñāṇa] kõiketeadmisteadmine, st kõigest igakülgne ja vastandpoolihõlmav teadmine (1) mentaalsest ja materiaalsest (nāma-rūpa) ning selle tingitusest (sankhārā), (2) mentaalse ja materiaalse tekkimisest ning lakkamisest (vikāra), (3) mentaalse ja materiaalse üldistest ning spetsiifilistest omadustest (lakkhaṇa), (4) kõikidest kontseptsioonidest ja terminitest (paññatti) ning (5) iha lakkamisest ja vaibumisest (nibbāna) ehk st mittetingitusest Ps lk 131 jj; DA.I.99.

sabbaso [sabba] igas suhtes, kõiges.

sabbūpadhipaṭinissagga [sabba + ūpadhi + paṭinissagga] kõikidest klammerdumistest loobumine/lahtilaskmine.

sacca [sa + √as + a + nta + ya] tõde; tõeline, tegelik. Eristatakse (1) aarija tõde (ariya-sacca), milleks on neli aarija tõde ja (2) mitteaarija tõde (anariya-sacca), mis on aarija tõe vastand Ariyadhammasutta AN 10.135. Abidhamma eristab (1) suhtelist/relatiivset tõde (sammuti-saccā) ja (2) lõplikku/absoluutset tõde (paramattha-saccā), milleks on teadvus (citta), meeletegurid (cetasika), vorm ehk mateeria (rūpa) ja vaibumine (nibbāna) Abhidhammapiṭaka, Kathāvatthu. saccānubodha [sacca + anubodha] tõe mõistmine. saccānuppatti [sacca + anuppatti] tõe saavutus/saavutamine. saccapāramī [sacca + pāramī] tõetäius; vt dasa pāramī (kümme täiust).

saccādhiṭṭhāna [saccā + dhiṭṭhāna] tõepõhine otsusekindlus; vt adhiṭṭhāna.

sacchanda [sa + chanda] enda soov, omasoovlik, isemeelne.

sacchikaroti [sacchi + kar + o] mõistab, (vahetu, taipamispõhine) kogemine; realiseerib, teostab; kogeb (nägemise teel).

sacchikiriyā [sacchikaroti] teostus; (vahetu) kogemine; vt sacchikaroti.

sāciyoga [sāci + yoga] kõver/mittesirgjooneline/ebaaus praktika.

sadattha 1. [sat (= sant) või sa + attha] (enda) kõrgeim heaolu, ideaal. 2. [sa + attha] enda kasu.

sadda heli; lärm, müra; sõna. saddadāna [sadda + dāna] heliannetus, üks kuuest daana liigist Patthana 1.18; vt cha dāna.

saddahati [saṁ + dhā + a] usub, omab usku.

saddataṇhā [sadda + taṇhā] heliiha, ihalus helidega seotud elamuste järele; vt taṇhā.

saddāyatana [sadda āyatana] heli tajualus; vt āyatana.

saddhā [sad + √dhā + ā (saddahati)] (usaldav) usk. Tekstides esineb (1) alusetu usk (amūlaka-saddhā) ja (2) teadmuspõhine usk/selgus (aveccappasāda), mis tavaliselt põhineb nägemisel (= ariyasaccāni avecca passati) mille sünonüümiks on arukas, põhjendatud usk (ākāravati-saddhā). Buddha õpetas alusetu, pimeda usu eest hoiduma ja selgitas, et usk ei ole tõde ja tõde ei ole mõistmine Caṅkīsutta MN 95. saddhābala [saddhā + bala] usujõud, mille kontekstis eristatakse (1) tavalist usku (pakati-saddhā) ja (2) keskendumispõhist usku (bhāvanā-saddhā); vt bala. saddhāya usus, usuga.

saddhābala [saddhā + bala] usujõud; mis tekib usuvõimest. Usujõud on (1) mitteusust mittekõigutatav, (2) mitteoskuslike dhammade suhtes järeleandmatu, (3) plekke hävitav, (4) läbistavalt puhastav, (5) teadvust otsusekindlaks muutev, (6) teadvust puhastav, (7) eristav, (8) kõrgemat läbistav, (9) tõde täielikult realiseeriv ja (10) lakkamist loov/toetav (nirodhe patiṭṭhāpakaṭṭhena). Usujõudu arendatakse Buddha meelespidamise (buddhanussati) teel, mille abil on võimalik kahtlus (vicikicchā) lõplikult ületada Ñāṇakathā Ps 1.4, Dutiyavibhaṅga Sutta SN 48.10, Vitthata Sutta AN 5.2. Usuvõime on üks viiest jõust, millele lisanduvad energia-, teadlikoleku-, keskendumis- ja tarkusejõud; vt pañca balāni; indriya; saddhindriya.

saddhācarita [saddhā + carita] usklik natuur; vt carita.

saddhamma [sammā + dhamma] õige dhamma = mida õpetas Buddha ja tema lähimad (virgunud) õpilased (tema juuresolekul).

saddhānusārī [saddha anu + sarati] „usus kõndijale/sammujale“ ehk usus järgija.

saddhāvimutta [saddhā + vimutta] usus vabanenud.

saddhindriya [saddha + indriya] usuvõime, üks viiest võimest (pañcindriyāni), mis hülgab mitteusu ehk usu puudumise (assaddha); vt bodhipakkhiyadhamma. Usuvõime puhastub (1) mitteusklike isikute vältimisega (assaddhe puggale parivajjayato), (2) usku omavate isikute teenimise, nendega suhtlemise ja nende austamisega (sevato bhajato payirupāsato) ning (3) usaldust tugevdavate suttade ülevaatus (pasādanīye suttante paccavekkhato). Usuvõime kontrollib usujõudu (saddhābala), mida arendatatakse Buddha meelespidamisega (buddhanussati), millel on võime ületada kahtlus (vicikicchā) Ñāṇakathā Ps 1.4, Dutiyavibhaṅga Sutta SN 48.10, Vitthata Sutta AN 5.2-1; vt bala.

sādhāraṇa tavaline, tavapärane; üldine; ühine; pakiṇṇaka vastand.

sādhu (väga) hea, hästi, suurepärane; heakskiidu ja tunnustuse väljendus = sāhu.

sadisohamasmī „ma olen võrdne“; minavaatel (atta-diṭṭhi) baseeruv vale vaade (micchā-diṭṭhi), nagu ka „ma olen parem“ (seyyohamasmī) ja „ma olen madalam“ (hīnohamasmī) Soṇasutta SN 22.49; vt attadiṭṭhi.

sādiyati [sad + i + ya] naudib; nõustub; lubab.

sāgara ookean.

Sāgata kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim tule-elemendi oskuslikkuses (tejo-dhātu-kusalāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

sagga taevas; olemasolu valdade kontekstis maast kõrgemalasuv tasand, mille elanikel pikk ja õnnelik elu.

saha 1. [sa] eesliide, mis tähendab (ühes) koos, -ga; vahetult (pärast). 2. [sah] alistumine, püsimine, nt dussaha raske taluda.

sahassa (number) tuhat.

Sahasso brahmā Tuhat brahmat; Suttanta tekstides loetletud 31. olemasoluvallast seitsmes deevade vald Saṅkhārupapattisutta MN 120.

sahāya [saha + i] sõber, kaaslane; vt asahāya.

sahetuka [sa + hetuka] (kõlbelise) põhjusega; vt ahetuka; hetuka.

sāhu = sādhu.

sajāti (sa + jāti) sama klassi/kasti (olend).

sajati [saj + a] 1. laseb lahti, loobub; laskub alla.

sajjati [saj + ya] hoiab kinni, klammerdub.

sajjati [saj + ya] ripub, on kinnitunud.

sajjhu hõbe.

saka [sa + ka] enda oma; enda vara, omand. kammassaka [kamma + saka] enda teo/kamma omaja.

sākacchā vestleb; arutleb.

sākaccheti [sākacchā] vestlus; arutelu.

sakadāgāmin [sakad=sakid, + āgāmin] ükskordnaasja. Kui vooguastunu jätkab meele puhastamist ja treenimist, saavutab ta ükskordnaasja tee (sakadāgāmi-magga), mille mõjul nõrgenevad neljas ja viies köidik, milleks on naudingukirg (kāmarāga) ja pahatahtlikkus (vyāpāda) ning temast saab ükskordnaasja. Viie klammerdumiskogumiku läbinägemise arendamise teel saavutav ükskordnaasja meele ja mateeria (nāma-rūpa) läbinägemisteadmised (vipassanā-ñāṇa). Arendades ükskordnaasja vilja saavutusele (sakadāgāmi-phala-samāpatti) vastavat džhaanat võib ta nautida nibbaana rahu mil iganes seda soovib. Kui ta ei saa juba selles elus arahandiks, sünnib ta viimane kord inimeste maailma ning temast saab arahant, misjärel saavutab ta igavese nibbaana ehk vaibumise (nibbāna); vt ariyamagga. sakadāgāmiphalasacchikiriyā [sakadāgāmi + phala + sacchi + kiriya] ükskordnaasja vilja teostamine; ilmneb maailmas koos Tathaagata ilmnemisega Anuttariyasutta AN 6.8. sakadāgāmimagga [sakadāgāmi + magga] ükskordnaasja tee; vt ariyamagga. sakadāgāmiphala [sakadāgāmi + phala] ükskordnaasja vili; vt ariyaphala.

sakatā [saka] olemus, loomus, identiteet; eripära.

sakkacca [sakkaroti] lugupidavalt, austavalt, sündsalt; nõuetekohaselt, põhjalikult.

sakkāra [sat + k] au(stus), austamine, kummardamine; külalislahkus.

sakkārena [sa + kāra] austamine; vt kāra.

sakkāya [sat (sant) + kāya] olemasolev (sant) keha või kogumik (= -nikāya). Viie klammerdumiskogumiku (pañcupādānakkhandhā) sünonüüm. sakkāyadiṭṭhi [sakkāya + diṭṭhi] kehapõhine vaade, mille puhul peetakse olemasolevat keha ja sellega seotud psühhofüüsiliste nähtuste kogumit inimeseks, isiksuseks, olendiks või iseendaks uskudes, et viie klammerdumiskogumiku ees, taga, kõrval või sees on olemas hävimatu mina (attā), aatman (attan), hing (jīva) vms. Buddha selgituste kohaselt on see vale vaade (micchā-diṭṭhi) Sakkāyapañhāsutta SN 38.15. Kehapõhine vaade on kümnest köidikust (dasa saṁyojana) esimene, millest tuleb virgumiseks vabaneda Saṁyojanasutta AN 10.13; vt saṁyojana.

sakkhi [sa + akkhin] (pealt)nägija ehk tunnistaja. sakkhī oma silmaga. kāyasakkhī keha-tunnistaja, see kes on kehaliselt kogenud kaheksat vabanemist (vimokkha). sakkhiṁ karoti näeb oma silmaga. sakkhidiṭṭha silmast silma (kohtuma). sakkhisāvaka [sakkhi + sāvaka] nägija (= ordineeritu) järgija. Vt akkhika.

Sākya Saakja; hõimu nimi, kus Buddha sündis ja mida valitses tema isa, kuningas Suddhodana. sākyaputta [sākya + putta] sākya poeg = Buddha järgija sünonüüm. sākyamuni [sākya + muni] Saakja tark/pühak, nimetus, millega pöörduti Buddha poole ajavahemikus mil ta lossist lahkus kuni virgumiseni.

sāla [sālā + a] 1: (m) saapaluu (Shorea robusta). 2: (m) naisevend. 3: saaliga maja; sālā (n) saal. 4: Kosala külas asuv braahnami küla nimetus.

saḷāyatana [chal=cha + āyatana] kuus tajualust; vt āyatana.

salla nool, piik, (viske)oda; kirurgiline instrument. sallakatta [salla + katta] noolega töötaja = kirurg.

sallekha [saṁ + √likh + a + na ] (m) „ära hõõruma“, eemaldama, ära pühkima; range meeleparandus, asketism kui kõrgem eluviis. sallekhitācāra [sallekhita + ācāra] puhastumispraktika, range metsaaskeetluse teostamine.

saṁ- sagedaseim eesliide, mis tähistab ühendust, lõpetatust või täielikkust; mõnikord peale eesliidet vi-. Selle esmane tähendus on „koos, läheduses“, viidates intensiivsele seosele. Mõnikord vastandub eesliidetele para-, abhi- või vi- (nt saṁvadati → vivadati). On võrdne eesliitega pa- (nt pamodati → sammodati) ja kombineerub eesliidetega sampa-, abhi- (nt abhivaḍḍhati → saṁvaḍḍhati) ja abhisaṁ-. Mõnikord lisandub y, nt saṁy-, sañ(ñ)- (nt sañcetanā).

sama [sa] 1. sama(sugune), võrdne; sarnane; (m) rahu(likkus). 2. väsimus.

samādahati [saṁ + ādahati (ā + dhā + a)] paneb kokku; koondab; peatub; süütab (tuld).

samādhāna [saṁ + ā + dha] kokku panema, koondama, kinnitama, keskenduma.

samādhi [saṁ + ā + √dhā (=samādhāna) + i] keskendumine; tähendab kokkupanemist, ühendamist kinnitamist (sõna tüvest dha panema, eesliidetega saṁ koos, a suunas), koondamist (samādhāna-ṭṭhena), tähelepanu õiget paigutamist, seadistamist (sammā ādhānaṁ ṭhapanaṁ) ehk kindlalt fikseeritud keskendumisseisundit, mis saavutatakse süstemaatilise keskendumise arendamise abil, mida tavapäraselt nimetatakse meditatsiooniks. Teadvuse ühtesuunatus ongi keskendumine (cittassa ekaggatā ayaṁ samādhi) Cūḷavedallasutta MN 44; Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22. Kommentaariumid jaotavad keskendumise kolmeks: (1) ettevalmistav keskendumine (parikamma-samādhi), mis esineb meeletreeninguga alustamisel; (2) juurdepääsu keskendumine (upacāra-samādhi), mis on iseloomulik vahetult enne džhaana saavutamist ja mida iseloomustab teatud objektide arendamisel tekkiv samane kujund/märk (paṭibhāga-nimitta), ning (3) kinnistunud keskendumine (appanā-samādhi), mis esineb džhaana saavutamisel, ja seda iseloomustab meele kinnistunud püsimine samasel kujundil/märgil (paṭibhāga-nimitta) Abhidhammattha-saṅgaha lk 341 jt; Vism lk. 83. samādhi on nii (1) meele arendamise meetodi nimetus, (2) oskusliku ühtesuunatud teadvuse (kusala cittassa ekaggatā) nimetus, kui ka (3) plekkidest ning tulvadest vabanemise ning virgumise ehk arahandiks saamise ning vaibumise (nibbāna) saavutamise vältimatu tingimus Jhānasutta [Jhānanissaya] AN 9.36. Keskendumise arendamist millega kaasneb läbinägemisteadmine (vipassanā-ñāṇa) või teadmine teest ja viljast, nimetatakse (1) tühjuse keskendumiseks (suññatā samādhi), mille sisuks on minatuse (anattā) läbinägemise arendamine, (2) märgituse keskendumiseks (animitta samādhi), mille sisuks on mittepüsivuse läbinägemise arendamine ja (3) ihatuse keskendumiseks (appaṇihita samādhi), mille sisuks on dukkha läbinägemise arendamine Rāgapeyyāla AN 3.183–352, Sābhogātikathā Kv 10.5, Samathavipassanāsutta SN 43.2, Rāga peyyāla AN 3.183–352 jt. samādhi on aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) 6.-8. osa koondnimetus, milleks on õige püüdlus (sammā-vāyāma), õige teadlikkus (sammā-sati) ja õige keskendus (sammā-samādhi). sammāsamādhi [sammā + samādhi] hõlmab keskendumist neljas džhaanas Cūḷavedallasutta MN 44; Saccavibhaṅgasutta MN 141; vt sammāsamādhi; jhāna; ning 9 kitsenduse ületamist; vt sambādha.

samādhibala [samādhi + bala] keskendumisjõud; vt bala, samādhindriya.

samādhibhāvanā [samādhi + bhāvanā] keskendumise arendamine; neli järjest süvenevat keskendumise etappi on (1) dhammavaatepõhine õnnelik elamine (diṭṭha-dhamma-sukha-vihārāya), (2) teadmiste ja nägemise saavutamine (ñāṇa-dassana-paṭilābhāya), (3) teadlikolek ja teadvustatud arusaam (sati-sampajaññā) ning (4) tulvade hääbumine (āsavānaṁ khayāya) Samādhibhāvanāsutta AN 4.41.

samādhikkhandha [samādhi + khandha] keskendumiskogumik (= cittasampadā teadvusesaavutus); teine kolmest dhamma teostamise kogumikust, millele eelneb kõlbluskogumik (sīlakkhandha) ja järgneb tarkusekogumik (paññākkhandha), ning mille bhikkhu saavutab kõrgema teadvuse treenimise (adhicittasikkhā) teel Sikkhāsutta AN 3.89; vt khandha; tisso sikkhā.

samādhindriya [samādhi + indriya] keskendumisvõime, üks viiest võimest (pañcindriyāni), mis hülgab rahutuse (asamāhita). Keskendumisvõimet puhastub (1) rahutute (asamāhita) isikute vältimisega, (2) keskendunud isikute teenimise, nendega suhtlemise ja nende austamisega ning (3) džhaanas vabanemise teostamisega (jhāna-vimokkha). Keskendumisvõime kontrollib keskendumisjõudu (samādhibala), mida arendatakse neljas vormide džhaanas (cattaro jhāna), ja millel on võime ületada rahutus (uddhacce) Ñāṇakathā Ps 1.4, Dutiyavibhaṅgasutta SN 48.10, Vitthata Sutta AN 5.2-1.

samādhinimitta [samādhi + nimitta] keskendusmärk või -kujund; vt nimitta.

samādhiparikkkhāra [samādhi + parikkhāra] keskendumise aspektid = õige pingutus (sammāpadhāna) Cūḷavedalla­sutta MN 44; vt padhāna.

samādhisambojjhaṅga [samādhi + sambojjhaṅga (saṁ + bodhi + aṅga)] keskenduse virgumisosa; vt bojjhaṅga, sambojjhaṅga.

samādhisampadā [samādhi + sampadā] keskendumise saavutus, üks kolmekordsest saavutusest; vt tividha sampadā.

samādhisaṁvaṭṭa [samādhi + saṁvaṭṭa] keskendumisse juhtiv.

samāgañchi [saṁ + ā + √gam + a + i] „läks kokku“, oli ühendatud, seotud.

samagga [saṁ + agga] ühtsuses olemine; harmoonilisus. samaggikaroti [samaggi + karoti] „ühtseks tegema“, harmoniseerima, lepitama.

samāhita [samādahati] (minevikus) rahunenud = talitsetud, ohjatud, vaoshoitud (meele omadus).

samāna (m) 1. [sama] sarnane, võrdne, ühtlane, sama. 2. olemasolev (=santo). samānatta [samāna + attan] erapooletu, võrdse suhtumisega, üks neljast koosviibimise alusest; vt saṅgaha.

samaṇa [√sam + aṇa] (m) „pingutaja“ või „loobunu“, samana, erakrändur, ränderak. Mees, harvem ka naine, kes on loobunud pereelust ja ühiskondlikust elust eesmärgiga leida looduse ja olemasolu olemusega loomulik rahu ja kooskõla; vt sama (samasugune, võrdne; sarnane; rahu). Esineb tekstides sageli koos braahmaniga (samaṇa-brāhmaṇā). Erakränduri püüdlemine võis rajaneda kas ühel või mitmel erineval filosoofial, ta võis rännata ringi üksi või järgida grupis mõne õpetaja õpetust, peamiselt kuue koolkonna õpetaja filosoofiat, või ka Buddha õpetust Brahmajālasutta DN 1; vt brāhmaṇa. Neli samana vilja on: (1) vooguastunu vili (sotāpattiphala), (2) ükskordnaasja vili (sakadāgāmiphala), (3) mittenaasja vili (anāgāmiphala) ja (4) arahandi vili (arahattaphala). Tõelised samaṇabrāhmaṇā’d hoiduvad joovet ja hooletust tekitavatest ainetest (mada-ppamādā paṭiviratā), on kannatlikud ja vagurad ehk leebed (khanti-soracce), on end taltsutanud (damenti), rahunenud ja keskendunud (samenti) ning treenivad lõpliku vaibumise (parinibbāpenti) nimel; vt: Dhammapada 26. grupp (brāhmaṇavaggo, Dhp 383-423).

samānattatā [samānatta] võrdne suhtumine, erapooletus.

sāmaṇera noorbhikkhu, saamaneera, ordineeritud sangha meessoost noorliige, esineb tekstides sageli kõrvuti noorbhikkhuniga (sāmaṇerī).

sāmaṇerasikkhā [sāmaṇera + sikkhā] noorbhikkhu treeningujuhised; vt adhisīlasikkhā; sikkhāpada.

sāmaṇerī noorbhikkhuni, saamaneeri, ordineeritud sangha naissoost noorliige, esineb tekstides sageli kõrvuti noorbikkhuga (sāmaṇera).

samannāgata [saṁ + anvāgata] järgneb, omab; varustatud.

sāmañña 1: [√sam + aṇa + ya] samana, erak, ilmalikust loobunu. 2. [sama + ana + ya] vastavus, võrdus; nõustumine; 3. [√sam] samanlus, eraklus. sāmaññaphala [sāmañña + phala] erakluse vili, milleks on: (1) vooguastunu vili (sotāpattiphala), (2) ükskordnaasja vili (sakadāgāmiphala), (3) mittenaasja vili (anāgāmiphala) ja (4) arahandi vili (arahattaphala) Sāmaññaphalasutta DN 2, Paṭhamasāmaññasutta SN 45.35, Saṅgītisutta DN 33, Dasuttarasutta DN 34 jt. Bhikkhu oskuslik, tõele ja dhammale vastav eluviis väljendub maisest loobunud mõtlemises ja eraklikus eluviisis. Buddha juhiste kohaselt peaks dhamma teostamiseks elama bhikkhu eraldatud paigas ja keskenduma kõlbluse treenimisele, vabanemisjuhiste põhisele käitumise ohjamisele (pātimokkha-saṁvara-saṁvuto), (taju)võimete ohjamisele (indriya-saṁvara), teadvustatud arusaamise saavutamisele (sati-sampajañña), viie takistuse eemaldamisele (nīvaraṇappahāna), esimese, teise, kolmanda ja neljanda džhaana arendamisele (paṭhama-jjhāna, dutiya-jjhāna, tatiya-jjhāna ja catuttha-jjhāna samādhi) ja kaheksa teadmise (ñāṇa) saavutamisele, mille kulminatsiooniks on tulvade lakkamise teadmise saavutamine (āsava-kkhaya-ñāṇa) ning lõplik vaibumine (nibbāna) Sāmaññaphalasutta DN 2.

samanta [saṁ + anta] „täielik lõpp“, kõik, kogu, täielikult; igast küljest, kõikjalt; tipp.

sāmanta [samanta] naabrus(kond), lähedalasuv; lähedus; piir(nev);. sāmantā naabruses asuv; ümbritsetud.

samantacakkhu [samanta + cakkhu] kõikenägevsilm; üks paljudest Buddha epiteetidest; hõlmab nii lihast, taevalikku-, tarkuse-, kui ja buddhasilma (maṁsa, dibba-, paññā-, buddha-cakkhu) ja näeb absoluutselt kõike. Kõikenägevsilm on vaid Tathaagatal, kes on arahant, Õigesti Mõistnu (tathāgata, arahato, sammā-sambuddha) Vitakkasutta Iti 38, Mahāpadānasutta DN 14, Brahmāyācanasutta SN 6.1 jt; vt cakkhu.

samāpajjati [saṁ + āpajjati (ā + pad + ya)] siseneb; hõivab; saavutab.

samāpanna [samāpajjati] on sisenenud, hõivanud, saavutanud.

samāpatti [saṁ + ā + pad] saavutus; = 4 vormide džhaana saavutamist ja 4 vormideta džhaana saavutamist Poṭṭhapādasutta DN 9.

samāpatti saavutus 4 vormita valla saavutust (arūpajjhāna-samāpatti): (1) ruumi lõputu valla saavutus (ākāsānañ­cāyata­na-samāpatti), (2) teadvuse lõputu valla saavutus (viññāṇa-ñcāyatana-samāpatti), (3) mittemillegi valla saavutus (ākiñcaññāyatana-samāpatti), (4) ei taju ega mittetaju valla saavutus (neva­saññā­nā­sañ­ñāyata­na-samāpatti). Küik neli vormideta saavutust on läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12.

samata [saṁ + ā + dhā] 1. rahu; kõikide kehaliste ja mentaalsete moodustise (saṅkhārā) maha rahunemisel tekkiv keha rahunemine (kāya-samatha) ja teadvuse rahunemine (ceto-samatha). See on igasugugune äravuse vaigistumine ja meelesisene sügav keskendunud, kõigutamatu, lõõgastunud, rahuküllane seisund Samathasutta AN 10.54. Samatha on keskendumise (samādhi), teadvuse ühtesuunatuse (cittekaggatā) ja mittehäirituse (avikkhepa) sünonüüm. Džhaana saavutamise eeltingimuseks olev samatha loob aluse vipassanā harjutamiseks, mis on ainus tee virgumise eelduseks oleva läbinägemisel põhineva (insait)teadmise (vipassanā-ñāṇa) ja lõpliku vaibumise (nibbāna) saavutamiseks Bala Vagga AN 2.31. Sāmaññaphalasutta DN 2, Ākaṅkhasutta AN 10.71 jt. Tekstides esineb sageli rahu koos läbinägemisega (samatho ca vipassanā) Samathavipassanāsutta SN 43.2; vt vipassanā. Rahu ja läbinägemist tuleb arendada paralleelselt, kuni tulvade (āsavā) lakkamiseni Yuganad­dha­sutta [Arahattappattisutta] AN 4.170. samathabhāvanā [samatha + bhāvanā] rahu arendamine; Tipitaka loetleb kokku 101 rahu arendamise objekti, milleks on: 4 džhaanat (jhāna), 4 brahmavihaarat (brahmavihāra), 4 teadlikoleku loomist (satipaṭṭhāna), 4 õiget pingutust (sammappadhāna), 4 üleloomuliku alust (iddhipāda), 5 võimet (indriya), 5 jõud (bala), 7 virgumisosa (bojjhaṅga), 8 aarijaliku tee osa (ariya aṭṭhangika magga), 8 vabanemist (vimokkha), 8 mesiterlikkuse alust (abhibhāyatana), 10 kasinat (kasiṇa), 20 taju (saññā), 6 meelespidamist (anussati) ja 4 teadvustamist (sati) Jaotuste kogumik (Anguttaranikāya, Eka Nipāta), Džhaana grupp (Jhāna-vagga) AN 1.378-627. 2. küsimuste lahendamine; vt adhikaraṇa. Rahu arendamise keskendumisega saavutab bhikkhu kuus kasu, milleks on: (1) dhamma-vaateline õnnes viibimine (diṭṭhadhamma-sukha-vihāra); (2) rahulik viibimine aarijalikus kõlbluses (santā vihārā ariyassa vinaye); (3) moodustunud olemasolu mõistmine (saṁkhāra); (4) ülimate teadmiste saavutamine (abhiññā); (5) uus sünd brahma vallas (paṭisandhi); (6) mentaalse aktiivsuse täielik lakkamine (nirodha) Sallekhasutta MN 8.

samathabhāvanā [samatha + bhāvanā] rahu arendamine; üks kahest peamisest teadvuse arendamise dhammast; vt bhāvanā.

Sāmāvatī naisilmik, Buddha järgija, kes oli parim sõbralikkuses viibija (mettā-vihārīna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

sambādha surve, surutis, sund; tunglemine, tih(k)e; ebamugav; kitsas, kitsendus; rõhuv. asambādhaṁ [a + sambādhaṁ] survestamata, kitsendusteta. Keskendumisega kaasnevad kitsendused (sambādha) on: silmateadvusest tekkinud vorm, kõrvateadvusest tekkinud heli, ninateadvusest tekkinud lõhn, keeleteadvusest tekkinud maitse, kehateadvusest tekkinud puude (kombatav objekt) ja meeleteadvusest tekkinud dhamma (meeleobjekt) — mis on sümpaatne (iṭṭhā), meeldiv (kantā), meelepärane (manāpā), armsa vormiga (piyarūpā), naudingut kaasav (kāmūpasaṁhitā), kuninglik [st ülimalt naudinguline ja ihaldusväärne] (rajanīyā). Esimeses džhaanas on kitsenduseks mõtlemine ja läbiuurimine (vitakka-vicārā), teises džhaanas rõõm (pīti), kolmandas neutraalsus ja rõõm (upekkhā-sukha), neljandas vormitaju (rūpa-saññā), viiendas ruumi lõputu valla taju (ākāsānañcāyatana-saññā), kuuendas teadvuse lõputu valla taju (viññāṇañcāyatana-saññā), seitsmendas mittemillegi valla taju (ākiñcaññāyatana-saññā) ja kaheksandas ei taju ega mittetaju valla taju (nevasaññānāsaññāyatana-saññā). Ületanud loobumise/hülgamise teel kõik džhaanadega seotud kitsendused, siseneb bhikkhu taju ja tunnete lakkamisse (saññā-vedayita-nirodha), saavutab tarkuse teel nägemise kaudu tulvade lõppemise (paññāya cassa disvā āsavā parikkhīṇā) ning virgub — see ongi õige keskendumine (samādhi) Sambādhasutta AN 9.42.

sambhajati [saṁ + bhajati] on armastav, kiindunud; pühendunud, andunud.

sambhāra “mis viib/toob kokku”; (kokku-)kogunemine, koondamine; ettevalmistus; vajalikud (toidu) koostisosad või elemendid; koond.

sambhati [saṁ + bhati] rahuneb.

sambhatta [sambhajati] andunud inimene, sõber.

sambhāveti [saṁ + bhū + e] peab lugu, austab.

sambhāvita [sambhāveti] lugupeetud; austatud. Ülima (bhagava = Buddha) austuse viis tegelikku põhjust on bhagavā: (1) bhagava kõrgem kõlblus (adhi-sīla); (2) bhagava kõrgem ületav teadmine ja nägemine (abhi-kkante ñāṇa-dassana); (3) bhagava kõrgem tarkus (adhi-paññā); (4) bhagava õpetatud ja selgitatud neli tõde (dukkha ariyasacca, -samudaya, -nirodha, -nirodha-gāmini paṭipada); ja (5) õpetanud tee, kuidas õpetust järgida (paṭipada, yathā-paṭipannā) Mahāsakuludāyisutta MN 77.

sambodha [saṁ + bodha] valgustatus, virgumine = sambodhi. sambodhagāmin [sambodha + gāmin] virgumisele viiv. sambodhasukha [sambodha + sukha] virgumisõnn.

sambodhimanuttara [saṁ + bodhi + anuttara] ülim/võrreldamatu virgunu.

sambojjhaṅga, sambojjhanga [saṁ + bodhi + aṅga/anga] virgumise/virgunu osa; vt bojjhaṅga.

sambuddha [saṁ + buddha] see, kes on hästi/läbinisti/põhjalikult mõistnud; Mõistnu, Buddha epiteet.

saṁhāni [saṁ + hāni] kahaneb, väheneb.

saṁhita [sandahati] ühendatud, seotud; varustatud; valduses (olev). saṁhitā side, ühendus.

samīcī vt sāmīcī.

sāmīcī, sāmīci- [sammā] õige, sobiv suund. sāmīcikamma sobilik tegu, austusavaldus. sāmīcipaṭipanna õige järgimine/suund/kurss/tee.

samijjhati  [saṁ+ijjhati] õnnestuma, õitsema, jõustuma.

sāmisa vimokkha lihalik vabanemine; vt vimutti, vimokkha.

saṁkilesikā plekke tekitav; miski, mis on pleki (kilesa) objekt.

saṁkilissati [saṁ + kilis + ya] muutunud plekiliseks, määrdunud, räpaseks.

saṁkiliṭṭha [saṁkilissati] plekiline, määrdunud, räpane.

samma  [samyak] vt sammā.

sammā [saṁ ?] 1. õige, õigel moel/viisil (nii nagu peab olema või on õige), mille vastandiks on micchā (vale); 2. parim, täielik, täiuslik. sammā on aarija kaheksaosalise tee kõikide osade iseloomustus; vt ariya aṭṭhangika magga. sammāppaññā [sammā + paññā] õige/tõeline tarkus. sammāñāṇa [sammā + ñāṇa] õige teadmine, mis saavutatakse õige keskendumise tulemusel; vt ñāṇa. sammappaññā [samma + paññā] õige tarkus. sammā gata õigesti tulnud/läinud, Buddha epiteedina viitab tema poolt taasavastatud õige virgumistee, mis juhib uute sündide rattast välja. sammadaññāvimutta [samma + aññā + vimutta] õiges teadmises vabanenud = Buddha ja arahandi epiteet; vt Gaṇakamoggallānasutta MN 107. sammāsambuddha [sammā + sambuddha] õigestimõistnu (Gotama Buddha puhul suure algustähega), täielikult virgunu (= arahant), kes saavutab ise mõistmise (sam-buddha) ning täieliku ja lõpliku virgumise, vabanedes sansaarast (saṁsāra) ilma õpetaja abita; vt Buddha. sammāpadhānā [sammā + padhāna] õige pingutus; vt cattāro sammāpadhānā; padhāna. sammādhamma [sammā-dhamma] õige dhamma = aarija dhamma, ainult ajaloolise Gotama Buddha või tema juuresolekul järgijate poolt antud kaheksaosalise tee, dhamma ja vinajaga ning tõelusele vastav (yathābhūta) õpetus, mille eesmärgiks on võimalikult ruttu vabastada nii ennast kui teisi olemasolurattast ehk sansaarast (saṁsāra). sammādhamma vastandiks on mitteaarija dhamma, vt anariyadhamma; mis on ühtlasi ka oskamatu dhamma (akusalā dhammā) ehk vale kaheksaosaline tee Akusaladhammasutta SN 45.22. sammāpaṭipada [sammā + paṭipada] õige praktika, milleks on õige kaheksaosalise tee järgimine Paṭhamapaṭipadāsutta SN 45.23, Dutiyapaṭipadāsutta SN 45.24 jt.

sammāājīva [sammā + ājīva] õige eluviis; aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) viies osa, milleks on (1) halbatoovast valest eluviisist hoidumist (duccarita micch-ājīva virati), (2) sobimatust valest eluviisist hoidumist (anesana micch-ājīva virati), (3) ebaausast valest eluviisist hoidumist (kuhanādi micch-ājīva virati), ja (4) loomalikust valest eluviisist hoidumist (tiracchānavijjā micch-ājīvavirati) Maggavibhaṅgasutta SN 45.8; vt ka micchāājīva (vale eluviis).

sammādiṭṭhi [sammā + diṭṭhi] õige vaade; aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) esimene osa, mille sisuks on (1) õige vaade neljast aarija tõest (catusacca sammādiṭṭhi) ja (2) õige vaade teo olemusest (kammassakatā sammādiṭṭhi) Maggavibhaṅgasutta SN 45.8, Cūḷavedallasutta MN 44, Saccavibhaṅgasutta MN 141 jpt.

sammākammanta [sammā + kammanta] õige tegu; aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) neljas osa milleks on: (1) elu hävitamisest hoidumine (pāṇātipāta virati); (2) mitteantu võtmisest [mitteantud annetusest/daanast] hoidumine (adinnā-dāna virati) ja (3) mittebrahmalikust käitumisest hoidumine (abrahmacariyā virati), mis esineb osades tekstides, kui naudinguid pakkuvast/naudingulisest valest käitumisest hoidumist (kāmesu micchācāra virati) Vinaya, Asikkhita-sikkhamānā, Bhikkhunivibhaṅga, Pācittiyakaṇḍa, Gabbhinivagga 63, Sikkhamānasikkhāpada; Maggavibhaṅgasutta SN 45.8; Cūḷavedallasutta MN 44; Saccavibhaṅgasutta MN 141 jpt.

sammāsamādhi [sammā-samādhi] õige keskendumine; aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) viimane osa, mille sisuks on keskendumise arendamine neljas järjest süvenevas džhaanas (jhāna), ehk (1) esimeses džhaanas keskendumine (paṭhamajjhāna samādhi), (2) teises džhaanas keskendumine (dutiyajjhāna samādhi), (3) kolmandas džhaanas keskendumine (tatiyajjhāna samādhi) ja (4) neljandas džhaanas keskendumine (catutthajjhāna samādhi) Maggavibhaṅgasutta SN 45.8, Cūḷavedallasutta MN 44, Saccavibhaṅgasutta MN 141 jpt; vt ariya aṭṭhangika magga. sammāsamādhi sisaldab üheksa kitsenduse ületamist; vt sambādha. õige keskendumise vastandiks on vale keskendumine (micca-samādhi).

sammasañāṇa [sammasa + ñāṇa] mõistmispõhine teadmine, vt ñāṇa.

sammāsaṅkappa [sammā + saṅkappa] õige mõte; aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) teine osa, mille sisuks on (1) loobunud mõtlemine (nekkhamma-saṅkappa), (2) mittepahatahtlik mõtlemine (avyāpāda-saṅkappa) ja (3) mittevägivaldne mõtlemine (avihiṁsā-saṅkappa) Maggavibhaṅgasutta SN 45.8, Cūḷavedallasutta MN 44, Saccavibhaṅgasutta MN 141 jpt.

sammāsati [sammā + sati] õige teadlikkus, aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) seitsmes osa, mille sisuks on (1) keha vaatlemine ja teadlikkuse loomine (kāyānupassanā satipaṭṭhāna), (2) tunnete vaatlemine ja teadlikkuse loomine (vedanānupassanā satipaṭṭhāna), (3) teadvuse vaatlemine ja teadlikkuse loomine (cittānupassanā satipaṭṭhāna) ning (4) dhammade vaatlemine ja teadlikkuse loomine (dhammānupassanā satipaṭṭhāna) Maggavibhaṅgasutta SN 45.8, Cūḷavedallasutta MN 44, Saccavibhaṅgasutta MN 141 jpt; vt cattaro satipaṭṭhāna.

sammati lakkab; on rahunenud või rahustatud; tunneb rahuldust; on väsinud.

sammāvācā [sammā + vācā] õige kõne; aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) kolmas osa, mille sisuks on: (1) vale rääkimisest hoidumine (musā-vādā-virati), (2) laimavast kõnest hoidumine (pisuavācāvirati), (3) karmist kõnest hoidumine (pharusa-vācā-virati) ja (4) tühisest lobast hoidumine (samphappa-lāpa-virati) Maggavibhaṅgasutta SN 45.8, Cūḷavedallasutta MN 44, Saccavibhaṅgasutta MN 141 jpt.

sammāvāyāma [sammā + vāyāma] õige püüdlus; aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) kuues osa, mille sisuks on (1) mitteesilekerkinud mitteoskuslike dhammade [=meeleseisundite] vältimise püüdlus (anuppannānaṁ akusalānaṁ dhammānaṁ anuppādāya vāyāmo), (2) esilekerkinud mitteoskuslike dhammade hülgamise püüdlus (uppannānaṁ akusalānaṁ dhammānaṁ pahānāya vāyāmo), (3) mitteesilekerkinud oskuslike dhammade arendamise püüdlus (anuppannānaṁ kusalānaṁ dhammānaṁ uppādāya vāyāmo) ja (4) esilekerkinud oskuslike dhammade säilitamise püüdlus (uppannānaṁ kusalānaṁ dhammānaṁ bhiyyo bhāvāya vāyāmo) Maggavibhaṅgasutta SN 45.8, Cūḷavedallasutta MN 44, Saccavibhaṅgasutta MN 141 jpt; vt ka saṁvara.

Sammitīya üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

sammūḷha [saṁ + mūḷha] vaimustatud, hämmeldunud; hämmingus.

sammuti tavapärane, üldtunnustatud, konventsionaalne väljend/sõna/ arvamus /mõtlemine; nõusolek, luba; valik; sammutisacca [sammuti + sacca] suhteline tõde, mille vastandiks on paramatthasaccā [paramattha + saccā] lõplik tõde; vt paramattha. sammutiñāṇa [sammuti + ñāṇa] tavateadmine.

samotata [saṁ + otata] laiali puistatud, laotatud; levitatud.

sampadā [saṁ + pad] saavutamine; saavutus. Seitse teostamispõhist saavutust on kõlbluse saavutus (sīla-sampadā), teadvusesaavutus (citta-sampadā) ja tarkusesaavutus (paññā-sampadā) vabanemise saavutus (vimutti-sampadā) ning vabanemise teadmise ja nägemise saavutus (vimuttiñāṇadassana-sampada) Rathavinītasutta MN 24, Sīlasutta AN 5.107.

sampajāna [sasaṁ + pa + jñā] läbimõeldud, mõttekas; tähelepanelik, teadvustav.

sampajañña [saṁ + pa + jñā] arusaamine, mõistmine; teadlikolek; kaalutlemine; esineb sageli koos teadlikkusega (sati). Arusaamine, mis näeb maailma läbi selle kolme omaduse, milleks on püsitus (anicca), dukkha ja minatus (anattā); vt ka satisampajañña.

sampajjati [saṁ + pajjati (pad + ya)] õnnestub; õitseb (on edukas); juhtub; muutub, saab.

sampanna [sampajjati] õnnestus; õitses (oli edukas); juhtus; muutunud; täiuslik; lõpule viidud, täiuse saavutanud. vijjācaraṇasampanna [vijjā-caraṇa-sampanna] teadmistes ja käitumises täiuslik, meelespidamise arendamise (buddhānussati bhāvanā) vormelis esinev Buddha kirjeldus Sekhasutta MN 53, Paṭhamavibhaṅgasutta SN 48.9, Brahmacariyogadhasutta SN 55.2 jpt.

sampatti [saṁ + patti] saavutama, omandama; õnnestumine, eksimus, vipatti vastand.

sampavaṅka [saṁ + pari + anka] lähedane, intiimne.

sampayoga [saṁ + payoga] liit, ühendus; koos olemine.

sampha kasutu, tarbetu, naiivne, kergemeelne.

samphappalāpa [sampha + palāpa] tühi loba; tuleneb oskamatust meeleseisundist. Kergemeelne või segane jutt, mis on mitteõigeaegne/mitteajastatud (akāla-vādī), mittetõene (abhūta-vādī) ehk mittefaktiline ja tõelusega mittekooskõlas olev, ning mittekasulik (anattha-vādī). See ei ole dhamma (adhamma-vādī) ega vinaja (avinaya-vādī), vaid on dhammale ja vinajale vastanduv, väärtusetu (anidhāna-vati), põhjuseta/argumenteerimata (anapadesa), lõputu/laialivalguv (apariyanta-vati) ja mittekasulikuga seotud (anattha-saṁhita) jutt Cundasutta AN 10.176. samphappalāpavirati [samphappa + lāpa + virati] tühisest lobast hoidumine; vt sammāvācā.

saṁsappa [saṁ + sap] hiiliv, varitsev.

saṁsāra [saṁ + √sar + a (saṁsarati)] „koos voolama/minema“; sansaara; olemasolust olemasollu voolamine ehk ühest sünnist teise liikumine, determineerituna keha, kõne ja meele tasandil tehtud tegude (kamma) omadustest Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26. Sansaara on alguseta (anamataggoya) ning selle loomust kirjeldavad olemasolu kolm omadust (tilakkhaṇa), milleks on: mittepüsivus (anicca), dukkha ja minetus (anattā) Tiṇakaṭṭhasutta SN 15.1; Duggatasutta SN 15.11, Sukhitasutta SN 15.12, Mātusutta SN 15.14 jt.

saṁsarati [saṁ + sarati (sar + a)] liigub pidevalt ringi, ühest olemasolust teise; vt saṁsāra.

saṁsaṭṭha segatud, seotud, ühinenud. visaṁsaṭṭha [vi + saṁsaṭṭha] mitte ühinenud/seotud.

saṁsaya kahtlus.

saṁseda [saṁ + seda] niiskus; higi. saṁsedaja [saṁ + seda + ja] (= saṁsvedaja) niiskusest sündinud. saṁsedajā yoni niiskusest pärinemine; vt cataro yoni.

saṁsevanā [saṁsevati] suhtlemine, läbikäimine.

saṁsevati [saṁ + sev + a] suhtleb, käib läbi; osaleb.

samudaya tekkima; tõusma; pärinema. dukkhasamudaya [dukkha-samudaya] dukkha tekkimine, nelja aarija tõe teine tõde; vt cattāro ariyasacca.

samudda (suur) veekogu, Gangese jõgi, meri või ookean.

saṁvara [saṁ + var (katma)] ohjamine. Viiekordne ohjamine on (1) kõlbeline ohjamine (sīla-saṁvara), (2) teadlikkuse ohjamine (sati-saṁvara), (3) teadmise ohjamine (ñāṇa-saṁvara), (4) kannatlikkuse ohjamine (khanti-saṁvara) ja (5) energia ohjamine (viriya-saṁvara) Sikkhāsutta AN 3.89.

saṁvarati [saṁ + var + a (varati = vuṇāti)] ohjab, hoiab ohjes või vaos.

saṁvāsa [saṁ + vāsa] koos elama, ühine elupaik; intiimsus; seksuaalvahekord

saṁvaṭṭa [saṁ + vaṭṭa] „edasi/poole veerema/rulluma“. saṁvaṭṭakappa [saṁ + vaṭṭa + kappa] kokkurullumise ajastu (=devolutsioon), neljast maailmatsükli ajastust (kappa) esimene Kappasutta AN 4.156; vt vivaṭṭa (tagasi/eemale veerema).

saṁvaṭṭanika [saṁvaṭṭa(na)] pöördumine; sündimine; (jätkumist soodustav).

saṁvattanika [saṁvattati] soodustav, kaasav.

saṁvattati [saṁ + vat + a] on olemas; viib/juhib (kuhugi).

saṁvaṭṭati [saṁ + vaṭṭati] areneb, osaleb (evolutsiooniprotsessis); jõuab lõpule (nagu maailma häving).

saṁvega [saṁ + vij] pakilisuse tunne, mis tekib selle maailma hädade ja ohtude nägemise, nendest mõtlustamise ning nende mõistmise kaudu. Sellist emotsiooni tekitavad kaheksa objekti, milleks on (1) sünd, (2) vanadus, (3) haigus, (4) surm, (5) Apaaya valla viletsus ning uuesti sündide rattas tiirlemisest (saṁsāra) tingitud (6) minevikus, (7) olevikus ja (8) tulevikus kogetud dukkha; vt Satipaṭṭhānakathā Kv 1.9, Anumānapañha Mil 6.4.1.

saṁvuta [saṁ + var (saṁvarati)] (on olnud) ohjatud (keha, kõne, meel), vaos või ohjes hoitud; kaetud, varjatud, kaitstud. asaṁvuta [a + saṁvuta] mitteohjatud. susaṁvuta [su + saṁvuta] hästi, õigesti ohjatud. attasaṁvuta [atta + saṁvuta] mina või enese ohjamine.

saṁyama, saññama [saṁ + yam] „kokku suruma“; (kuut taju) vaos hoidma, tagasi hoidma; (ennast) kontrollima; karskus; kokku hoidma (koonerdama).

saṁyamati [saṁ + yamati] harjutab või teostab talitsetust, vaoshoitust, ennast (keha, kõne või meelt) kontrolliv.

saṁyata, saññata [saṁ + yam] „kokku surutud“, talitsev; vaoshoitus, tagasihoitus; (ennast) kontrolliv; kokkuhoid (koonerdamine).

saṁyoga [saṁ + yuj] 1. side, köidik, kammits; liit, läbikäimine; ühendus. (koos) joogaga/kütkega

saṁyojana  [saṁ + yuñjati] köidik, ahel, kammits. 10 köidikut (dasa saṁyojana) on (1) kehapõhine vaade (sakkāya-diṭṭhi), (2) kahtlus (vicikicchā), (3) kõlblusrituaalidest kinnihoidmine (sīlabbataparāmāsā), (4) naudingukirg (kāma-rāga), (5) pahatahtlikkus ja vastumeelsus (vyāpāda, paṭigha), (6) vormi vallaga seotud kirg (rūpa-rāga), (7) vormita vallaga seotud kirg (arūpa-rāga), (8) uhkus (māna), (9) rahutus (uddhacca) ja (10) mitteteadmine (avijjā) Saṁyojanasutta AN 10.13. Viis esimest on madalamad köidikud (orambhāgiya-saṁyojana) ja viis viimast kõrgemad köidikud (uddhambhāgiya-saṁyojana). Kolm esimest köidikut on tīṇi saṁyojanāni Sabbāsavasutta MN 2; ja seitse viimast satta saṁyojanāni Selgitusjuhendid (Nettippakaraṇa-pāḷi) lk 14; vt dasa saṁyojana. Järkjärguline köidikutest vabanemine hõlmab olemasolu vahetu mõistmise ja olemasolutüdimuse saavutamist, vihast ja pettekujutlusest vabanemist ning virgumist. saṁyojanakkhayā [saṁyojana + khayā] köidikute hääbumine.

saṁyuñjati [saṁ + yuñjati] ühendama, kokku siduma või köitma; koondama.

saṁyutta [saṁ + yuj (saṁyuñjati)] ühendatud; kokku seotud, köidetud; koondatud; rühmitatud, rühm.

saṁyutta-bhāṇaka Rühmade kogumiku (Saṁyuttanikāya) retsiteerija; vt bhāṇaka.

saṁyujjati [saṁ + yij + ya] ühendab; seob kokku, köidab.

Saṁyuttanikāya Rühmade kogumik (Saṁyuttanikāya), Suttakorvi (Suttapiṭaka) kolmas kogumik, mis sisaldab ligikaudu 3000 suttat. Kogumik koosneb 56 peatükist, mis on jaotatud viide rühma.

sañcetanā [saṁ + cetanā] koos sooviga. Eristatakse: (1) vormiga kaasnev soov (rūpasañcetanā), (2) heliga kaasnev soov (saddasañcetanā), (3) lõhnaga kaasnev soov (gandhasañcetanā), (4) maitsega kaasnev soov (rasasañcetanā), (5) puutega kaasnev soov (phoṭṭhabbasañcetanā) ja (6) dhammaga kaasnev soov (dhammasañcetanā) Mahāsatipaṭṭhānasutta DN 22.

sañcetanā kamma sooviga kaasnev tegu.

sanda 1. paks; tih(k)e; 2. puu; mets; 3. (m) voog. sandavihāra [sanda + vihāra] metsas elamine = erakluses viibimine. sandacchāya [sanda + chāya] annab tiheda varju. puññābhisanda [puññā + abhi + sanda] pälvimusvoogu ja kusalābhisanda [kusala + abhi + sanda] Chaḷaṅgadānasutta AN 6.37.

sandahati [saṁ + dahati] paneb kokku, ühendab, sobitab, kohandab, korrastab.

sandahati [saṁ + dhā + a] ühendab, seob; sobitab.

sandhi [saṁ] ühend(us), ristumine, seos, ühtimine; liitekoht.

sandiṭṭhika [saṁ + diṭṭhika] nähtav (vahetult, siin ja praegu); dhamma viljade kaudu siin ja praegu reaalselt nähtavad tulemused (nt viha esinemine või puudumine) Mahāparinibbānasutta DN 16, Uposathasutta AN 3.70 jpt. sandiṭṭhiko dhammo nähtav dhamma, vahetu dhamma nägemine, mis saavutatakse kaheksa džhaana teel tunnete ja taju lakkamises (saññāvedayitanirodha) ning tulvade lõppemises (āsavā) tekkiva tarkuse (paññā) kaudu Sandiṭṭhikadhammasutta AN 9.46.

sandiṭṭhika nähtav, kuulub (kellelegi), eelis/kasu; see elu; tegelik.

saṅga [√sañj + a] side, kinnitus, seotus; kiindumus; kleepuva olemusega. 5 seotust on: (1) kirg (rāga), (2) viha (dosa), (3) pettekujutlus (moha), (4) uhkus (māna) ja (5) vaade (diṭṭhi) – DhA IV.187 (= Soṇakoḷivisattheragāthā Thag 13.1; Dhp 370?). 7 seotust (sattasaṅga) toob ära Upaparikkhasutta Iti 94.

saṅgaha [saṁ + grah] 1. ravi. 2. (kokku)kogumine, koosolemine; koostamine; kaasaarvamine; (tekstikogude) liigitus. cattāri saṅgahavatthūni [cattāro + saṅgaha + vatthu] neli koosviibimise alust, millele baseeruvad heade suhete loomine ja säilitamine, milleks on (1) annetamine/daana (dāna), (2) lahked sõnad ja meeldiv kõne (peyyavajjaṁ), (3) kasutoov/abivalmis käitumine (atthacariyā) ning (4) erapooletu, kõikidesse osapooltesse võrdne suhtumine (samānattatā) Saṅgahasutta AN 4.32.

sangaṇikā [saṁ + gaṇa + ikā] suhtlus, läbikäimine; seltskond, ühiskond, kogukond, rahvamass. sangaṇikāvihāra [sangaṇikā + vihāra] ühiskonnas elamine, seltskonnas viibimine.

sangāyanā Sanghakogu.

sangāyati [saṁ + gāyati] laulma, kuulutama, kordama, kindlaks määrama (budistlikke pühakirju e buddha-vacanaṁ).

sangāyika koosretsiteerimine ehk üheskoos buddhadhamma kordamine; retsiteerimiskohustuse all olevad dhammad on (1) neli teadlikoleku loomist (cattāro satipaṭṭhānā), (2) neli õiget pingutust (cattāro sammappadhānā), (3) neli üleloomuliku alust (cattāro iddhipādā),
(4) viis võimet (pañcindriyāni), (5) viis jõudu (pañca balāni), (6) seitse virgumisosa (satta bojjhaṅgā) ja (8) aarija kaheksaosaline tee (ariyo aṭṭhaṅgiko maggo) Pāsādikasutta DN 29.

sangha, saṅgha sangha; rahvahulk, kogukond, vennaskond. bhikkhusangha [bhikkhu + sangha] bhikkhude ehk Buddha munkade sangha, Buddha enda poolt rohkem kui 2500 aastat tagasi rajatud järgijate kogukond, mis eksisteerib endiselt algupärasel kujul Birmas, Tais, Sri Lankal, Kambodžas, Laos ja Bangladeshis. Eestis hoiab Buddha loodud sangha liini elus Eesti Theravaada Sangha. sanghānussati bhāvanā sangha meelespidamise arendamine Mahāparinibbānasutta DN 16, Uposathasutta AN 3.70 jpt. sanghagata [sangha + gata] sanghasse läinud. Sangha harmooniat toetavad kuus rõõmustavat/südamlikku dhammat (cha sāraṇīyā dhammā). saṅghapariṇāyak saṅgha + pariṇāyaka sangha nõuandja/juht. saṅghapitaro [saṅgha + pitaro] sangha isa.

sanghādisesa  sanghast (ajutise) väljaarvamise või kõrvalejätmise nõue, Vinaya eksimuste klass, mille suhtes saab otsuseid vastu võtta vaid ametlik sangha-kamma.

sanghānussati [sangha + anussati] sangha meelespidamine; vt anussati.

sanghāṭa  [saṁ + ghaṭeti “kokku siduv”] 1. Parv. 2. Ühendus, liit. 3. Kogum(-ik), kollektsioon, mass. aṭṭhisanghāṭa [aṭṭhi + sanghāṭa] luude kogumik = skelett. 4. Koelõng, (kanga)kude, sasipundar, sasimik. 5. post, piṭṭhasanghāṭa [piṭṭha + sanghāṭa] uksepost, sillus.

sanghāta [saṁ + ghāta] 1. löömine, tapmine, mõrv. 2. üheskoos koputamine. 3. kogu(m).

sanghāṭī, sanghaṭeti pealmine rüü; üks bhikkhu kolmest rüüst (ticīvara), millele lisaks on ülemine rüü (uttarāsaṅga) ja alumine rüü (antaravāsaka); vt cīvara.

sangīti [saṁgāyati] 1. laul, koor, muusika. 2. väljakuulutamine, avalik teadeanne, üldkogu kokkukutsumine; Suurkogu, kus arutatakse dhamma ja vinajaga seotud küsimusi. 3. Tekstide ülekordamine, retsideerimine.

saṅgīti 1. Sanghakogu, Buddha loodud sangha liikmete kokkutulek õpetusega seotud küsimuste lahendamiseks, dhamma alg- ehk originaaltekstide kinnitamiseks ja ühiseks ülekordamiseks ja koosretsiteerimiseks. 2. laul, (koori)muusika.

saṅgīti koor, (koori)laul või -muusika; (avalik) väljakuulutamine/teadaanne; Sanghakogu ehk buddha bhikkhude kogunemine dhammaga seotud küsimuste lahendamiseks. Esimene Sanghakogu toimus Rājagaha’s ja teine Vesāli’s, kolmas Pāṭaliputta’s. Sanghast eraldunud bhikšude (=ketserite) kokkutulekut nimetatakse Suurkoguks (mahāsaṅgīti).  

saṇha pehme, õrn; sile; peen: leebe (kõne), mahe.

Sañjaya Belaṭṭhiputta üks kuuest Vana India tuntumast ususekti juhist, kes õpetas radikaalset skeptismi (ajñana) (= agnostitsism), ega andnud kindlaid vastuseid eksistentsiga seotud küsimustele. Eitas teatud valdkondades kindlate teadmiste võimalikkust, vastates kas „Ma ei arva nii“, „Ma ei arva ei nii ega mitte-nii“ või „Ma ei arva ei mitte ega mitte-mitte“ Sāmaññaphalasutta DN 2.

sañjīvana [saṁ + jīv] taaselustama.

sankappa  [saṁ + kḷp] mõte, kavatsus = vitakka. kāmasankappa [kama + sankappa] himur mõte; sammāsankappa [sammā + sankappa] õige mõte. sarasankappa

saṅkappa mõte, mõtlemine, kavatsus; vt vitakka (mõtlemine). akusalasaṅkappā [a + kusala + saṅkappā] mitteoskuslik mõtlemine; kolm mitteoskuslikku mõtlemist (tayo akusala-saṅkappā) on (1) naudinguline mõtlemine (kāma-saṅkappa = kāma-saññā, kāma-dhātu), (2) kuritahtlik mõtlemine (byāpāda-saṅkappa = byāpāda-saññā, byāpāda-dhātu) ja (3) vägivaldne mõtlemine (vihiṁsā-saṅkappa = byāpāda-dhātu, vihiṁsā-dhātu); kusalasaṅkappā [kusala + saṅkappā] oskuslik mõtlemine; kolm oskuslikku mõtlemist (tayo kusalasaṅkappā) on (1) [maisest] loobunud mõtlemine (nekkhamma-saṅkappa), (2) mittekuritahtlik mõtlemine (abyāpāda-saṅkappa) ja (3) mittevägivaldne mõtlemine (avihiṁsā-saṅkappa) Mahācattārīsakasutta MN 117.

saṅkār [saṁ + kār] prügi, rämps, pahn, (puu)rägu, sodi, risu; mustus. saṅkāraṭhāna [saṅkāra + ṭhāna] prügikoht, prügila.

sankati [sak + ṁ - a] kahtleb, kõhkleb, on ebakindel.

saṅkhalikā [sankhalā] ahel(ik), kett.

saṅkhāra, saṁkhāra [saṁ + √kar + a] (m) „kokku tehtus“, moodustis; moodustumine. Buddha selgituse kohaselt nimetatakse moodustisi moodustisteks, kuna need on moodustunud moodustistest/moodustuvast (saṅkhatamabhi-saṅkharontīti), st need moodustavad vormuva vormi, tuntava tunde, tajutava taju, moodustuvad moodustised ja teadvustava teadvuse Khajjanīyasutta SN 22.79. Kõik moodustised põhinevad tahtel (cetanā) ja jagunevad: (1) kehamoodustised (kāya-saṅkhāra), milleks on sisse ja väljahingamine, (2) sõnamoodustised (vacī-saṅkhāra), milleks on mõtlemine ja läbiuurimine ning (3) teadvusemoodustised (citta-saṅkhāra), milleks on taju ja tunded Dutiyakāmabhūsutta SN 41.6, [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṅgasutta SN 12.2. abhisaṅkhāra [abhi + saṅkhāra] alla jaotuvad (1) oskuslikud pälvimused (puññābhi-saṅkhāra), (2) oskamatud mitte-pälvimused (apuññābhi-saṅkhāra) ja (3) kõigutamatud moodustised (āneñjābhi-saṅkhāra) Saṅgītisutta DN 33. saṅkhāra on sõltuvusliku tekkimise ahela 2.ne lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. saṅkhārasamatha [saṅkhāra + samatha] moodustiste rahu(nemine). saṅkhārakkhandha [saṅkhāra + khandha] moodustistekogumik, viie klammerdumiskogumiku neljas kogumik; vt pañcupādānakkhandhā. Moodustised moodustuvad tajule vastavalt. Abhidhamma kohaselt hõlmab moodustiste mõiste 52. meeletegurit (cetanā). Suttantas on moodustised määratletud kui vormipõhine tahe (rūpa-sañcetanā või rūpa-cetanā). saṅkhāradukkhatā [saṅkhāra + dukkhatā] moodustumise dukkha, üks kolmest kannatuse liigist Dukkhasutta SN 38.14; vt dukkha. saṅkhārakkhandha [saṅkhāra + khandha] moodustistekogumik, viie klammerdumiskogumiku neljas kogumik; vt pañcupādānakkhandhā.

saṅkharoti [saṁ + kar + o] paneb kokku; taastab, valmistab ette.

sankhārupekkhāñaṇa [sankhāra + upekkhā + ñaṇa] moodustiste erapooletu teadmine, vt ñāṇa.

saṅkhata [saṅkharoti] tingitus, tingitud; moodustunud; ettevalmistatud; põhjustatud, kokku pandud. saṅkhāra „see, mis on põhjuse poolt põhjustatud“, moodustis. asaṅkhata [a + saṅkhata] „ei ole põhjuse poolt põhjustatud“, mittepõhjustatud, mittekokkupandud, kokkupandamatu, mittemoodustunud, moodustumatu = nibbaana (nibbāna) sünonüüm. saṅkhatalakkhaṇa [saṅkhata + lakkhaṇa] moodustise omadused, milleks on muutumise ja lagunemise tootmine.

saṅkhaya [saṁ + khaya] hävitamine, lõppemine, purustamine, kaotamine, lõpp.

saṅkheyya [saṅkharoti] loendatav, arvutatav.

saṅkhipati [saṁ + khip + a (khipati)] tõmbub või kuhjub kokku, koondub, koguneb; lüheneb; kärbib; vt khipati.

sankilesadhamma [sankilesa-dhamma] plekke sisaldav/tekitav dhamma.

saṅkilissati [saṁ + kilissati] kilissati muutub plekiliseks või määrdunuks, määrdub; muretseb, vaevleb.

sankiliṭṭha [sankilissati] plekiline, määrdunud.

saññā [saṁ + √ñā + ā + a/ā] taju; tajumine; aisting. Buddha selgituse kohaselt nimetatakse taju tajuks kuna see tajub (sañjānātīti) sinist, rohelist, kollast, punast ja valget – Khajjanīyasutta SN 22.79. Taju tunneb ära nii füüsilise kui mentaalse objekti ning osaleb tajumulje kogemises ja selle hilisemas äratundmises. saññākkhandha [saññā + khandha] tajudekogumik, on viie klammerdumiskogumiku kolmas kogumik; vt pañcupādānakkhandhā. Tajukogumik hõlmab kuut sisemist tajualust (cha ajjhattikāni āyatanāni) ja neile vastavat välist tajualust (cha bāhirāni āyatanāni) ehk objekti. Nagu tundedki, ilmnevad kuus taju kontakti kaudu Upādānaparipavattasutta SN 22.56. Kuus taju on (1) silmakontaktist sündinud taju (cakkhusamphassajā saññā), (2) kõrvakontaktist sündinud taju (sotasamphassajā saññā), (3) ninakontaktist sündinud taju (ghānasamphassjā saññā), (4) keelekontaktist sündinud taju (jivhāsamphassajā saññā), (5) kehakontaktist sündinud taju (kāyasamphassajā saññā) ja (6) meelekontaktist sündinud taju (manosamphassaja saññā) Saṅgahita-kathā Kv 7.1. Kõik kuus taju on läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12. 20 keskendumises arendatavat taju on: A. Välised objektid: (1) ebapuhtustaju (asubha-saññā), (2) valgustaju (āloka-saññā), (3) toidu ebameeldivustaju (āhāre-paṭikkula-saññā), (4) kogu maailmast eraldumistaju (sabbaloke-anabhirata-saññā), (5) mittepüsivustaju (anicca-saññā), (6) püsituse dukkhataju (anicce-dukkha-saññā), (7) dukkha minatustaju (dukkhe-anatta-saññā), (8) loobumistaju (pahāṇa-saññā), (9) kiretustaju (virāga-saññā), (10) lakkamistaju (nirodha-saññā); B. Mõisted: (11) mittepüsivustaju (anicca-saññā), (12) minatustaju (anatta saññā), (13) surmataju (maraṇa saññā), (14) toidu ebameeldivustaju (āhāre paṭikkula saññā), (15) kogu maailmast eraldumistaju (sabbaloke anabhirata saññā), (16) skeletitaju (aṭṭhika saññā), (17) ussitava laiba taju (puḷavaka saññā), (18) lilla-laigulise laiba taju (vinīlaka saññā), (19) aukliku laiba taju (vicchiddaka saññā) ja (20) ülestursunud laiba taju (uddhumātaka saññā) Anguttara-nikāya, Jhāna-vagga; Girimānandasutta AN 10.60. saññābhava [saññā + bhava] tajuline olemasolu, üheksast saavutuspõhisest olemasolust neljas; vt upapattibhava. saññāvipallāsa [saññā + vipallāsa] tajumoonutus Vipallāsasutta AN 4.49; vt vipallāsa. nevasaññānāsaññāyatanasaññā [neva + saññā + nā + saññā + ayatana + saññā] ei taju ega mittetaju valla taju; vt jhāna. saññāvedayitanirodha [saññā + vedayita + nirodha] taju ja tunnete lakkamine; keskendumises saavutatav kaheksanda džhaana ületamisjärgne tajuseisund, millekohase tarkuse ja nägemise kaudu saavutab bhikkhu tulvade lõppemise ja näeb olemasolu nii nagu see tõeliselt on Ubhatobhāgavimuttasutta AN 9.45, Poṭṭhapādasutta DN 9. saññāviratta [saññā + viratta] tajust vabanenu = arahant. saññāvimokkha [saññā-vimokkha] teadvuse vabanemine, emantsipatsioon teadvusest.

saññama vt saṁyama.

sannaddha [sannayhati] kinnitatud, (kinni) seotud; relvastatud; üles/ritta seatud; riietatud, rüütatud.

saññāpeti [saṁ + ñā + āpe] teeb teatavaks; veenab.

saññata vt saṁyata.

saññatti [saññāpeti] teavitab, veenab; teave.

sannayhati [saṁ + nayhati (nah + ya)] kinnitub, seob kinni; relvastub; reastab; rüütub.

sannibha [saṁ + nibha] sarnanema, sarnane. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

sannicaya [saṁ + nicaya] kogumine, varumine, (varude) kuhjamine.

sannisīdati [saṁ + nisīdati] vajub alla; peatub; rahuneb, vaibub, raugeb, muutub vaikseks.

sant [as (atthi)] 1. olemasolev, eksisteeriv. 2. tõeline, tegelik; tõelik; hea.

santa [sammati] 1. rahunenud, rahulik, vaikne, nibbaana (nibbāna) kirjeldus Tuvaṭakasutta Snp 4.14. santakāya [santa + kāya] rahulik/rahunenud keha; santamānasa [santa + mānasa] rahulik/rahunenud meel. 2. väsinud, kurnatud.

santāpa [saṁ + tap] põlev, põletav; kuumav, kuumus; tuli. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

santāsa [saṁ + tāsa] värisemine, hirm, õud, šokk.

santi rahu; rahulikkus; vaikus. santivāda [santi + vāda] rahulik kõne/jutt.

santika [sa + antika] lähedal; naabrus, ümbrus; kohalolek.

santosa (meeldiv/rõõmus) rahulolu.

santuṭṭhi  [saṁ + tuṭṭhi] rahulolek, rahulolu, rahuldatus. santuṭṭhiyā [santuṭṭhi + yā] (koos) rahuloluga.

sapadānaṁ [sa + pada + cārika] „samade sammudega“ ehk katkestamata kõndimine ehk almuste kogumine ühtegi maja vahele jätmata; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

sapariggaha [sa + pariggaha] abielus mees/naine; vt pariggaha.

sapariḷāha (koos) palavikuga; vt pariḷāha.

sapati [sap + a] vannub, neab.

sāpekkhā [sa + apekhā] valvsalt; vt apekkhā.

sappi selitatud või, ghee; üks viiest ravimist; vt bhesajja.

sappurisa [sat (=sant) + purisa] tõelik mees; aarija ja arahandi sünonüüm, Buddha dhamma teostaja. Ta sünnib kõikide olendite – nii (1) ema ja isa, (2) naise ja laste, (3) orjade, töötajate ja teenijate, (4) sõprade ja kaaslaste, (5) lahkunud esivanemate, (6) kuninga, (7) deevade ja (8) erakrändurite ning braahmanite hüvanguks, heaoluks ja õnneks. Tõelik on tark; elab kodus; on päeval kui öösel oma isa, ema ja esivenemate suhtes hoolikas ning austab neid dhammale vastavalt, meenutades pidevalt, mida nood on varasemalt tema heaks teinud; austab elukohata koduhüljanuid ja brahmalikku käitumist (anāgāre pabbajite, apace brahmacārayo); on usus kindel ja vaga; austab dhamma järgijaid; on hea kuningale, deevadele, sugulastele ja sõpradele ning kõikidele elusolenditele; püsib vankumatult õiges dhammas (saddhamme suppatiṭṭhito); ning on vaba ihnusest ja liigub soodsasse maailma (sa lokaṁ bhajate sivan) „Sappurisasutta“ AN 8.38 ja „Dhammaññūsutta“ AN 7.68. Tõelik inimene teeb bhikkhudele annetusi (dāna) ja hülgab maise (pabbajjā), mis tähendab siinkohal mittevägivaldsust, enesekontrolli ja vaoshoitust (ahiṁsā saṁyamo damo), hoolitseb ema-isa eest (mātāpitūna upaṭṭhāna) ning teostab rahus brahmalikku käitumist (santāna brahm-acārina) „Paṇḍitasutta“ AN 3.45. sappurisadamma [sa + purisa + damma] tõeliku inimese dhamma, milleks on: usk (saddhā), häbi (hiri) ja oskuslik annetamine (kusala dāna) Dutiyadānasutta AN 8.32; vt purisa. Tõelik inimene annetab: (1) usus, (2) austusega, (3) õigeaegselt, (4) rõõmustava teadvusega ning (5) ennast ja teisi kahjustamata Sappurisadānasutta AN 5.148, vt ka Udāyīsutta AN 4.40. satta sappurisadhammā ehk seitse tõeliku isiku dhammat on: (1) dhamma teadmine (dhammaññū), (2) tähenduse teadmine (atthaññū), (3) enesekohane teadmine (attaññū), (4) mõõdukuse teadmine (mattaññū), (5) ajakohasuse teadmine (kālaññū), (6) kogunemiste teadmine (parisaññū) ja (7) isikutekohane teadmine (puggalaññū) Dhammaññūsutta AN 7.68. Tõelik inimene on see, kel on õige vaade, õige mõte jne kuni õige keskenduseni välja ja mittetõelik (asappurisa) on see, kes järgib valet vaadet, valet mõtet jne kuni vale keskenduseni välja Paṭhamaasappurisasutta SN 45.25.

sara nool; heli; liikumine, järgimine; vedelik, vool; täishäälik; järv; teatud liiki pilliroog.

sāra 1. olemuslik, (põhi)olemus, loomus. 2. suurpäraseim. 3. kõige sisemine, sisim; millegi tugevaim osa; puusüdamik; sāragandha [sāra + gandha] puusüdamiku lõhn. 4. alus; sāre patiṭṭhito rajatud olulisele alusele, püsib olulisel. 5. väärtus, põhimõte; tähendus; appasāra [appa + sāra] väikese väärtusega; mahāsāra [mahā + sāra] kõrge väärtusega. asāra [a + sāra] see, mis ei ole olemuslik, olemuseta; väärtusetu(s); tühine; kasutu (= asāra nissāra sārāpagata Nd1 409).

sārada sügisene; küps(enud). asārada [a + sārada] mittekõps, vana. visārada [vi + sārada (vesārajja)] kogenud, tark, läbinisti/täielikult kindel; vt vesārajja.

sarāga [sa + rāga] (koos) kirega (seotud, koos), kireline, kirglik; vt rāga.

sārajja [sārada] kartlikkus, arglikkus, pelglikkus, kohklikkus.

sārajjati [saṃ + √raj + ya + ti] „kokku kinnitatud“ on armunud; võlud; mõjutatud; vallatud (millegi või kellegi poolt); pühendunud.

sārambha [sa + ārambha] ägedus, tormakus, tujukus; tüli. sārambhakathā [sārambha + kathā] ägestunud kõne; oht elusolenditele.

saraṇa 1: [√sar + aṇa] „minemine“, kaitse, varjualune, varjupaik, pelgupaik; tisaraṇa [ti + saraṇa] kolm kaitset, milleks on Buddha, dhamma ja sangha. saraṇagamana [saraṇa + gamana] kaitse alla minema. 2: [sa + √raṇ + a (sa + raṇa)] „koos vastuoluga“, konfliktne, kahjulik, hukatuslik; sõjaga kaasas käiv; mille vastandiks on araṇa [a + raṇa] sõjata, võitluseta. 3: [√sar] meenutamine; mälestus.

Saraṇaṅkara üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

sāra [√sar + a] (m) (põhi)olemus, sisu, tuum, loomus; (puu) säsi, südamik; [√sar] väärtus; maksumus.

saraṇā [√sar + aṇa] „minemine“, 1. varjupaik, kaitse; varjualune, peavari, maja. 2. [sa + √raṇ + a] sõjaga või konfliktiga kaasnev; hukatuslik. 3. [√sar] mäletamine. tisaraṇā [ti + saraṇā] kolm varjupaika, milleks on: Buddha, dhamma ja sangha.

sārasa veelind.

sārathi [sa + ratha] vankri juht, kutsar; purisadammasārathi [purisa + dhamma + sārathi] inimeste dhammajuht; inimene, kes ohjab viha KN, Dhp 222; inimeste suunaja-juht, Buddha üks paljudest epiteetidest Sekhasutta MN 53, Paṭhamavibhaṅgasutta SN 48.9, Brahmacariyogadhasutta SN 55.2; Nivesakasutta AN 3.75; Akkhaṇasutta AN 8.29; Vitthatasutta AN 5.2 jpt.

sāratta [saṃ + √raj + ta (sārajjati)] „kokku kinnitatud“ armunud; võlud; mõjutatud; vallatud (millegi või kellegi poolt); pühendunud. = saṁratta.

sarati [sar + a] mäletab; liigub/käib/kulgeb kaasa.

Sāriputta kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, keda iseloomustas suur tarkus (mahāpaññā) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

sarīra 1. (füüsiline) keha; antimasarīra [antima + sarīra] see, kes kannab oma viimast keha, ehk anāgāmi (ükskordnaasja). sarīradhātu [sarīra + dhātu] kehaelement. 2. surnu(d) keha. 3. luud; säilmed, relikt. sarīre füüsilise kehaga. sārīrikā dukkhā kehaline dukkha/valu (sārīrikā dukkhā), mis võib olla terav (tibbā), karm (kharā), hirmutav (kaṭukā), mittesoovitav (asātā) ja mittemeelepärane (amanāpā) Sakalikasutta SN 4.13.

saroruha [saras + ruha] lootos. Vt ka ambuja; aravinda; kamala; kumuda; kuvalaya; paduma; pokkhara; puṇḍarīka; satapatta; sogandhika; uppala.

Sarvāstivāda (Sabbatthavāda), üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

sāsana sõnum, õpetus. sāsanantaradhāna [sāsana + antaradhāna] (tathaagata) õpetuse kadumine.

sāsava [saṁ + āsava] (koos) tulvadega. sāsava vimokkha tulvadega vabanemine Vimokkhakathā, Niddesa Ps 1.5.2. Vt āsava.

sassata igavene, lakkamatu, pidev. sassatadiṭṭhi [sassata + diṭṭhi] igavikuline vaade; doktriin aatmani, mina, hinge või maailma igavikulisusest; sassatavada [sassata + vada] igavikulisuse õpetus (= eternalism); vt vt Pakudha Kaccāyana.

sata (number) sada. satapadī [sata + pada] sajajalgne.

sāta meeldiv; nauding; mugavus. asāta [a + sāta] mittemeeldiv.

satapatta lootos; rähn; või veelind; vt sārasa.

satasahassa, akkha (number) sada tuhat.

Satasahasso brahmā Sada tuhat brahmat; Suttanta tekstides loetletud 31. olemasoluvallast kolmeteistkümnes deevade vald Saṅkhārupapattisutta MN 120.

saṭha kaval, petlik, pettus; vt asaṭha.

saṭha kaval; reeturlik.

sāṭheyya [saṭha] kavalus; reetmine.

sati teadlikkus, teadlikolek, tähelepanelikkus, ärksus, kirgas teadlikkus olevikuhetkes esinevast vahetust tajukogemusest; mälu. satindriya [sati + indriya] teadlikolekuvõime, üks viiest võimest (pañcindriyāni), mis hülgab unustava teadlikoleku (muṭṭhassatī) ehk hajameelsuse. Puhastub: (1) unustava teadlikolekuga (muṭṭhassatī) ehk hajameelsete isikute vältimisega, (2) valvsa teadlikolekuga (upaṭṭhitassatī) isikute teenimise, nendega suhtlemise ja nende austamisega ning (3) teadlikoleku loomise teostamisega (satipaṭṭhāna); vt indriya. satibala [sati-bala] teadlikkusejõud; vt bala. satipaṭṭhāna teadvustamise alus ehk teadlikoleku rakendamine, milleks on keha (kāya), tunnete (vedanā), teadvuse (citta) ja dhammade teadvustamine; vt cattaro satipaṭṭhāna. Teadlikolekuvõime kontrollib teadlikolekujõudu (satibala), mida arendatakse nelja teadlikoleku loomisega (cattaro satipaṭṭhāna), millel on võime ületada hooletus (pamāda) Ñāṇakathā Ps 1.4, Dutiyavibhaṅga Sutta SN 48.10, Vitthata Sutta AN 5.2-1. satisaṁvara [sati + saṁvara] tähelepanu ohjamine. satisampajañña [sati + sampajañña] teadvustatud arusaamine; vt satisampajañña. satisammosa [sati + sammosa] teadvuse või teadlikoleku segadus/pettekujutlem. sammosa [saṁ + mus?] pettekujutelm, segadus, hämming. satisambojjhaṅga [sati + saṁ + bodhi + aṅga] teadlikkuse virgumisosa; vt bojjhaṅga. satiullapakāyika deevade rühm.

satisampajañña [sati + sampajañña] teadvustatud arusaamine; sati tähendab tegevuste teadvustamisest tulenevat teadlikkust/teadvustatust ning sampajañña sellele teadlikkusele rajanevat arusaamist, mis näeb kõiki asju ja nähtuseid läbi kolme olemasolu omaduse, milleks on mittepüsivus, dukkha ja minatus (anicca, dukkha, anattā) Teadlikoleku loomise sutta MN 10.

satta 1. (number) seitse; sattadasa [satta + dasa] (number) seitseteist. satta sambojjhaṅga seitse virgumisosa; vt bojjhaṅga; sambojjhaṅga. satta saṁyojanāni seitse köidikut; vt dasa saṁyojana. satta aparihāniye dhamme sangha seitse mittelangust põhjustav dhammat. satta sappurisadhammā seitse tõeliku isiku dhammat; vt sappurisa. satta puriso mamidanti maññati seitse mehega seotud ettekujutlust; milleks on (1) ihapõhine ettekujutlus (taṇhā-maññanāya maññati), (2) vaatepõhine ettekujutlus (diṭṭhi­mañña­nāya maññati), (3) uhkusepõhine ettekujutlus (māna-maññanāya maññati), (4) plekipõhine ettekujutlus (kilesa-mañña­nāya maññati), (5) halba toova käitumise põhine ettekujutlus (duccarita-mañña­nāya maññati), (6) praktikapõhine ettekujutlus (payoga-mañña­nāya maññati) ja (7) viljapõhine ettekujutlus (vipāka­mañña­nāya maññatīti) Jarāsuttaniddesa Mnd 6. sattavisuddhi [satta + visuddhi] seitse puhtust; vt visuddhi. 2. [sajjati] rippuma, kinnituma. 3. [sattva] (elus)olend, (aistimisvõimeline) olevus = soovi (chanda) kire, (rāga), rõõmu (nandī) ja iha (taṇhā) poolt põhjustatud viie klammerdumiskogumiku (vorm, tunne, taju, teadvus, moodustised) ilmnemine Sattasutta SN 23.2. sattaloka [satta + loka] (elus)olendite maailm. satta vaṇijjā elusolenditega kauplemine. 4. [sapati] neetud.

sattarasa [satta + dasa] (number) seitseteist = sattadasa.

sattaratana [satta + ratana] seitse aaret; vt ratana.

sattavīsati (number) kakskümmend seitse.

sattavisuddhi [satta + visuddhi] seitse puhtust; vt visuddhi.

saṭṭha [sajjati] klammerdunud.

sattha 1. relv, mõõk, nuga. sattha-vaṇijjā [sattha + vaṇijjā] relvadega kauplemine. 2. teadus, kunst. 3. õpetus, jutustus; 4. [sa + attha] karavan. 5. [satta] võimekas, pädev.

satthu [sattu] õpetaja; meister; üks Buddha paljudest epiteetidest. satthusāsanan [satthu + sāsanan] õpetaja sõnad Saṁkhitta sutta AN 8.53. satthā devamanussānaṁ õpetaja deevadele ja inimestele; vt buddha Sekhasutta MN 53, Paṭhamavibhaṅgasutta SN 48.9, Brahmacariyogadhasutta SN 55.2; Nivesakasutta AN 3.75; Akkhaṇasutta AN 8.29; Vitthatasutta AN 5.2 jpt.

sattu jahu, üks viiest bhikkhu põhitoidust; vt pañca bhojanāni; vaenlane.

saupādisesanibbānadhātu [sa + upādisesa + nibbāna +dhātu] olemasoluga seotud ehk jäägiga vaibumise element = arahandi eluajal saavutatud vaibumine (nibbāna); vt anupādisesanibbānadhātu; arahant.

saupaghāta [sa + upaghāta] (koos) vigastamisega, kahjustamisega; vt upaghāta.

saupāyāsa [sa + upāyāsa] (koos) murega, hädaga, viletsusega, rahutusega; vt upāyāsa.

Sautrāntika (Suttavāda), üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

sāvajja [sa + avajja] (koos) on laiduväärne; süüdi; vigane, ekslik.

sāvaka [su] (n sāvikā) „kuulaja“; kuulma, kuulama; (Buddha) õpilane, järgija. sāvakabodhi [sāvaka + bodhi] „virgunud kuulja“; kuulmise teel virgunud Buddha õpilane/järgija, = arahant, kelle virgumine kätkeb Buddha abiga saavutatud neljakordset teadmist teest ning viljast (maggañaṇa + phalañaṇa); vt Buddha.

savana 1. kõrv; kuulmine. dhammasavana [dhamma + savana] dhamma kuulmine. 2. [su (savati)] voolav.

savantī  [sru (sravati)] jõgi.

savati [su + a] voolab.

saya enda oma; vt saka.

sayana 1. pikutama, magama. 2. voodi, diivan: sayanāsana voodi või istekoht.

seda higi. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

sekha, sekkha [a + sekkha] treeningu või väljaõppe juurde kuuluv; see kes peab veel õppima kaheksaosalist teed Sekkhasutta SN 45.13; kes pole veel arahant.

sekhavant kiire.

sekhiya [sekha] (välja-)õppega seotud; sekhiyadhamma väljaõppe dhamma/juhised/reeglid/olemus.

sekkha vt sekha.

semha [= silesuma] röga. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

senāsana [sayana + āsana] (ajutine) ulualune; peatumis-, puhkamis- ja/või magamiskoht; eluase. Üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest/daanast, Niddesa, Nd2 lk 523; Madhurasutta MN 84; Pītisutta AN 5.176.

Seniya tütar Sujātā (seniya-dhītā) naisilmik, kes läks esimesena kaitse alla Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

seṭṭha [? siri + ttha] 1: esmaseim, olulisim; parim, suurepäraseim. 2: juht, liider. seṭṭhakamma [seṭṭha + kamma] suurepäraseim tegu. seṭṭhasammata [seṭṭha + sammata] peetakse parimaks.

sevana seotud; kasutus, kasutamine.

sevati [sev + a] teenib, suhtleb, kasutab; harjutab.

sevitabba [sevati] tuleks teenida/harjutada/arendada.

seyyā lamamis-/puhkamisase, üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest/daanast, Niddesa, Nd2 lk 523. -seyyā

seyya parem; suurepärane. seyyasukha [seyya + sukha] heaoluõnn.

seyyāvasa [seyyāvasa] sobiv ase (puhkamiseks meele arendamiseks).

seyyohamasmī „ma olen parem“; minavaatel (atta-diṭṭhi) baseeruv vale vaade (micchā-diṭṭhi), nagu ka „ma olen võrdne“ (sadisohamasmī) ja „ma olen madalam“ (hīnohamasmī) Soṇasutta SN 22.49; vt attadiṭṭhi.

sīdati [sad + a] vajub, langeb, vaibub; annab alla.

siddha [sijjhati] [sijjati „küpsetab“] keedetud, küpsetatud. 2. lõppenud, täitunud, täidetud; hilisemas mütoloogilises kirjanduses sādhya analoogia põhjal loodud üleloomulike võimetega väljamõeldud jumalik olend.

Siddhattha [siddha + attha] „täitunud soov“ või „kõik eesmärgid saavutanu“; lapseeas bodhisattale antud nimi, kellest hiljem sai Buddha. Kuni lossist lahkumiseni pöörduti Buddha poole nimega Siddhattha Gotama (mitte Siddhārtha Gautama!)

Siddhattha, üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

sīgha kiire, nobe, kärmas. sīghasīghaṁ kiiresti-kiiresti = väga kiiresti.

sīha lõvi. sīhaseyyā [sīha + seyyā] lõvi lamamisasend (paremal küljel).

sikhati [sikkh + a] õpib; arendab, treenib; praktiseerib.

Sikhī üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

sikkhā  [sikkhati] õppimine; treenimine. Bhikkhu kolmekordne treening (ti-sikkhā / tisso sikkhā) on: (1) kõrgema kõlbluse treening (adhi-sīla-sikkhā), (2) kõrgema teadvuse treening (adhi-citta-sikkhā,) ja (3) kõrgema tarkuse treening (adhi-paññā-sikkhā) Sikkhāsutta AN 3.89; vt tisso sikkhā.

sikkhāpada [sikkhā + pada] treeningjuhis, õppimise ja harjutamise tee/juhend. dasasikkhāpada [dasa + sikkhā + pada] kümme treeningjuhist, mis on noorbhikkhu (sāmaṇera) ja noorbhikkhuni (sāmaṇerī) väljaõppe osa, on (1) elu võtmisest hoidumine (pāṇātipātā veramaṇi), (2) mitteantu võtmisest [mitteantud annetusest] hoidumine (adinnā-dānā veramaṇi), (3) mittebrahmalikust käitumisest hoidumine (abrahma-cariyā veramaṇi), (4) vale rääkimisest hoidumine (musā-vādā veramaṇi), (5) uimastavatest ainetest ja jookidest hoidumine (surā-meraya-majjapamāda-ṭṭhānā veramaṇī), (6) ebasobival ajal (keskpäevast koiduni) söömisest hoidumine (vikālabhojanā veramaṇi), (7) tantsust, laulust, pillimuusikast ja etenduste vaatamisest (st ilmalikest meelelahutustest) hoidumine (nacca-gītavādita-visūka-dassanā-veramaṇī), (8) pärgadest, parfüümidest/lõhnaainetest, kosmeetikast, riietest, ehetest [ja] dekoratsioonidest hoidumine (mālā-gandha-vilepana-dhāraṇa-maṇḍana-vibhūsanaṭṭhānā-veramaṇī), (9) magamisest suures ja kõrges voodis hoidumine (uccā-sayana-mahā-sayanā veramaṇi), (10) kulla ja hõbeda vastuvõtmisest hoidumine (jātarūpa rajata-paṭiggahaṇā veramaṇi) KN Dasasikkhāpada Kp 2. NB! sikkhāpada ei ole sīla. diyaḍḍhasikkhāpadasata [diyaḍḍha + sikkhāpada + sata] 150 ettekirjutust ehk Pāṭimokkha.

sikkhati [sikkh + a] õpib, treenib.

sīla [√sīl + a] kõlblus. Aarija kaheksaosalise tee (ariya aṭṭhangika magga) 3.-5. osa koondnimetus, milleks on õige kõne (sammā-vācā), õige teo (sammā-kammanta) ja õige eluviisi (sammā-ājīva). Tekstides jaotub kõlblus laias laastus kaheks: (1) mitteoskuslik kõlblus (akusalā-sīla) ehk dukkhattoova kõlblus (dussīla) ja (2) oskuslik kõlblus (kusalā-sīla) ehk õnnetoov kõlblus (susīla) Sīlasutta AN 5.213. Kahesed kõlbluskogumikud: I. (1) vältimiskõlblus (vāritta-sīla) ja (2) käitumiskõlblus (cāritta-sīla) (Apara) Gotamattheragāthā Thag 10.7; Miln 133.
II. (1) mitteoskuslik kõlblus (akusalā-sīla) ehk halb/dukkhalik kõlblus (dusīla) ja (2) oskuslik kõlblus (kusalā-sīla) ehk hea/õnnetoov kõlblus (susīla) Sīlasutta AN 5.213; Ñāṇakathā Ps 1.1; Sucaritasutta KN Iti 65. Kolmesed kõlbluskogumik: I. (1) kehaline kõlblus (kāyika sīla), (2) kõneline kõlblus (vācasika sīla) ja (3) meeleline kõlblus (mānasika sīla) Vin, Parivāra, 4. Antarapeyyāla Pvr 4, 4.3. Āpattisamuṭṭhānagāthā. II. (1) väiksem kõlblus (cūḷa-sīla), (2) keskmine kõlblus (majjhima-sīla), (3) suur kõlblus (mahā-sīla) Sāmaññaphala­sutta DN 2
III. (1) kõrgema kõlbluse treening (adhi-sīla-sikkhā), (2) kõrgema teadvuse treening (adhi-citta-sikkhā) ja (3) kõrgema tarkuse treening (adhi-paññā-sikkhā) Sikkhāsutta AN 3.89. Accāyikasutta AN 3.92, Sāmaññaphala-­sutta DN 2 jpt. Neljakordsed kõlbluskogumikud (mis on oma olemuselt treeningjuhised) (cattāro sīlakkhandhā): I. (1) bhikkhu kõlblus (bhikkhu-sīla), (2) bhikkhuni kõlblus (bhikkhuni-sīla), (3) noorbhikkhu kõlblus(saavutus) (anupa-sampanna), (4) majaperemehe kõlblus (gahaṭṭha-sīla). II. (1) Paatimokkhapõhine kõlbeline ohjamine (pāṭimokkha-saṁvara-sīla), (2) võimete kõlbeline ohjamine (indriya-saṁvara-sīla), (3) eluviisi kõlbeline puhtus (ājīva-pārisuddhi-sīla), (4) hädavajaliku kasutamine (paccaya-sannissita-sīla) Sāmaññaphalasutta DN 2. Viis treeningjuhist (pañca-sikkhāpada), mis vastavad viiele kõlblusele (pañca-sīla): (1) elu võtmisest hoidumine (pāṇātipātā veramaṇi), (2) mitteantu võtmisest [mitteantud annetusest] hoidumine (adinnā-dānā veramaṇi), (3) mittebrahmalikust käitumisest hoidumine (abrahma-cariyā veramaṇi), (4) vale rääkimisest hoidumine (musā-vādā veramaṇi), (5) joovastavatest ainetest ja jookidest hoidumine (surā-meraya-majjapamāda-ṭṭhānā veramaṇī). Kaheksaosaline uposatha kõlblus (aṭṭhangika uposatha sīla): (1) elu hävitamise hülgamine sellest loobudes; (2) mitteantu võtmise hülgamine sellest loobudes; (3) mittebrahmaliku käitumise hülgamine sellest loobudes; (4) vale rääkimise hülgamine sellest loobudes; (5) joovastavate ainete ja jookide hülgamine neist loobudes; (6) söömine päeva ühes osas ning hoidumine söömisest öösel ning toidust valel ajal; (7) meelelahutuse ja kaunistuste kandmise hülgamine neist loobudes; (8) suures, kõrges voodis magamise hülgamine sellest loobudes. Kümme treeningjuhist (dasa-sikkhāpada): (1) elu võtmisest hoidumine (pāṇātipātā veramaṇi), (2) mitteantu võtmisest [mitteantud annetusest] hoidumine (adinnā-dānā veramaṇi), (3) mittebrahmalikust käitumisest hoidumine (abrahma-cariyā veramaṇi), (4) vale rääkimisest hoidumine (musā-vādā veramaṇi), (5) joovastavatest ainetest ja jookidest hoidumine (surā-meraya-majjapamāda-ṭṭhānā veramaṇī), (6) ebasobival ajal (keskpäevast koiduni) söömisest hoidumine (vikālabhojanā veramaṇi), (7) tantsust, laulust, pillimuusikast ja etenduste vaatamisest (st ilmalikest meelelahutustest) hoidumine (nacca-gītavādita-visūka-dassanā-veramaṇī), (8) pärgadest, parfüümidest/lõhnaainetest, kosmeetikast, riietest, ehetest [ja] dekoratsioonidest hoidumine (mālā-gandha-vilepana-dhāraṇa-maṇḍana-vibhūsanaṭṭhānā-veramaṇī), (9) magamisest suures ja kõrges voodis hoidumine (uccā-sayana-mahā-sayanā veramaṇi), (10) kulla ja hõbeda vastuvõtmisest hoidumine (jātarūpa rajata-paṭiggahaṇā veramaṇi) KN Dasasikkhāpada Kp 2. Kümme kõlblust (dasa-sīla) ehk 10 kõlbluse saavutust (sīla-sampadā): hoidumine (veramaṇi) ja keeldumine (paṭivirata): (1) elu võtmisest (pāṇātipātā), (2) mitteantud annetusest [mitteantu võtmisest] (adinnā-dāna), (3) naudinguid pakkuvast valest käitumisest (kāmesu micchā-cāra) / mittebrahmalikust käitumisest (abrahma-cariyā), (4) vale räälimisest (musā-vāda), (5) laimu kõnelemisest (pisunā-vāca), (6) karmist kõnest (pharusā-vāca), (7) tühjast lobast (samphappalāpa), (8) himust (abhijjhā), (9) pahatahtlikkusest (vyāpāda) / kuritahtlikkusest (byāpādā), (10) valedest vaadetest (micchā-diṭṭhi) Sammādiṭṭhisutta MN 9, Cundasutta AN 10.176, Paṭhamasañcetanikasutta AN 10.217, Pāṭaliyasutta SN 42.13, Sāleyyakasutta MN 41 jpt. sīla akhaṇḍā katkematu kõlblus; mis tähendab, et kõlblus on kõigutamatu (acchiddā); kõigutamatu kõlblus on plekitu (asabalā); plekitu kõlblus on veatu (akammāsā); veatu kõlblus on vabastav (bhujissa); vabastav kõlblus on tarkade poolt ülistatud (viññupasaṭṭha); tarkade poolt ülistatud kõlblus on rikkumata (aparāmaṭṭh); rikkumata kõlblus juhib keskendumisele (samādhi-saṁvaṭṭa) Mahānāmasutta AN 6.10. sīlapāramī [sīla-pāramī] kõlblustäius; vt dasa pāramī. sīlabbata kõlblusrituaalid, religioossed riitustel põhinevad praktikad. sīlabbataparāmāsā [sīla + bata (= vata?) + parāmāsā] kõlblusrituaalidest kinnihoidmine; põhineb valel uskumusel, mille kohaselt kõlblusjuhised ja/või religioossed tseremooniad on piisavad meele puhastamiseks Aṭṭhamakakathā Kv 3.5; kümne köidiku (dasa saṁyojana) loetelus kolmas köidik; vt dasa saṁyojana. sīlabbatūpādāna [sīla + bata (=vata) + upādāna] kõlblusrituaalidesse klammerdumine; vt upādāna. sīlakkhandha [sīla + khandha] kõlbluskogumik (= sīlakkhandha lasampadā kõlbluseaavutus); esimene kolmest dhamma teostamise kogumikust, millele lisanduvad keskendumiskogumik (samādhikkhandha) ja tarkusekogumik (paññākkhandha), ning mille bhikkhu saavutab kõrgema kõlbluse treenimise (adhisīlasikkhā) teel Sikkhāsutta AN 3.89; vt khandha; tisso sikkhā; adhisīlasikkhā. sīlānussati [sīla + anussati] kõlbluse meelespidamine; vt anussati. sīlapāramī [sīla + pāramī] kõlblustäius; vt dasa pāramī (kümme täiust). sīlapārisuddhi [sīla+pāri+suddhi] kõlbluse täielik puhtus, üks neljast täielikust puhtusest; vt pārisuddhi. sīlasampadā [sīla + sampadā] kõlblusesaavutus, üks kolmekordsest saavutusest; vt tividha sampadā; sīlakkhandha. Viis kasu kõlbelise kõlblussaavutusest (pañcime ānisaṁsā sīlavato sīlasampadāya) on: (1) suur rikkus/vara (mahantaṁ bhogakkhandhaṁ), (2) hüveline reputatsioon (kittisaddo), (3) kindlus (visārada) khattiya, braahmanite majaomanike ja erakrändurite kogunemisel, (4) sõgeduse/hämmingu puudumine suremisel (asammūḷho kālaṁ karoti) ja (5) peale keha surma uus sünd õnnelikus taevases maailmas (sugatiṁ saggaṁ lokaṁ) Mahāparinibbānasutta DN 16.

sīlabbata vt vata.

silesuma [= semha] röga, lima.

simbali, siṇhali siidi-puuvilla puu (Bombax heptaphyllum), simbalivana [simbali + vana] siidi-puuvilla puu mets.

sineha, sneha [sneha] kiindumus, armastus; himurus; vt ka pema; õli; rasv.

sineheti [sineha] on kiindunud või himur, armastab; õlitab, määrib õli või rasva.

Siṅgālakamātā Buddha naisjärgija, kes oli parim usus [vabanemises] (saddhādhimuttāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

siṅghānikā tatt. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

siniddha [siniyhati] märg, niiske; õline, rasvane; sile; läikiv; nõtke, paindlik, pehme; võluv; kiindunud, armastav.

siniyhati [siniddha] „kleepuv olek“ tunneb armastust, lembust; õlitab; pehmeneb, pehmendab, muutub nõtkeks.

sīsa 1. kõrgeim punkt/tipp, pea, maisitõlv/viljapea; teksti pealkiri. 2. plii, seatina.

sīvathikā surnuaed; koht, kuhu visatakse surnukehad.

sneha vt sineha.

sobhaṇa kaunistus (vööl), ehe, ornament; kaunistav, hiilgav, läikiv. sobhaṇa gamana hiilgavalt tulnud/läinud; Buddha üks paljudest epiteetidest.

Sobhita 1. üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha. 2. kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija (virgunud kuulja), kes oli parim oma eelmiste olemasolude mäletamise osas (pubbe-nivāsa) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

socati [suc + a] leinab, kurvastab.

socana [suc] lein, kurbus.

socita [socati] leinanud.

socitatta [socati] leinav; kurvastav.

socin [socati] leinaja.

sociya [suc] leinatav; kahetsusväärne.

soceyya puhtus.

sodheti [sudh + e (sujjhati)] teeb puhtaks; puhastab, eemaldab; uurib, otsib; parandab; kustutab võla. sodhīyati puhastada, kaunistada; vt suddha.

Sogandhika [valge lootose] niraaja, Niraaja vald/piirkond; vt niraya.

sogandhika valge vesiroos, mida aetakse sageli lootosega (paduma) segamini. Ühe niraaja valla/piirkonna nimi Kokālikasutta AN 10.89; vt niraya. Vt ka ambuja; aravinda; kamala; kumuda; kuvalaya; paduma; pokkhara; puṇḍarīka; saroruha; satapatta; uppala.

soka lein, kurbus; üks dukkha liikidest Saccavibhaṅgasutta MN 141; vt dukkha. Esineb sageli dukkha kirjelduses vormelina „lein, hala, dukkha/valu, pahameel ja ahastus“ (soka-parideva-dukkha-domanass-upāyāsā), mis moodustab dukkha kogumiku (dukkhakkhandha). asoka [a + soka ] leinata, leinatu. sokaggi [soka + aggi] leina/kurbuse leek/tuli. sokadhamma [soka + dhamma] leinadhamma = leina tekitava olemusega, leina objekt.

soḷasa (number) kuusteist.

somanassa [su + mana + ssa] heameel, rõõmsameelsus; vt domanassa (pahameel, kurvameelsus).

Soṇā Buddha naisjärgija, kes oli parim energia äratamises/valdamises (āraddha-vīriyāna), Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Soṇa Koḷivisa kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim energia äratamises/valdamises (āraddha-vīriyāna), Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

Soṇa Kuṭikaṇṇa kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim sõbralikus/hüvelises kõnes ja käitumises (kalyāṇa-vākkaraṇāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

sota 1. kõrv. sotaṁ odahati kuulamiseks. sotasamphassa [sota + samphassa] kõrvakontakt; vt phassa. sotasamphassajāvedanā [sota + samphassa + jā + vedanā] kõrvakontaktist sündinud tunne; vt vedanā. sotaviññāna [sota + viññāna] kõrvateadvus; vt viññāṇakkhandhā; viññāna. sotāyatana [sota + ayatana] kõrva tajualus; vt āyatana. 2. voog, vool(us); metafooriliselt: ihade voog; aarija kaheksaosaline tee; teadvusvoog (silmad, kõrvad jne); kolmest madalamast köidikust (tīṇi saṁyojanāni) vabanemisel tekkiv voog, mis juhib kindlat nibbaanasse.

sotāpanna, sotāpan vooguastunu; vt ariyamagga. neli vooguastumisosa (cattāri sotāpatti­y-aṅgani) on (1) suhtlemine vääriliste inimestega (sappurisa-saṁsevana), (2) õige dhamma kuulamine (saddhammassavana), (3) arukas tähelepanu (yoniso manasikāra) ja (4) dhamma dhamma-kohane [õigel dhamma, õigel moel ja õiges järjekorras] teostamine (dhammānudhammappaṭipatti) Dutiya­sāri­putta-­sutta MN 55.5. Ilmikust Aarija järgija (ariyasāvaka), kel on neli vooguastumisosa (cattāri sotāpattiy-aṅgāni) — (1) usk Buddhasse, mis on saavutatud Buddha meelespidamise arendamise kaudu; (2) usk dhammasse mis on saavutatud dhamma meelespidamise arendamise kaudu ja (3) usk sanghasse mis on saavutatud sangha meelespidamise kaudu, ning (4) kes on vabanenud ihnusest, teeb annetusi, on helde, armastab loobumist, pühendub heategevusele ning armastab anda ja jagada —, saab kindlasti vooguastunuks (sotāpannā) Kāḷigodhasutta SN 55.39. Vooguastunu loobub neljast dhammast ja omab nelja dhammat: tal ei ole usaldamatust (appasādena) Buddha, dhamma ja sangha suhtes ega halba kõlblust (dussīlyena), ning tal on täielik kindlustunne (aveccappasādena) Buddha, dhamma ja sangha suhtes ning aarijalikult meeldiv kõlblus (ariyakantehi sīlehi) Ānandattherasutta SN 55.13. Vooguastunu on hüljanud kõik Buddha poolt mitteantud õpetused ja valed vaated, sisenenud Buddha õpetatud õigesse vaatesse (sammā-diṭṭhi = theravāda) ning arendanud välja viis võimet (pañcindriyāni), milleks on (1) usk (saddhā), (2) energia (viriya), (3) teadlikolek (sati), (4) keskendatus (samādhi) ja (5) taipamispõhine tarkus (pañña). Vaadeldes neljandas džhaanas neutraalselt viie klammerdumiskogumiku moodustunud olemust (saṁkhārupekkhā) läbi kolme omaduse (anicca, dukkha, anatta) tekib vahetu, tõene arusaam olemasolust. Kui kerkib esile teadmine esimesest vooguastunu teest (sotāpatti-magga), nimetatakse seda vooguastumiseks. Samal momendil hävinevad jäädavalt 3 esimest, madalamast köidikut (tīṇi saṁyojanāni) milleks on (1) kehapõhine vaade (sakkāya-diṭṭhi), (2) kahtlus (vicikicchā) ning (3) kõlblusrituaalidest kinnihoidmine (sīlabbata-parāmāsā) ja kolm Apaaja valda viivat plekki, milleks on (4) Apaaja valda viiv kirg (apāya-gamanīyo rāgo), (5) Apaaja valda viiv viha (apāya-gamanīyo doso) ja (6) Apaaja valda viiv pettekujutlus (apāya-gamanīyo moho) Pahīnasutta AN 6.90. Seeläbi ei sünni vooguastunu enam kunagi inimeste vallast madalamasse olemasollu, kuna on saavutanud hävingulisse kohta mittelaskuva olemuse (avinipāta-dhamma) Gihisutta AN 5.179, Pahīnasutta AN 6.90. Samuti lakkavad 2 suuremat kalduvust, milleks on (1) vaatele kalduvus (diṭṭh-ānusayo) ja (2) kahtlusele kalduvus (vicikicch-ānusayo) Yuganaddhavaggo, Suttantaniddeso Ps 2.1; Maggakathā Ps 1.9. Uute sündide arvule vastavalt eristatakse kolme liiki vooguastunuid. Ühe seemnega vooguastunu (eka-bīji sotāpanna) siseneb ühe elu pärast lõpplikku vaibumisse. Ta sünnib veel üks kord inimeste maailma ja temast saab arahant. Hõimust hõimu vooguastunu (kolaṁ-kola sotāpanna) siseneb lõpplikku vaibumisse kahe kuni kolme elu pärast. Ta sünnib inimeste vallas asuvas üllas peres või mõnes kõrgemas õnnelikus deevade vallas ja temast saab arahant. Seitsmest mitte rohkem vooguastunu (sattakkhattu-parama sotāpanna) siseneb lõpplikku vaibumisse mitte hiljem, kui peale seitset sündi nii inimeste maailmas kui mõnes kõrgemas õnnelikus deevade vallas, ja temast saab arahant Saupādisesasutta [Sopādisesasutta] AN 9.12, Dutiyasikkhā­sutta AN 3.87, Dasakapuggalapaññatti Pp 2.10 jt. Vooguastunuks võib end kuulutada see, kes on omandanud seitse head dhammat (satta saddhamme): loobumine (1) elu hävitamisest, (2) mitteantu varastamisest, (3) naistega [sobimatust] käitumisest, (4) vale rääkimisest, (5) sõpru lahutavast laimavast kõnest, (6) ründavalt karmist kõnest, (7) tüütavalt tühjast ja viljatust jutust, ning arendanud välja neli kõigutamatut alust (catūhi ākaṅkhiyehi ṭhānehi), milleks on kogemuspõhine usaldus (1) Buddha, (2) dhamma ja (3) sangha suhtes ning (4) keskendumisega seotud kõlbeline eluviis Veḷudvāreyyasutta SN 55.7.

sotāpattimagga [sotāpatti + magga] vooguastunu tee; vt ariyamagga.

sotāpattiphala [sotāpatti + phala] vooguastunu vili; vt ariyaphala.

sotāpattiphalasacchikiriyā [sotāpatti + phala + sacchikiriyā] vooguastunu vilja teostamine, ilmneb maailmas koos Tathaagata ilmnemisega Anuttariyasutta AN 6.8, ning iseloomustab theravaada bhikkhut (enamik mahajaana bhikšud ei järgi Aarija antud teed, vaid aastasadu hiljem peale Buddha surma väljamõeldud bodhisattva teed).

sotasamphassajāviññāna [sota + samphassajā + viññāna] kõrvakontaktile vastav teadus ehk sotaviññāna [sota + viññāna] kõrvateadvus; üks kuuest teadvusest; vt viññāṇa.

su- ees- või järelliide mõistes: hea, õnnelik, õige, põhjalik; nt supāpika [su + pāpika] väga kuri. Vastandiks on du-; vt du-.

subha [subh] ilu(s), kaunis; meeldiv; puhas. subhāsubha meeldiv ja ebameeldiv. subhadhātu [subha + dhātu] ilus/kaunis/meeldiv element. subhakiṇṇa [subha + kiṇṇa] säraga kaetud või säravate jumalate klass. Vastand: asubha (ilutu; mittekaunis; ebameeldiv; ebapuhas).

Subhadda enne Buddha surma Buddha juuresolekul Ānanda poolt ordineeritud järgija (sakkhi-sāvaka), kes sai ka arahandiks.

subhākiṇhā või subhakiṇṇa deva [subha + kiṇha] püsiva säraga deevade vald (deevade klassi nimetus); 16. vormide tasandist üheksas; vt bhūmi. Üheks tavapäraseks subhākiṇhā tõlkeks on ka „iluga ülepuistatud“.

subhara [su + bhara] kerge/hea toetada; vt bhara.

subhāsita [su + bhāsita] hästi räägitud. Neli osa mis iseloomustavad hästiräägitud kõne/sõnu (catūhi aṅgehi samannāgatā vācā subhāsitā) on järgmised: (1) bhikkhu räägib hästiräägitut, mitte halvastiräägitut (bhikkhu subhāsitaṁyeva bhāsati no dubbhāsitaṁ); (2) räägib dhammat, mitte mittedhammat (dhammaṁyeva bhāsati no adhammaṁ); (3) räägib armastusväärselt, mitte mittearmastusväärselt (piyaṁyeva bhāsati no appiyaṁ); (4) räägib tõde, mitte vastupidist (saccaṁyeva bhāsati no alikaṁ) Subhāsitasutta KN Snp 3.3.

Subhūti kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim erakluses/rahus elamises (araṇa-vihārīna) ja kinkide/annetuste väärimises (dakkhiṇeyyāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

sucarita [su + carita] hea/õige ehk õnnetoov käitumine. Kolm õnnetoovat käitumist (tīṇimāni sucaritāni) on: (1) kehaline õnnetoov käitumine (kāya-sucarita), (2) sõnaline õnnetoov käitumine (vacī-sucarita) ja (3) meeleline õnnetoov käitumine (mano-sucarita). Ahnusest, vihast ja pettekujutlusest vaba käitumine toob inimesele õnne ja juhib uue sünni taevasesse valda (sagga) Sucaritasutta KN Iti 65. Vt duccarita (halb/vale ehk dukkhalik käitumine); carita.

suci [su] selge; puhas; valge; headus.

Sudatta Anāthapiṇḍika  oli kõige esimene toetaja (dāyakāna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

suddā (m) Vana-India ühiskonnas valitsenud nelja sotsiaalse klassi/kasti süsteemi madalaima kasti liige, teenija; (n) suddī teenijanna; vt khattiyā; vaṇṇa.

suddha [sudh (sujjhati)] puhas, selge; puhastunud.

Suddhāvāsa [suddha + vāsa] puhas elupaik, nii deevade elupaiga kui seal elavate deevade nimetus. Viis puhast elupaika (pañca suddhāvāsā) on Avihā, Atappā, Sudassā, Sudassī, Akaniṭṭhā Saṅgītisutta DN 33, Vibh lk 540-543.

Suddhodana Buddha isa, Saakja hõimu kuningas (rājā).

suddī (n) teenijanna; vt suddā.

sugata [su + gata] õnnes/hästi läinu/tulnu. Õnnestulnu viitab tavapäraselt bodhisatta sünnile ja Õnnesläinu tema virgumisele (kuna seda terminit kasutati ka Buddha eluajal, ei viita see Buddha keha füüsilisele surmale); üks paljudest Buddha epiteetidest. sugata sagga loka õnnelik taevane maailm.

suggahita [su + gahita] õigesti/hästi vastu võetud.

Sujāta üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

sujjhati [sudh + ya] puhastunud.

sūkara siga, orikas; (n) sūkarī emis. sūkaramaṁsa [sūkara + maṁsa] sealiha.

sukha õnn; meeldiv. Esineb tunnete kolmeses jaotuses: (1) õnnetunna (sukhavedanā), (2) dukkhatunne (dukkhavedanā), (2) ei dukkha ega õnnetunne (adukkhamasukhavedanā); vt vedanā. sukha viharati õnnes elamine. sukhavipāka [sukha + vipāka] õnneliku viljaga. Eristatakse: (1) lihalik õnn (sāmisaṁ sukhaṁ), mittelihalik õnn (nirāmisaṁ sukhaṁ), mittelihalisest [veelgi] mittelihalisem õnn (nirāmisā nirāmisataraṁ sukhaṁ). Ilmiku heaolu ja õnne neli allikat on (1) omamise õnn (aṭṭhi-sukha), (2) nautimise õnn (bhoga-sukha), (3) mittevõlguolemise õnn (anaṇa-sukha) ja (4) laitmatuse õnn (anavajja-sukha) Ānaṇyasutta AN 4.62. Neli heaolu ja õnneliku elu dhammat on (1) algatamissaavutus (uṭṭhāna-sampadā), (2) valvamissaavutus (ārakkha-sampadā), (3) hüveline sõber (kalyāṇa-mitta) ja (4) tasakaalus eluviis (sam-ajīvitā) Dīghajāṇusutta AN 8.54. Õnnegrupis on loetletud 62 ilmikueluga seotud õnne Sukhavagga AN 2.64–76. sukhabahulā [sukha + bahulā] õnnerohke

sukhavedanā [sukha + vedanā] õnnetunne; vt dukkha; dukkhavedanā; vedanā.

sukhuma [sukha + uma/ima; sukhayatīti] (kaunilt või väga) hõrk, õrn, peen(ikene), graatsiline (sihvakas, kergelt painduv), õrnakujuline; kõrge kvaliteediga; väike, piiratud, kitsas. sukhumadiṭṭhi [sukhuma + diṭṭhi] peen vaade. sukhumadhāra [sukhuma + dhāra] peene servaga või äärega.

sukhumāla, sukumāra [sukhuma + āla] (kaunilt või väga) hõrk, õrn, peen (kasvatus), graatsiline (sihvakas, kergelt painduv), õrnakujuline. (n) sukhumālī. Vt sukhuma.

sukka valge, hele; puhas; särav; voorus; planeet, täht.

Sumana üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

Sumedha üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

suṇāti [su + ṇā] kuuleb, kuulab.

sundara kaunis, hea, kena, ilus. sundara gata kaunisse olemasollu (st dukkhast ja surmast vabasse eksistentsi) tulnud/läinud Paṭhamanibbānapaṭisaṁyuttasutta [Parinibbāna 1] Ud 8.1; Buddha üks paljudest epiteetidest.

sunijjhāyati [su + nijjhāyati] hea/õige kaalutlus; vt nijjhāyati.

Sunimmita Nimmānaratī deevade valla kuningas (devarājā) Kevaṭṭasutta DN 11; vt Nimmānarati.

suñña [suna + ya] 1. tühi. 2. tühi kui asustamata, nagu tühi maja. suññāgāra [suñña + agāra] (hüljatud) tühi maja, onn või hütt; sobilik koht keskendumise arendamiseks ja elamiseks Cūḷahatthipadopamasutta MN 27; Sāmaññaphalasutta DN 2; Mahāsatipaṭṭhānasutta MN 10 jt. 3. tühi kui kasutu, nagu tühi palmipuu tüvi. 4. tühi kui tõelise ja muutumatu omaolemuseta. suñño loko tühi maailm, st et maailm on tühi minast (atta), milleks nimetatava moodustavad viis klammerdumise kogumikku (pañcupādānakkhandhā) Suññatalokasutta SN 35.85. suññatā cetovimutti [suñña + tā ceto + vimutti] tühjuses teadvuse vabanemine; vt vimutti, vimokkha.

suññata [suñña + ta] tühi, ilma himudeta, kurjade kalduvuste ja kammata; minast ja hingest tühi; nibbāna omadus. suññatāppaṭisaṁyuttā [suññatā + paṭi + saṁyuttā] tühjusega seotud.

suññatā [suñña + tā] tühi; tühjus (kui nähtus). suññato vimokkha tühjuses vabanemine; vt vimutti, vimokkha. Plekkidest tühi.

supaṇṇa „kaunisuline“ [su + paṇṇa] (= garuḷa?), nelja suure kuninga (cātumahārājā) saatjaskonda kuuluvad linnulaadsed tiibadega mütoloogilised olendid, keda peetakse maosarnaste olendite naagade (nāga) vaenlasteks. Vt garuḷa.

suparivitakkita [su + pari + vitakkita õige/hea läbimõeldus.

supati [sup + a] magab. sukhaṁ supati õnnelikult magab.

supina [soppa] uni. dussupina [du + supina] halb/dukkhalik uni. mangalasupina [mangala + supina] õnnelik unenägu; supinapāṭhaka [supina + pāṭhaka] unistuste või unenäo lugeja/teadja = ennustaja, astroloog.

suppatiṭṭhitacitto [su + patiṭṭhita + citto] kõigutamatu teadvus.

Suppavāsā Koliyadhītā andis sanghale kõige peenemaid asju (paṇīta-dāyakāna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

Suppiyā oli parim haigete hooldamisel (gilānupaṭṭhākīna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

surā alkohoolne (joovastav) jook (naps, kärakas). Dhpāla „Selgitused“ eritab viit tüüpi surā’t: piṭṭha-surā, pūva-surā, odana-surā (odaniya-surā), kiṇṇapakkhitta-surā ja sambhāra-saṁyutta-surā VvA lk 73; VbA lk 381.

surāmerayamajjapamādaṭṭhānā veramaṇī [surā + meraya + majja + pamāda + ṭhānā veramaṇī] joovastavatest ainetest ja jookidest hoidumine (alkoholist, veinist ja rummist [tekkivast] hooletusest hoidumine), viiest kõlblusest viimane; vt sīla.

Sūrasenā üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

susadda [su + sadda] õige usk; vt sadda.

susamāhita [su + saṃ + ā + √dhā + ita (samāhita)] „hästi kokku pandud“; hästi tasakaalu viidud ehk rahunenud (teadvus või meel); hästi ohjatud, kontrollitud või valitsetud (käitumine); vt samāhita.

susāna surnuaed, kalmistu. āmakasusāna [āmaka + susāna] koht, kuhu laibad jäetakse mädanema. susānika [susāna + ka] kuulub surnuaia juurde, surnuaiaga seonduv; surnuaias, surnute põletuskohas või selle vahetus läheduses elamine; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

suta [su + ta] 1. kuuldud; kuulmise kaudu õpitu. evaṁ me sutaṁ nii ma kuulsin või nõnda olen ma kuulnud (viitab Ānanda poolt edasiantud Buddha õpetusele). bahussuta [bahu + suta] palju kuulnud ehk õppinud. 2. poeg. sutā tütar.

sutamayā paññā [suta + mayā panna] õppimispõhine tarkus; vt bhāvanāmayā paññā.

sutamayā paññā õppimispõhine tarkus; teadmine, mis on saadud teistelt kuulmise või lugemise teel. Tekstides eristatud kui mõtlemispõhine tarkus (cintāmayā paññā) ja keskendumispõhine tarkus (bhāvanāmayā paññā), vt. paññā.

sutava ariyasāvaka [sutava ariya + sāvaka] õppinud Aarija järgija.

Suttanipāta-pāḷi Suttagrupp (paali keeles); Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) viies raamat. Sisaldab 71 suttat, mis on enamjaolt esitatud värssidena ja käsitleb kõige tuntumaid Buddha õpetusi.

suttanta [sutta + anta] „suttade äär/piir/kallas“, st millega suttad piirduvad (ye pana te suttantā kavikatā kāveyyā cittakkharā cittabyañjanā bāhirakā sāvakabhāsitā – Āṇisutta SN 20.7). Viitab Suttakorvis (Suttapiṭaka) asuvale tekstile või selle korviga seonduvale. suttantika bhikkhu on Buddha munk, kes teab ja järgib Suttakorvi koondatud suttaid; vt dhara.

Suttapiṭaka Suttakorv; õpetuste kogumik, kuhu on koondatud Buddha ja mõne tema lähima õpilase (Sāriputta, Dhammadinna jt) poolt antud õpetused. Suttakorv on jaotatud viide suuremasse kogumikku (nikāya): (1) Pikkade tekstide kogumik (Dīghanikāya), (2) Keskmise pikkusega tekstide kogumik (Majjhimanikāya), (3) Rühmade kogumik (Saṁyuttanikāya), (4) Jaotuste kogumik (Aṅguttaranikāya) ja (5) Lühikeste tekstide kogumik (Khuddakanikāya).

Suttavibhaṅha Suttade analüüs; Vinajakorvi (Vinayapiṭaka) esimene osa.

svākkhāta  [su + akkhāta] hästi selgitatud, jutustatud, õpetatud, edasi antud (durakkhāta vastand); Buddha antud dhamma omadus, mis esineb dhamma meelespidamise arendamise (dhammānussati bhāvanā) vormelis Mahāparinibbānasutta DN 16, Uposathasutta AN 3.70 jpt.

suvaṇṇa (k) kuld (= jātarūpa); (su hea, kaunis + vaṇṇa värv) kaunis värv/juma; ilus. suvaṇṇakāra [suvaṇṇa + kāra] „kulla(st)-tegija“ ehk kullasepp. suvaṇṇavaṇṇa [suvaṇṇa + vaṇṇa] kuldne jume (Tathāgata kirjeldus) Lakkhaṇasutta DN 30.

T

T/tāvatiṁsa [tayo + tiṁsa] (number) 33 (= tettiṁsa), mis tähistab 33 jumalust. Seitsmest naudingute õnnelikust tasandist (kāma-sugati-bhūmi) kolmas tasand, mis on 33 jumala ja nende saatjaskonna elupaik; vt bhūmi. 100 aastat inimeste maailmas on võrdne ühe ööpäevaga tāvatiṁsa vallas, kus deevade elueaks on 1000 sellist aastat, Vitthatūposathasutta AN 8.42, Visākhāsutta AN 8.43, Bojjha-utta AN 8.45 jpt Uposatha Vagga’s sisalduvad suttad.

taca nahk. Üks viiest teadlikkuse loomise (satipaṭṭhānā) objektist, mille noorbhikkhu saab juba ordineerimise ajal, ning milleks on juuksed, karvad, küüned, hambad ja nahk (vastavalt: kesā lomā nakhā dantā, taco). Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

taccha [tathā + ya] tõsi, tõde, tõene, tõele vastav; fakt. 2. puusepp, puutööline; vt taccheti.

taccheti [taccha] puutööd tegema; raamima.

takka [eüm kahtlane] 1. petipiim (segatud ¼ osa veega), üks lehma viiest saadusest (pañca gorasā). 2. oletus; kahtlus, spekulatsioon (= micchādiṭṭhi), kahtlane arutluskäik; mõte, mõtisklus; hinnang; loogika. dhammatakka [dhamma + takka] dhammakohane (õige) mõtlemine (= sammāsankappa); vt vitakka.

taṁ [tad(d)] seal, sinna; siis, seejärel; seepärast, seega, sellega seoses; seetõttu; (m) [so] tema.

tama, tamo pimedus; andhakāra sünonüüm ja, joti vastand. tamanuda, tamonuda [tama/tamo + nuda] pimeduse hajutaja, Buddha jt arahantide üks paljudest sünonüümidest.

tāṇa kaitse; varjupaik; peavari (= dhamma, nibbāna). maṁtāṇa minu poolt kaitstud, minu varjupaigas.

tāṇa kaitse; varjupaik; peavari, ulualune.

Taṇhā [iha] müütilistes tekstides esineva surma personifikatsiooni Māra üks kolmest tütrest (māra-dhītā), kelle õdedeks on Arati (vastumeelsus) ja Rāga (kirg) Māradhītusutta SN 4.25; vt Māra.

taṇhā iha; tunde (vedanā) tagajärg, mis liigitub Buddha õpetuses mitteoskusliku ja dukkhasse juhtiva alla. Iha sünonüümideks on tahe (cetanā) ja soov (chanda), mis võivad olla kas mitteoskusliku juurega (lobha, dosa, moha) või oskusliku juurega (alobha, adosa, amoha). Iha põhjustab uue sünni ja on sõltuvusliku tekkimise ahela 8.as lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. Esineb enamasti kolmese jaotusena: (1) naudinguiha (kāma-taṇhā), (2) olemasoluiha (bhava-taṇhā) ja (3) mitteolemasoluiha (vibhava-taṇhā) Saṅgītisuttas DN 33. Kuuele tajuobjektile vastavalt kerkivad esile kuus iha (cha taṇhā = cha-taṇha-kāyā = cha-dvārika-taṇhā): (1) vormiiha (rūpa-taṇhā), (2) heliiha (sadda-taṇhā), (3) lõhnaiha (gandha-taṇhā), (4) maitseiha (rasa-taṇhā), (5) puuteiha (phoṭṭhabba-taṇhā) ja (6) dhammaiha (dhamma-taṇhā) –„Paṭiccasamuppāda-suttaṁ“ SN 12.1-2. Kõik kuus iha on läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12. 108 iha loetelu: kolmeosaline iha jaotus korrutatakse kuueosalise tajudele vastavate ihade jaotusega, mis moodustab 18. ihade jaotuse; see korrutatakse kahega — sisemise (ajjhattika) ja välimisega (bahiddha), mis võrdub 36; see omakorda korrutatakse kolmega — minevikus, olevikus ja tulevikus kogetav iha. Abhidhammas esineb nii 108, kui ka 1500 taṇhā loetelu.1500 ihade loetelu on järgmine: üks teadvus (citta), 52 meeletegurit (cetasika), 18 vormi valmimist (nipphanna-rūpa) ja 4 vormi tunnust (lakkhaṇa-rūpa, milleks on: upacāya-, santati-, jaratā- ja aniccatā-rūpa) moodustavad kokku 75 nāma ja rūpa aspekti; need 75 aspekti eksisteerivad nii sisemiselt kui välimiselt, mis teeb kokku 150 aspekti; kuna kõik 150 aspekti on seotud kümne kilesa esilekerkimisega, siis korrutades aspekti arvu ülekkide (kilesa) arvuga (150 x 10) on tulemuseks 1500.
Iha sünonüümideks on veel naudingusoov (kāmacchanda), kirg (rāga), rõõm (nandī), armastus (sineha, pema), janu (pipāsā), palavikulisus (pariḷāha), aplus [maisete asjade järele] (gedha), vaimustus (mucchā) ja rippumine/kleepumine [maisete rõõmude küljes] (ajjhosāna). taṇhāsaṁyojana [taṇhā + saṁyojana] iha köidik (st iha poolt kinni soetud). taṇhāsamudda [taṇhā + samudda] iha ookean. taṇhākkhaya [taṇhā + khaya] iha lõppemine = nibbāna. taṇhāmaññanāya maññati ihapõhine ettekujutlus; üks seitsmest mehega seotud ettekujutlusest; vt satta puriso mamidanti maññati. taṇhābhinivesa [taṇhā + abhinivesa] ihaline/ihapõhine kalduvus, esineb tavaliselt koos vaatelise kalduvusega; vt diṭṭhiabhinivesa. taṇhāya ponobbhavikāya iha järgmise olemasolu järele. taṇhākkhayādhimutta [taṇhā + khaya + adhimutta] iha lõppemisele pühendumus = arahandi iseloomustus Soṇasutta AN 6.55.

tanta niit; kangasteljed; lõim tantavāya [tanta + vāya] kuduja; tantra; vt tanti.

tanti [tanta, Sk tantra] 1. lauto pilli keel, tantissara [tanti + sara] keelpillimuusika. 2. liin, põlvnemine. tantipaveṇi [tanti + paveṇi] tradistsioon. 3. maagiline tekst/lõik, hinduismist (vedadest) või brahmanismist pärit salatekst, millele usutakse olevat maagiline võime, ja mida praktiseerivad ka uuema aja mahajaana sektid (Buddha ei ole mantraid ega tantraid õpetanud). Mahajaana sekti üks pühakirjade osa, mis on koostatud 7.-10. saj m.a.j ja pandud Buddha suhu (ajalooline Gotama ei ole mantraid õpetanud).

tapa, tapo piin, karistus, meeleparandus; usuline rangus või karmus; askees; askeetide enesekaristamise joogapraktika, mille Buddha hukka mõistis Mahāsīhanādasutta DN 8, Vajjiyamāhitasutta AN 10.94, Rāsiyasutta SN 42.12 jt.

tāpa [tap] kuum(us); kuumutamine; kütmine; valu.

tāpana [tāpeti] põletav, kõrvetav, (tulel)küpsetav; piinarikas, piinamine, enese-alandus.

tapati [tap + a] annab soojust, kuumutab; särab, on särav/ere, paistab (päike); põletab; piltl.: kahetseb, põletab, särab.

tāpeti [tapati] valud; piin, vaev; (läbi) põle(ta)ma.

tapo vt tapa.

Tapussa meesilmikust kaupmees, kes koos Bhallika’ga annetasid Buddhale riisikooke ja meepalle (manthañca madhupiṇḍikañca), kes läksid esimestena kahekordse kaitse alla (saraṇaṁ gacchantānaṁ) ja kellest said esimesed ilmikjärgijad (sāvakāna upāsakāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp); vt Bhallika.

tarati 1. läheb, ületab (jõge). 2. kiirustab. taramāna kiirustades.

tasati 1. on janune/janus, piltl.: iha (taṇhā), ihalema (taṇhīyati). 2. (hirmust) värisema, võbisema; hirmunud, kohkunud.

tasiṇā [taṇhā] iha.

tathā (just) nii, niimoodi; seega; selles suunas; sel moel/viisil, samamoodi; nagu.

tathāgata Tathaagata; Buddha epiteet, mille enamlevinud tõlkevasteteks on: (1) Tõessejõudnu ehk Tõesaavutanu (tatha tõde, tõeline, tõene + āgata tuli, saabus, jõudis, saavutas) ehk see, kes saavutas tegelikkusele vastava (yathā-bhūta) olemasolu nägemise; (2) Nõndatulnu (tathā seega; nii; selline; samamoodi; sel moel/viisil + āgata) ehk see, kes on tulnud kui bodhisatta, et taasavastada iidne aarija dhamma (ariya-dhamma) ehk õige virgumisõpetus; ning (3) nõnda-läinud (tathā + gata) ehk see, kes on läinud omaenda õpetatud aarija õpetuse teostamise teed, st on läinud nibbaanasse (nibbāna). Tathaagatal on ülim mõistmine maailmast (loka), maailma tekkimisest (loka-samudaya), maailma lakkamisest (loka-nirodho) ja maailma lakkamisele viivast teest (loka-nirodha-gāminī paṭipadā) ning ta on läbistanud kõik nii maailma, selle tekkimise, lakkamise kui ka lakkamisele viiva teega seotud kütked (visaṁyutta) Lokasutta Iti 112. tathāgatassa dasabala [dasa + bala] Tathaagata kümme jõudu, vt Mahāsīhanādasutta MN 12. tathāgatappavedite dhammavinaye [tathāgata + pavedita dhamma + vinaya] Tathaagata deklareeritud dhamma ja vinaja, see, millest bhikkhu peab virgumise teostamisel johtuma.

tatiyadhamma saṅgīti [tatiya + dhamma saṅgīti] kolmas Sanghakogu. Toimus Pātaliputta’s (tnp Patna) 326 e.m.a, 218 aastat peale Buddha vaibumist parinibbaanasse. Kolmanda Sanghakogu ajaks oli mahasanghika eraldumise järel tekkinud juba 18 koolkonda: (1) theravaada (theravāda), (2) haimavata (hemavata), (3) vātsīputrīya (vajjiputtaka/sammītiya), (4) dharmottara (dhammottarīya), (5) bhadrayāniya, (6) sammitīya, (7) channāgārika, (8) sarvaastivaada (sarvāstivāda, sabbatthavāda), (9) mahimsāsaka (mahīśāsaka), (10) dharmaguptaka (dhammaguttika), (11) kāśyapīya, (12) sautrāntika (suttavāda), (13) mahasanghika (mahāsaṁghika), (14) prajnaptivāda (paññattivāda), (15) caitika (cetiyavāda), (16) bahuśrutīya, (17) ekavyahārikas (ekavyohārika), (18) gokulika.

tatiyajjhāna [tatiya + jhāna] kolmandas džhaana; keskendumine kolmandas džhaanas, kus ületatakse teises džhaanas (dutiyajhāna) tekkinud rõõmutunne (pītivedana) ning jäädakse vaiksesse, neutraalsesse meelerahusse, selge teadlikoleku õnneküllasesse seisundisse Maggavibhaṅgasutta SN 45.8, Saccavibhaṅgasutta MN jpt. Vt sammāsamādhi; vt cattāro jhāna.

taya [ti + aya] triaad. ratanattaya [ratana + taya] kolm aaret.

tayo akusalavitakkā kolm oskamatut mõtet; vt vitakkā.

tayo kusalasaṅkappā [tayo kusala + saṅkappā] kolm oskuslikku mõtlemist; vt saṅkappa.

tayo, ti (number) kolm.  

tecīvarika [ti + cīvarika] kolm rüüd, ehk kolme rüü kasutamine; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

teja, tejo „teravus“; valgus, sära, leek, helk; tuli, leek; üks neljast suurest elemendist; vt dhātu. tejodhātu [tejo + dhātu] tuleelement; vt rūpadhātu. tejokasiṇa [tejo + kasiṇa] tulekasina; vt kasiṇa.

tela [tila] seesamiõli; õli üldiselt. Üks viiest ravimist; vt bhesajja.

teḷasa, terasa (number) kolmteist.

tevīsati (number) kakskümmend kolm.

thaddha [thambeti] jäik, kange = kangust täis või upsakas, kõva, kõvastunud: halvatud, teadvuseta.

thāla [thala] taldrik, vaagen, anum. kaṁsathāla [kaṁsa + thāla] kong: vt thālī.

thala 1. kuiv (kõrgendatud või kõrgemal asuv) maa; platoo. -ṭṭha seisab kindlal pinnal. 2. mõõga käepide, tupp.

thālī [thāla] savipott, katel, vaagen.

thāma tugevus, jõud; võime; kindlus, vankumatus. thāmasā visadus.

thāmadhātu [thāma + dhātu] tugevuselement ehk vastupanuelement; vt dhātū.

thambha [√thambh + a] 1. sammas, post. 2. jäikus (kui inimese iseloomustus). 3. halvatus.

ṭhāna, (-ṭṭhāna) 1. seismine, paigalseis, fikseeritus; jätkuvus. 2. (asu)koht, paik, nt cattāri ṭhānāni neli kohta või paika; sfäär; metafüüsiline või mentaalne seisund; olukord; positsioon; juhtum, sündmus; kvaliteet; atribuut, iseloomulik/iseloomustav; alus, (baas)põhjus, ajend. vibhūsanaṭṭhāna [vibhūsana + ṭhāna] ilustus/kaunistus. etehi tīhi ṭhānehi neil kolmel põhjusel/alusel.

ṭhapanā (meele/tähelepanu) rakendamine (nt keskendumisobjektile).

thera [√ṭhā + ira] 1. vanem, eakam; bhikkhu austav tiitel: Vanem (tarkuse, kogemuse ja sanghas oldud aja mõttes) ehk Theera. 2. Therāpadāna lühend (samuti: Tha Ap). therabhikkhu [thera + bhikkhu] vanembhikkhu ehk vanemmunk (hilisema Birma, Thai jt riikide traditsiooni kohaselt munk, kes on olnud ordineeritud 10 või enam aastat, Sri Lankal nimetatakse kõiki, ka äsjaordineeritud noormunki thero’deks). Kolmene theerade jaotus: (1) sünni [kaudu] vana (jāti-thero), st on vana, kuna on sündinud = ealine vanadus; (2) dhamma [kaudu] vana (dhamma-thero), st kes elab dhammas; ja (3) traditsiooni [kaudu] vana (sammuti-thero), st upasampadā saanud bhikkhu – Saṅgītisutta DN 33. Theera ehk vanemmunk on see, kes teab dhammat ja kes elab dhammas, on vägivallatu, vaoshoitud ja enese taltsutanud (st oma tajud ohjanud) ning plekid kõrvaldanud – Dhp 261.

Theragāthā-pāḷi Theerade värsid (paali keeles); Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) kaheksas raamat, mis sisaldab 107 poeemi (1279 värssi), mis kirjeldavad 264 vanema bhikkhu (thera) rõõmu ja õndsust, mida nad kogesid pärast arahandiks saamist.

theravāda [thera + vāda] „vanemate/auväärsete (edasi)räägitu/jutt/õpetus“ Theravaada ehk vanemate bhikkhude (Ānanda theera ja Upāli theera) poolt edastatud Buddha õpetus „Ariyapariyesanāsutta“ [„Pāsarāsisutta“] MN 26. Üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti; vt thera. Ainsana Buddha algset sanghat esindav liin, mis eksisteerib tänini algupärasel kujul Sri Lankal, Birmas (Myanmaris), Tais, Kambodžas, Laos, Bangkadeshis ja Põhja Vietnamis (Mekong Delta piirkonnas). Eestis esindab algset sanghat Eesti Theravaada Sangha. Buddha õpetuse puhtuse hoidmise ja austamise tõttu nimetatakse theravaadat ka ortodoksseks (kreeka k. orthodoxía sõnadest orthós õige + dóxa õpetus, austamine) ja mahajaanat sellele vastanduvalt heterodoksseks.

Therīgāthā-pāḷi Theeride värsid (paali keeles) Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) üheksas raamat, mis sisaldab 73 poeemi (522 värssi), mis kirjeldavad 73 vanema nunna rõõmu ja õndsust, mida nad kogesid pärast arahandiks saamist.

thīna [styāyate (kõvenema, tarduma)] laisk, loid. thīnamiddha [thīna + middha] laiskus ja loidus, viiest takistusest kolmas jaotus; vt pañca nīvaraṇāni.

ṭhita [tiṭṭhati] seistes; olles, viibides (mis tahes olekus või seisundis, sageli absoluutselt); allesjäänud, olemasolev, kohal olev; kindel, püsiv, muutumatu. ṭhitañāṇa [ṭhita + ñāṇa] kindel/vankumatu teadmine; ṭhitamedhā [ṭhita + medhā] kindel/vankumatu arukus.

ṭhiti-dhātu [ṭhiti + dhātu] esinemiselement.

thoka [styāyate (kõvenema, tarduma)] vähe, väike; natukene; väike kogus. thokaṁ thokaṁ, vähehaaval, aeg-ajalt.

thūla, thulla paks, massiivne, jäme, raske, suur, tugev, tavaline, madal, toores (kombetu), karm; vt kisaṁ peenike; anu väike.

thūpa [sk stūpa „(pea-)tipp, kõrgeim osa, virn“] thuupa, kellukesekujuline (haua)küngas või kääbas, hauamonument, (kivist) kuppelehitis säilmete tarbeks. Koht, kuhu usku (saddhā) omav järgija vanikuid (māla), lõhnu (gandha) ja pulbreid (cuṇṇaka) tuua, avaldada kummardusega austust (āropessanti) Buddha, üksimõistnu (paccekasambuddha), arahandi või kuninga säilmetele, ning saada inspiratsiooni pikaks heaoluks ja õnneks (dīgharattaṁ hitāya sukhāya) Mahāparinibbānasutta DN 16. Neli thuupa väärilist on (1) Tathaagata, Arahant, Õigesti Mõistnu (tathāgato arahaṁ sammāsambuddho), (2) üksikbuddha/üksik-mõistnu (pacceka-sam-buddha), (3) Tathaagata õpilane/järgija (tathāgata-sāvaka) ning (4) kuningas rattakeraja (rājā cakkavattin) Thūpārahasutta AN 4.247.

ti, tayo 1: (number) kolm. 2: (mõnikord kirjutatakse iti) esineb tekstis millegi konkreetse äramärkijana, väljatoojana või rõhutajana, mida eesti keeles kirjutatakse kas kaldkirjas, rasvaselt või allajoonitult; otsekõne puhul tähistab jutumärke („ … “). 3: [ti, iti] nii, nõnda; sel viisil. Vorm iti esineb rohkem luules, ti rohkem ​​kõnekeeles ja proosas. icceva [iti + eva], teva [ti + eva] seega tõepoolest, sestap tõesti. hītiha [itiha + itiha] „nii-nii“ (ehk nii ja naa) jutt, kuulujutt; suuline traditsioon = itikirā, anītiha.

tibba [tij, tim; või stim?] terav, pinev, äge, läbistav (kehalise dukkha/valu kirjeldus); tihe, paks.

tika kolmene komplekt või kogu(mik), triaad. 2. alamkommentaariumid.

tila seesami taim (Sesamum indicum) ja/või selle seemned.

tilakkhaṇa [ti + lakkhaṇa] kolm tunnust või omadust; olemasolu kolm tunnust on (1) mittepüsivus (anicca), (2) dukkha ja (3) minatus (anatta) Anattālakkhaṇasutta SN 22.59; vt lakkhaṇa.

tiṁsati, tiṁsa (number) kolmkümmend.

tīṇi akusalamūlāni kolm mitteoskuslikku juurt, milleks on: (1) ahnuse mitteoskuslik juur (lobha akusalamūla), (2) viha mitteoskuslik juur (dosa akusalamūla) ja (3) pettekujutluse mitteoskuslik juur (moha akusalamūla) Saṅgītisutta DN 33. Osades loetelus on ahnuse (lobha) asemel kirg (rāga) ja teistes dosa, rāga ja teadmatus (avijja) Āditta[pariyāya]sutta SN 35.28, Saṅgītisutta DN 33.

tīṇi kusalamūlāni kolm oskuslikku juurt on: (1) ahnusetuse oskuslik juur (alobha kusalamūla), (2) vihatuse oskuslik juur (adosa kusalamūla) ja (3) pettekujutlusetuse oskuslik juur (amoha kusalamūla).

tīni puññakiriyavatthū [tīni puñña + kiriya + vatthū] kolm pälvimusliku käitumise alust; milleks on (1) annetamine (dāna), (2) kõlblus (sīla) ja (3) arendamine (bhāvanā) Itivuttaka-pāḷi 60; vt puñña.

tīṇi saṁyojanāni, saññojanā kolm köidikut; kümnest köidikust esimesed kolm, mis lakkavad esimesena ja ühekorraga vooguastunu tee ja vilja saavutamisel Sabbāsavasutta MN 2; vt dasa saṁyojana (kümme köidikut).

tīṇi sucaritānī kolm õnnetoovat käitumist; kolmest oskuslikust juurest (= ahnuse, viha ja pettekujutluse puudumine) võrsunud käitumine; vt tīṇi kusalamūlāni.

tīṇimāni duccaritāni kolm halba/dukkhalikku käitumist; vt ducarita.

tīṇimāni sucaritāni kolm head/õnnetoovat käitumist; vt sucarita.

tiṇṇa [tarati] ületanud; teisele kaldale jõudnud. Buddha üks paljudest epiteetidest.

Tipiṭaka [ti „kolm“ + piṭaka „korv“] Kolm korvi ehk Tipitaka ehk Paali kaanon. Ainsana täielikult säilinud paalikeelne Buddha autentse algõpetust koondav tervikkogumik. Koosneb kolmest korvist (piṭaka): (1) Vinajakorv (Vinayapiṭaka), (2) Suttakorv (Suttapiṭaka) ehk Suttadega piirduv korv (Suttantapiṭaka) ja (3) Abhidhammakorv (Abhidhammapiṭaka).

tipu tina.

tiracchāna [tira + acchāna=cchāna risti, viltu, kaldes, mis viitab neljal jalal või küürakil käimisele] „horisontaalselt liikuv“ = loom. tiracchānakathā [tiracchāna + kathā] loomalik jutt; madal jutt kui tegu (kamma), mis tingib teadvuse pärinemise loomana, ja milleks on rääkimine (1) kuningast (raja-kathā), (2) röövlitest (cora-kathā), (3) riigijuhtidest rääkimine (mahāmatta-kathā), (4) sõjaväest/armeest (senā-kathā), (5) hirmutavast rääkimine (bhaya-kathā), (6) lahingutest [võitlustest] rääkimine (yuddha-kathā), (7) toitudest rääkimine (anna-kathā), (8) jookidest rääkimine (pāna-kathā), (9) riietusest rääkimine (vattha-kathā), (10) asemetest rääkimine (sayana-kathā), (11) lillevanikutest rääkimine (mālā-kathā), (12) parfüümidest rääkimine (gandha-kathā), (13) sugulastest rääkimine (ñāti-kathā), (14) sõidukitest rääkimine (yāna-kathā), (15) küladest rääkimine (gāma-kathā), (16) turg-linnadest rääkimine (nigama-kathā), (17) suurlinnadest rääkimine (nagara-kathā), (18) maadest [riikidest] rääkimine (janapada-kathā), (19) naistest rääkimine (itthi-kathā), (20) kangelastest rääkimine (sūra-kathā),(21) tänavatest [seal levivatest kuulujuttudest] rääkimine (visikhā-kathā), (22) kaevudest/veevõtukohtadest [seal levivatest kuulujuttudest] rääkimine (kumbaṭṭhāna-kathā), (23) surnutest [surnud sugulastest] rääkimine (pubbapeta-kathā), (24) erinevustest [erinevatest asjadest] rääkimine [nt, filosoofiline väitlus minevikust, tulevikust, maailma tekkimisest jms] (nānatta-kathā), (25) maailma ilmnemisest/päritolust rääkimine (loka-kkhāyika-kathā), (26) merede/ookeanide ilmnemisest/päritolust rääkimine (samudda-kkhāyika-kathā), (27) järgneva olemasolu olemasolust rääkimine (iti-bhavābhava-kathā) Tiracchānakathāsutta SN 56.10, aga ka Sāmaññaphalasutta DN 2 ja Brahmajālasutta DN 1, Mahāsakuludāyisutta MN 77 jt. tiracchānagata [tiracchāna + gata] loomolend. tiracchānagatayoni [tiracchānagata + yoni] loomolendist pärinemine. -yonika & yoniya loomana põlvnemine; tiracchānavijjā [tiracchāna + vijjā] loomalik teadmine = pseudoteadus, ennustamine, unenägude tõlgendamine jm loomalikult madal, vale eluviisi (micchājīva). tiracchānavijjā micchājīva virati [tiracchāna + vijjā miccha + ajīva virati] loomalike teadmistega [seotud] valest eluviisist hoidumine; vt sammāājīva. manussatiracchāna [manussa + tiracchāna] inimeseloom.

tiracchāna yoni  loomana pärinemine, neljast Apaaja tasandist (apāya-bhūmi) teine tasand; vt bhūmi; looma üsa. Hõlmab kõiki Maal elavad loomi, putukaid, kalu, linde, usse, madusid jt elusolendid, k.a müütilised naagad (nāga) ja kaunisulised (supaṇṇa) liigituvad tiracchāna mõiste alla.

tisahasso brahmā Kolm tuhat brahmat. Suttanta tekstides loetletud 31. olemasoluvallast üheksas deevade vald, Saṅkhārupapattisutta MN 120.

tisikkhā [ti + sikkhā] kolm treeningut; vt tisso sikkhā.

Tissa üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

tisso sikkhā kolmekordne treening, milleks on (1) kohustus treenida kõrgemat kõlblust (adhi-sīla-sikkhā), (2) kohustus treenida kõrgemat teadvust (adhi-citta-sikkhā) ja (3) kohustus treenida kõrgemat tarkust (adhi-paññā-sikkhā). (1) adhisīlasikkhā [adhi + sīla + sikkhā] kõrgema kõlbluse treening sisaldab viiekordset ohjamist (saṁvara), milleks on: kõlblus (sīla) (vt sīlakkhandha), teadlikkus (sati), teadmine (ñāṇa), kannatlikkus (khanti) ja energilisus (viriya). II. adhicittasikkhā [adhi + citta + sikkhā] kõrgema teadvuse treening tähendab kuue tajuvõime ohjamist (indriya-saṁvara), teadvustatud arusaamise saavutamist (sati-sampajañña), rahulolu saavutamist (santosa), viie takistuse eemaldamist (nīvaraṇappahāna) ning esimese, teise, kolmanda ja neljanda džhaana saavutamist ja arendamist, misläbi saavutatakse meeleseisund, mis on kinnistunud virgumises, püsib tõeluses ja on vabanenud kolmest tulvast (āsava), milleks on naudingutulv (kām-āsava), olemasolu tulv (bhav-āsava) ja mitteteadmisetulv (avijjā-āsava). (3) adhipaññāsikkhā [adhi + paññā + sikkhā] kõrgema tarkuse treening, mis tähendab keskendumise arendamise teel kaheksa teadmise (aṭṭha-ñāṇa) saavutamist, misjärel tekib bhikkhul kõrgem tarkus (paññā), mis juhib lõplikku vabanemisse (vimutti) ja vaibumisse (nibbāna), mis ongi inimintellekti kõrgeim saavutus ning Buddha antud dhamma ainus eesmärk. Seeläbi saab bhikkhust arahant, kel ei ole enam midagi ei õppida ega treenida Sikkhāsutta AN 3.89.

tiṭṭhati seisab; on paigal; peatub; jääb, ootab; püsib (olemasolus).

tividha [ti + vidha] kolmekordne, kolme liiki.

tividha sampadā kolmekordne saavutus; milleks on (1) sīlasampadā [sīla + sampadā] kõlblusesaavutus, (2) samādhisampadā [samādhi + sampadā] keskendumise saavutus ja (3) paññāsampadā [paññā + sampadā] tarkuse saavutus, mis on kõikidest köidikutest (saṁyojana) vabanemise ja arahandiks saamise tee (Kassapa) Mahāsīhanādasutta DN 8.

tividhānupassanā [ti + vidha + anupassanā] kolme liiki teadlikoleku loomine. Läbinägemise arendamise (vipassanābhāvanā) kuuest eeldusest ja keskendumisobjektist kolmas; vt kammaṭṭhāna.

tividhavimokkha [ti + vidha + vimokkha] kolme liiki vabanemine; vipassanā arendamise kuuest eeldusest ja keskendumisobjektist viies; vt kammaṭṭhāna; vipassanābhāvanā. Kolmekordne vabanemise sisuks on (1) mittepüsivuse vaatlus (aniccānupassanā), (2) dukkha vaatlus (dukkhānupassanā) ja (3) minatuse vaatlus (anattānupassanā) Nayasamuṭṭhāna Ne 36.

tividhavimokkhamukha [ti-vidha-vimokkha-mukha] kolmekordne vabanemise uks; milleks on läbinägemise teel viie klammerdumiskogumiku (pañcupādānakkhandhā) (1) mittepüsivuse vaatlus (aniccānupassanā), (2) dukkha vaatlus (dukkhānupassanā) ning (3) minatuse vaatlus (anattānupassanā) Nayasamuṭṭhāna Ne 36. vipassanā arendamise kuuest eeldusest ja keskendumisobjektist viimane; vt kammaṭṭhāna, vipassanābhāvanā.

ṭṭha [ṭhā (seisma)] (järelliide) seisab. pabbataṭṭha [pabbata + ṭṭha] seisab mäel või künkal.

tuccha tühi; tühine; viljatu; tähtsusetu; õõnes; sisu puudumine; mahajäetud.

tulanā [tuleti] kaalu(tle)mine, hinnang; arutelu.

tuṇhī vaikus. tuṇhībhāva vaikuse olemasolu, on vaikne.

Tusita Tusita, õndsa rõõmu taevane maailm, seitsmest naudingute õnnelikust tasandist (kāma-sugati-bhūmi) viies tasand; vt bhūmi; neljas õnnelik deevade vald Uposathasutta AN 3.70. Seal elab järgmine Buddha, bodhisatta Metteyya Cakkavattisutta DN 26. 400 aastat inimeste maailmas on võrdne ühe ööpäevaga Tusita deevade vallas (tusita deva), kus deevade elueaks on 4000 sellist aastat (mis on võrdne 576 000 000 aastaga inimeste maailmas) Vitthatūposathasutta AN 8.42, Visākhāsutta AN 8.43, Bojjha-utta AN 8.45 jpt Uposatha Vagga’s sisalduvad suttad.

U

ubbilāpa [ilmselt uppilāva, ud + plu] rõõmus meeleseisund, elevus.

ubbilāvita [uppilāpeti = uplāpeti < uplāveti, ud + plu] rõõmus, elav, reibas, täis mängulusti.

ubhato [ubha] mõlemad, kahene, mõlemal/kahel moel/poolel. ubhatodaṇḍakakakaca [ubhato + daṇḍa + ka + kakaca] kahehambuline saag (millel on hambad mõlemal poolel); vt ubhaya.

ubhatobyañjanaka [ubhato + byañjana] mõlema soo tunnused, hermafrodiit; ubhatosangha [ubhato + sangha] kahene sangha =bhikkhu ja bhikkhunī sangha.

ubhaya [ubha + ya] mõlemat liiki; kahekordne; paar; kaks asja; vt ubhato.

ucca kõrge; avaca (madal) vastand. uccāvaca [ucca + āvaca] kõrge ja madal. uccakulīnatā [ucca + kula + nata] kõrge sünnipositsiooniga.

uccā kõrge; uccākaṇerukā [uccā + kaṇerukā] kõrge emane elevant. uccākula [uccā + kula] kõrge (sotsiaalse staatusega) hõim/suguvõsa. uccāsadda kõrge heli; uccāsayana [uccā + sayana] kõrge voodi/ase.

uccheda [ud + chid, chind] lahti/ära lõikama; lagunemine; (hinge) hukkumine, hävimine. ucchedadiṭṭhi [uccheda + diṭṭhi] hävinemisvaade, uskumus, et mina või hing hävib pärast keha surma, mille vastandiks on sassatadiṭṭhi [sassata + diṭṭhi] igavikuline vaade ehk uskumus, et mina (= attadiṭṭhi) või hing on hävimatu ja igavene. Buddha õpetuse kohaselt on mõlemad valed vaated (micchā-diṭṭhi) Brahmajālasutta DN 1.

ucchindati [ud + chid] lõikab lahti/ära; lagundab; hukutab; hävitab.

ucchinna [ucchindati] lahti/ära lõigatud; lagundatud; hukutatud; hävitatud. ucchinnamūla [ucchinna + mūla] läbilõigatud (= hävitatud) juurpõhjus.

Udāna-pāḷi Rõõmuvärsid (paali keeles); Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) kolmas raamat, mis sisaldab 80 Buddha ütlust koos lugudega olukordadest, kus Buddha need ütles.

udara kõht, magu; sees(mine), sisemus; emakas; õõnsus.

udariya [udara] magu; mao sisu. Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

udaya [ud + i] kasum, tulu; (juurde)kasv; eelis; tulemus. anudaya [an + udaya] mittekasumlik; mitte eelistamine.

udayabbayañāṇa [udayabbaya + ñāṇa] ilmnemise ja kadumise teadmine, vt ñāṇa.

Uddaka Rāmaputta joogi, askeet Gotama teine õpetaja, kelle juhendamisel saavutas ta neljanda vormita valla džhaana milleks on ei taju ega mittetaju vald (neva-saññā-nā-saññāyatana) taju, Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26.

uddha [aḍḍha ja uddhaṁ kombinatsioon?] üles(poole); kõrguses; ülesvoolu; ülal; edasi (kuni); kaugemale (minevikku või tulevikku); pärast.

uddhacca [uddharati] rahutus, elevus, häiritus, kärsitus, ärevus = meele häiritus või erutatus. Kümne köidiku (dasa saṁyojana) loetelus üheksas köidik; vt dasa saṁyojana. uddhaccakukkucca [uddhacca + kukkucca] rahutus ja mure; viie takistuse loetelus neljas takistus; vt pañca nīvaraṇāni.

uddhambhāgiya [uddham + bhāga+iya] )] olema osa kõrgemast; st kuulub naudingute (kāma) vallast kõrgemasse valda; vt orambhāgiya.

uddhambhāgiyāni [uddhambhāgiyāni] kõrgem osa (= kõrgemad köidikud); vt dasa saṁyojana (kümme köidikut).

uddhumātaka [ud + dhmā] paistes, paistetanud, pundunud, tursunud, punnis. uddhumātaka saññā ülestursunud laiba taju, üks 20.st tajust; vt saññā.

Ugga majaomanik Vesālī’st, annetas kõige meelepärasemaid asju (manāpa-dāyakāna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

uggaha (mentaalselt) haarama, taipama; õpitu; vt gaṇhāti. uggahanimitta [uggaha + nimitta] omandatud kujund; vt nimitta.

Uggata majaomanik Hatthi külast, oli parim sangha teenimises/saatmises (saṅghupaṭṭhākāna); Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

ugghaṭita  [ud + ghaṭati] püüdleb; terane, agar, innukas, taibukas.

uju, ujju sirge, otsene; otsekohene, sirgjooneline, otsekohene, aval, aus.

ukkhitta [ukkhipati] heitis, viskas, tõstis, lükkas, kergitas (üles või eemale, välja), eemaldas (sanghast); ülistas. ukkhittapaligha [ukkhitta + paligha] „ülestõstetud latiga“ = takistused eemaldanud.

ukkhipati [ut + khip (khipati)] heidab, viskab, tõstab, lükkab, kergitab (üles või eemale, välja), eemaldab (sanghast); ülistab.

ukkoṭana [ud + kuṭ] valskus, kelmus (painutatud tõde); häirimine; (juba lahendatud küsimuse) taasavamine.

uḷāra, ulāra suur = anappaka (mitte väike); suurepärane, parim; ülev, üllas.

ulūkā öökull. ulūkāpakkha [ulūkā + pakkha] öökulli tiib.

ummāda [ud + māda] hullus.

upa- eesliide: lähedal, peal, kohal, otsas.

upacāra [upa + car] lähenemine, lähenemisviis; juurdepääs; lähinaabrus, ümbritsev ruum/ala; ümbrus(kond). appanāsamādhi [appanā + samādhi] kinnistunud keskendumine; vt samādhi.

upacārasamādhi [upacāra + samādhi] juurdepääsu keskendumine; vt samādhi.

upaccheda [upa + chid] purustamine või katkestamine, hävitamine, seiskamine, katkestamine. 

upacchedaka [upaccheda] hävitamine, purustamine, katkestamine; seisak, takistus.

upādā „üles võtma“, tuletis. anupādā [an + upādāya] ei võta/haara (plekke: armastust, iha, ahnust, viha, mitteteadmist, kadedust jt uue sündi põhjuseid).

upādāna [upa + ā + dā] 1. klammerdumine; mis on põhjustatud iha poolt (taṇhā). Neli klammerdumise liiki on (1) naudingusse klammerdumine (kāmūpādāna), (2) [spekulatiivsesse] vaatesse klammerdumine (diṭṭhūpādāna), (3) kõlblusrituaalidesse [riituste ja rituaalide praktikasse] klammerdumine (sīlabbatūpādāna) ja minaõpetusse klammerdumine (attavādūpādāna) Upādānapañhāsutta SN 38.12. ūpādāna on sõltuvusliku tekkimise ahela 9.as lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. 2. mingi (materiaalne) substraat/tugi, mille abil aktiivne protsess elus või töös hoitakse; kütus, toide, tugi; toetatud (millegi poolt), hoidma aktiivsena mingit eksistentsi vormi. anupādāna [an + upādāna] ilma kütuseta, toiteta või klammerdumiseta. upādānakkhandhā [upādāna + kkhandhā] klammerdumiskogumik; vt pañcupādānakkhandhā. upādānakkhayādhimutta [upādāna + khaya + adhimutta] klammerdumise lõppemisele pühendumus = arahandi iseloomustus Soṇasutta AN 6.55.

upādārūpāni [upādā + rūpa] vormi derivaat. 24 vormi derivaati on: 5 füüsilist tajuorganit: silm (cakkhu), kõrv (sota), nina (ghāna), keel (jivhā), keha (kāya); 4 tajuobjekti: vorm (rūpa), heli (sadda), lõhn (gandha), maitse (rasa); naiselikkuse võime (itthindriya), mehelikkuse võime (purisindriya); meele füüsiline alus (hadayavatthu), kehaline väljendus (kāyaviññatti), suuline väljendus (vacīviññatti), füüsiline elu (rūpa jivita), ruumi element (ākāsadhātu); vormi liikuvus (rūpassa lahutā), vormi elastsus/vormitavus (rūpassa mudutā), vormi kohaldumine (rūpassa kammaññāta), vormi arenemine (rūpassa upacaya), vormi jätkumine (rūpassa santati); vananemine (jarā), mittepüsivus (aniccatā), toide (āhāra) Vism lk 443-450.

upaddava [upa + dava (dru)] äkiline õnnetus, häda(oht), rõhumine.

upadhi [upa + dhā] (uue sünni) alus/baas, substraat (mitmesuguste nähtuste ühine alus); (ilmalikku, uude sündi, kehasse) haakuma/klammerduma; (oskamatu) alge (taṇhā, miccadiṭṭhi, sakkāyadiṭṭhi, attadiṭṭhi, kilesa kamma, duccarita, kāma, sīlabbata, attavāda vm), mis saab uue sünni aluseks; ilmalik omand (sh keha) ja/või seotus sellega (moodustab taassünni aluse).

upādiyati [upa + √ādā + ya + ti] „lähedale võtma“, haarama, klammerduma, enda valdusesse võtma; omistab; toetub; omandab.

upaghāta [upa + (g)han] haiget tegema; vigastama; kahjustama. saupaghāta [sa + upaghāta] (koos) vigastamisega, kahjustamisega.

upahaññati [upahanti] on häirunud, rikutud, kahjustatud, vigastatud.

upahanati [upahanti] lööb, puutub kokku, ulatub; teeb haiget, kahjustab, rikub.

upahanti [upa + han] lööb, puutub kokku, ulatub; kahjustab, vigastab.

upahata [upahanti] löödud, vigastatud, kahjustatud, rikutud; haavatud; ärritunud, ärahellitatud; ebapuhas, kurjalt meelestatud.

upajjha upajjhāya lühivorm; vt upajjhāya.

upajjhāya  [upa + adhi + i] „see, kes on läinud lähedale“, vaimne õpetaja/juhendaja, meister.

upakappati [upa + kappati] sobib, on käepärast; teenib.

upakkama [upa + kram] „lähedale minema“, lähenemine; ettevõtmine; tegutsemine. upakkamadhātū [upakkama + dhātū] tegutsemiselement; vt dhātū.

upakkilesā pealisplekk; vt DV Hingamisest teadlikoleku arendamise 18 pealisplekki (aṭṭhārasa upakkilesā).

upakkilesa, uppakkilesa [up(p)a=ud + kilesa] pealisplekk; oskamatu teadvusseisund, mis loob dukkhat ja uusi sünde põhjustavad tegevusi (kamma). Kümme pealisplekki (dasa uppakkilesa), mis on tuntud kui kümme vipassanūpakkilesa [vipassanā + upakkilesa] ehk läbinägemisplekki, ilmnevad vaid läbinägemise arendamisel, ja nendeks on: (1) kiirgav valgussära (obhāsa), (2) rõõm (pīti), (3) rahunemine (passaddhi), (4) otsusekindlus (adhimokkha), (5) püüdlemine pürgimus (paggaha), (6) õnn (sukha), (7) teadmised (ñāṇa), (8) kohalolek [=teadlikkus] (upaṭṭhāna), (9) neutraalsus (upekkha), (10) igatsus/kiindumus (nikanti) Dhammasaṅganī Dhs 1548, Vibhaṅga Vbh 341. 11 teadvuse pealisplekki (cittassa upakkilesā) on (1) kahtlus (vicikicchā), (2) mittetähelepanelikkus (amanasikāra), (3) laiskus ja loidus (thīna-middha), (4) hirm (chambhitatta), (5) äng (uppila), (6) õelus/nurjatus (duṭṭhulla), (7) liigne energia (accāraddha-vīriya), (8) madal energia (atilīna-vīriya), (9) palvetamine (abhijappā), (10) erinevustaju (nānatta-saññā) ja (11) liigne keskendumine vormidele (atinijjhāyitattaṁ rūpānaṁ) Upakkilesasutta MN 128. 16.ne teadvuse pealispleki (cittassa upakkilesā) loetelus on (1) himu ja ülekohtune ahnus (abhijjhāvisamalobho), (2) kuritahtlikkus (byāpāda), (3) viha/sallimatus (kodha), (4) vaen (upanāha), (5) silmakirjalikkus (makkha), (6) rivaalitsemine/võistlemine (paḷā), (7) kadedus (issā), (8) saamahimu (macchariya), (9) petlikkus (māyā), (10) reetlikkus (sāṭheyya), (11) jäikus/kõrkus (thambha), (12) ägedus (sārambha), (13) uhkus (māna), (14) eneseuhkus (atimāna), (15) upsakus/joovastus (mada) ja (16) hooletus (pamāda) Vatthūpamasutta [Vatthasutta] MN 7, Sallekhasutta MN 8. Analüütiline tee loetleb ka hingamisest teadlikoleku loomisega seotud 18 pealisplekki (aṭṭhārasa upakkilesā), millest tuleb samuti virgumiseks vabaneda Upakkilesañāṇaniddeso, Diṭṭhikathā, lk 164.

Upāli kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim Vinaya hoidmises (vinayadharāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

upalimpati [upa + lip] määrib, mustab.

upalitta [upalimpati] (oli minevikus) määrdunud, plekiline. anupalimpati [an + upalimpati] määrdumiseta, määrdumata; mõnikord kirjutatakse eufoonilisel põhjusel anūpalitta.

upama [upa] „tuleb üsna või peaaegu kuni“, st nagu, sarnane, võrdne. khettupamā [khetta + upamā] nagu [hästi haritud] põld.

upamā [upama (abstraktses tähenduses)] võrdlus, võrreldavus, sarnasus; metafoor ehk kõnekujund.

upanisā [upa + ni + sad] 1. põhjus, abinõu 2. sarnasus, järeletehtud.

upanissayati [upa + ni + si + a] (täielikult) sõltuma või toetuma; vt nissaya, nissayati.

upapajjati astub sisse, siseneb; ilmub; tekib (olemasollu); sünnib uuesti; sobib.

upapāramī [upa + pāramī] kõrgem täius.

upaparikkhati [upa + pari + īkṣ] (läbi) uurima, (välja) selgitama, analüüsima; vt atthūpaparikkhati.

upapātika [upapāta] = opapātika uuestisünd ilma vanemateta (deevad, peetad jt).

upapatti [upa + pad] „saavutus“ 1. olemasollu tulemine, uus sünd; rūpaupapatti [rūpa + upapatti] vormiline olemasolu. saṅkhārupapatti [saṅkhāra + upapatti] moodustiste saavutus ehk olemasollu tulemine, viitab uue soovitud sünni saavutamisele. 2. võimalus, juhus; upapattideva [upapatti + deva] ilmnemine deevana.

upapattibhava, uppattibhava [upapatti/uppatti + bhava] saavutuspõhine olemasolu, milleks on: (1) naudinguline olemasolu (kāma-bhava), (2) vormiline olemasolu (rūpa-bhava) ja (3) vormideta olemasolu (arūpa-bhava); (4) tajuline olemasolu (saññā-bhava), (5) mittetajuline olemasolu (asaññā-bhava) ja (6) ei tajuline ega mittetajuline olemasolu (neva-saññā-nā­saññā-­bhava); (7) ühe koostisosaga olemasolu (eka-vokāra-bhava), (8) nelja koostisosaga olemasolu (catu-vokāra-bhava) ja (9) viie koostisosaga olemasolu (pañca-vokāra-bhava); vt vokāra.

upapīla vt uppīḷa.

uparima [upari + ma] ülal, pealmine, kõrgem; hilisem, järgnev; kõige ülemine. uparimā disā ülessuund (uparimā disā), suunaga ülesse (taeva poole); vt disā.

upasagga, upassagg rünnak, häda(oht); ebaõnn.

upāsaka [upa + ās] „lähedal istuja“, upaasaka ehk meesjärgija, harrast, siirast usku omav ilmalik pühendunud Buddha dhamma järgija; vt upāsikā (naisjärgija); upāsati. Ilmikjärgijaks saab see, kes läheb kolme kaitse alla (tisaraṇa); vt saraṇa, ning hakkab järgima viit kõlblusjuhist; vt sīla. Lisaks dhamma õppimisele ja teostamisele toetavad ilmikjärgijad suure austusega bhikkhusid, kes on võrreldamatu pälvimuste põld selles maailmas (anuttaraṁ puññakkhettaṁ lokassa), mis omakorda loob annetajale suure ja võrreldamatu pälvimusvoo (puññā-dhārā) Aniccānupassīsutta AN 7.16, Sīlasutta AN 5.107 jpt.

upasama [upa + sam] rahunemine, vaigistumine, leevendumine, peatumine; rahulikkus, rahu; vaikus. Üks neljast otsusekindlusest; vt adhiṭṭhāna.

upasamādhiṭṭhāna [upasamā + dhiṭṭhāna] keskendumispõhine otsusekindlus; vt adhiṭṭhāna.

upasamānussati bhāvanā [upasama + anussati bhāvanā] rahu meelespidamise arendamine; vt anussati.

upasaṁhita [upa + saṁ + dhā] (käib) kaasas; ühendatud; sisustatud.

upasaṁkamati [upa + saṁ + kamati] pöördub (ümber, poole).

upasampadā [upa + saṁ + pad] saavutamine; omandamine; võtmine; bhikkhu täispühitsus ehk täisordinatsiooni vastuvõtmine ja sangha täisliikmeks saamine.

upasaṅkamana [upasankamati] lähedale minemine; pöördumine.

upasaṅkamati [upa + saṁ + kam + a] läheb lähemale/vaatama; pöördub.

upāsati [upa + ās] „istub lähedal“, läheb järele, osaleb, järgib, teenib, austab, kummardab; vt ka upāsaka; upāsikā.

upasecana [upa + sic] üle puistama; kaste.

upāsikā [upa + ās] „lähedal istuja“, upaasika, naisjärgija, harrast, siirast usku omav ilmalik pühendunud Buddha dhamma järgija; vt upāsaka (meesjärgija); upāsati.

upassaya [upa + sa] elukoht; varjupaik; eluruum, ööbimiskoht.

upassaṭṭha „peale visatud“, ületatud; vaevatud, piinatud, rõhutud; häda, viletsus.

upātipanna [upa + ā + pad] sattunud või kukkunud sisse, langenud saagiks.

upaṭṭhahati [upa + sthā] seisab lähedal/kõrval/koos/käeulatuses; esitleb ennast; suundub; austab; põetab (haiget); paistab välja, ilmub, tekib; on kohal.

upatthambha [upa + stambh] tugi, toetus; kergus, kergendus; julgustus.

upatthambhaka [upatthambha] ülal/käigus hoidmine, toetamine, säilitamine.

upaṭṭhāna [upa + sthā] lähedale minek; juuresolek, kohalolek; hoolitsemine, teenimine; austuse avaldamine.

upaṭṭhāpeti, upaṭṭhapeti [upaṭṭhahati] toob lähedale, varustab, hangib; valmistub; teenib, töötab, osaleb; põhjustab ilmnemise, toob kaasa; ordineerub.

upaṭṭhitassatī [upaṭṭhita + satī] vahetu teadlikkus.

upavāda [upa + √vad + a] (m) süüdistama; solvama; kritiseerima; vigadest või eksimustest rääkima.

Upavattana iidse India keskmaal (majjhimadesa) malla’de territooriumil asunud Kusinārā linna lähedase Saalapuude salu/metsa (sāla-vana) nimi, kus Buddha saavutas lõpliku virgumise Mahāparinibbānasutta DN 16.

upāya [upa + i] lähenemine; (sobilik) viis, vahend, abinõu. anupāya [an + upāya] vale vahend.

upaya [upa + i] lähenemine; seotus; saab olema, kaasatus; kinnihoidmine.

upāyāsa [upa + āyāsa] häda, viletsus, ahastus, ärritus. anupāyāsa [an + upāyāsa] (ilma) hädata, viletsuseta, rahutuseta. saupāyāsa (koos) hädaga, viletsusega, ahastusega, ärritusega. upāyāsabahula [upāyāsa + bahula] rahutust/pahurust täis. upāyāsadhamma [upāyāsa-dhamma] ahastust tekitav dhamma/olemus.

upekkhā, upekhā „vaatlemine“, (hinnanguvaba, konstateeriv) neutraalsus, rahuküllane neutraalne tunne, ei-dukkha-ega-õnne tunde (a-dukkha-ma-sukha-vedanā) ekvivalent. Üks neljast brahmavihaarast, vt brahmavihāra; ja seitsmest virgumisosast = neutraalsuse virgumisosa (upekkhā sambojjhaṅga), vt bojjhaṅga; ning viimane kümne täiuse (dasa pāramī) loetelus = erapooletusetäius (upekkhā-pāramī), vt dasa pāramī. Saavutatakse džhaanade arendamise teel; vt džhaana. Eristatakse: (1) lihalik neutraalsus (sāmisā upekkhā), milleks on vormiga seotud kogumikust vabanemine (rūpa-ppaṭi-saṁyutta vimokkha); (2) mittelihalik neutraalsus (nirāmisā upekkhā), milleks on vormideta seotud kogumikust vabanemine (arūpa-ppaṭi-saṁyutta vimokkha) ja (3) mittelihalisest [veelgi] mittelihalisem neutraalsus (nirāmisā nirāmisatarā upekkhā), milleks on köidikute hävitamisel kirest, vihast ja pettekujutlusest teadvuse vabanemise ülevaatuses sündinud vabanemine Nirāmisasutta SN 36.31. upekkhāpāramī [upekkhā + pāramī] erapooletusetäius; vt dasa pāramī. upekkhāsambojjhaṅga [upekkhā-sambojjhaṅga] neutraalsuse virgumisosa; vt bojjhaṅga. upekkhabhāvanā [upekkha-bhāvanā] neutraalsuse arendamine, üks neljast brahmavihaarast, mille eesmärgiks on neutraalsuse teel teadvuse vabanemise arendamine (uppekhaṁ cetovimuttiṁ bhāveti) Mettāsahagatasutta SN 46.54; vt brahmavihāra. upekkhāpāramī [upekkhā + pāramī] erapooletusetäius; vt dasa pāramī (kümme täiust).

upekkhābhāvanā [upekkhā + bhāvanā] neutraalsuse arendamine, meele arendamise meetod, on mille kaudu eraldub bhikkhu kirest (rāga), saavutab teadvuse vabanemise neutraalsuses (upekkhā­ceto­vimutti) ning mittemillegi valla ülima/kõrgeima teadvuse (ākiñcaññāyatana­paramāha) Mettāsahagatasutta [Haliddavasanasutta] SN 46.54 ja Nissāraṇīyasutta AN 6.13.

uposatha täiskuupäev; kuu kasvamise ja kahanemise päevad. Igas kuus on neli uposatha päeva milleks on (1) noorkuu päev, (2) esimese veerandi kaheksas kasvamise päev, (3) täiskuu päev ja (4) viimase veerandi kaheksas kahanemise päev. Täiskuu ajal (kuu 15.ndal päeval) kannab sangha (mis koosneb neljast või enamast bhikkhust) ühiselt ette paatimokkha (pāṭimokkhuddesa). Enne retsiteerimist toimub bhikkhude vahel vastastikune eksimus(t)e tunnistamine. Uposatha päevadel lähevad pühendunud ilmikust meesjärgijad (upāsaka) ja naisjärgijad (upāsikā) templisse, et võtta vastu kaheksa kõlblusjuhist, kuulata bhikkhu antud dhammat, teha sanghale annetusi (dāna), teostada kaheksaosalist uposatha järgimist (aṭṭhanga-samannāgata uposatha) ning harjutada koos buddha, dhamma, sangha, kõlbluse, helduse ja deevade meelespidamist (anussati). Täiskuupäeva järgimine juhib uue sünni kõrgematesse olemasoluvaldadesse Uposathasutta AN 3.70; Saṁkhittūposathasutta AN 8.41. uposathapucchaka [uposatha + pucchaka] täiskuu päeval küsimine = uposatha ajal ilmikute juhendamine.

uppāda [ud + pad] 1. ebatavaline sündmus; ettekuulutus, enne. 2. olemasollu tulemine, tekkimine, ilmnemine, ilmumine; loomine.

uppajjati [u + pad + ya] tekib, ilmub olemasollu; ilmneb, on esile tõusnud; muutub olemasolevaks.

uppala [etüm ebaselge] (sinine) lootos. Vt ka ambuja; aravinda; kamala; kumuda; kuvalaya; paduma; pokkhara; puṇḍarīka; saroruha; satapatta; sogandhika.

Uppalaka (lootose sarnane) niraaja vald/piirkond Kokālikasutta AN 10.89; vt niraya; avīci.

Uppalavaṇṇā Buddha naisjärgija, oli parim võimete poolest (iddhimantīna),

uppanna [uppajjati] (uuesti) sündinud, tekkinud, esile kerkinud, ilmnenud; vt uppajjati.

uppatti [ud + pad] esile tulemine, ilmnemine, uus sünd; ajend.

uppīḷa [ud + pīḷ] rõhuv, ängistav; rõhutud. anuppīḷa [an + uppīḷa] ilma rõhumiseta. sauppīḷa [sa + uppīḷa] (koos) rõhumisega.

uppilāvitatta [ubbilāvita + atta] rõõmsameelsus- või ülevusseisund.

urabbha oinas.

Uruvelā Bodh Gaya linna ääres Nerañjarā jõe kaldaäärne ala, mille naabruses asub virgumispuu, mille all Buddha virgus. Samas kohas palus Brahmā Sahampati Buddha, et Ülim Arahant hakkaks dhammat õpetama Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26; Vinaya-piṭaka, Mahāvagga-pāli, Pabbajjā Mahākhandhaka Kd 1 jt.

Uruvelakassapa kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli kõige suurema järgijaskonnaga (mahāparisāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

usabha 1. pull, esineb sageli mehelikkuse ja tegevuse sünonüümi või sümbolina; juht. 2. teatud pikkusemõõt = 20 yaṭṭhi (=140 küünart); vt yaṭṭhi.

ussada [ud + syad] (väga laia tähendusväljaga sõna) eemale hoidmine, enese kasvatamine; tihe; küngas, väljaulatuvus; kühm, turse; arvukus, levimus, ülekaal; üleküllus, liialdus; sisse määrimine; võie, salv; eneseupitamine, ülbus; niraaja.

ussādana, ussādanā [ussādeti] 1. heakskiit; ülistus; ülevoolav, kuhjuv; arvukas. 2. möll, segadus, tugev lahingumüra.

ussādeti [ussada] kiidab, ülistab; voolab üle, tõstab; suurendab; kogub; kuhjab (künkaks).

ussāha visadus; pidev jõuline pingutus; kindlus; resoluutsus, vankumatus.

ussoḷhi [ud + sah] pingutus.

ussuta [ud + sru] himur, ihar. anussuta [an + ussuta] himuta, iharuseta.

uttama [ud] „ kõige“; kõrgeim, suurim, parim. uttamaṁ kõrgeim ideaal = arahandiks saamine ja lõpliku nibbaana (nibbāna) saavutamine. purisuttama [purisa + uttama] õilsaim inimene.

uttara 1. (ilmakaar) põhi. uttarā disā põhjasuund; vt disā; uttaradvāra [uttara + dvāra] põhjavärav. 2. kõrge(im), suurepäraseim, ülim; uttara manussadhammā [uttara manussa + dhammā] kõrgema inimese dhamma. 3. järgmine, järgnev, teine. 4. üle, kaugemale; uttarasse ülehomme. 4. ületama, duruttara [du + r + uttara] raske ületada.

uttari [uttara] kaugem, teisel pool, üle, edasi; rohkem, peale selle; lisaks, järgmiseks; kõige, äärmiselt, ülimalt; suurepärasein, parim, ülim; vt uttara.

Uttarānanda ema (uttarānanda-mātā) naisilmik, kes oli parim džhaiin/džhaanaja ehk džhaana arendaja (jhāyīna) Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

uttarāsanga (uttarāsaṅga) ülemine rüü; üks bhikkhu kolmest rüüst (ticīvara), millele lisaks on pealmine rüü (sanghāṭi) ja alumine rüü (antaravāsaka); vt cīvara.

uṭṭhāna [ud + ṭhā] (üles või püsti) tõusmine; tekkimine, ilmnemine; erektsioon, pingutus, ponnistus, püüe.

utu 1. sobiv/hea aeg, hooaeg; aastane muutus, mingi aeg aastas, aastaaeg; menstruatsiooni aeg. 2. üks viiest kosmilisest korrast, füüsiline muutus/kord, füüsilise põhjuste seadus (kamma vastand). utuja [utu + ja] põhjustatud hooaja või füüsilise muutuse poolt. utusaṁvacchara [utu + saṁ + vacchara] aastaaegade tsükkel ehk aasta. utuniyāma [utu + niyāma] aastaaegade seaduspära; vt niyama. utuka  [utu + ka] hooajaline.

uyyuñjati [ud + √yuj (> yuñ) + ṁa + ti] püüab, püüdleb, pingutab.

V

va 1: [iva] (just) nagu. 2: [eva] isegi, ka, koguni; just (see); niipea kui, kohe kui. 3: [vā] või.

vā 1: või; mõnikord; just, täpselt.

vacara vald; mingi kindel vormiline või vormideta eksistents. Kolm olemasolu valda on naudinguvald (kama-vacara = kama-bhūmi/-bhava/-loka), vormi vald (rūpa-vacara = rūpa-bhūmi/-bhava/-loka), vormita vald (arūpa-vacara = arūpa-bhūmi/-bhava/-loka) Abhidhammattha-saṅgaha lk 163 jj. Sünonüümid: sfäär (visaya), maailm (loka), tasand (bhūmi), element (dhātu), olemasolu (bhava); vt bhava.

vacca roe, väljaheide, fekaalid. vaccakuṭī [vacca + kuṭī] roojahütt/-majake = käimla.

vacchara aasta.

vacana [vac] rääkimine; sõna; ütlemine, kõnelemine; termin; väljend(us). dubbacana [du + vacana] halb sõna. vacanattha [vacana + attha] sõna tähendus. vacanapaṭivacana [vacana + paṭi + vacana] kõne ja vastukõne (st vastus) (=vestlus). buddhavacana [buddha + vacana] Buddha sõna.

vacī [vaco] kõne; sõna. vacīkamma [vacī + kamma] sõnaline tegu; ka sõna on tegu, mis toob selle sõna kogemusele vastava vilja. vacīsaṅkhāra [vacī + saṅkhāra] sõnalised moodustised, milleks on mõtlemine ja läbiuurimine Dutiyakāmabhūsutta SN 41.6; vt saṅkhāra. vacīduccarita [vacī + du + carita] kõneline halb/dukkhalik/dukkhattoov käitumine. vacīsucarita [vacī + su + carita] kõneline hea/õnnetoov käitumine.

vāda [vad + a] rääkimine, kõne, jutt, öeldu; omadus, tunnus; arutelu, vaidlus, poleemika; õpetus, teooria, doktriin; vt vadati.

vadaññu [va + dā] „(lihtsalt) kõnetatav/pöördutav”, s.t helde, lahke; vt avadāniya.

vadati [vad + a] räägib; ütleb; jutustab; õpetab.

vaḍḍhati [vaḍḍh + a] kasvab, edeneb, (majanduslikult) õitseb.

vaḍḍhi suurendama; kasv; kasum; heaolu; intressid.

vādeti [vad + e] kõlab (instrumentaalmuusika). 

vadha [vadh] löömine; karistamine; tapmine, hukkamine. attavadha [atta + vadha] enese hävitamine.

vādita [vādeti] kõlas (instrumentaalmuusika).

vagga [vi + agga] (eraldiseisev või eraldunud) grupp, rühm; raamatu alajaotus. vaggavagga [vagga + vagga] erinevad grupid; rahvamass. 2. eraldatud; mittetäielik; erinevus, eriarvamus. vaggena grupeerunud, eraldiseisvalt, sektantlikult. pañcavaggiyā [pañca + vaggiyā] viiene grupp (bhikkhude grupp, kes Buddhaga enne tema virgumist koos metsas keskendust harjutasid). Vastand: samagga [saṁ + agga].

vagguli, vaggulī [valg] nahkhiir.

vaggulivata [vagguli + vata] nahkhiire jäljendamine, vt vata.

vāha [vah] kandmine; juhtimine; kaarik; kaariku või karavani juht(loom).

vajira [sk: vajra] teemant; piksenool, sakkade ehk indrate mütoloogiline välgusarnane kõikepurustav relv, millest tuleneb ka hiljem loodud vadžrajaana sekti nimetus.

vajja muusikariist; süü; mida tuleks vältida, vältimist vajav.

vajjī üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

vakka 1. neer; üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati. 2. kõver = neerukujuline.

Vakkalī kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim õiges ülimas vabanemises (saddhādhimuttāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

vāla (saba- või kõrva) karvad; metsik, raevukas, paha/kuri(tahtlik), tülikas; vesi = vāri.

vālaja [vāla + ja] veeolend, tõenäoliselt kala.

vaḷavā mära, harilik hobune.

vāma vasak, mille vastandiks on parem (dakkhiṇa); meeldiv, kaunis; vt disā.

vambheti [vambh + e] põlgab. paraṁ vambheti teisi halvustav, põlgav.

Vaṁsā, Vangā üks Piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

vaṁsa, veḷu 1. bambus 2. rass, suguvõsa, perekond, 3. traditsioon, pärimus, kroonika, maine, 4. dünastia, 5. bambusflööt, 6. teatud mäng, akrobaatilised vigurid/trikid.

vana [van] 1. puit; mets; salu. ambavana [amba + vana] mangosalu. 2. iha; nt nibbāna [nis + vana] vaba ihast.

vañcana [vañc] tüssamine.

vandana [vand] austus, ülistus, tervitus; austusavaldus.

vandanikā auk küla sissepääsu juures; reoveereservuaar = oligalla.

vandati [vand + a] austab, ülistab, tervitab (lugupidavalt); vt vandana.

Vaṅgīsa kuulmise kaudu virgunud (sāvaka-bodhi) Buddha järgija, kes oli parim taiplikkuses (paṭibhānavantāna) Ekaka-nipāta, Etadagga-vagga AN 1.188-247 (1.-5. grupp).

vāṇija [vaṇij (vaṇik)] kaupmees; kaupleja, kaubitseja.

vaṇijjā kaubandus, kauplemine. Viis ilmikjärgijale keelatud kauplemisvaldkonda (pañcimā vaṇijjā upāsakena akaraṇīyā) on: (1) mõõkadega/relvadega kauplemine (sattha-vaṇijjā), (2) elusolenditega kauplemine (satta-vaṇijjā), (3) lihaga kauplemine (maṁsa-vaṇijjā), (4) alkoholiga kauplemine (majjavaṇijjā) ja (5) mürgiga kauplemine (visavaṇijjā) Vaṇijjāsutta AN 5.177.

vaṇṇa värv; välimus, ilu; naha värvus (chavi-vaṇṇā), jume; (ühiskonna sotsiaalne) klass/kast. India ühiskond oli Buddha eluajal ajal jagatud nelja klassi: (1) valitsejad (khattiyā), (2) braahmanid (brāhmaṇā), (3) kaupmehed (vessā) ja (4) teenijad (suddā) Aggaññasutta DN 27. vaṇṇavāda [vaṇṇa + vāda] (enda) vooruslikkusest rääkimine; vooruslikku käitumist tunnustav/ülistav/kiitev kõne.

vant järelliide, viitab seosele, olekule või omadusele liidetava nimisõnaga. Sama mis järelliide -mant, kuid -vant lisatakse a-ga lõppevatele nimisõnadele ja -mant i- ja u-ga lõppevatele nimisõnadele.

vanta [vamati] oksendatud; oksendanu; loobunud, ära visanud/heitnud. vantaāsa [vanta + āsa] „hüljanud toidu“ ehk kõik soovid, mis on plekkidele toiduks = Arahant. vantāda [vanta + āda] heitmetesööja = vares.

vāpi paak; tiik või veehoidla.

varatta, varattā rihm; nahast riba; rakmed; piltl.: taṇhā (iha) kui rake/ike. varattakhaṇḍa [varatta + khaṇḍa] nahast riba, rihm, köidik, ike.

vārayati [√var + aya + ti] kontrollib; saab kontrolli alla; takistab.

vāri vesi. vārivāha [vari + vāha] „veekandja“ ehk (vihma/vee)pilv.

vāritta vältimine; karskus; esineb sageli koos käitumisega (cāritta); vt vārittasīla, cārittasīla.

vārittasīla [vāritta + sīla] vältimiskõblus, oskamatu ja kõlbetu suhtes vältiv käitumine [Apara] Gotamattheragāthā Thag 10.7; Miln 133; vt sīla.

vārittasīla [vāritta-sīla] vältimiskõblus; tähendab hoidumist kolmest kehalisest ja neljast verbaalsest oskamatust teost; vt akusalakamma; cārittasīla; sīla.

vasā 1. lehm. 2. rasv; naharasu; üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

vāsa elamine, asumine, viibimine; elu; riietus; parfüüm. Suddhāvāsa [suddha + vāsa] puhas elupaik.

vasa võim, autoriteet, kontroll, mõju, meisterlikkus.

vāsaka, vāsika [vāsa] elamine, asumine, viibimine.

vasati [vas + a] elab, püsib; asub, viibib; peatub (mingis kohas); eluruum, elu- või peatuskoht.

vasavattī mõjukus; valitsev vägi/jõud; mõjujõud.

vasi-, vasī- lühendatud vorm (= vasa). vasippatta [vasi + patta] see, kes on saavutanud võimu, valdamine. cetovasippatta [ceto + vasi + patta] meele meisterlik valdamine.

vasika vt vāsaka.

vassa 1. vihm; juuni (āsāḷha) keskpaigast oktoobri (kattika) keskpaigani kestev vihmaperiood, mille ajal bhikkhud tegelevad peamiselt meele arendamisega ehk viibivad retriidis. 2. aasta.

vassati [vas + a] vihmasadu; sadama; dušš.

vassikā, vassika, vassikī (suureõieline) jasmiin.

vata 1. hüüatuse osa „Kindlasti!“, „Muidugi!“, „Tõepoolest!“ 2. eluviis; usuline kohustus või järgimine, tava, komme; jäljendamine. subbata [su + vata] hea praktika või tava. sīlabbata [sīla + vata] kõlbluse jäljendamine, iidne praktika, mille kohaselt mingi looma eluviisi jäljendamine viib virgumisele = vale vaade (micchādiṭṭhi) Buddha õpetuses. ajavata [aja + vata] kitse jäljendamine. govata [go + vata] lehma jäljendamine. vaggulivata [vagguli + vata] nahkhiire jäljendamine; vt kukkura.

Vātsīputrīya, Vajjiputtaka, Sammītiya üks kolmanda Sanghakogu ajaks mahasanghika eraldumise järel tekkinud 18. koolkonnast; vt tatiyadhamma saṅgīti.

vaṭṭa ringikujuline; ümmargune; ring; uute sündide tsüklis ringlemine = saṁsāra.

vattamāna [vattati] on olemas(olu); jätkumine, toimumine; protsess.

vattati [vat + a] liigub/läheb edasi, jätkub; leiab aset, toimub; on olemas(olus); valitseb, valdab meisterlikult (oma tajusid).

vattati [vat + a] on olemas; juhtub; leiab aset; läheb edasi, jätkub.

vaṭṭati [vaṭṭ + a] ümber pöörama, väänama; edasi liikuma; põhjustama pööramist, väänamist edasi liikumist; õige, sobiv.

vattati edasi liikuma/minema; juhtuma, toimuma, olema; olla olemas(olus); tegema.

vatteti [vasa] kel on ülemvõim või kontroll (oma tajude üle).

vatteti [vattati] jätkab; harjutab, püüeleb; vt vasa; vattati.

vattha 1. [vas] riie(tus), rõivas; (mitmuses) riided. Üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest/daanast, Niddesa, Nd2 lk 523. dibbavattha [dibba + vattha] taevalik riietus ehk peened, luksuslikud riided. 2. seinavaip ehk gobelään; vatthaguyha [vattha + guyha] riidega varjatud (välised suguelundid); lakkhaṇavattha [lakkhaṇa + vattha] riidemärk või märgiga riie või märk riidel (riidetüki järgi ennustamine). 2 [vasati] esineb ainult hilisemates tekstides kui nivattha [ni + vattha] (PvA 46, 62).

vatthu [vas] alus; koht, paik, maa(ala); krunt; põld, väli; objekt, tegelik asi/ese/omand. vatthū alus.

vatti [vac; vattati] rääkima, ütlema, kutsuma; õpetama, juhendama.

vaya, vayo  [vi + √i + a] „läbi minema“; vanus; eluiga; noorus; vayo anuppatta vanaks saanud; vayappatta täisealine (st abiellumiseks sobilik). 2. kaotus; puudus; eemaldumine. vayadhammā [vaya + dhamma] lagunemise dhamma. uppāda vaya dhammino tekkimise ja kadumise dhammad Vepullapabbatasutta SN 15.2.

vāyāma [vi + ā + yam] püüdlus, pingutus, püüe, taotlus, ponnistus.

vāyo tuul, õhk; üks neljast suurest elemendist; vt dhātu.

vāyodhātu [vāyo + dhātu] tuuleelement; vt rūpadhātu.

vāyokasiṇa [vāyo + kasiṇa] tuulekasina; vt kasiṇa.

Vedalla Buddha eluajal kasutuses olnud üheksaosalise (navaṅga) õpetustekstide kogu viimase teksti nimetus; vt dhamma.

vedanā tunne. Buddha selgituste kohaselt nimetatakse tunnet tundeks seetõttu, et seda tuntakse; tuntakse õnnetunnet (sukha-vedanā), dukkhatunnet (dukkha-vedanā) ja ei-dukkha-ega-õnne tunnet (adukkha-m-asukha-vedanā) Khajjanīyasutta SN 22.79. Kontakti tekkimise seisukohast eristatakse kuut tundeliiki: (1) silmakontaktist sündinud tunne (cakkhu-samphassa-jā-vedanā), (2) kõrvakontaktist sündinud tunne (sota-samphassa-jā-vedanā), (3) ninakontaktist sündinud tunne (ghāna-samphass-jā-vedanā), (4) keelekontaktist sündinud tunne (jivhā-samphassa-jā-vedanā), (5) kehakontaktist sündinud tunne (kāya-samphassa-jā-vedanā) ja (6) meelekontaktist sündinud tunne (mano-samphassa-ja-vedanā) Vedanāsutta SN 18.5, [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṅgasutta SN 12.2, Chachakkasutta MN 148. Kõik kuus tunnet on nii rahu (samatha) kui ka läbinägemise (vipassanā) arendamise objektid Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12. vedanā on sõltuvusliku tekkimise ahela 7.es lüli Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2. Eristatakse soovi põhjustatud tundeid (chanda-paccayāpi vedayita), mõtlemisest põhjustatud tundeid (vitakka-paccayāpi vedayita) ja taju põhjustatud tundeid (saññā-paccayāpi vedayita) Paṭhamavihārasutta SN 45.11.

vedanākkhandha [vedanā + khandha] tunnetekogumik, viie klammerdumiskogumiku teine kogumik; vt pañcupādānakkhandhā.

vedanānupassanā satipaṭṭhāna [vedana + anupassanā sati + paṭṭhāna] tunnete vaatlemine ja teadlikkuse loomine; vt sammāsati.

vedānga „veeda osa“, ilmselt veedade perioodi lõpupoole, umbes 1. aastatuhandel e.m.a või peale seda veedade uurimisega väljaarendatud kuus hinduistlikku distsipliini ehk kuus osa (chaḷanga), milleks on: (1) kappa (sk: kalpa) sisaldab rituaalide läbiviimise, personaalse käitumise ja erinevate eluetappidega kaasnevate kohustuste kirjeldused; (2) vyākaraṇā (sk vyākaraṇa) kirjeldab grammatika ja keeleanalüüsi reegleid sõnade ja lausete õigeks hääldamiseks/väljendamiseks; (3) nirutti (sk: nirukta) hõlmab sõnade etümoloogiat, selgitusi, konteksti ja kasutusala; (4) sikkhā (sk: śikṣā) määratleb sanskriti foneetika, fonoloogia ja häälduse veedade lugemisel; (5) chando (viciti) (sk: chanda) ehk prosoodia, keskendub poeetilisele värsimõõdule, fikseeritud silpide arvule värsis jms; ning (6) jotisattha (sk: jyotiṣa), mis sisaldab astroloogiat ja astronoomiat, käsitleb rituaalide läbiviimiseks soodsa ajastuse määramist, jms. Kalpa vedānga uuringute põhjal sündisid dharmasuutrad, mis hiljem laienesid ka mahajaana vastuolulisteks dharma-šaastrateks (sk: dharmaśāstra) ehk dharmafilosoofide poolt kirjutatud teoloogilisteks dharma tekstideks.

vedeti [vid + e] tunneb.

vedha [vidh = vyadh] augustamine; laskmine; torkimine/torkamine.

vehapphala suurepärase viljaga brahmade taevane vald (deevade klassi nimetus), 16. vormide tasandist kümnes; vt bhūmi. Vehapphala valla deevade teadvus vastab neljandale džhaanale, kus õnn on asendunud täielikult neutraalsusega (upekkhā) Paṭhamamettāsutta AN 4.125. Selles vallas elavad ka teadvuseta olendid (asañña-satta).

vehāsa [vehāyasa lühivorm] õhk, taevas. vehāsagamana [vehāsa + gamana] õhus minema. vehāsaṭṭha õhus seisab.

vehāyasa, vihāyasa õhk, taevas.

veḷu bambus = vaṁsa.

Veḷuvana pargi nimi, mille kuningas Bimbisāra andus Buddha sangha käsutusse Vinaya, Mahākhandhaka Kd 1.

vera [vīra] vaen.

veramaṇī [viramaṇa] hoidumine, karskus.

vesākha kuu nimi, mis kestab aprilli keskpaigast kuni mai keskpaigani. vesākhapūjā Vesaaka püha ehk Buddhapäev, tähistatakse tavaliselt maikuu täiskuu päeval, mil ajalooliselt on leidnud aset kolme olulist sündmust, milleks on Buddha sünd, virgumine ja lõplik vaibumine (parinibbāna); vt pūjā.

vesārajja [visārada] (Buddhale või arahandile omane taipamispõhisel teadmisel põhinev) kindlus. Neli Tathaagata kindlust (cattāri tathāgatassa vesārajjāni) on (1) õige mõistmise saavutamise (sammā-sam-buddhassa) kindlus, (2) kõikide tulvade lakkamise (khīṇāsava) kindlus, (3) kõikide takistuste äratundmise (paṭisevato nālaṁ antarāyāyā) kindlus ja (4) õige dukkha lõppemise (sammā dukkhakkhayāyā) kindlus Mahāsīhanādasutta MN 12.

vessa kolmanda ühiskonna sotsiaalse klassi/kasti liige; kaupmees; vt vaṇṇa.

Vessabhū üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddhast; vt Buddha.

Vessavaṇa alias Kuvera nelja cātummahārājika valla suure kuninga loetelus teine, Uttarakuru mandri kuningas, kontrollib ja valitseb jakkhasid põhjas; vt yakkha; cātummahārājika.

veyyāvacca teenimine; hooldamine; töö; kohustus. veyyāvaccakara [veyyāvacca + kara] teenija, (m) majahoidja.

vi- eesliide ja laiend. 1. tähistab laienemist, laialivalgumist, levimist, jagunemist, nt: vibhāga jaotus, vijāyati toob esile, vibhajati seletab lahti, vissajjati annab välja, vissaṭṭha välja saatma, vissara välja karjuma. 2. tähistab eristamist, eraldumist, segunemist (ära), nt: vikkhambhati, vinaṭṭha ära hävitama, vissarita ära unustatud, vikkhāleti peseb ära, viggaha ära eraldamine, videsa välisriik, vikkhepa segi ajama, vivāha ära/eemale kandma = pulmad, vikatta ära tükeldatud, visukkha ära kuivanud. 3. tähistab erinevust, vastupidist, vastandit (mitte, eba-, -tu, -mata), nt: viasana ebaõnn, vikāra häiritus/moonutus, vitatha ebatõde, vikāla vale aeg, vidhūma suitsuta, vissandati ülevool, vivāda vastanduv kõne ehk vaidlus, dispuut. 4. rõhutab mingit aspekti või tähendust (läbi, eemal, väljas, kõikjal, ülal jms), nt viākula üsna segaduses, vikopeti läbi segatud, vichindati ära lõigatud, vijjotita välja särama/kiirgama, vipariṇāma intensiivne muutus, vippamutta täielikult vabanenud, vibandhana läbistav (sisemine) ahel/köidik/kiindumus.

vibhajja [vibhajati] eristatud, piiritletud, üksikasjalikult detailideni analüüsitud. vibhajjavāda [vibhajja + vāda] analüütline õpetus, termin, mida Buddha kasutas enda õpetuse kirjeldamiseks. vibhajjavādin [vibhajja + vādin] analüütilise doktriini õpetaja, Buddha üks paljudest epiteetidest Vajjiyamāhitasutta AN 10.94.

vibhaṅga [vi + bhanga] jaotus; jagu; liigitus.

Vibhaṅga-pāḷi Jaotused (paali keeles), Abhidhammakorvi (Abhidhammapiṭaka) teise raamatu nimetus, mis jätkab esimeses raamatus Dhammagrupid (Dhammasaṅgaṇī-pāḷi) käsitletud mõistete selgitamist.

vibhava [vi + bhava] 1. rikkus; jõukus. bahuvibhava [bahu + vibhava] suur rikkus/jõukus. 2. mitteolemasolu, rajaneb ekslikul vaatel, mille kohaselt peale keha surma toimub elu lõplik ja täielik lakkamine ning uut sündi enam ei tule. vibhavataṇhā [vibhava + taṇhā] mitteolemasoluiha; vt taṇhā; vibhavataṇhā.

vibhavataṇhā [vibhava + taṇhā] mitteolemasoluiha; viimane iha kolmesest loetelust, millele eelnevad (1) naudinguiha (kāmataṇhā), (2) olemasoluiha (bhavataṇhā). Mitteolemasoluiha rajaneb lõplikul hävinemise vaatel (ucchedadiṭṭhi) ehk uskumusel, et on olemas vaid praegune elu, millele uut sündi ei järgne – surm on täielik ja lõplik hävinemine; vt taṇhā.

vibhūsana [vi + bhūsana] kaunistamine; kaunistus, ehe.

vicinati, vicināti [vi + cināti] uurib läbi.

vicāra [vi + cāra] läbi uurima; uurimine, kaalu(tle)mine, arutlemine, analüüs. Keskendumise kontekstis tähendab objekti kogemise jätkusuutlikust, mis uurib objekti järjepidevalt (anupekkhanatā), ikka ja uuesti Vicāralakkhaṇapañha Mil 3.3.14. Tekstides esineb sageli koos mõtlemisega (vitakka). Kuus läbiuurimist on: (1) vormi läbiuurimine (rūpa-vicāra), (2) heli läbiuurimine (sadda-vicāra), (3) lõhna läbiuurimine (gandha-vicāra), (4) maitse läbiuurimine (rasa-vicāra), (5) puute läbiuurimine (phoṭṭhabba-vicāra) ja (6) dhamma läbiuurimine (dhamma-vicāra). Kõik kuus läbiuurimist on läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12.

vicaya [vi + ci] läbiuurimine.

vicchiddaka [vi + chidda + ka] auke täis, auklik.

vicchiddaka saññā aukliku laiba taju, üks 20.st tajust; vt saññā.

vicchika skorpion.

vīci laine; intervall, ajavahemik, periood. avīci [a + vīci] intervallideta, katkematu. savīci [sa + vīci] intervallidega, perioodiline, katkev.

vicikicchā [vicikicchati] kahtlus; usaldamatus või kõhklus kas Buddha, dhamma, sangha, dhamma teostuse või sõltuvusliku tekke õpetuse suhtes; vt täpsemalt kaṅkhā (kõhklus). tiṇṇavicikicchā [tiṇṇa + vicikicchā] ületanud kahtlused. vicikickaṅkhāchā on kümne köidiku loetelus (dasa saṁyojana) teine köidik; vt saṁyojana, dasa saṁyojana; ja viiest takistusest viimane; vt pañca nīvaraṇāni. vicikicchānusaya [vicikiccha + anusaya] kahtlusele kalduvus; vt anusaya.

vicikicchati [vi + kit + cha] kahtleb, kõhkleb.

vicikicchita [vicikicchati] kahtles; kõhkles.

viddasu [vindati] osav, tark, arukas mees.

vidha -kordne; koosneb, sisaldab. nānāvidha [nānā + vidha] mitmekordne, tividha [ti + vidha] kolmekordne; vorm, liik, sort, laad.

vidhā [vi + √dhā + ā] (n) eristamine; jaotamine; kehklus, upsakus (enda eristamine või eriliseks pidamine mingi tunnuse alusel, nt: ma olen madalam/halvem, võrdne või kõrgem/parem); (teatud) (koostis)osa, portsjon; sort, viis; mitmekesisus.

vidū [vid] teadja; sün: dhīra (tark), medhā (arukas), paṇḍita (haritud), viññū (teadja). dubbidū [du + bidū] raske teada.

vighāta [vi + ghata] hävitamine, tapmine; ahastus; pahandus; tüütus. savighāta [sa + vighāta] hävingut toov, (koos) pingega.

vihanati [vi + han + a] tapab; hävitab; eemaldab.

vihāra [viharati] vihaara, elamine, asumine, elukoht, peatumispaik, eluase, viibimine.

viharati [vi + harati] viibib, elab; elu- või peatuspaik, asukoht; viibimine (teatud kohas või seisundis); üldiselt: olema, elama; iriyati, vattati, pāleti, yapeti, yāpeti ja carati sünonüüm.

vihata [vihanati] tapetud; hävitatud; kammitud või kraasitud (puuvill); avar, lai.

vihesā [vihiṁsā] kahjustamine, haiget tegemine; julmus, vägivaldsus.

viheṭhaka [viheṭheti] ahistav; rõhuv; tüütu.

viheṭheti [vi + heṭh + e] juhib raskustesse, vaevustesse; ahistab; rõhub; tüütab.

vihiṁsā  [vi + hiṁs] kahjustama, haiget tegema; julmus, vägivaldsus. avihiṁsā [a + vihiṁsā] mitte kahjustama. vihiṁsāvitakka [vihiṁsā + vitakka] vägivaldne mõtlemine, üks oskamatust mõttest; vt vitakka.

vijānati [vi + jānati = ñāṇa] „läbi(stav) + teadmine“, mõistmine, (saavutatud teadmispõhine) teadmus.

vijja  [= vijjā] teadmist (vijjā) omama. vatthuvijja [vatthu + vijja] põllu(maa alased) teadmised, tiracchānavijja [tiracchāna + vijja] loomade(alased) teadmised, nakkhattavijja [nakkhatta + vijja] tähtede(alased) teadmised jt (viitab madalatele pseudoteadusele, mis on bhikkhule keelatud) Sucimukhīsutta SN 28.10; vt vijjā.

vijjā [vid] taipamine, teadmine; vt vijja. vijjācaraṇasampanno [vijjā + caraṇa + sampanna] teadmiste ja käitumise (täiuslik) saavutus, Buddha meelespidamise arendamise (buddhānussati bhāvanā) vormeli osa. vijjāvimutti [vijjā-vimutti] taipamise kaudu vabanemine. vijjāvimuttiphalasacchikiriyā [vijjā + vimutti + phala + sacchikiriyā] taipamise [kaudu] vabanemise vilja teostamine; ilmneb maailmas koos Tathaagata ilmnemisega Anuttariyasutta AN 6.8.

vijjati [vid + ya] leidub, on olemas.

vikkhāyitaka [vi + khāyati (= khādita) + ka] söödud.

vikkhitta [vi + khitta] ärritunud; hämmingus; häiritud; segaduses, hajevil. avikkhitta [a + vikkhitta] ärrituseta, hämminguta, segaduseta; mittehajunud, koondunud.

vikkhittaka [vi + khitta + ka] laiali paisatud/ pillutatud; tükeldatud, tükkideks rebitud või lõigatud. Üks kümnest ebapuhtuse arendamise objektist (asubha-bhāvanā kammaṭṭhāna) Saṁvarasutta AN 4.14 jt; vt asubha.

vilepana [vi + lepana] „peale määritav“, (ravi)salv, määre, võie; (tualeti) parfüüm; üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest/daanast, Niddesa, Nd2 lk 523.

viloma [vi + loma] „läbi karvade“ või „vastu karvu“, st vastanduv; mittenõustuv; vastuoluline.

vimala [vi + mala] puhas; plekitu.

vīmaṁsā  [vīmaṁsati] uurimine, vaatamine, kaalutlemine. vimaṁsāiddhipāda [vimaṁsā + iddhipāda] uurimine kui üleloomuliku alus, üks neljast üleloomulikust alusest, mis kuulub 37 virgumisele juhtiva dhamma hulka Iddhipāda Saṁyutta SN 51; vt cattāro iddhipāda bodhipakkhiyadhamma.

Vimānavatthu-pāḷi Taevalossilood (paali keeles) Suttakorvi (Suttapiṭaka) kuuluva Lühikeste tekstide kogumiku (Khuddakanikāya) kuues raamat, mis sisaldab 85 pälvimustest ja nende mõjust jutustavat poeemi.

vimokkha [vi + √mokkh + a (mokkha)] (m) vabanemine, mis saavutatakse teadvuse arendamise teel (ei tähenda alati virgumist); = vimutti [vi + √muc + ti (vimuccati)] (n). Sõltuvalt jaotuse aluseks olevast esineb tekstides erinevaid vabanemise jaotuseid. Kolm vabanemist (tivimokkha), mis saavutatakse džhaanas läbinägemise arendamise (vipassanā-bhāvanā) teel, on: (1) tühjuses vabanemine (suññato vimokkha), (2) märgituses vabanemine (animitto vimokkha) ja (3) ihatuses vabanemine (appaṇihito vimokkha) Vimokkhakathā Ps 1.5, lk. 237, Ñāṇakathā Ps 1.1, lk. 89. Kolm vabanemist on ka: (1) lihalik vabanemine (sāmisa vimokkha), milleks on vormiga seotud kogumikust vabanemine (rūpappaṭi-saṁyutta vimokkha); (2) mittelihalik vabanemine (nirāmisa vimokkha), milleks on vormideta seotud kogumikust vabanemine (arūpappaṭi-saṁyutta vimokkha); ja (3) mittelihalisest [veelgi] mittelihalisem vabanemine (nirāmisā nirāmisatara vimokkha), milleks on köidikute hävitamisel kirest, vihast ja pettekujutlusest teadvuse vabanemise ülevaatuses sündinud vabanemine Nirāmisasutta SN 36.31. Kaheksa vabanemist (aṭṭha vimokkha) on järgmised: (1) esimene vabanemine (paṭhama vimokkha), milleks on vormis vormi nägemine (rūpī rūpāni passati); (2) teine vabanemine (dutiya vimokkha), milleks on sisemise mittevormitajuga välimise vormi nägemine (ajjhattaṁ arūpasaññī, bahiddhā rūpāni passati); (3) kolmas vabanemine (tatiya vimokkha), milleks on kaunis/puhtas ülimas vabaduses olemine (subhanteva adhimutto hoti [hoti=bhavati]); (4) neljas vabanemine (catuttha vimokkha), milleks on lõputu ruumi valla (ākāsānañcāyatana) saavutamine; (5) viies vabanemine (pañcama vimokkha), milleks on lõputu teadvuse valla (viññānañcāyatana) saavutamine; (6) kuues vabanemine (chaṭṭha vimokkha), milleks on mittemillegi valla (ākiñeaññāyatana) saavutamine; (7) seitsmes vabanemine (sattama vimokkha), milleks on ei taju ega mittetaju valla (neva-saññā-nāsaññāyatana) saavutamine; ja (8) kaheksas vabanemine (aṭṭhama vimokkha), milleks on täielikku taju (saññā) ja tunnete (vedanā) lakkamise saavutamine (nirodha-samāpatti). Analüütilise tee pt Vabanemise arutelu loetleb kokku 68 vabanemist; vt Vimokkhakathā Ps 1.5, lk 236-237. Vt vimutti.

vimuccati [vi + √muc + ya + ti (muccati)] vabaneb; on vabanenud ehk emantsipeerunud; teadvuse (citta) vabanemine; vt vimutti; vimokkha.

vimutta [vi + √muc + ta (vimuñcati)] vabanenud.

vimutti [vi + √muc + ti (vimuccati)] vabanemine, mis saavutatakse teadvuse arendamise teel (ei tähenda alati virgumist); = vimokkha (n); vabastamine; emantsipatsioon. sammāvimutti [sammā + vimutti] õige vabanemine. vimuttirasa [vimutti + rasa] vabanemismaitse, kõikide õigete ehk Buddha õpetatud dhammade ühine omadus Pahārādasutta AN 8.19. Analüütiline tee loetleb kokku vähemalt 68 erinevat vabanemist Vimokkhakathā Ps 1.5, lk. 236-237. Tuntumaid neist on kolmene ja kaheksane jaotus Vimokkhasutta AN 8.66. Kaks vabanemist on: (1) teadvuse vabanemine (ceto-vimutti) ja (2) tarkuse vabanemine (paññā-vimutti), mis on saavutatavad seitsme virgumisosa (satta bojjhaṅga) väljaarendamise teel – Nis­sāraṇī­yasutta AN 6.13, Migasālāsutta AN 10.75, Bhikkhu-sutta SN 51.18. Neli teadvuse vabanemist (citta-vimutti=brahmavihāra=appamaññā) on: (1) sõbralikkuses teadvuse vabanemine (mettā-citta-vimutti), (2) kaastundes teadvuse vabanemine (karuṇā­citta-vimutti), (3) kaasrõõmus teadvuse vabanemine (muditā-citta-vimutti) ja (4) neutraalsuses teadvuse vabanemine (upekkhā-ceto-vimutti). Kõik need neli vabanemist saavutatakse rahu arendamise (samatha bhāvanā) teel ning on läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12. Neli vabanemist on: (1) piirituses teadvuse vabanemine (appamāṇā ceto-vimutti), (2) mittemillegis teadvuse vabanemine (ākiñcaññā ceto-vimutti), (3) tühjuses teadvuse vabanemine (suññatā ceto-vimutti) ja (4) märgituses teadvuse vabanemine (animittā ceto-vimutti) Animittapañhāsutta SN 40.9. Kuus vabanemist on: teadvuse vabanemine (cetovimutti) (1) sõbralikkuse (mettā) arendamise kaudu, (2) kaastunde (karuṇā) arendamise kaudu; (3) sõbralikkuse (muditā) arendamise kaudu; (4) neutraalsuse (upekkhā) arendamise kaudu; (5) märgituse (animittā) arendamise kaudu; ja (6) “mina olen” (asmīti) vabanemine Nissāraṇīyasutta AN 6.13. vimuttipārisuddhi [vimutti + pāri + suddhi]vabanemise täielik puhtus, üks neljast täielikust puhtusest; vt pārisuddhi. Vt vimokkha.

vimuttī [vi + √muc + ta + ī] vabanenu.

Vimuttimagga Vabanemistee, arahant Upatissa teos, mis on kirja pandud 1.-2. saj m.a.j Sri Lankal (või Indias?). Kuigi paalikeelne algteos on hävinenud, on 6. saj m.a.j Sanghapala poolt tõlgitud hiinakeelne variant nimega Jietuo dao lun (解脫道論) säilinud. Vabanemistee ülesehitus baseerub neljale tõele. Suure tõenäosusega oli Vabanemistee Buddhaghosa kirjutatud Puhastumistee aluseks.

vinaya [vi eristav või eraldav implikatsioon + naya juhtima, viima] välja või eemale viima ehk see, mis juhib välja kolmest mitteoskuslikust juurest = on kirest välja juhtiv (rāga-vinaya), vihast/sallimatusest välja juhtiv (dosa-vinaya) ja pettekujutlusest välja juhtiv (moha-vinaya).

vinayadharā [vinaya + dharā] vinajahoidja; vt āgatāgamā.

Vinayapiṭaka [Vinaya + piṭaka] Vinajakorv (vt ka vinaya). Buddha poolt ordineeritud sangha liikmetele antud õppimis- ja käitumisjuhiste kogumik. Sisaldab kaheksat eksimuse klassi, mis on jaotatud eksimuse olulisuse alusel. Kõik kloostrikogukonnad peavad Buddha juhise kohaselt igal täiskuu päeval (uposatha või upavasatha) Vinajas sisalduva paatimokkha (Pāṭimokkha) ette kandma.

vindati [vid + ṁ - a] teab; omab, naudib.

vinicchaya [vi + nicchaya] eraldamine, eristamine; analüüsimine, kaalutlemine, uurimine; (kohtu)otsus, süüdistus. vinicchayakathā [vinicchayakathā] analüütiline kõne/diskussioon/tõlgendus. vinicchayaṭṭhāna [vinicchaya + ṭhāna] õigusmõistmise koht, õiguskohus.

vinīlaka [vi + nīlaka] sinakasmustjas (lilla) värvusega; värvuseta. Tavaliselt kasutatakse surnukehade värvi kirjeldustes. Üks 10.st ebapuhtustaju (asubha-saññā) arendamise objektist Saṅgītisutta DN 33, Saṁvarasutta AN 4.14; üks 20.st tajust; vt saññā. vinīlaka saññā lilla-laigulise laiba taju Girimānandasutta AN 10.60.

vinipāta [vi + nipāteti] hävinguline dukkhalik koht; hävingusse/ kannatusse langemine (= apāya duggati, niraya), kuhu vooguastunud (sotāpanna) ei saa enam langeda, kuna on hävingulisse kohta mittelaskuva olemusega (avinipāta-dhamma) Gihisutta AN 5.179, Pahīnasutta AN 6.90.

vinipātika [vinipāta] määratud (enda tegude poolt) puhastustules kannatama.

viññāṇa  [vi + √ñā + aṇa] (tajuspetsiifiline) teadvus. Buddha selgituse kohaselt nimetatakse teadvust teadvuseks seetõttu, et see teadvustab – Khajjanīyasutta SN 22.79, Mahāvedallasutta MN 43. Kuuene teadvuse jaotus: (1) silmateadvus (cakkhu-viññāna), (2) kõrvateadvus (sota-viññāna), (3) ninateadvus (ghāna-viññāna), (4) keeleteadvus (jivhā-viññāna), (5) kehateadvus (kāya-viññāna) ja (6) meeleteadvus (mano-viññāna) – [Paṭiccasamuppāda]-Vibhaṅgasutta SN 12.2. Kõik kuus teadvust on läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) – Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12. viññāṇa on sõltuvusliku tekkimise ahela kolmas lüli – Paṭiccasamuppādasutta SN 12.1–2; ja viie (klammerdumise) kogumiku viimase kogumiku nimetus – Khandhasutta SN 22.48, Mahāpuṇṇamasutta MN 109 jpt. viññāṇanirodhā [viññāṇa + nirodhā] teadvuse lakkamine. viññāta teadvustatav. viññāṇakasiṇa [viññāṇa + kasiṇa] teadvuse kasina; vt kasiṇa. viññāṇakkhandha  [viññāṇa + khandha] teadvusekogumik, viie klammerdumiskogumiku esimene viimane, mis sisaldab kõiki teadvusseisundeid ja koordineerib ülejäänud nelja kogumikku; vt pañcupādānakkhandhā. Kuue kontaktipõhise jaotuse korral eristatakse kuue sisemise tajualusele vastavat teadvust: (1) silmakontaktile vastav teadvus (cakkhusamphassajāviññāna) ehk lihtsalt silmateadvus (cakkhuviññāna); (2) kõrvakontaktile vastav teadus (sotasamphassajāviññāna) ehk kõrvateadvus (sotaviññāna); (3) ninakontaktile vastav teadus (ghānasamphassajāviññāna) ehk ninateadvus (ghānaviññāna); (4) keelekontaktile vastav teadus (jivhāsamphassajāviññāna) ehk keeleteadvus (jivhāviññāna); (5) kehakontaktile vastav teadus (kāyasamphassajāviññāna) ehk kehateadvus (kāyaviññāna); (6) meelekontaktile vastav teadus (manosamphassajāviññāna) ehk meeleteadvus (manoviññāna). Meeleteadvus on see, mida Buddha on oma õpetuses nimetanud meeleks (mano, mana, manas) ja mis koordineerib kõiki teisi teadvuseid. Abhidhamma kohaselt jaguneb teadvus kamma vaatenurgast 89 teadvuskogumikuks (viññāṇakkhandhā) mis võivad olla kas oskusliku, mitteoskusliku või neutraalse loomuga, määrates ära tunde, taju ja teadvuse kõlbelised omadused. viññāṇañcāyatana [viññāṇa + ñc + āyatana] teadvuse lõputu vald ehk tasand (bhūmi), nelja vormideta tasandi teine tasand, kus deevade elueaks on 20 000 ajastut (kappa); vt bhūmi, arūpa-bhūmi; neljast vormita valla džhaanast (arūpajhāna) teine džhaana; vt cattaro arūpajhāna. Dhammasaṅgaṇī lk 55 jj; Vibhanga lk 183, 245 jt.

viññū [vijña] teadja, tark; sün: dhīra (tark), medhā (arukas), paṇḍita (haritud), vidū (teadja, mõistnu). viññupasaṭṭha [vinnu + pasaṭṭha] teadjate (poolt) ülistatud.

viññutā, viññūtā [viññu] diskreetsus. viññutaṁ pāpuṇāti diskreetsesse ikka jõudmine = puberteet.

vipāka [vi + pac] vili, viljakus; kammavipāka [kamma + vipāka] teovili. Sünonüüm: phala (tagajärg, tulemus; vili). Teo vili võib olla kas oskamatu (akusala kamma-vipāka) või oskuslik (kusala kamma-vipāka); vt akusala, kusala.

vipākamaññanāya maññatīti [vipāka + mañña + nāya maññatīti] viljapõhine ettekujutlus; vt satta puriso mamidanti maññati (seitse mehega seotud ettekujutlust).

vipallāsa [vi + pari + √as + a] „täielikult tagurpidi/kummuli viskamine“, moonutus; (ümber)pöördumine (halvas mõttes). Kolm moonutust on: (1) tajumoonutus (saññāvipallāsa), (2) teadvuse moonutus (cittavipallāsa) ja (3) vaatemoonutus (diṭṭhivipallāsa). Tekkinud moonutuste tõttu kujuneb väär uskumus, et (1) mittepüsiv (anicca) on püsiv (nicca), (2) kannatus (dukkha) on õnn (sukha), (3) mittemina (anatta) on mina (attā) ja (4) ebameeldiv (asubha) on meeldiv (subha). Moonutused ei võimalda näha olemasolu tõelist olemust ega nelja tõde ja soodustavad seeläbi dukkhat tekitavat käitumist Vipallāsasutta AN 4.49.

viparāmosa [vi + parāmāsa] maanteerööv(lus).

vipariṇāma [vi + pariṇāma] muutumine, muutus (halvemuse poole); vastupidine; muutlikkus. avipariṇāma [a + vipariṇāma] mittemuutuv, muutumatu. vipariṇāmadhamma muutumise dhamma (muutuv olemus).

vipariṇāmadukkhatā [vipariṇāma + dukkhatā] muutumise dukkha, üks kolmest kannatuse liigist Dukkhasutta SN 38.14; vt dukkha.

vipassanā [vi + pass(ati)] „läbi/sisse vaatama/nägema“ läbinägemine; mitmel erineval moel objekti vaatlemine, et saavutada selle igakülgne ja läbistav nägemine ja teadmine. Sellist läbinägemist teostatakse kõikide mentaalsete ja materiaalsete objekte (nāma-rūpa) vaatlemisel kolme olemasoluomaduse (anicca, dukkha, anattā) kaudu. Järjepideva ja piisava harjutamise tulemusel saavutatakse läbinägemisel põhinev (insait)teadmine (vipassanā-ñāṇa), mille kulminatsiooniks on ülima aarija isiku ehk arahandi väljakujunemine.

vipassanābhāvanā [vipassanā + bhāvanā] läbinägemise arendamine; üks kahest peamisest teadvuse arendamise dhammast; vt bhāvanā. Läbinägemise arendamise kolm viisi on: (1) mittepüsivuse vaatlus (aniccānupassanā) ehk korduv keskendumine viie klammerdumiskogumiku (pañcupādānakkhandhā = nāma-rūpa) püsitule olemusele; (2) dukkha vaatlus (dukkhānupassanā) ehk korduv keskendumine viie klammerdumiskogumiku lõplikku rahulolu mittesisaldavale ja dukkhalikule olemusele; ning (3) minatuse vaatlus (anattānupassanā) ehk korduv keskendumine viie klammerdumiskogumiku minatule ehk omaolemusetusele olemusele. Neid kolme nimetatakse ka kolmekordseks vabanemise ukseks (ti-vidha-vimokkha-mukha) Nayasamuṭṭhāna Ne 36.

vipassanābhāvanā kammaṭṭhana läbinägemise arendamise objekt. 73 läbinägemise arendamise objekti on (1) viis kogumikku (khandhā), (2) kaksteist tajualust (āyatana), (3) kaheksateist elementi (dhāthu), (4) kakskümmend kaks võimet (indrya), (5) neli aarijalikku tõde (ariya sacca) ning (6) kaksteist sõltuvusliku tekke lüli (paṭiccasamuppāda), mis mõnikord on jaotatud 201.ks objektiks Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12.

vipassanāñāṇa [vipassanā + ñāṇa] läbinägemisteadmine; 10 läbinägemisteadmist on (1) mõistmispõhine teadmine (sammasa-ñāṇa), (2) ilmnemise ja kadumise teadmine (udayabbaya-ñāṇa), (3) lakkamise teadmine (bhaṅga-ñāṇa), (4) hirmutavuse teadmine (bhaya-ñāṇa), (5) ohu teadmine (ādinava-ñaṇa), (6) olemasolutüdimuse teadmine (nibbidā-ñāṇa), (7) pääsemisigatsuse teadmine (muñcitukamyatā-ñāṇa), (8) pääsemiskavatsuse teadmine (paṭisankhā-ñāṇa), (9) moodustiste neutraalne teadmine (sankhārupekkhā-ñaṇa) ja (10) loomulikkuse/loomupärasuse teadmine (anuloma-ñāṇa); vt abhiññā; ñāṇa; aṭṭhañāṇa.

Vipassī üks 27.st Buddha Gotamale eelnenud buddha Mahāpadānasutta DN 14.

vipatti  [vi + patti] mitte saavutama/omandama; läbikukkumine, ebaõnnestumine, eksimus, sampatti vastand.

vippaṭisāra [vi + paṭisāra] kahetsus; süümepiin.

vipubbaka [vi + pubba] läbini lagunenud, mädane (surnukeha). Üks ebapuhtustaju (asubha-saññā) arendamise objektist (asubha-kammaṭṭhāna) Saṅgītisutta DN 33, Saṁvarasutta AN 4.14.

vīra vapper; kangelaslik; kangelane, üks Buddha epiteetidest ja arahandi kirjeldustest; vaen, vihkamine.

virādhanā [vi + rādhanā] mittesaavutamine (kui ebaõnnestumine või läbikukkumine); vt ārādhana.

virāga [vi + rāga] 1. kiretu(s), vabanemine kirest, kirglikkuse puudumine; arahandi ja Buddha omadus. 2. värvide mitmekesisus, värv(aine), värvitoon.

virāgadhamma [viraga + dhamma] kiretuse dhamma (kiretu(se) olemus).

virāganirodhā [viraga + nirodhā] kire lakkamine; = Buddha ja arahandi omadus.

virāgasañña [viraga + sañña] kiretustaju, üks 20.st tajust; vt saññā.

viraja [vi + rajo] plekitu (= arāga, adosa, amoha, alobha), mustusetu, rüvest vaba; = Buddha ja arahandi omadus.

virajjati [vi + rajjati] (kirest, naudingust) eraldunud; kiindumuseta.

viramati [vi + ram + a] hoidub, on karske.

virati [vi + rati] hoidumine (=veramaṇī), karskus.

viriya [√vīr + iya (vīra)] „tugeva mehe seisund“, energia; elujõud; (jõu)pingutus; tugevus. Kahesed energia jaotused on: (1) tavaenergia (= motivatsioon) (pakati-viriya) ja (2) arendamispõhine energia (bhāvanā-viriya); ning (1) kehaline energia (kāyika-viriya) ja (2) meeleteguripõhine energia (cetasika-viriya).

viriyabala [viriya + bala] energiajõud; vt bala; saddhindriya.

viriyaiddhipāda [viriya + iddhi + pāda] energia kui üleloomuliku alus; üks neljast üleloomulikust alusest; vt cattāro iddhipāda.

viriyapāramī [viriya + pāramī] energiatäius; vt dasa pāramī.

vīriyārambha [vīriya + ārambha] energia loomine/tekitamine.

vīriyasambojjhaṅga [vīriya + sambojjhaṅga] energia virgumisosa (vīriya-sambojjhaṅga); vt bojjhaṅga; sambojjhaṅga.

vīriyindriya [vīriya + indriya] energiavõime (vīriyindriya), üks viiest võimest (pañcindriyāni), mis hülgab loiduse (kusīta); puhastub (1) loidude/uimaste (kusīta) isikute vältimisega, (2) energiat omavate isikute teenimise, nendega suhtlemise ja nende austamisega (3) õige pingutuse (sammappadhāna) teostamisega. Energiavõime kontrollib energiajõudu (viriyabala), mida arendatakse neli õige pingutusega (cattaro samma-ppadhānesa), millel on võime ületada uimasus (kosajja). Ñāṇakathā Ps 1.4, Dutiyavibhaṅga Sutta SN 48.10, Vitthata Sutta AN 5.2-1. vt indriya.

virūhati [vi + ruh + a (vi + rūhati)] kasvab; tärkab, võrsub, idaneb; suureneb; edeneb.

virūḷha [virūhati] on kasvanud, suurenenud; kasvav, suurenev; vt virūhati.

Virūḷha(ka) nelja cātummahārājika valla suure kuninga loetelus viimane, kes kontrollib ja valitseb yakkhade klassi kuuluvaid kumbhandasid [asuraid?] (kumbhaṇḍa) lõunas; vt cātummahārājika.

Virūpakkha nelja cātummahārājika valla suure kuninga loetelus kolmas, kontrollib ja valitseb naagasid (nāga) läänes; vt cātummahārājika.

visa mürk. visasalla [visa + salla] mürginool.

Visākhā, Migāra ema (migāra-mātā), naisilmik, kes oli suurim buddhasangha toetaja Etadagga-vagga AN 1.248–267 (6. ja 7. grupp).

visama [vi + sama] ebaühtlane, ebavõrdne; mitteharmooniline; vastupidine; ülekohtune. visamena valel moel/viisil.

visaṁyoga, visaññoga [vi + saṁyoga] lahtiühendamine, eraldamine; eraldumine.

visaṁyutta [vi + saṁyutta] läbistanud kütked.

vīsati (number) kakskümmend.

visaya sfäär, mingi kindel vormiline või vormideta eksistents; ala, koht, piirkond; objekt, omadus, atribuut. Sünonüümid: vacara (vald); loka (maailm), bhūmi (tasand), element (dhātu); vt bhava (olemasolu).

visesa [vi + sesa] 1. eristamine; erinevus; 2. saavutamine.

vissajjati [vi + sajjati] vabastama, loobuma, maha jätma; vastatav, vastamiseks.

vissāsa [vi + sāsa] usaldus, kindlus, lähedus, vastastikune kokkulepe. dubbissāsa [du + bissāsa] raske usaldada.

vissāsaka, vissāsika [vissāsa] intiimne; usaldusväärne.

vissaṭṭha [vissajjati] saadetud (ära, välja); vabastatud.

visuddha [visujjhati] puhas(tunud); särav.

visuddhi [vi + √sudh + ti (suddhi)] 1. „läbi(nisti) puhastumine“, puhtus, puhastunud. sattavisuddhi [satta + visuddhi] seitse puhtust, milleks on: (1) kõlbeline puhtus (sīla-visuddhi), (2) teadvuse puhtus (citta-visuddhi), (3) vaate puhtus (diṭṭhi-visuddhi), (4) kõhkluse ületamise puhtus (kaṅkhā-vitaraṇa-visuddhi), (5) tee ja mittetee teadmise ja nägemise puhtus (maggāmagga-ñaṇadassana-visuddhi), (6) tee teostamise teadmise ja nägemise puhtus (paṭipadā-ñaṇadassana-visuddhi) ning (7) teadmise ja nägemise puhtus (ñāṇadassana-visuddhi) Rathavinītasutta MN 24. Seitset puhtust on käsitlenud ka Auväärne arahant Upatissa teoses Vimuttimagga. Ācariya Anuruddha vaatleb Abhidhammatthasaṅgaha’s seitset puhtust kui läbinägemise arendamise objekte (vipassanā-kammaṭṭhāna). 2. deevade klassi nimetus (visuddhi-devā).

Visuddhimagga Puhastumistee, Buddhaghosa teos, mis on kirja pandud 5. saj m.a.j Sri Lankal. Theravaada koolkonna üks olulisemaid tekst, millel rajanevad ka osades tänapäeva tunnustatud meditatsioonikeskustes kasutatavad meetodid (nt Birmas asuva Pa Auk keskuse meetod). Teos sisaldab 22 peatükki. Puhastumistee ülesehitus baseerub seitsmele puhastumisele, mille allikaks on Rathavinītasutta MN 24. Teose sarnaneb arahant Upatissa poolt 1.-2. saj m.a.j kirjutatud teosele Vabanemistee (Vimuttimagga).

visujjhati [vi + sudh + ya] muutub puhtaks, säravaks.

visūka [sūc? (sūcayati)] rahutu liikumine, väänamine, tõmblemine; etendus; peaaegu sama mis vipphandita.

visūkadassana [visūka + dassana] etenduste vaatamine; millest hoidumine kuulub keskmise kõlbluse (majjhima-sīla) alla; vt sīla.

vīta [vi + ita] kootud; vaba, ilma. vītavaṇṇa [vīta + vaṇṇa] värvitu. vīticcha [vīta + iccha] ihaluseta, tahtmiseta. vītagedha [vīta + gedha] vaba aplusest, apluseta. vītalobha [vīta + lobha] vaba ahnusest, ahnuseta. vītarāga [vītarāga] vaba kirest, kiretu = Buddha, arahant.

vīta 1. [vi + ita] ilma (olev/jäetud), puudu, vaba. 2. [vāyati] kudunud; kootud.

vitakka mõte; mõtlemine. Keskendumise kontekstis sisaldab aktiivset teadvustatud (byappanā cetaso) tähelepanu suunamist ja kinnitamist (abhiniropana) kontaktist sündinud oskuslikule keskendumisobjektile, selle objekti omaduste tähelepanelikku vaatlemist, tajumist ning selle üle mõtlemist (saṅkappa) Abyākatavipāka Ds 2.1.7. Kuus mõtte liiki on: (1) vormimõte (st vormiga seotud mõte) (rūpa-vitakka), (2) helimõte (sadda-vitakka), (3) lõhnamõte (gandha-vitakka), (4) maitsemõte (rasa-vitakka), (5) puutemõte (phoṭṭhabba-vitakka) ja (6) dhammamõte (dhamma-vitakka), mis kõik on ka läbinägemise arendamise objektid (vipassanā bhāvanā kammaṭṭhana = abhiññeyyā) Ñāṇakathā Ps 1.1, lk 10-12. akusalavitakkā [akusala + vitakkā] mitteoskuslik mõte; kolm mitteoskuslikku mõtet (tayo akusalavitakkā) on: (1) naudinguline mõte (kāmavitakka), (2) kuritahtlik mõte (byāpādavitakka) ja (3) vägivaldne mõte (vihiṁsāvitakka); samuti: (1) mittepõlatusega (st hea mainega) seotud mõtted (anavaññatti-paṭisaṁyutto vitakko), (2) saamise, au, kuulsusega seotud mõtted (lābha-sakkāra-siloka-paṭisaṁyutto vitakko) ning (3) teiste asjades osalemisega (asjadesse kaasamisega) seotud mõtted (parānuddayatā-paṭisaṁyutto vitakko) Vitakkasutta KN Iti 80. Mitteoskuslike mõtete viis ületamise teed on: (1) mitteoskusliku märgi asendamine oskusliku märgiga ja oskuslikule märgile keskendumine (kusalūpasaṁhita nimittā); (2) oskamatute mõtete mitteoskuslikkuse (akusalā), laiduväärsuse (sāvajjā) ja dukkhalike viljade (dukkha-vipākā) üle mõtlustamine; (3) püüd oskamatud mõtted unustada ja neile tähelepanu mittepööramine (asatiamanasikāro āpajjitabbo); (4) oskamatute mõttemoodustiste tekkimise peatamisele tähelepanu pööramine (vitakka-saṅkhāra-saṇṭhānaṁ manasikātabbaṁ); ja (5) hambaid kokku ja keelt vastu suulage surudes teadvusega teadvuse tagasihoidmine (abhiniggaṇhāti), purustamine (abhinippīḷeti) ja hävitamine (abhisantāpeti) Vitakkasaṇṭhānasutta MN 20. kusalavitakkā [kusala + vitakkā] oskuslik mõte; mitteoskusliku mõtte puudumine.

vitakkacarita [vitakka + carita] mõtisklev natuur; vt carita.

vitarati [vi + tar + a (tarati)] läheb/tuleb läbi; levitab; eemaldab; ületab.

vīthi tänav, tee, rada; kulg, protsess, kurss.

vīthicitta [vīthi + citta] teadvusprotsess.

vītikkama üleastumine; oskamatu teo (akusala kamma) seisukohast sõna ja käitumise tasandil toimepandud mitteoskuslik tegu.

vitiṇṇa [vitarati] läbi läinud; jaotatud; eemaldatud.

vitta [vid (vindati)] vara, varandus; omand; luksus(lik); rikkus, jõukus. 2. heaolu (nautimine), küllus.

vivaṭṭa [vi + vaṭṭa] tagasi/eemale veerema/rulluma. vivaṭṭakappa [vi + vaṭṭa + kappa] lahtirullumise ajastu (=evolutsioon), neljast maailmatsükli ajastust (kappa) kolmas Kappasutta AN 4.156; vt saṁvaṭṭa (edasi/poole veerema/rulluma).

viveka [vi + vic] eraldatus, üksindus, lahusolek; eraklus. Eraldumine toimub kolmel moel: (1) kehaline eraldumine (kāya-viveka), milleks on üksikusse paika minemine ja erakluses elamine; (2) teadvuseline eraldumine (citta-viveko), milleks on 5 takistuse ületamine ja 8 džhaana väljaarendamine ning 4 aarija isiku vilja saavutamine; ning (3) kinnihoidmisest eraldumine (upadhi-viveka), mis tähendab eraldumist plekkidest (kilesā), kogumikest (khandhā), sh ka sugulastest ja ülimatest moodustistest (abhisaṅkhārā), ka surmast ja sünnist – see ongi kõikide moodustiste rahu (sabba-saṅkhāra-samatha), kõikidest [uue sünniga seotud] klammerdumistest loobumine (sabb-ūpadhi-paṭinissagga), iha lõppemine (taṇhakkhaya), kiretus (virāgo), lakkamine (nirodha) ja vaibumine (nibbāna) Guhaṭṭhakasuttaniddesa Mnd 2, Tissametteyyasuttaniddesa Mnd 7 ja Tuvaṭakasuttaniddesa Mnd 14.

vokāra [v(i) + okāra] olemise koostisosa, khandha sünonüüm; ebamugavus, puudus; tühine. Koostisosade kontekstis eristatakse ekavokārabhava [eka + vokāra + bhava] ühe koostisosaga olemasolu, catuvokārabhava [catu + vokāra + bhava] nelja koostisosaga olemasolu ja pañcavokārabhava [pañca + vokāra + bhava] viie koostisosaga olemasolu. Viie koostisosaga olemasolu esineb valdades, kus eksisteerivad kõik viis klammerdumiskogumikku ning kus teadvus ja vorm eksisteerivad koos (nagu nt inimeste maailmas). Nelja koostisosaga olemasolu esineb vormita valdades, kus eksisteerib üksnes teadvus. Ühe koostisosaga olemasolu esineb mittetajuvate olendite vallas, kus eksisteerib ainult vorm Abhidhammattha-saṅgaha lk 296.

ya mis; milline; mis iganes.

vokiṇṇa [v(i) + okiṇṇa] kaetud; täis; (kokku)segatud, segunenud.

vuccati [vac + ya] ütleb, kutsub.

vuḍḍha, vuddha [vaḍḍhati] vana; auväärne.

vuddhi [vaḍḍhi] suurenemine; kasv; jõukus; vt parihāni.

vūpasama [vi + upa + sam] leevendus, kergendus; stabiilsus; meisterlikkus; pärssimine, vaibumine, lõppemine.

vusita [vi + osita] täidetud; täiuslikkuseni jõudnud; lõpp.

vyādhi haigus, tõbi; vt dukkha. vyādhidham haigestuv; haiguse objekt.

vyākaroti [vi + ā + kar + o] vastab; selgitab; kuulutab.

vyākata [vyākaroti] vastatud, selgitatud, kuulutatud; vt avyākata.

vyañjana [vi + añj] tunnus või eristav märk; purisavyañjana [purisa + vyañjana] mehetunnus = peenis; maitseaine, karri.

vyāpāda [vyāpajjati] pahatahtlikkus; vt byāpāda. Esineb sageli koos vastumeelsusega (paṭigha). Kümne köidiku (dasa saṁyojana) loetelus viies köidik; vt dasa saṁyojana.

vyāpajjati [vi + ā + pad + ya] ebaõnnestub, muretseb.

vyasana [vy + as] ebaõnn, õnnetus, viletsus, häving, hukk, kaotus(-valu).

Y

yāgu riisisupp. Buddha selgituste kohaselt on riisisupp kasulik, kuna see (1) peletab nälja, (2) kustutab janu, (3) rahustab tuuli (kõhugaase), (5) puhastab põit ja (5) toetab seedimist Yāgusutta AN 5.207.

yajati [yaj + a] ohverdab; kingib (bhikkhule almuseid või kingitusi).

yakana maks (organ). Üks 31.st/32.st kehaosa teadvustamise objektist; vt kāyagatasati.

yakkha jakkha, ka inimeste maailmas elava mitte-inimestena (amanussa) kirjeldatavad deemoni-laadsed vaimolendid, kel on deevadele omased võimed. Osad jakkhad on kurjad, teised jälle kaitsevad inimesi ja bhikkhusid kurjade jakkade eest, mõned jakkad (Janavasabha, Sūciloma, Khara) on vooguastunud (sotāpanna). Jakkhade kuningas on Vessavaṇa Mahāsamayasutta DN 20, kes samuti kuulab dhamma retsiteerimist Nandamātā Sutta AN 7.53. Jakkhat ei tohi Vinaja kohaselt ordineerida Pācittiyakaṇḍa, Musāvādavagga, Mātugāmasahaseyya, Vin Pc 6. cātummahārājika vallas põhjapool elavaid jakkhaid kontrollib Kuningas Vessavaṇa alias Kuvera. Jakkhade klassi kuuluvad ka asurad (kumbhaṇḍa), keda kontrollib Kuningas Virūḷhaka lõunas; vt kumbhaṇḍa.

Yama [yamu + a] mütoloogiline niraaja kuningas ja surmaisand ehk surmajumal (yamassa santikam = maranasantikam) (eesti muistendites võiks Jaama vasteks olla vikatimees). Sünnilugudes (paali) (Jātaka-pāli) mainitakse niraajasid Yaama elukohana (yamakkhaya, yamanivesana, yamasādana jt), kuid üldisemas mõttes kuulub kogu saṁsāra Yama valitsemise alla. Sansaarast pääsemine ehk arahandiks saamine tähendab Yaama mõju alt vabanemist. Mahāsamayasutta DN 20 mainib kahte Yaamat (duve yamā). Mõnikord mainitakse Yaamat koos Indra, Varuna, Soma, Pajāpati jt deevadega, kellele tehakse ohverdusi. Yaama on väljendanud soovi sündida inimesena ajal, mil maailmas on arahant, õigesti mõistnu (arahaṁ sammāsambuddho), et ta saaks talle austust avaldada ja Ülima dhammat kuulda Devadūtasutta AN 3.36.

yāma [√yam + a] 1. (m) (öö) valve või vaht; vaatlus- või vahikord; umbes 1/3 ööst. Buddha eristas esimest (paṭhama), keskmist (majjhima) ja viimast (pacchima) vaatluskorda Dvedhāvitakkasutta MN 19. 2. 1/8 päevast; umbes kolm tundi. 3. (m) eluetapp. 4. (m) kontroll, mahasurumine. 5. „lõppu kuuluv“ ehk all(maa)ilm, manala, põhjakiht; surnute maailm. 6. Jaama taevase maailma ehk valla nimetus, seitsmest naudingute õnnelikust tasandist (kāma-sugati-bhūmi) neljas tasand (vt bhūmi), kus deevad elad õhus, kõikidest raskustest ja takistustest vabana. Selle madalaima taeva olendid, nagu ka Jaama kohal elavad olendid, asuvad väljaspool maiseid muresid, nt ei osale nad asurate (kumbhaṇḍa) vastastes sõdades. Jaama kuningaks on Suyāma Kevaṭṭasutta DN 11. 200 aastat inimeste maailmas on võrdne ühe ööpäevaga Jaama deevade (yāma deva) vallas, kus deevade elueaks on 2000 sellist aastat (mis on võrdne 144 000 000 aastaga inimeste maailmas) Vitthatūposathasutta AN 8.42, Visākhāsutta AN 8.43, Bojjha-utta AN 8.45 jpt Uposatha Vagga’s sisalduvad suttad.

yāmā (m) deevade ehk jumaluste rühma nimi; vt yāma.

Yamaka-pāḷi Paarid (paali keeles), Abhidhammakorvi (Abhidhammapiṭaka) kuuenda raamatu nimetus, sisaldab eelnevates abhidhamma osades esitatud kontseptsioonide loogilisi analüüse.

yamati [√yam + a + ti] ohjab.

yampicchaṁ na labhati ihaldatava mittesaamine; üks dukkha liikidest Dhammacakkappavattanasutta SN 56.11; vt dukkha.

yāna vanker, sõiduk, nt hatthiyāna [hatthi + yāna] elevandi sõiduk/vanker, goyāna [go + yāna] lehma sõiduk/vanker, ajayāna [aja + yāna] kitse sõiduk/vanker; minek, jätkumine. Üks 14.st bhikkhule sobilikust annetusest/daanast, Niddesa, Nd2 lk 523.

yanta [yam] (sansk. yantra) 1. seadeldis; instrument; mehhanism. dāruyanta [dāru + yanta] puidust seadeldis/mehhanism (mehhaaniline puidust marionett, kelle käed ja jalad nöörist tõmmates liiguvad). yantahatthi [yanta + hatthi] mehhaanline elevant. Viitab ka laeva mehhaanilistele osadele (aerud, tüür jms). 2. jantra (sansk. yantra) brahmanistlikest tekstidest, veedadest ja tantrismist pärit kosmiline diagramm jumalate kummardamiseks ja soovitu omandamiseks; kasutatakse ka hiljem tekkinud mahajaana sektides meditatsiooniobjektina. Konkreetsed jantrad on traditsioonipõhiselt seotud konkreetsete jumalustega. Buddha ei ole jantraid ega jumalate poole palvetamist õpetanud.

yapeti vt yāpeti.

yāpeti, yapeti [yā + āpe] toidab; hoiab ülal; toetab oma elu; on; läheb, liigub; vt viharati.

Yasa Jaasa rikka kaupmehe poeg, kes kohtus Buddhaga Isipatana hirvepargis, kus peale Buddhalt dhamma saamist tekkis tal dhamma-silm (dhamma-cakkhu). Ta ordineerus ja temast sai seitsmes arahant. Yasa emast ja naisest said esimesed Buddha ilmikjärgijad. Yasa 54 sõpra ordineerusid samuti ja Buddha juhtis kõik nad virgumiseni, misjärel saatis nad erinevates suundades dhammat õpetama Vinaya, Mahākhandhaka Kd 1, 7. Pabbajjākathā.

yaso, yasa au, hiilgus, kuulsus, maine; vt aṭṭha lokadhammā. ayasa [a + yasa] mittekuulus, kuulsusetu(s). yasomada [yaso + mada] kuulsuse uhkus.

Yasodharā (Bhaddakaccānā). Gotama naine; Siddhattha nõbu, kellega ta 16 aastaselt abiellus Mahāparinibbānasutta DN 16, Ariyapariyesanāsutta [Pāsarāsisutta] MN 26; ja Rāhula ema (rahulamātā).

yathā [ya] (nii) nagu, seoses, pärast, vastavalt, justkui, nii et; ka õigesti, tegelikult, vastavalt reaalsusele. yathābhūta [yathā + bhūta] vastavalt tegelikkusele/olemasolevale/reaalsusele, nii nagu see tõeliselt on.

yathāsantatika „eluruumina osutatud koht“, ehk mistahes osutatud/eraldatud eluruumiga rahuldumine; üks 13.st dhutaṅga praktikast; vt dhuta.

yaṭṭhi 1. pulk, kepp, varras. 2. pikkusmõõt = 7 küünart. Küünar on iidne pikkusühik, mis põhineb küünarvarre pikkusel küünarnukist keskmise sõrme otsani ja on tavaliselt umbes 46 sentimeetrit.

yāvatā [yāvant] nii kaugele kui; võrreldes.

yiṭṭha [yajati] ohverdatud; kingitud (bhikkhule almuseid või kingitusi). duyyiṭṭha [du + yiṭṭha] halvasti/sobimatult kingitus.

yodha 1. [√yudh + a] (m) sõdur, sõdalane, (eest)võitleja. yodhājīva [yodha + ājīva] sõdalase eluviis. 2. [yo + idha] kes iganes siin (maailmas); kes iganes selles osas.

yoga [√yuj + e + a (yuga)] ühendus; ike, side, kinni(s)tus, köidik; taotlus; praktika, jooga; segu(nemine), ühinemine; vt: yuga; yogī. Neli iket (cattāro yoga) on naudinguike (kāmayoga), olemasoluike (bhavayoga), vaateike (diṭṭhiyoga) ja mitteteadmisike (avijjāyoga) Saṅgītisutta DN 33.

yoggā [yoga] treening, harjutamine. katayogga [kata + yogga] hästi harjutatud/treenitud. yoggācariya [yoggā + ācariya] treeningu õpetaja.

yogī [yoga] joogi; inimene kes praktiseerib mõnd joogafilosoofiat.

yogin [yoga] enese suhtes rakendamine; see, kes pühendub vaimsetele asjadele, teeb jõupingutusi (keskendumises), filosoof, tark mees. Esimeses neljas kogus (nikāya) seda sõna ei esine. Vanemates tekstides esineb yogin targa (muni) sünonüümina. hatthayogin [hattha + yogin] käe-joogi ehk see, kes kasutab vaid käsi; pattayogin [patta + yogin] kausi-joogi ehk see, kes kasutab asjadest vaid kaussi.

yojana [joja + yu (yuj + e + ana)] joodžana 1. vankri ike. 2. iidne pikkusmõõt, mis tähistab vahemaad, mille härg suudab päevas vankriga läbida. Ühe joodžana pikkuseks on PED kohaselt ligikaudu 11 km (lk 1257). Buddhaghosa selgituse kohaselt võrdub 1 joodžana 4 gāvuta’ga, kusjuures üks gāvuta on ligi 3 km (DhA II.13). Thanissaro Bhikkhu pakub yojana pikkuseks aga 16 km („Buddhist Monastic Code“, Vol. 1, Glossary), Monier-Williams 4-11,5 km („Sanskrit-English Dictionary“) ning „Tipitaka Pali Reader“ (2.2.0-18) 20 km. Vaatamata tänapäeval esinevatele eriarvamustele võib eeldada, et selgituste kirjutamise ajal oli yojana väärtus standardiseeritud.

Yonā, Gandhārā üks piṭakas mainitud 16.st suurest regioonist (mahājanapadā) Bojjhasutta AN 8.45.

yoni päritolu, pärinemine; olemasoluvald; emakas, üsa; arukas. yoniso „kuni aluseni/põhjani/tekkimiseni“, põhjalikult, korralikult, arukalt, targalt. yoniso manasikāra arukas tähelepanu. ayoni [a + yoni] mittearukas, pealiskaudne, pinnapealne. Neli päritolu (cataro yoni) ehk uue sünni viisi on: (1) munast pärinemine (aṇḍajā yoni): olendid, kes sünnivad munast välja murdes, nagu nt munevad linnud, kalad jt; (2) üsast pärinemine (jalābujā yoni): olendid, kes sünnivad üsast välja murdes, nagu nt inimesed ja loomad ning mõned Maaga seotud asurad ja peetad; (3) niiskusest pärinemine (saṁsedajā yoni): olendid, kes sünnivad mädanevas kalas (pūti-macchī), mädanevas laibas (pūti-kuṇapa), mädanevas (riisi)pudrus = toidus (pūti-kummāsa), keha sissepääsudes (candani-kāya) või solgiaugus (oḷigalla); (4) spontaanne pärinemine (opapātikā yoni): olendid, kes sünnivad spontaanselt ja täielikult väljaarenenult, nagu nt kõrgemates olemasoludes sündivad tavanägemisele nähtamatud deevad ja brahmad, niraajalased (nerayikā) aga ka ühte tüüpi inimolendid (ekacce manussā) ning hävingusselangenud (ekacce vinipātik) Apaaja kaotuse vallas sündivad peetad ja asurad Mahāsīhanādasutta MN 12.

yoniso manasikāra arukas tähelepanu, vt yoni.

yuga [yuj] ike; paar; vanus; põlvkond.

yuñjati [yuj + ṁ + a] liitub; võtab kohustuse, pühendub; taotleb; ühineb.