ÜLEVAADE PAALI KAANONIST
Siddhattha Gotama sündis kuuendal sajandil enne Kristust (623 – 543 eKr)[1] põhja Indias, tänapäeva lõuna Nepaalis, Kapilavatthus asuvas Lumbini pargis. 35. aastaselt jõudis ta virgumisele ning hakkas õpetama, kuidas saavutada kannatustest vabanemine ning lõplik virgumine.
Budismi Peavoolu kaanon, Tipiṭaka (ti ‘kolm’ + piṭaka ‘korv’, millest hiljem on tuletatud ‘kogu’) ehk ‘kolmikkorv’ või ‘kolmikkogu’ on maailmas ainus tänini säilinud Buddha õpetuste täielik kogumik, mis sisaldab detailiseeritud ja süstematiseeritud, autentset Buddha õpetust. Läänes on Tipiṭaka tuntud Paali kaanoni nime all, kuna Buddha tekstid olid algselt kirja pandud paali keeles. Paali kaanonit tunnistavad kõik budistlikud koolkonnad. Kui theravaada[2] koolkond juhindubki põhiliselt Tipitakast, siis mahajaana koolkonnas on kujunenud palju erinevaid sekte, kus Buddha autentset õpetust järgitakse vaid osaliselt.
Tipiṭaka täieliku säilimise eest saame tänada theravaada koolkonda, kes on tänaseni säilitanud Buddha sõnad (Buddhavacana), mis on tänapäeval Tais, Sri Lankal, Myanmaris, Laoses ja Kambodšas levinud theravaada koolkonna põhiliseks pühakirjaks. Samuti on säilinud ka piṭaka’de kommentaarid, millest suurem osa pärineb ilmselt India algupärastest tekstidest, mille võttis kokku ja tõlkis paali keelde Buddhaghosa 4. või 5. sajandil. Mõned paalikeelsetest kommentaaridest kirjutas Dhammapāla alles 5. või 6. sajandil.[3]
Sõna "budism" on väga laia semantilise ulatusega, seda sõna kasutatakse nii Buddha õpetuse, munkade elukorraldusega seotud aspektide, organisatsioonide, usulahkude, religioossete kohtade, objektide jms puhul. Sõltumata sellest, kui palju on budismis pühasid paiku, õpetajaid, tekste või templeid, ei saa budism eksisteerida ilma Buddha autentse õpetuseta. Sestap on tõe seisukohast olulisim teada just seda, mida Buddha ise õpetas.
Buddha parinibbaanasse vaibumist kirjeldav Mahāparinibbāna-sutta räägib sellest, kuidas vahetult enne Buddha surma käsis Ānanda Buddhalt, kes saab järgmiseks õpetajaks. Buddha vastas talle: “Yo vo, Ānanda, mayā dhammo ca vinayo ca desito paññatto, so vo mamaccayena satthā” - Ānanda, kui ma olen lahkunud, jäävad teie õpetajaks Dhamma ja Vinaya, mida ma olen teile õpetanud ja ette näidanud. Sellega ütles Buddha selgelt välja, et tema õpetuse järgijad peaksid otseselt juhinduma ainult tema õpetusest.
Tipiṭaka koondab endas kolme suuremat Buddha õpetuste kogu, milleks on:
1. Vinayapiṭaka - koguduse liikmete elukorraldusreeglite kogumik;
2. Suttapiṭaka - suutrate ehk Buddha õpetuste kogumik;
3. Abhidhammapiṭaka - olulisimate õpetuste analüütline kogumik.
Tipiṭaka on väga mahukas. Juba üksi kogumik, mis sisaldab põhilisi Buddha õpetusi, on hinnanguliselt sama suur kui 11 Piiblit kokku.[4] Abhidhamma koolkonna arvestuste järgi sisaldab Tipiṭaka kokku umbes 84 000 dhammat (Vinayapiṭaka 21 000, Suttapiṭaka 21 000 ja Abhidhammapiṭaka 42 000 dhammat). Tai Tipiṭaka versioon sisaldab 45 kogumikku, milles on kokku rohkem kui 22 000 lehekülge. Paali Text Society (PTS) Tipiṭaka ingliskeelne tõlge sisaldab 42 raamatut.
Esialgu säilitati Buddha õpetused palmilehtedele kirjutatuna, hiljem raiuti tekstid kivisse. Ainukesena säilis Tipiṭaka tervikuna palmilehtedele kirjutauna Tseilonil (Sri Lanka). Kogu Tipiṭaka on nüüdisajal tai keeles kätte saadav ka CD-l.
Budismi Peavoolu esindajad on kindlalt veendunud, et Buddha õpetust on võimalik täielikult mõista vaid siis, kui see pärineb otse algallikast – Buddhalt endalt. Seetõttu on Tipiṭaka Budismi Peavoolu kõige olulisem kogumik, mida iga Buddha järgija saab uurida ning ise oma järeldused teha.
Traditsiooni kohaselt hakkas peale Buddha vaibuminst parinirvaanasse hilisemas eas ordineeritud munk Subhadda levitama kuuldust, et kuna Buddhat ei ole enam, pole vaja ka Tema juhistest kinni pidada. Ta rääkis:
“Milleks
vaevata ennast nutmisega? Kas pole tore, et Buddha saavutas oma lõpliku
nirvaana? Kui ta oli elus, oli ta meiega
alati väga range, keelas meil tegemast seda ja ütles toda, mida teha. Meil oli
keeruline olla pidevalt valvsad. Nüüd, mil ta on lahkunud, võime teha asju just
nii, nagu meile meeldib. Me teeme, mida iganes tahame ja me ei tee seda, mis
mis meile ei meeldi”.
Seda
kuulnud vanem munk Thera Mahākassapa mõistis, et juba vahetult peale Buddha surma
ilmuvad esile inimesed, kes tahtlikult soovivad Buddha õpetust ja tema poolt
antud ettekirjutusi ning juhiseid väänata või muuta. Ta otsustas kokku kutsuda vanemad mungad
ja arahandid[5],
kes olid õpetust kuulnud otse Buddhalt, selleks, et õpetused kokku koguda ja
säilitada tulevastele põlvedele muutmata, autentsel kujul.
Tipiṭaka tabel: Tipitaka Outline VRI.pdf
Esimene Sanghakogu (paṭhama sangāyanā ehk sangīti)[6] toimus Rajgir’is (iidne Rājagṛha, paali: Rājagaha) umbes kolm kuud peale Buddha Šākjamuni vaibumist parinibbaanasse[7], mis kutsuti kokku ja viidi läbi Mahākassapa (Mahā Kassapa) juhtimisel. Kokkukutsumise põhiliseks põhjuseks oli vanemas eas ordineeritud ebapiisavate teadmiste ja vähese praktikaga munk Subhadda levitatav ja õpetusega vastuolus olev seisukoht, et Buddha on surnud ning nüüd pole enam vaja tema antud reegleid järgida[8]. Selline arvamus oli Mahākassapa’le murettekitav ning ta pani ette et virgunud mungad koguneksid kokku ja retsiteeriksid koos dhamma’t ja vinaya’t, et oleks selge, mis on õige dhamma ja vinaya ning mis ei ole õige dhamma ja vinaya.
Ajalooürikud kinnitavad, et esimesel Sanghakogule oli kutsutud 499 arahanti ehk virgunud munka ja Buddha nõbu Ānanda[9]. 500 thera’t veetsid seal koos kokku 3 kuud ehk kogu vihmaperioodi, kohtumine ise leidis aset teisel vihmaperioodi kuul.
Sanghakogu korraldus oli lihtne. Mahākassapa esitas küsimusi, Buddhaga enim koos olnud ja tema kõiki õpetusi peast teadev Ānanda Thera[10] edastas Buddha poolt antud õpetuste (dhamma) osa ning erakordse mäluga juukselõikaja-habemeajaja Upāli Thera mungaelu korralduslike juhiste osa (vinaya). Seejärel kinnitasid 500 arahanti nende sõnade ehtsust.
Küsimuste esitamine nägi välja nii:
‘Auväärne Upāli, kus oli esimene pārājjika välja kuulutatud?’
‘Vesālī’s, Auväärne’
‘Kellega seoses see oli välja kuulutatud?’
‘Seoses Sudinna’ga, Kalanda pojaga, Auväärne’
‘Millega seoses see oli välja kuulutatud?’
‘Seoses seksuaalvahekorraga’
Peale dhamma ja vinaya retsideerimist toimus arutelu selle üle, et Buddha oli lubanud välja jätta vähemolulised reeglid. Kuna keegi ei teadnud, millised olid olulised ja millised vähemolulised reeglid, otsustati Mahākassapa ettepanekul kõik Buddha antud reeglid säilitada. Ānanda tunnistas oma eksimust selles osas, et ta polnud Buddhalt küsinud, millised on olulised ja millised vähemolulised reeglid. Kokku tuli Ānanda’l Sanghakogu poolt vastu võtta 5 etteheidet alljärgnevatel põhjustel:
Sellega esimese Sanghakogu tegevuste kirjeldus ka põhimõtteliselt ammendub.
Cullavagga’s on toodud, et esimese Sanghakogu kokkukutsumise põhiliseks
põhjuseks oli Subhadda üleolev avaldus/üleskutse[12], kuid mahajaana allikad ei kajasta seda tõsiasja, või kui kajastavadki, siis
ei pea seda Sanghakogu kokkukutsumise põhipõhjuseks. Mahīśāsaka, Dharmagupta,
Mahasaṃghika vinaya’d, Sudarśana-vinaya-vibhāṣā ja Vinaya-mātṛkā-sūtra (mahajaana)
tekstid vastavad Cullavagga’le, kuigi
munga nimeks on seal (Śu)bhānanda esimeses, teises ja viiendas, Mahallaka
kolmandas ja Subhadramahallaka neljandas. Māhavaṃsas on kokkukutsumise
põhjustena toodud piiratud mõistmisega Subhadda käitumine lihtsalt kui üks
paljude teiste kõrval.
Sarvāstivāda, Tiibeti Dulva ja Prajñāpāramitāśāstra ei kajasta Subhadda aspekti üldse, mistõttu muutub ka esimese Sanghakogu rõhuasetus neis oluliselt. Siit võiski alguse saada ka kahe suurema koolkonna – mahajaana ja theravaada - põhiline erinevus: kui mahajaana tolereerib Buddha lõpetuse muutmist ja/või selektiivset järgimist ning uute tekstide ja usunditest pärit uskumuste ja praktikate lisamist (kuigi Buddha on selle selgesõnaliselt ära keelanud) nimetades seda dhamma "kaasajastamiseks" või "täiendamiseks" ja teiste õpetustega või usunditega (brahmanism jt) integreerimiseks, siis theravaada rõhutab Buddha poolt esitatud tema dhamma puhtana säilitamise nõude olulisust, st et mungad peavad säilitama Buddha õpetuse muutumatuna ja järgima vaid seda, mida Buddha ise õpetas. Theravaada mitte ainult ei järgi seda Buddha nõuet, vaid esindab seisukohta, et Virgunu õpetust ei ole võimalik ega ka vajalik mittevirgunul "kaasajastada", muuta -- dhamma puhtus tuleb säilitada.
Tiibeti Dulva (vadźrajaana) erineb Theravaada Cullavagga’s toodust. Dulva kohaselt surid Buddha ja Śāriputra’ga koos samal ajal 80 000 munka, Maudgalyāyana’ga koos 70 000 munka ning Buddha surma järel tema sõnad haihtusid nagu suits: polevat enam kedagi kes oleks Buddha õpetust õpetanud. Siis olla sekkunud jumalad, misjärel Mahā Kassapa kutsus kokku Sanghakogu. Sarnaseid ebamaiste elementidega tõike esineb Tiibeti Dulvas rohkemgi ja see on mõistetav - Tiibetisse jõudis budism üsna hilja, umbes 400-500 aastat peale Buddha surma, olles juba eelnevalt jõudsalt segunenud hinduismi ja brahmanismiga. Theravaada koolkonna originaaltekstid ega ükski teine ajalooürik sellest ajaperioodist eelkirjeldatud juhtumite tõele vastavust ei kinnita, mistõttu ei saa antud kirjutist pidada usaldusväärseks ega tõeseks.
Kuigi traditsiooni kohaselt struktureeriti esmakordselt Vinaya-piṭaka ja Sutta-piṭaka tekstid esimese Sanghakogu ajal, pole tekstide uurijad selles osas päris üksmeelel. Esiteks, mitmed pitakades sisalduvad tekstid pärinevad perioodidest pärast Buddha surma. Mõnel juhul saame seda öelda seetõttu, et need seostuvad sündmustega pärast esimest Sanghakogu, teistel juhtudel aga sisaldavad tekstid õpetusi või õpetuste erivorme, mis arendati välja Buddha surma ajast oluliselt hiljem. Kogu Abhidhamma-piṭaka on viimaste heaks näiteks, mida kinnitab juba tõsiasi, et varasemad viited kaanonile kui tervikule räägivad vaid dhamma-vinaya’st.[13]
Esimese budistliku Sanghakogu kirjelduse leab Tipiṭaka Vinaya Piṭaka, Cullavagga osast.
Teine Sanghakogu toimus 100 aastat peale Buddha vaibumist, Vaišālīs, kus osales 700 munka. Seal toimus sthaviravaada ja mahasanghika koolkondade vahel tõsine dispuut. Mahasanghika ei olnud nõus edasi järgima Buddha poolt antud juhiseid, mis puudutasid teatud mungaelu korraldusi (vinaya). Sanghakogul leidis aset tõsine dispuut, mis puudutas 10. punkti, milles mahasanghika soovis vabaneda ‘koormavatest’ Buddha ettekirjutustest, milleks olid olid:
Mahasanghika polnud nõus Sanghakogu otsusega säilitada Buddha õpetuse puhtus ja mahasanghika 9 munka lahkusid protestiks Sanghakogult. Tektide kohaselt kutsus mahasanghika hiljem kokku oma suurkogu (mahasangiti), mille reaalse toimumise kohta on aga budoloogidel tõsiseid kahtluseid. Peale teist Sanghakogu hakkasid tekkima erinevad koolkonnad.
Kolmas Sanghakogu toimus Pātaliputras. Ilmselt kinnitati just seal kogu Paali kaanon ning eraldati Dhammakorvist abhidhamma (paali k. mātika, dhamma analüütilised kokkuvõtted), mis paigutati eraldi Abhidhammakorv (Ahidhamma-piṭaka). Otsustati ka saata misjonärid ümberkaudsetesse maadesse.
Neljas Sanghakogu toimus Purušapuras, Gandhāras, umbes 100 m.a.j kus koostati mahukad Tipiṭaka kommentaarid.
Viies Sangharkogu toimus 1871 ja kuues Sanghakogu 1954 Birmas.
Buddha eluajal ei pandud Buddha õpetusi kirja, vaid nende meelespidamine oli seadmuste ettelugejate kohustus. Mõni teadis peast näieks vinaya mingit osa, teine dhamma’t teatud mahus. Ka tänapäeval elab maailmas sadu munke, kelle ülesanne on Buddha dhamma sõna-sõnaline meelespidamine ning ettekandmine. Võib tekkida aga küsimus, kuidas on sellist infomahtu üldse võimalik meeles pidada? Sellel ajal kogunesid mungad kokku ja retsiteerisid Buddha õpetusi peast. Olenemata, kas selleks oli kokku tunud 10, 50 või 100 munka, pidid kõiki retsiteeritud sõnad olema identsed. Sel moel saigi võimalikuks aastasadade vältel Buddha autentse õpetuse sõna-sõnaline säilitamine.
Tipiṭaka tabel: Tipitaka Outline VRI.pdf
SANGHAKOGUD
Esimene Sanghakogu (paṭhama sangāyanā ehk sangīti)[6] toimus Rajgir’is (iidne Rājagṛha, paali: Rājagaha) umbes kolm kuud peale Buddha Šākjamuni vaibumist parinibbaanasse[7], mis kutsuti kokku ja viidi läbi Mahākassapa (Mahā Kassapa) juhtimisel. Kokkukutsumise põhiliseks põhjuseks oli vanemas eas ordineeritud ebapiisavate teadmiste ja vähese praktikaga munk Subhadda levitatav ja õpetusega vastuolus olev seisukoht, et Buddha on surnud ning nüüd pole enam vaja tema antud reegleid järgida[8]. Selline arvamus oli Mahākassapa’le murettekitav ning ta pani ette et virgunud mungad koguneksid kokku ja retsiteeriksid koos dhamma’t ja vinaya’t, et oleks selge, mis on õige dhamma ja vinaya ning mis ei ole õige dhamma ja vinaya.
Ajalooürikud kinnitavad, et esimesel Sanghakogule oli kutsutud 499 arahanti ehk virgunud munka ja Buddha nõbu Ānanda[9]. 500 thera’t veetsid seal koos kokku 3 kuud ehk kogu vihmaperioodi, kohtumine ise leidis aset teisel vihmaperioodi kuul.
Sanghakogu korraldus oli lihtne. Mahākassapa esitas küsimusi, Buddhaga enim koos olnud ja tema kõiki õpetusi peast teadev Ānanda Thera[10] edastas Buddha poolt antud õpetuste (dhamma) osa ning erakordse mäluga juukselõikaja-habemeajaja Upāli Thera mungaelu korralduslike juhiste osa (vinaya). Seejärel kinnitasid 500 arahanti nende sõnade ehtsust.
Küsimuste esitamine nägi välja nii:
‘Auväärne Upāli, kus oli esimene pārājjika välja kuulutatud?’
‘Vesālī’s, Auväärne’
‘Kellega seoses see oli välja kuulutatud?’
‘Seoses Sudinna’ga, Kalanda pojaga, Auväärne’
‘Millega seoses see oli välja kuulutatud?’
‘Seoses seksuaalvahekorraga’
Peale dhamma ja vinaya retsideerimist toimus arutelu selle üle, et Buddha oli lubanud välja jätta vähemolulised reeglid. Kuna keegi ei teadnud, millised olid olulised ja millised vähemolulised reeglid, otsustati Mahākassapa ettepanekul kõik Buddha antud reeglid säilitada. Ānanda tunnistas oma eksimust selles osas, et ta polnud Buddhalt küsinud, millised on olulised ja millised vähemolulised reeglid. Kokku tuli Ānanda’l Sanghakogu poolt vastu võtta 5 etteheidet alljärgnevatel põhjustel:
- ta ei küsinud Buddhalt, millised on olulised ja millised
vähemolulised reeglid;
- istus Buddha vihmaperioodi rüüd parandades rüüle peale;
- võimaldas Buddha surnukehale esmalt austust avaldama nunna
(kes oma pisaratega Buddha puhast/püha keha rüvetas);
- ei palunud Buddhal jääda Maale kauemaks, isegi terveks kappa’ks ehk kuni 100 aastaseks saamiseni, kuigi Buddha mainis, et kui
keegi peaks seda tegema, siis ta jääks siia edasi inimesi õpetama);[11]
- avaldas Buddhale survet, et naised võiksid saada sangha
liikmeteks.
Sellega esimese Sanghakogu tegevuste kirjeldus ka põhimõtteliselt ammendub.
Teised allikad
Cullavagga’s on toodud, et esimese Sanghakogu kokkukutsumise põhiliseks
põhjuseks oli Subhadda üleolev avaldus/üleskutse[12], kuid mahajaana allikad ei kajasta seda tõsiasja, või kui kajastavadki, siis
ei pea seda Sanghakogu kokkukutsumise põhipõhjuseks. Mahīśāsaka, Dharmagupta,
Mahasaṃghika vinaya’d, Sudarśana-vinaya-vibhāṣā ja Vinaya-mātṛkā-sūtra (mahajaana)
tekstid vastavad Cullavagga’le, kuigi
munga nimeks on seal (Śu)bhānanda esimeses, teises ja viiendas, Mahallaka
kolmandas ja Subhadramahallaka neljandas. Māhavaṃsas on kokkukutsumise
põhjustena toodud piiratud mõistmisega Subhadda käitumine lihtsalt kui üks
paljude teiste kõrval.Sarvāstivāda, Tiibeti Dulva ja Prajñāpāramitāśāstra ei kajasta Subhadda aspekti üldse, mistõttu muutub ka esimese Sanghakogu rõhuasetus neis oluliselt. Siit võiski alguse saada ka kahe suurema koolkonna – mahajaana ja theravaada - põhiline erinevus: kui mahajaana tolereerib Buddha lõpetuse muutmist ja/või selektiivset järgimist ning uute tekstide ja usunditest pärit uskumuste ja praktikate lisamist (kuigi Buddha on selle selgesõnaliselt ära keelanud) nimetades seda dhamma "kaasajastamiseks" või "täiendamiseks" ja teiste õpetustega või usunditega (brahmanism jt) integreerimiseks, siis theravaada rõhutab Buddha poolt esitatud tema dhamma puhtana säilitamise nõude olulisust, st et mungad peavad säilitama Buddha õpetuse muutumatuna ja järgima vaid seda, mida Buddha ise õpetas. Theravaada mitte ainult ei järgi seda Buddha nõuet, vaid esindab seisukohta, et Virgunu õpetust ei ole võimalik ega ka vajalik mittevirgunul "kaasajastada", muuta -- dhamma puhtus tuleb säilitada.
Tiibeti Dulva (vadźrajaana) erineb Theravaada Cullavagga’s toodust. Dulva kohaselt surid Buddha ja Śāriputra’ga koos samal ajal 80 000 munka, Maudgalyāyana’ga koos 70 000 munka ning Buddha surma järel tema sõnad haihtusid nagu suits: polevat enam kedagi kes oleks Buddha õpetust õpetanud. Siis olla sekkunud jumalad, misjärel Mahā Kassapa kutsus kokku Sanghakogu. Sarnaseid ebamaiste elementidega tõike esineb Tiibeti Dulvas rohkemgi ja see on mõistetav - Tiibetisse jõudis budism üsna hilja, umbes 400-500 aastat peale Buddha surma, olles juba eelnevalt jõudsalt segunenud hinduismi ja brahmanismiga. Theravaada koolkonna originaaltekstid ega ükski teine ajalooürik sellest ajaperioodist eelkirjeldatud juhtumite tõele vastavust ei kinnita, mistõttu ei saa antud kirjutist pidada usaldusväärseks ega tõeseks.
Kuigi traditsiooni kohaselt struktureeriti esmakordselt Vinaya-piṭaka ja Sutta-piṭaka tekstid esimese Sanghakogu ajal, pole tekstide uurijad selles osas päris üksmeelel. Esiteks, mitmed pitakades sisalduvad tekstid pärinevad perioodidest pärast Buddha surma. Mõnel juhul saame seda öelda seetõttu, et need seostuvad sündmustega pärast esimest Sanghakogu, teistel juhtudel aga sisaldavad tekstid õpetusi või õpetuste erivorme, mis arendati välja Buddha surma ajast oluliselt hiljem. Kogu Abhidhamma-piṭaka on viimaste heaks näiteks, mida kinnitab juba tõsiasi, et varasemad viited kaanonile kui tervikule räägivad vaid dhamma-vinaya’st.[13]
Esimese budistliku Sanghakogu kirjelduse leab Tipiṭaka Vinaya Piṭaka, Cullavagga osast.
Teine Sanghakogu toimus 100 aastat peale Buddha vaibumist, Vaišālīs, kus osales 700 munka. Seal toimus sthaviravaada ja mahasanghika koolkondade vahel tõsine dispuut. Mahasanghika ei olnud nõus edasi järgima Buddha poolt antud juhiseid, mis puudutasid teatud mungaelu korraldusi (vinaya). Sanghakogul leidis aset tõsine dispuut, mis puudutas 10. punkti, milles mahasanghika soovis vabaneda ‘koormavatest’ Buddha ettekirjutustest, milleks olid olid:
- Soola ladustamine (säilitamine) sarves
- Söömine peale keskpäeva
- Söömine kord päevas, misjärel tuleb minna taas külla toitu
kerjama
- Kinni hoida Uposatha tseremooniast munkadega, kes elavad
samas asulas.
- Teostada ametlikke toimingud, kui assamblee on puudulik.
- Pidada kinni teatud tavadest, mis on juhendaja või õpetaja
pool ette antud
- Peale keskpäeva hapupiima söömine
- Tarbida kangeid (käärinud) jooke
- Kasutada mittesobivas suuruses vaipu
- Kasutada kulda ja
hõbedat (st raha – mis oli ka põhiliseks vaidluse aspektiks)
Mahasanghika polnud nõus Sanghakogu otsusega säilitada Buddha õpetuse puhtus ja mahasanghika 9 munka lahkusid protestiks Sanghakogult. Tektide kohaselt kutsus mahasanghika hiljem kokku oma suurkogu (mahasangiti), mille reaalse toimumise kohta on aga budoloogidel tõsiseid kahtluseid. Peale teist Sanghakogu hakkasid tekkima erinevad koolkonnad.
Kolmas Sanghakogu toimus Pātaliputras. Ilmselt kinnitati just seal kogu Paali kaanon ning eraldati Dhammakorvist abhidhamma (paali k. mātika, dhamma analüütilised kokkuvõtted), mis paigutati eraldi Abhidhammakorv (Ahidhamma-piṭaka). Otsustati ka saata misjonärid ümberkaudsetesse maadesse.
Neljas Sanghakogu toimus Purušapuras, Gandhāras, umbes 100 m.a.j kus koostati mahukad Tipiṭaka kommentaarid.
Viies Sangharkogu toimus 1871 ja kuues Sanghakogu 1954 Birmas.
Buddha eluajal ei pandud Buddha õpetusi kirja, vaid nende meelespidamine oli seadmuste ettelugejate kohustus. Mõni teadis peast näieks vinaya mingit osa, teine dhamma’t teatud mahus. Ka tänapäeval elab maailmas sadu munke, kelle ülesanne on Buddha dhamma sõna-sõnaline meelespidamine ning ettekandmine. Võib tekkida aga küsimus, kuidas on sellist infomahtu üldse võimalik meeles pidada? Sellel ajal kogunesid mungad kokku ja retsiteerisid Buddha õpetusi peast. Olenemata, kas selleks oli kokku tunud 10, 50 või 100 munka, pidid kõiki retsiteeritud sõnad olema identsed. Sel moel saigi võimalikuks aastasadade vältel Buddha autentse õpetuse sõna-sõnaline säilitamine.
Allikas: Ṭhitañāṇo bhikkhu, "Dhamma-Vinaya - nii nagu õpetas Buddha".
Viited
[1] 623 – 543 eKr on theravaada koolkonna üldine dateering, osade teadlaste arvates elas Buddha 566-486 eKr või 563-483 eKr ja traditsiooniliselt dateeritakse Buddha eluajaks 563-483 eKr. Mahāvaṃsa kohaselt ja vastab ametlikule Sri Lanka dateeringule sündis Buddha täiskuu päeval (Vesak) 624 eKr. 0 Budistliku kalendri arvestuses vastab 544-543 eKr.[2] Theravaada [Theravāda: thera – vanem (mitte ea vaid kogemuse ja tarkuse poolest), auväärne + vada õpetus, jutt, kõne] = Theerade Ānanda ja Upāli poolt arahantidele ettekantud Buddha õpetus.
[3] Andrew Skilton. Budismi lühiajalugu. Koolibrii, Tallinn (2012), lk 71.
[4] Nārada Maha Thera. The Buddha and His Teachings. Publication of the Buddhist Missionary Society, Malaysia (1988), lk 272
[5] Arahant, ka arhat, arahat – keskendumise ja süvamõtluse abil teadvuse kõrgema virgunud meeleseisundi saavutanud inimene.
[6] Paṭhama esimene, tähtsaim, olulisim, esmaseim + sangāyana [saṃ+gāyati] laulma, kuulutama, harjutama, määrama kindlaks budistlikke pühakirju (Buddha-vacanaṃ).
[7] Paali k. pari – ‘lõplik’, ‘päris’, ‘jäägitu’; + nibbāna – ‘nibbaana’, ‘vaibumine’, ‘vabanemine ümbersündide ringist’.
[8] Ilmselt polnud Subhadda ainus, kes sellist arvamust jagas.
[9] Kommentaariumite kohaselt virgus Ānanda vahetul ööl ennem Sanghakogu esimest päeva, misläbi osales Sanghakogul kokku 500 arahanti.
[10] Ānanda – Buddha onupoeg ja Tema hilisem teener, Buddha tuntuim õpilane, kes liitus sanghaga teisel aastal peale Buddha virgumist. Tal oli fenomenaalne mälu ja ta liikus 30 aastat kõikjal koos Buddhaga olles nii munkadest kõige rohkem Buddha õpetusi kuulnu.
[11] Kuigi see võimalus läheks vastuollu Buddha enda anicca õpetusega
[12] Samal seisukohal on ka Buddhaghosa: vt Samanta-pāsādikā, Introduction, Vin. Text Vol. III lk 284.
[13] Andrew Skilton. Budismi lühiajalugu. Koolibrii, Tallinn (2012), lk 70-71.