Neli aaria tõde (cattāro ariyasacca)
“Seal on neli, bhikkhud, aaria tõde. Millised neli? Dukkha [kannatus, valu, vaev] aaria tõde, dukkha tekkimise aaria tõde, dukkha lakkamise aaria tõde, dukkha lakkamisele viiva tee aaria tõde.”[516]
"Suures lõpliku vaibumise suttas" [517] õpetab Buddha, et nii tema enda varasema, kui ka bhikkhude praeguse sansaaras ringlemise põhjuseks on nelja dhamma mittemõistmine (ananubodhā [anu + budh]) ja mitteläbistamine (appaṭivedhā) [läbinägemise teel saavutatud objekti läbistava mõistmise puudumine], milleks on:
- dukkha aaria tõe mittemõistmine ja mitteläbistamine (dukkhassa ariya-saccassa ananubodhā appaṭivedhā),
- dukkha tekkimise aaria tõe mittemõistmine ja mitteläbistamine (dukkha-samudayassa ariya-saccassa ananubodhā appaṭivedhā),
- dukkha lakkamise aaria tõe mittemõistmine ja mitteläbistamine (dukkha-nirodhassa ariya-saccassa ananubodhā appaṭivedhā) ning
- dukkha lakkamisele viiva tee aaria tõe mittemõistmine ja mitteläbistamine (dukkha-nirodha-gāminiyā paṭipadāya ariya-saccassa ananubodhā appaṭivedhā).
Peale kuut aastat kestnud katkematut püüdlemist saavutas askeet Gotama mais täiskuu päeval (vesākha) Bodhgayās virgumispuu all lõpliku nibaana ehk vaibumise (nibbāna). Virgudes saavutas Buddha (1) enda eelmiste elude teadmise (pubbe-nivāsānussati-ñāṇā), (2) olendite kadumise ja taasilmumise teadmise (cutūpapāta-ñāṇā) ja (3) tulvade lõppemise teadmiste (āsava-kkhaya-ñāṇa), ning (4) teadmised neljast tõest ning tulvadest, nende tekkimisest, lakkamisest ja lakkamisele viivast teest: [518]
“Ma teadsin vahetult, nii nagu see tõeliselt on: see on dukkha, see on dukkha tekkimine, see on dukkha lakkamine ja see on dukkha lakkamisele viiv tee;
see on tulv (āsavā), see on tulva tekkimine, see on tulva lakkamine ja see on tulva lakkamisele viiv tee.” [519]
Neljast, taasavastatud aaria tõest rääkis Buddha juba oma esimeses õpetuses, milleks oli "Dhammaratta pöörlemapanemise sutta", mille ta andis temaga varasemalt virgumisele püüelnud viiele askeedile.[520] Suttas õpetas Buddha nelja aaria tõde (cattāro ariyasacca) ja dukkha lakkamisele viivat aaria kaheksaosalisest teed (dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasacca), millel põhineb ka kogu ülejäänud virgumisõpetus.
Buddha ehk suurima Aaria järgija asub aaria teele ja teostab kõik neli aaria tõde.
Dukkha aaria tõde (dukkha ariya-sacca) ütleb:
“Sünd on dukkha, vanadus on dukkha, haigus on dukkha, surm on dukkha; kokkupuude ebameeldivaga on dukkha ja lahusolek meeldivast on dukkha; dukkha on see, kui ei saada, mida ihaldatakse; lühidalt: viis olemasollu klammerdumise kogumikku on dukkha.”[521]
Seni kuni esinevad viis klammerdumiskogumikku, esineb ka dukkha.
Dukkha tekkimise aaria tõde (dukkha samudaya ariyasacca) selgitab, et dukkha põhjuseks on iha:
“See aga on, bhikkhud, dukkha tekkimise aaria tõde. Selleks on iha, mis juhib uutesse sündidesse, millega kaasnevad kirg ja nauding, mis ilmnevad kord siin, kord seal — naudinguiha, olemasoluiha ja mitteolemasoluiha.”[522]
Mitteteadmine põhjustab moodustised (avijjā-paccayā saṅkhārā), moodustised põhjustavad teadvuse (viññāṇa), teadvus põhjustab nime ja vormi (nāma-rūpa), nimi ja vorm põhjustavad kuus tajubaasi (saḷāyatana), kuus tajubaasi põhjustavad kontakti (phassa), kontakt põhjustab tunde (vedanā), tunne põhjustab iha (taṇhā), iha põhjustab klammerdumise (upādāna), klammerdumine põhjustab olemasolu (bhava), olemasolu põhjustab sünni (jāti) ja sünd põhjustab vanaduse ja surma (jarā-maraṇa) ning sellega kaasneva leina, hala, valu, pahameel ja ahastuse (soka-parideva-dukkha-domanassa-upāyāsa) — nii tekib dukkha kogumik (dukkha-k-khandha).[523] Kuni meeles esinevad iha, kirg jt meeleplekid, ei ole dukkha lõppemine võimalik.
Dukkha lakkamise aaria tõde (dukkhanirodha ariya-sacca) selgitab, et kui lakkab dukkha põhjus — milleks on iha (taṇhā), siis lakkab ka dukkha:
“See aga, mungad, on dukkha lakkamise aaria tõde, milleks on selle iha jäägitu, kiretu lakkamine, sellest loobumine, selle hülgamine ja ihkamisest vabanemine.”[524]
Dukkha lakkamine toimub selle tekkimisele vastupidiselt. Mitteteadmise (avijjā-nirodhā) ja kire lakkamisel (virāga-nirodhā) moodustised lakkavad (saṅkhāra-nirodho), moodustiste lakkamisel teadvus lakkab (saṅkhāra-nirodhā viññāṇa-nirodho) jne, kuni lakkab sünd, vanadus, surm ja kogu dukkha kogumik.[525]
Dukkha lakkamisele viiva tee aaria tõde (dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariya-sacca) ütleb:
“See aga, mungad, on dukkha lakkamisele viiva tee aaria tõde. See on kaheksaosaline tee, milleks on õige vaade, õige mõte, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige teadlikkus, õige keskendatus.”[526]
Kes on mõistnud ja näinud nelja tõde, ei järgi enam teisi õpetajad ega teisi õpetusi. "Indra samba suttas"[527] õpetab Buddha, et on olemas erakuid ja braahmane, kes ei mõista, mis on dukkha, mis dukkha tekkimine, mis dukkha lakkamine ja mis dukkha lakkamisele viiv kaheksaosaline tee, nii, nagu see tõeliselt on (yathā-bhūta). Nad vaatavad mõne eraku, braahmani või teise õpetaja ja tema õpetuse poole ning usuvad, et just sel õpetajal on tõeline teadmine ja nägemine. Nad ülistavad erinevaid askeete ja braahmaneid ning järgivad teisi teid, meenutades seeläbi puuvillatupse, mida erinevad tuulehood nende kerguse tõttu nelja suunda pillutavad: idatuul läände, läänetuul itta, põhjatuul lõunasse ja lõunatuul põhja. Kel on aga neljast aaria tõest selge arusaam, see püsib neljast suunast puhuvate tuuleiilide käes kindlalt, turvaliselt ja vankumatuna nagu kindlale alusele kinnitatud raudsammas (ayokhīlo) või Indra sammas (indakhīlo). Nelja tõde mõistnu ei vaata enam teiste õpetajate ega teiste õpetuste/dharmade suunas, vaid püüdleb ja pingutab, et saavutada nelja tõe vahetu nägemine ning kaheksaosalise aaria tee teostamine.
Nelja aaria tõe mõistmine ja nägemine saavutatakse nelja aaria tõe teadvustamise ja sellekohase õige teadlikkuse (sammā-sati) väljaarendamise kaudu.
---------------------------[516] “cattārimāni, bhikkhave, ariyasaccāni. katamāni cattāri? dukkhaṁ ariyasaccaṁ, dukkhasamudayaṁ ariyasaccaṁ, dukkhanirodhaṁ ariyasaccaṁ dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasaccaṁ.” — Khandha-sutta SN 56.13.
[517] Mahāparinibbāna-sutta DN 16.
[518] Ariyapariyesanā-sutta [Pāsarāsi-sutta] MN 26. Vt pt Kolm nägemust ja virgumine.
[519] “so idaṁ dukkhanti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ dukkhasamudayo’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ dukkhanirodho’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ dukkha nirodhagāminī paṭipadā’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ. ‘ime āsavā’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ āsavasamudayo’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ āsavanirodho’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ, ‘ayaṁ āsavanirodhagāminī paṭipadā’ti yathābhūtaṁ abbhaññāsiṁ.” — Dvedhāvitakka-sutta MN 19, Mahāsaccaka-sutta MN 36, jpt.
[520] Dhammacakkappavattana-sutta SN 56.11.
[521] Dhammacakkappavattana-sutta SN 56.11.
[522] “idaṁ kho pana bhikkhave, dukkhasamudayo ariyasaccaṁ: yāyaṁ taṇhā ponobhavikā nandi rāgasahagatā tatra tatrābhinandinī, seyyathīdaṁ: kāmataṇhā bhavataṇhā vibhavataṇhā.” — Dhammacakkappavattana-sutta, SN 56.11.
[523] Titthāyatana-sutta AN 3.61, Kaccānagotta-sutta SN 12.15 jt.
[524] “idaṁ kho pana bhikkhave dukkhanirodham ariyasaccaṁ: yo tassā yeva taṇhāya asesavirāganirodho cāgo paṭinissaggo mutti anālayo.” — Dhammacakkappavattana-sutta SN 56.11.
[525] Titthāyatana-sutta AN 3.61, Kaccānagotta-sutta SN 12.15 jt.
[526] “idaṁ kho pana bhikkhave, dukkhanirodhagāminī paṭipadā ariyasaccaṁ: ayameva ariyo aṭṭhaṅgiko maggo, seyyathīdaṁ: sammādiṭṭhi sammāsaṅkappo sammāvācā sammākammanto sammāājīvo sammāvāyāmo sammāsati sammāsamādhi.” – Dhammacakkappavattana-sutta SN 56.11.
[527] Indakhīla-sutta SN 56.39.
Allikas: Ṭhitañāṇa bhikkhu (Andrus Kahn, PhD), Dhamma-Vinaya Leksikon, Eesti Theravaada Sangha Kirjastus (töös olev projekt).