Õhtulehe artikkel: Eestlasest buda munk: tulevikuennustuste pärast muretsemine on sügavalt kasutu ja ebavajalik

Uudised

Kommenteeri
Intervjueerija: Katrin Helend-Aaviku, 9 märts, 2022. Foto: Tiina Kõrtsini


(Täispikk intervjuu)


„Muretsemine ei langeta elektriarvet ega hoia ära tsunamit.”

„Mure on kehv sõber, kes viib ära meelerahu ja tervise ning rikub suhteid. Selle teadvustamine ja mõistmine on esimene samm muretsemisest vabanemise, tasakaalu ning meelerahu poole,” märgib eestlasest munk Auväärne Ṭhitañāṇa.

Auväärne Ṭhitañāṇa, kodanikunimega Andrus Kahn on olnud Buddha munk peaaegu kaheksa aastat. Praegu on temaelukohaks Sri Lanka, aga Eestiga pole side katkenud – ta on Eesti Theravaada Sangha juht ning rajanud Aegna saarele Meelearenduskeskuse, kus on kõigil võimalik koos tema ja kahe teise eesti munga juhendatavatel kursustel oma meelt avastada ja arendada.

Praegu, mil maailm me ümber nii kiiresti muutub, võivad need oskused ja teadmised meelerahu ja vaimse tervise hoidmisel abiks olla. Varem pöörduti psühholoogiharidusega Andruse kui terapeudi poole, nüüd aga pigem kui vaimse nõuandja poole, et leida elus arusaamist ja mõistmist, vabaneda vihast, hirmust või ärevusest või toime tulla leina või lahkuminekuga.

Maailm on muutunud. See on üks, mis selge. Kuidas teie näete, millest on inimestel vajaka või mis on oluline, et muutustes vaimselt ellu jääda?

Jah, kogu maailm on pidevas muutumises. On olnud ja jääb ka tulevikus. Muutused ise ei tekita pingeid, vaid soov, et asjad ei muutuks või siis muutuksid vastavalt meie tahtele. Vastuseis muutustele võib tekkida ka positiivsest kavatsusest, näiteks austada väljakujunenud traditsioone, säilitada või kinni hoida minevikus kogetud turvalisuse tunnet. Ükski muutus ise ei ole halb ega hea. Muutuse muudab soovituks või soovimatuks inimese enda hinnang sellele. Arvates muutuse halvaks või soovimatuks, luuakse hirm, kadedus, viha, sallimatus või muu mentaalne raskus, mida paljud endaga iga päev kaasas kannavad. Üldjuhul muutub vaimne pinge füüsiliseks pingeks ja avaldub mõne kehalise vaevusena, näiteks peavalu või väsimusena. Keegi teine peale meie enda ei saa aga meis neid tekitada ja keegi teine ei saa meid nendest ka vabastada.

Miks me laseme neil tekkida?

Virgumisõpetuse kohaselt põhjustavad pingeid tõelusega mittekooskõlas olevad vaated ja nendega seotud piiravad uskumused. Need loovad taju-, teadvuse- ja vaatemoonutusi, mille tulemusel hakkab inimene uskuma, et mittepüsiv on püsiv, kannatus on õnn ja minatus on mina. Näiteks enamik inimesi ei teadvusta kõige olemasoleva püsitust ning on häiritud, kui märkavad vananemist või kogevad suhete katkemist. Aga kõiki inimesi ootab paratamatult ees haigestumine, vananemine ja surm. Muutumise fakti omaksvõtmine ei tähenda, et vaatame elu pessimistlikult, vaid aitab mõista, et pidevalt muutuv ei saa sisaldada muutumatut. Selline vaade aitab vabaneda mitterealistlikest vaadetest, uskumustest, lootustest ning sellega seotud kasutust muretsemisest, leppida reaalsusega ning liikuda elus edasi tasakaalus ja meelerahus.

Mis on esimene samm pingetest vabanemiseks?

Ilma pinge tõelist põhjust tundma õppimata ja selle allikaks olevat mõtlemis- ja käitumisviisi muutmata ei ole võimalik pingest vabaneda. Mentaalse tasakaalu saavutamiseks tuleb esmalt võtta vastutus oma mõtete, tunnete, tegude ja sõnade eest ning õppida mõistma, kuidas täpselt me endas pingeid loome. Alles seejärel on võimalik teha järgmine samm pingest vabanemise suunas. Erinevate meditatsioonitehnikate abil on võimalik meel pinge põhjustajatest vabastada. Tõelusega kooskõlas oleva vahetu taju saavutamiseks arendatakse esmalt samatha ehk rahunemise dhammat, misläbi saavutatakse keha ja meele sügav lõõgastunud rahu. Rahunenud ja keskendunud meel on võimeline läbinägemise kaudu mõistma kõige olemasoleva püsitut loomust ja kujundama välja püsitustaju. Just nii saab tuua see tarkus õigel ja loomulikul moel oma igapäevaellu ning vabaneda kannatusi toovatest ebareaalsetest ootustest.

Buddha ehk Mõistnu ei ole kunagi õpetanud ennast järgima, vaid julgustas otsima ja järgima tõde, mis juhib kannatustest välja. Ta õpetas, et inimesena sündimine ja surelikuna elamine ongi raske.

Kui tuntakse, et pinged on üle pea, võetakse sageli appi antidepressandid. Kuidas teie oma eluvaatega sellesse suhtute?

Kui kuhjunud pinged hakkavad negatiivselt mõjutama tööd või pereelu, on arukas korraks aeg maha võtta ja spetsialisti poole pöörduda. Pinge ei teki antidepressantide puudusest, kuid need võivad olla oluliseks toeks akuutse kriisi ületamisel.

Inimesed püüavad sageli leida ka aina uusi elamusi, et igapäevahallist välja murda.

Jah, on tavaline, et naudingute kaudu püütakse leevendada tekkinud pingeid ja ületada muremõtteid. Inimesed ihaldavad järjest enam uusi asju, värskeid suhteid, meeliköitvaid vaateid, kauneid helisid ehk kõik seda, mida on võimalik kogeda ja nautida. Seejuures nauding ise ei ole halb. Kannatusi ei põhjusta nauding, vaid naudingusse klammerdumine. Kui inimene käitub kõlbeliselt, teenib oma vara ausal teel, suhtleb hüveliste ja arukatega, toetab munkasid ning toimib dhamma ehk tõega harmoonias, võib ta elada heaolus ja õnnes nii täna, käesolevas elus kui ka järgmises olemasolus.

Kogu seda tarkust pole päevapealt võimalik omandada. Kui kaua teil mungaelu alustades aega võttis, kuni uus eluvaade kinnistus?

Meele arendamine ongi elukestev protsess. Kas see on raske või kerge, sõltub inimesest. Ka minul võttis maisest ilmikuelust loobumine aastaid. Mungana elamisest unistasin juba psühholoogiaõpingute ajal, kuid munga teele asusin pea kaheksa aastat tagasi. Mõne munga jaoks võib olla raske ärgata igal hommikul kl 4.30, seejärel retsiteerida Buddha õpetusi ning asuda mediteerima. Kel on aga džhaana saavutatud, see ootab hommikuti, et saaks juba ometi kord mediteerima asuda ja meelt arendama hakata. Mungana on dhamma teostus ja inimeste juhendamine ning õpetamine pakkunud mulle rohkelt rõõmu ja sügavat rahulolu. Meditatsioonis saavutatavat ülimat õnnetunnet on raske kirjeldada inimesele, kes seda kogenud pole, seetõttu võib jääda naudingutele orienteeritud inimestel munga elust mulje, nagu see oleks vaid üks suur enesepiinamine ja kannatus. Tegelikkus on aga vastupidine. Inimeste siiras tänulikkus meditatsioonikursusel saadud rahukogemusest ja õnnetunde saavutamisest pole samastatav ühegi materiaalse tasuga. Seetõttu saan olla vaid tänulik, et loobusin maisest ja valisin Buddha munga tee.

Kui kaua te olete juba praeguseks mungaelu elanud?

Olen olnud Buddha munk peaaegu kaheksa aastat. Mind ordineeriti Wat Hatai Naresh templis Tai Kuningriigis. Õppisin toona Mahachulalongkornrajavidyalaya Ülikooli magistrantuuris budoloogiat ning hiljem töötasin viis aastat samas ülikoolis õppejõuna. Pärast doktorikraadi kaitsmist tulin tagasi Eestisse ja hakkasin Aegnal asuvas Meelearenduskeskuses õpetama autentset virgumisõpetust ja meditatsiooni. Täna õpivad kõik kolm eesti munka - Auväärne Ṭhitañāṇa, Auväärne Ṭhithamedhā ja Auväärne Mettābodhi - Sri Lankal iidses Pethangahawaththa Sri Sudarmarama Purana templis Auväärse Vimala Thero ja Sudhamma Thero juhendamisel paali keelt, et asuda Buddha kõiki õpetusi sisaldavat paalikeelset „Tipitaka” kogumikku eesti keelde tõlkima. Kevadest on taas Aegna keskus avatud ning kõik inimesed, kes soovivad õppida kannatustest vabanemise õpetust ja praktiseerida meditatsiooni, on lahkelt oodatud.

Praegu olete Sri Lankal, milline teie tavaline päev välja näeb?

Munga igapäevaelus on olulisel kohal rutiin ja dhamma teostus. Kell 4.30 alustame oma päeva, kell 5 on ühine suttade retsiteerimine, millele järgneb tund aega meditatsiooni. Seejärel läheme almussööki korjama. Praegu tuuakse Sri Lankal almustoit templisse, et ennetada tahtmatult COVID viiruse levitamist. Hommikuse rutiini juurde kuulub ka templi koristamine ning vajadusel teiste munkade abistamine. Seejärel jätkab iga munk personaalse meele arendamise praktikaga. Noormungad lähevad enamasti kooli, kus õpivad nii tavakoolis õpetatavaid aineid kui ka Buddha virgumisõpetust ja meditatsiooni. Vanemad mungad tegelevad õppimise ja õpetamisega, abistavad ilmikuid või täidavad templiga seotud kohustusi. Lõunasöök on enne keskpäeva ning see jääb päeva viimaseks toidukorraks. Pärast lõunat jätkavad mungad oma kohustuste täitmist ja meele arendamist. Õhtuti toimub veelkord ühine suttade retsiteerimine ning mediteerimine. Mungaelus ongi kesksel kohal kõrgema kõlbluse, tarkuse ja keskendumise arendamine, sh autentse õpetuse õppime, säilitamine ja edasiõpetamine, meelerahu loomine ja hoidmine, olemasolu tõelise olemuse läbinägemise arendamine jms. Kella üheksast on tempel mähkunud vaikusesse, rahusse ning ümbritsevatesse loodushäältesse.

Kui tihti tuleb ette, et ilmalikud sõbrad pöörduvad teie poole vaimse nõu või abi saamiseks?

Seda tuleb ette päris sageli, kuid enam ei pöörduta minu kui terapeudi, vaid pigem kui vaimse nõuandja poole. Mõni vajab arusaamist ja mõistmist, mõni soovib vabaneda vihast, hirmust või ärevusest või soovib toime tulla lahkuminemisega kaasneva kurbusega. Pöördumise põhjused on olnud väga erinevad ja reeglina oleme leidnud muredele koos lahenduse.

Tähetargad ennustavad, et praegune tsivilisatsioon kukub peagi kokku. Mida teie sellest arvate?

Buddha sõnul ei peaks inimese usaldus ja usk rajanema suulisel traditsioonil, õpetusliinil, legendil, pühakirjakogul, loogikal, järeldusel, põhjendusel, meeldival spekulatsioonil, rääkija välimusel ega tema õpetaja räägitul. Buddha õpetuse kohaselt on vaimse elu sisuks dhammaga kooskõlas oleva aruka usalduse, kõlbluse, helduse, tarkuse ja keskendatuse arendamine, kuna need viis juhivad inimese varem või hiljem kannatuste lõppemisele. Seega algab esimene samm vaimsuse poole kriitilisest mõtlemisest ja arukast valikust ning valede ja segadust tekitavate pseudoõpetuste kõrvalepanemisest. Buddha õpetuse järgi on igasugune pseudoteadus nagu tähtede, sümbolite, unenägude, kehamärkide, planeetide järgi ennustamine „loomalikult madal“ tegevus. Sama kehtib õnnetoovate amulettide valmistamise ja müümise, loomade käitumise ennustamise või tõlgendamise, musta maagiaga tegelemise, sealhulgas loitsimise, manamise, mantratega ravimise ja muu kohta. Sarnased tegevused keelas Buddha munkadele ära. Samas on aga teada, et oluliselt hiljem tekkinud, eriti just mitme usundiga jõuliselt segunenud tiibeti budistlikes sektides tegelevad paljud mungad maagide, tähetarkade, mantraravitsejate või ennustajatena. Kuigi nende koostatud ennustuste täitumise määr on samaväärne ilmikute meelelahutusena tehtud ennustustega ning mantraravi võrreldav platseebo efektiga, jätkavad paljud tiibeti mungad ennustamist ning mantraravi pakkumist ja õpetamist, kuna turgu ju on. Sama on algõpetuses amulettide ja muu pakkumisega. Seni, kuni esineb teadmatus, esineb ka sellele vastav mõtlemine ja käitumine. Buddha õpetas, et inimene ei peaks elama ei minevikus ega tulevikus, vaid hoidma oma meele olevikuhetkes ja pürgima virgumisele nüüd, siin ja praegu. Pidev muretsemine selle pärast, kas ja kui, siis kuna tuleb maailmalõpp, ei too meelerahu ega aita meeles rahu arendamisele kaasa. Virgumise seisukohast on tulevikuennustuse pärast muretsemine sügavalt kasutu ja ebavajalik.

Aga inimene on ju harjunud kõige pärast muretsema.

Muretsemine on tavaliselt seotud sooviga kontrollida tulevikku, seda, kuidas asjad kulgevad, mida teised meist arvavad, kuidas lastel läheb. Muretsemine on õpitud käitumine. Näiteks usutakse, et hea ema muretseb alati oma laste pärast ja kui inimene ei muretse, võivad teised hakata teda süüdistama hoolimatuses, vastutustunde puudumises või ükskõiksuses. Ka võib mõni inimene luua endale metamure, hakates muretsema selle pärast, mis kõik juhtub siis, kui ta ei muretse. Teistelt muretsemise eest saadava "hea” inimese, ema, abikaasa, sõbra sildi nimel on paljud nõus mure koorma all elama ning mõni end sõna otseses mõttes ka surnuks muretsema.

Muretsemine tõstab vererõhku, tekitab ärevust ja suurendab ängi ning võib luua isegi illusiooni, et tulevikus toimuvat saab kontrollida. Kui mõtlustada muretsemise tervist kahjustava olemuse üle ja teadvustada, et see ei mõjuta tegelikkust ega aita kaasa soovitu saavutamisele, on võimalik oma suhtumine ümber mõtestada ja valida praktilisem ning tervist hoidvam mõtteviis. Enamik sellest, mis inimestes muret ja hirmu tekitab, on meele loodud illusioon. Hiljuti läbiviidud uuringu kohaselt selgus, et inimeste muretsemise põhjuseks olevatest asjadest 85% ei juhtunud ja 79% olid ennetatavad ja juhitavad. Mure on kehv sõber, kes viib ära meelerahu ja tervise ning rikub suhteid. Selle teadvustamine ja mõistmine on esimene samm muretsemisest vabanemise, tasakaalu ning meelerahu poole.

Millal te ise viimati muretsesite?

Ei saa öelda, et Buddha mungad oleksid muretsemisest täielikult vabad. Kui teatud olukorras ilmneb mungal meelesharjumuspõhiselt mure, saab ta seejärel kohe seda teadvustada, meenutada selle kahjulikkust ja kasutust, rahustada hingamise teel keha ja meelt ning keskenduda lahenduse leidmisele. Just nii on võimalik vaid mõne minutiga end muretsemisest vabastada. Tean omast kogemusest, et muretsemine on valik, kas teadvustatud või teadvustamata, aga siiski minu enda valik teatud viisil mõelda ja tunda. Ma ei saa ära hoida muremõtte või muretunde esilekerkimist, kuid see, mida ma järgmiseks teen - kas õhutan tekkinud muret või keskendun teadlikult keha ja meele rahunemisele ning aruka lahenduse otsimisele, on juba minu enda valik. Kui inimene on harjunud muretsema, on tegemist pikaaegse, sageli elukestva mõtte- ja käitumismustri järjepideva kordamisega. Kasutust ja kannatusi toovast asjatust muretsemisest on aga võimalik end vabastada. Üks võimalus selleks on õppida Aega saarel asuvas Mõtluskeskuses koos munkadega keha ja meele rahustamist ning kannatusi vähendavat meditatsiooni.

Tuhanded teadusuuringud kinnitavad, et mediteerimine aitab leida uue vaatenurga stressi ja pingetega toimetulemiseks, suurendab teadlikkust, parandab keskendatust, vähendab piiravaid ja soovimatuid meeleseisundeid, suurendab loovust, kannatlikkust ja tolerantsust ning aitab saavutada sügava lõõgastumisseisundi.

Muretsemine on tulutu, aga natuke ettenägemist on ju siiski hea. Kui on teada, et elektrihind tõuseb, võib ju olla mõistlik ehitada ahi või kuuldes, et tsunami tulemas, kolida oma pere turvalisse kohta.

Kui inimene on teadlik soovimatu olukorra tekkimise võimalusest, saab ta arvestada võimalike ohtude ja tagajärgedega ning võtta vastu arukad otsused. Muretsemine ei langeta elektriarveid, ei hoia ära tsunamit ega sellega kaasnevaid kahjusid. Kui on teada, et elekter kallineb, ei ole muretsemisest abi, küll aga säästupirnide kasutusele võtmisest, energiasäästlikumate kodumasinate soetamisest jms. Kui mõni leiab, et ahju ehitamine võib tal aidata tulevikus elektriarveid vähendada, siis võib see tõesti kulusid vähendada. Samamoodi, kui ilmajaam ennustab tsunami saabumist, on arukas kogu perega minna ohutumasse kohta, kuni oht on möödas.

Kunagi olla tarkade või munkade käest küsitud, mis on lause, mis sobib igaks eluolukorraks. Ja see lause oli - ka see läheb mööda. Kas olete sellega päri või on mõni parem lause?

Jah, Buddha on õpetanud, et kõik mis on tekkimise objekt, on lakkamise objekt. Samas kaldun arvama, et olukorras, kus meel on uppunud vihasse või leina, ei pruugi nö universaalsed tõed alati kasuks tulla. Inimesed on erinevad. Üks ootab leinas lohutust, teist aitavad universaalsed mõtteterad, kolmas aga ootab, et tema sõber istuks tema kõrval, hoiaks ümbert kinni ja vaikiks. Siinkohal meenub üks tõestisündinud lugu naisest, kes kaotas tulekahjus ema, lapsed ja mehe ning kogu maise vara. Kui surnuaial tema naaber kaastunnet avaldades lausus universaalse lause: „Ära nuta, kullake, juhtub ka hullemat!“, puhkes naine nutma ja küsis: „Mida hullemat võiks veel juhtuda?“ Minu jaoks on oluline mõista inimest, tema eripära, olukorda ja selle mõju inimesele ning sellest johtuvalt valida aitamise viis. Iga olukord ja iga inimene on unikaalne. Universaalseid „tõdesid“ on internet täis, kuid elu, inimesed ja olukorrad on kordumatud.

Lisa kommentaar

Email again: