KÕLBLUSJUHISE VASTUVÕTMINE
Autor: Ṭhitañāṇa Bhikkhu
Kõlblusjuhiste kui sotsiaalse normatiivi vastuvõtmise eesmärk on ühiskonnas harmoonilise kooselu kujundamine. Isiklikust arengust johtuvalt on kõlblusjuhiste vastuvõtmise eesmärk oskusliku käitumise vundamendi kujundamine, mis juhib kannatustest välja virgumisele.
Viis kõlblusjuhist on universaalsed ja igavesed (pañcasilaṅ sabbakalikaṅ) ning neid on järginud nii kõik vaimsed püüdlejad kui kõik Buddhad ka ennem Gotama Buddhat. Joogid, bodhisattad ja braahmanid, kes järgivad viit kõlblusjuhist ja kümmet oskuslikku käitumisjuhist (kusala kammapatha) naudivad järgmises elus head tervist ja õnnelikku elu taevases vallas (devaloka) või inimeste vallas (manussaloka).[1]
Kolme kaitse alla minemine ja moraalijuhiste vastuvõtmine on sageli seotud mõistmisega kolmest hädaohust:
(1) Käesoleva elu hädaoht. Aarjalik kannatustõde ütleb, et “Sündimine on kannatus, vananemine on kannatus, haigus on kannatus, suremine on kannatus, kannatus on ka mure, kurbus, ahistus, masendus ja ärevus. Kokkupuude ebameeldivaga on kannatus ja eemalolek meeldivast on kannatus. Kannatus on ka siis, kui ei saada, mida ihaldatakse. Lühidalt: viiekordne klammerdumine olemasollu valmistab kannatusi.”[2] Kõik need kannatused võivad meid tabada iga hetk. Loodusõnnetused, mõrvad, õnnetusjuhtumid, sõjad, terviserikked, majanduslangus jt kriisid tabavad enamasti ootamatult ning neist pole pääsu. Kui meile tundubki, nagu oleks siin elus mingi kindlustunnet pakkuv aspekt, siis sellegi illusiooni võtab surm peagi meilt ära.
Digha Nikāya viimases, 34. Dasuttara Sutta’s[3]on toodud 8 kahetsusväärset eksistentsi sel ajal, kui Buddha ilmub maailma. Nendeks on: sünd (1) põrgus - kuna põrguolendid ei oska ega saa teha oskuslikke tegusid, (2) loomana - kes pole võimelised mõistma ega järgima dhammat, (3) peta vallas - olles pidevast janust ja kuumusest piinatud, pole petadel soodsaid võimalusi oskuslikuks tegutsemiseks, (4) teadvusetu olendina (asañña satta) - kes pole võimelised kuulma dhammat, (5) vormideta brahma maailmas - kuna nad pole võimelised kuulma Buddha õpetust sest neil puuduvad tajud (kuulmistaju etc.), (6) eksistents mõnel äärealal - seal puudub võimalus sanghaga liitumiseks ja oskuslike tegude teostamiseks ning dhamma kuulmiseks, (7) valede vaadete omamine - isegi kui inimene elab keskmaal (Majjhimadesa),[4]kus Buddha ilmus ja maal kus Buddha dhamma on kättesaadav, ei huvitu nad dhammast ega tee oskuslikke tegusid, (8) deformeerunud inimesena või degradeerunud deva’na Cātummahārājikāvallas - sündinud ilma kolme hea juureta (ahetuka) ei saa need olendid mõista ega harjutada dhammat - isegi kui inimene on sündinud keskmaal.
Kuna täna saavutatud inimelu on äärmiselt erakordne, on mõistlik seda kasutada vaid kõrgeima eesmärgi saavutamiseks, milleks on vabanemine kõikidest kannatustest ja meeleplekkidest ning arahantsuse saavutamine. Vaid virgunu oskab parimal moel aidata ka teisi virgumisele.
(2) Tulevaste elude hädaoht. Käesoleva elu hädad ei lõpe selle keha surmaga vaid jätkuvad järgmisel uuestisünnil. Uuestisünd õnnetus vallas sisaldab äärmiselt vähe võimalusi oskuslike tegude tegemiseks, mis omakorda võib vaevade ka kannatuste hulk suurendada. Uuestisünd inimeste vallas kus meil on võimalik teha oskuslikke tegusid ja virguda, on samuti harukordselt erakordne, mida on Buddha on võrrelnud pimeda kilpkonna metafooriga. Kui mõõtmatus ookeanis hulbib omsoodu rõngas ja seal elab ühest silmast pime kilpkonn, kes tõuseb pinnale kord saja aasta jooksul, siis sündimine inimesena on sama haruldane kui et pime kilpkonn tõustes pinnale paneb oma pea juhuslikult läbi selle hulpiva rõnga. [5]Me ei saa mõjutada kamma seadust ja me ei tea mis juhtub meiega järgmiseks, kuid me saane kasutada käesolevat elu oskuslikult.
(3)Saṃsāra’s ringlemise hädaoht. Peale käesoleva elu hädaohtude ja inimesele osaks saavate kannatuste on veel olemasolu loomuse dukkha, millest ei pääse ükski olend. Lõplikku vabanemist vaevadest pole ei taevas, inimeste maailmas ega õnnetus viletsuse vallas. Püsitu (anicca), lõpliku rahulolu mitte sisaldav(dukkha) ja oma olemuseta(anattā) kui olemasolu loomuse kolm omadust tabavad lõpuks kõiki olendeid. Ainult juhindudes Buddha õpetusest saane õppida nägema asju nii nagu need tegelikult on ja vabaneda.
Kolm varjupaika on Buddha, dhamma ja sangha. Varjupaiga võtmine kolmes kalliskivis purustab, hajutab, eemaldab ja lõpetab hirmu, ängi, kannatused ja meeleplekid ning ohu sündida ikka ja uuesti.
Varjupaiga võtmine Buddhas tähendab 5. sajandil eKr elanud Siddhatta Gotama Buddha tunnistamist oma õpetajaks. See on maailma-ülene aspekt, mis kehastab virgumist, kõrgeimat meeleseisundit, mille Gotama Buddha saavutas. Selline meeleseisund kätkeb endas kõikidest meeleplekkidest vabanemist, kõikide vooruste (kõrgeim tarkus, kaastunne, moraalsus jne.) omandamist ning selle kasutamist teiste heaoluks. Buddha on puhtuse, tarkuse ja kaastunde kehastus, kes aitab vabaneda kõikidest kannatustest.
Varjupaiga võtmine dhammas kätkeb endas kahte aspekti: ilmalikku ja maist ületavat aspekti. Ilmalik tähendab Buddha õpetuste õppimist peamisest pühakirjast - Tipiṭaka’st. Nii maine kui maist ületav teostus kätkeb endas kaheksaosalise tee järgimist, kuid ülemaine sisaldab veel maisest loobumist. See tähendab asumist aariateele(ariya magga), milleks on sotāpatti-magga, sakadāgāmi-magga, anāgāmi-maggaja arahatta-magga, eesmärgiga saavutada arahantsus.[6]Üldistatult võiks öelda, et dhamma on olulisim varjupaik. Õnneks tänu theravaada munkadele on tänaseni säilinud maailma ainuke täielik kogumik Buddha õpetustest, mis on kõige olulisem ja autentseim dhamma allikas.
Varjupaiga võtmine sangas tähendab üldjuhul ordineerimist (bhikkhu sangha) ning dhamma teostamist, eetika (227 reegli) järgimist ja mõtluse harjutamist. Soov liituda sanghaga põhineb oskuslikul soovil (dhammachanda) ja eeldab rohkeid pälvimusi ning varasemat oskuslikku kamma’t. Kitsamate tõlgenduste kohaselt on aga sangha, milles saab varjupaika võtta vaid Ariya Sangha, kus on nood, kes on saavutanud nii ariyatee kui vilja, st. alates sotāpannast kes on saavutanud nii sotapatti-magga kui -vili(phala) kuni arahandini, kes on saavutanud lõpliku virgumise. Kuna vaid Ariya’l on kogemuspõhine tarkus, saab ja oskab ta juhtida ka teisi virgumisele, milleks virgumata meel võimeline ei ole.
Varjupaiga võtmine on mentaalne akt, mis sisaldab (1) mõistmist neljast tõest, (2) kindlust, usaldust ja austust kolme kalliskivi suhtes ning (3) teadlikku, oskuslikku soovi vabaneda dukkha’st ja meeleplekkidest. Hälbimine sellelt teelt on enamasti seotud eeltoodu vastanditega, st. teadmatuse, kahtluse ja valede vaadetega.
A. Viie kõlblusjuhise vastuvõtmine
Viit kõlblusjuhist võib ilmikjärgijast mees (upāsaka) või naine (upāsikā) ise vastu võtta, lausudes paali keeles või nii paali kui eesti keeles:
“Pañcanga samannāgataṅ sīlaṅ samādiyāmi”
“Ma soovin siduda end viie kõlblusjuhisega”
või
“Pañca sikkhāpadāni samādiyāmi”
“Ma soovin vastu võtta viis käitumisjuhist”
Juhiste vastuvõtmiseks on 2 võimalust:
1. Kõigi viie juhise vastuvõtmine korraga (ekajjhasamādāna)
2. Iga juhise eraldi vastuvõtmine (paccekasamādāna)
Nende kahe meetodi vahe võib võrrelda viie dollariga. Kui järgija eksib juhise vastu esimese meetodi puhul, on kaotuse suuruseks 1 dollar, kui aga viimase meetodi puhul, kaotab ta kogu raha.
Kui ilmik-järgija tahab väljendada oma tingimusteta usaldust Buddha, dhamma ja sangha vastu, saab ta minna nende kolme kaitse (tisaraṇa) alla ning seejärel võtta vastu ka viis (ehk kaheksa või kümme) juhist.
Lihtne kolmekordne kaitse alla minemise kinnituse kordamine paali keeles, ilma õiget vaadet omamata on nagu pime usk, mis ei baseeru arukale meele ega aita saavutada varjupaiga võtmise sügavamat tähendust. Kolme kaitse alla mineku puhul on oluline eelnev selge arusaam.
- olemasolu olemusest (anicca, dukkha, anatta),
- viiest omadusest (khanda),
- neljast põhilisest elemendist (dhātu),
- kuuest meelevõimest ja
- sõltuvuslikust tekkimisest (paṭicca-samuppāda).
Selline teadmiste kogum nähtuste ilmnemisest ja kadumisest aitab aru saada ‘ise’ (atta) illusioonist, vabaneda valedest vaadetest ning kujundada vaate puhtuse, mis annab kolme kaitse alla minemisele õige suuna ja mõttestatuse ning vabastab Nelja aarialiku tõega seotud kahtlustest.
Kes mõistab dukkha’t, dukkha päritolu, dukkha lõppemist ja aarialikku kaheksaosalist teed, mis viib dukkha lõppemiseni, see tõesti on turvalises varjupaigas, see tõesti on ülimas varjupaigas. Kes võtab neis varjupaiga, ei naase enam olemasolu tsüklisse.(Dhammapada 191‑192).[7]
B. Kolme kaitse alla minemine ja iga juhise eraldi vastuvõtmine
Kolme kaitse alla minemise ja iga juhise eraldi vastuvõtmise (pacceka-samādāna) protseduuri viib läbi bhikkhu või noviits (sāmaṇera). Järgijad asetavad peopesad kokku (nagu palves) ning lausuvad kas paali keeles, oma emakeeles, või kordavad avaldust mõlemas keeles:
Mayaṅ bhante visuṅ visuṅ rakkhanatthāya tisaraṇena saha pañca sīlāni yācāma
“O, auväärne, me kõik palume eraldi viie budistliku kõlblusjuhise ja kolme kaitse vastuvõtmist.
Dutiyampi mayaṅ bhante visuṅ visuṅ rakkhanatthāya tisaraṇena saha pañca sīlāni yācāma
Teist korda, o auväärne, me kõik palume eraldi viie budistliku kõlblusjuhise ja kolme kaitse vastuvõtmist.”
Tatiyampi mayaṅ bhante visuṅ visuṅ rakkhanatthāya tisaraṇena saha pañca sīlāni yācāma[8]
Kolmandat korda, o auväärne me kõik palume eraldi viie budistliku kõlblusjuhise ja kolme kaitse vastuvõtmist.”
Tseremoonia jätkub austusavaldusega Buddhale, kus ilmikjärgijad kordavad bhikkhu järel kolm korda:
Namo tassa bhagavato arahato sammāsambuddhassa
Austus temale, ülimale arahandile, õigesti Mõistnule
Namo tassa bhagavato arahato sammāsambuddhassa
Austus temale, ülimale arahandile, õigesti Mõistnule
Namo tassa bhagavato arahato sammāsambuddhassa
Austus temale, ülimale arahandile, õigesti Mõistnule
Seejärel toimub kolme kaitse (tisaraṇa)[9]alla minek läbi kolmekordse kinnituse lausumise[10]:
Buddhaṃ saraṇaṃ gacchāmi
Buddha kaitse alla lähen
Dhammaṃ saraṇaṃ gacchāmi
dhammakaitse alla lähen
Saṅghaṃ saraṇaṃ gacchāmi
sangha kaitse alla lähen
Dutiyampi buddhaṃ saraṇaṃ gacchāmi
Teist korda, Buddha kaitse alla lähen
Dutiyampi dhammaṃ saraṇaṃ gacchāmi
Teist korda, dhamma kaitse alla lähen
Dutiyampi saṅghaṃ saraṇaṃ gacchāmi
Teist korda, sangha kaitse alla lähen
Tatiyampi buddhaṃ saraṇaṃ gacchāmi
Kolmandat korda, Buddha kaitse alla lähen
Tatiyampi dhammaṃ saraṇaṃ gacchāmi
Kolmandat korda, dhamma kaitse alla lähen
Tatiyampi saṅghaṃ saraṇaṃ gacchāmi
Kolmandat korda, sangha kaitse alla lähen
Tseremoonia ajal võib bhikkhu lausuda:
“Yamahaṅ vadāmi, taṅ vadehi”,
“Mis iganes ma ültlen, korda seda”
ja sellele vastatakse:
“Āma, bhante”
“Jah, auväärne”.
Kui järgijad aktsepteerivad bhikkhu antud kolme varjupaika, lausub bhikkhu lõpetuseks:
“Tisaraṇagamanaṅ paripuṇṇaṅ”
“Kolm vajupaika on (täielikult) valmis”
ning järgijad lausuvad:
“Āma, bhante”
“Jah, auväärne”.
Peale kolme varjupaiga vastuvõtmist nimetatakse ilmikjärgijast mees upāsaka’ks või naist upāsikā’ks. Seejärel toimub viie kõlblusjuhise vastuvõtmine, kus järgijad kordavad bhikkhu järel järgemööda üle kõik juhised:
Pāṇātipātā veramaṇī sikkhāpadaṃ samādiyāmi
Ma võtan kohustuse järgida elu võtmisest hoidumise juhist
Adinnādānā veramaṇī sikkhāpadaṃ samādiyāmi
Ma võtan kohustuse järgida mitteantu võtmisest hoidumise juhist
Kāmesu micchācāra veramaṇī sikkhāpadaṃ samādiyāmi
Ma võtan kohustuse järgida naudinguid pakkuvast valest käitumisest hoidumise juhist
Musāvāda veramaṇī sikkhāpadaṃ samādiyāmi
Ma võtan kohustuse järgida vale rääkimisest hoidumise juhist
Surā-meraya-majja-pamādaṭṭhānā veramaṇī sikkhāpadaṃ samādiyāmi
Ma võtan kohustuse järgida uimastavatest ja joovastavatest ainetest ning jookidest hoidumise juhist
Nüüd lausub bhikkhu kinnituseks veelkord:
“Imāni pañca sikkhāpadāni”
“Need on viis käitumisjuhist”
ja/või
“Imāni pañca sikkhāpadāni nicca-sīlavasena sadhukaṅ appamādena rakkhitabbāni”,
“Neid viit käitumisjuhist tuleb järgida hoolega ja püsivalt.”
Seejärel jätkab bhikkhu pälvimuste kirjeldamist (mida ilmikutel pole vaja korrata):
“Sīlena sugatiṅ yanti, sīlena bhoga sampadā, sīlena nibbutiṅ yanti, tasmā sīlaṅ visodhaye”,
“Kõlblus juhib õnnelikku valda, annab suurpärase tervise ja
viib nibbānasaavutamisele –
selle pärast säilita kõlbeline puhtus.”
Seejärel kummarduvad järgijad munga ees kolm korda; juhul, kui istutakse toolidel, tõustakse püsti ja puudutatakse viie juhise vastuvõtmise märgiks kokkuasetatud kätega otsaesist.
Kolme kaitse alla minemine ja kõigi viie juhise vastuvõtmine (ekajjha-samādāna) nii enda kui grupi nimel eeldab tseremoonia läbiviijale (bhikkhu, noviits, upāsaka või upāsikā, kes on juba kolm kaitset ja viis juhist vastu võtnud) vastava palve esitamist, jättes välja sõnad “visuṅ, visuṅ rakkhanatthāya”:
Mayaṅ bhante tisaraṇena saha pañca sīlāni yācāma
“O, auväärne, me kõik palume üheaegselt viie budistliku kõlblusjuhise ja kolme kaitse vastuvõtmist.
Dutiyampi mayaṅ bhante tisaraṇena saha pañca sīlāni yācāma’
Teist korda, o auväärne, me kõik palume üheaegselt viie budistliku kõlblusjuhise ja kolme kaitse vastuvõtmist.
Tatiyampi mayaṅ bhante tisaraṇena saha pañca sīlāni yācāma
Kolmandat korda, o auväärne, me kõik palume üheaegselt viie budistliku kõlblusjuhise ja kolme kaitse vastuvõtmist.
Seejärel avaldab tseremoonia läbiviija austust Buddhale millele järgneb juhiste andmine sarnaselt paccekasamādāna stiilis toodule.
Peale viie juhiste aktsepteerimist lausuvad järgijad:
“Imāni pañca sikkhāpadāni samādiyāmi”
“Ma palun nende viie käitumisjuhise vastuvõtmist”
misjärel bhikkhu jätkab pälvimuste kirjeldamisega (mida pole vaja korrata):
sīlena sugatiṅ yanti,
sīlena bhoga sampadā,
sīlena nibbutiṅ yanti,
tasmā sīlaṅ visodhaye.”
Seejärel kummarduvad järgijad munga ees kolm korda; juhul, kui istutakse toolidel, tõustakse püsti ja puudutatakse viie juhise vastuvõtmise märgiks kokkuasetatud kätega otsaesist.
[1]Seda kirjeldavad paljud Tipiṭakastoodud ‘Sünnilood’ (Jātaka).
[2]Dhammacakkappavattana-sutta.
[3]D.iii.272., (DN 34). Sutta sisaldab Sāriputta poolt Buddha juuresolekul antud dhamma jaotusi. Õpetuse lõppedes saavutasid 550 bhikkhut arahantsuse.
[4]Riik Kesk-Indias, mis oli budismi sünnikoht ja aktiivne budistlik tegevuspiirkond.
[5]SN 5.
[6]Vt. VIII Osa, Õige keskendumine, Ariya tee.
[7]Dukkhaṃ dukkhasamuppādaṃ dukkhassa ca atikkamaṃ, Ariyañcaṭṭhaṅgikaṃ maggaṃ dukkhūpasamagāminaṃ. Etaṃ kho saraṇaṃ khemaṃ etaṃ saraṇamuttamaṃ, Etaṃ saraṇamāgamma sabbadukkhā pamuccati.
[8]Mayaṅon mitmuse vorm, st kasutatav grupi puhul. Üksiku järgija puhul tuleb igal pool sõna mayaṅasendada sõnaga ahaṅja yācāmasõnaga yācāmi.
[9]Tisaraṇa– [ti kolm saraṇapeavari, varjupaik, kaitse] kolm kaitset.
[10]Buddha õpetuse omaksvõtmiseks või -tunnistamiseks ehk nn ‘budistiks saamiseks’ piisab ka lihsta kolme kaitse alla mineku vormeli kordamisest kas koos bhikkhuga, ilmikute grupis või lihtsalt üksi (oma mõttes).