Seda kuulnud vanem munk Thera Mahākassapa mõistis, et juba vahetult peale Buddha surma ilmuvad esile inimesed, kes tahtlikult soovivad Buddha õpetust ja tema poolt antud ettekirjutusi ning juhiseid väänata või muuta. Ta otsustas kokku kutsuda vanemad mungad ja arahandid[5], kes olid õpetust kuulnud otse Buddhalt, selleks, et õpetused kokku koguda ja säilitada tulevastele põlvedele muutmata, autentsel kujul.

Tipiṭaka tabel:  Tipitaka Outline VRI.pdf

SANGHAKOGUD

Esimene Sanghakogu (paṭhama sangāyanā ehk sangīti)[6] toimus Rajgir’is (iidne Rājagṛha, paali: Rājagaha) umbes kolm kuud peale Buddha Šākjamuni vaibumist parinibbaanasse[7], mis kutsuti kokku ja viidi läbi Mahākassapa (Mahā Kassapa) juhtimisel. Kokkukutsumise põhiliseks põhjuseks oli vanemas eas ordineeritud ebapiisavate teadmiste ja vähese praktikaga munk Subhadda levitatav ja õpetusega vastuolus olev seisukoht, et Buddha on surnud ning nüüd pole enam vaja tema antud reegleid järgida[8]. Selline arvamus oli Mahākassapa’le murettekitav ning ta pani ette et virgunud mungad koguneksid kokku ja retsiteeriksid koos dhamma’t ja vinaya’t, et oleks selge, mis on õige dhamma ja vinaya ning mis ei ole õige dhamma ja vinaya.

Ajalooürikud kinnitavad, et esimesel Sanghakogule oli kutsutud 499 arahanti ehk virgunud munka ja Buddha nõbu Ānanda[9]. 500 thera’t veetsid seal koos kokku 3 kuud ehk kogu vihmaperioodi, kohtumine ise leidis aset teisel vihmaperioodi kuul.
Sanghakogu korraldus oli lihtne. Mahākassapa esitas küsimusi, Buddhaga enim koos olnud ja tema kõiki õpetusi peast teadev Ānanda Thera[10]  edastas Buddha poolt antud õpetuste (dhamma) osa ning erakordse mäluga juukselõikaja-habemeajaja Upāli Thera mungaelu korralduslike juhiste osa (vinaya). Seejärel kinnitasid 500 arahanti nende sõnade ehtsust.

Küsimuste esitamine nägi välja nii:
‘Auväärne Upāli, kus oli esimene pārājjika välja kuulutatud?’
‘Vesālī’s, Auväärne’
‘Kellega seoses see oli välja kuulutatud?’
‘Seoses Sudinna’ga, Kalanda pojaga, Auväärne’
‘Millega seoses see oli välja kuulutatud?’
‘Seoses seksuaalvahekorraga’

Peale dhamma ja vinaya retsideerimist toimus arutelu selle üle, et Buddha oli lubanud välja jätta vähemolulised reeglid. Kuna keegi ei teadnud, millised olid olulised ja millised vähemolulised reeglid, otsustati Mahākassapa ettepanekul kõik Buddha antud reeglid säilitada. Ānanda tunnistas oma eksimust selles osas, et ta polnud Buddhalt küsinud, millised on olulised ja millised vähemolulised reeglid. Kokku tuli Ānanda’l Sanghakogu poolt vastu võtta 5 etteheidet alljärgnevatel põhjustel:

1.  ta ei küsinud Buddhalt, millised on olulised ja millised vähemolulised reeglid;
   
2.  istus Buddha vihmaperioodi rüüd parandades rüüle peale;
   
3. võimaldas Buddha surnukehale esmalt austust avaldama nunna (kes oma pisaratega Buddha puhast/püha keha rüvetas);
   
4. ei palunud Buddhal jääda Maale kauemaks, isegi terveks kappa’ks ehk kuni 100 aastaseks saamiseni, kuigi Buddha mainis, et kui keegi peaks seda tegema, siis ta jääks siia edasi inimesi õpetama);[11]
   
5. avaldas Buddhale survet, et naised võiksid saada sangha liikmeteks. 
   

Ka avaldas Ānanda, et Buddha oli ennem surma talle öelnud: “Ānanda, las peale minu surma kehtestab sangha Channa'le kõrgema sanktsiooni.” Selle juhtumi puhul oli Ānandale teada, et kõrgemaks sanktsiooniks oli Channa'ga mittesuhtlemine (st sotsiaalne boikott). Channa mõistis oma eksimust, praktiseeris usinasti keskendumist ja puhastas meele, saavutas teadmised ja sai arahandiks, misjärel sanktsioon eemaldati.
Sellega esimese Sanghakogu tegevuste kirjeldus ka põhimõtteliselt ammendub.
 

Teised allikad

Cullavagga’s on toodud, et esimese Sanghakogu kokkukutsumise põhiliseks põhjuseks oli Subhadda üleolev avaldus/üleskutse[12], kuid mahajaana allikad ei kajasta seda tõsiasja, või kui kajastavadki, siis ei pea seda Sanghakogu kokkukutsumise põhipõhjuseks. Mahīśāsaka, Dharmagupta, Mahasaṃghika vinaya’d, Sudarśana-vinaya-vibhāṣā ja Vinaya-mātṛkā-sūtra (mahajaana) tekstid vastavad Cullavagga’le, kuigi munga nimeks on seal (Śu)bhānanda esimeses, teises ja viiendas, Mahallaka kolmandas ja Subhadramahallaka neljandas. Māhavaṃsas on kokkukutsumise põhjustena toodud piiratud mõistmisega Subhadda käitumine lihtsalt kui üks paljude teiste kõrval.
Sarvāstivāda, Tiibeti Dulva ja Prajñāpāramitāśāstra ei kajasta Subhadda aspekti üldse, mistõttu muutub ka esimese Sanghakogu rõhuasetus neis oluliselt. Siit võiski alguse saada ka kahe suurema koolkonna – mahajaana ja theravaada - põhiline erinevus: kui mahajaana tolereerib Buddha lõpetuse muutmist ja/või selektiivset järgimist ning uute tekstide ja usunditest pärit uskumuste ja praktikate lisamist (kuigi Buddha on selle selgesõnaliselt ära keelanud) nimetades seda dhamma "kaasajastamiseks" või "täiendamiseks" ja teiste õpetustega või usunditega (brahmanism  jt) integreerimiseks, siis theravaada rõhutab Buddha poolt esitatud tema dhamma puhtana säilitamise nõude olulisust, st et mungad peavad säilitama Buddha õpetuse muutumatuna ja järgima vaid seda, mida Buddha ise õpetas. Theravaada mitte ainult ei järgi seda Buddha nõuet, vaid esindab seisukohta, et Virgunu õpetust ei ole võimalik ega ka vajalik mittevirgunul "kaasajastada", muuta -- dhamma puhtus tuleb säilitada.
 
Tiibeti Dulva (vadźrajaana) erineb Theravaada Cullavagga’s toodust. Dulva kohaselt surid Buddha ja Śāriputra’ga koos samal ajal 80 000 munka, Maudgalyāyana’ga koos 70 000 munka ning Buddha surma järel tema sõnad haihtusid nagu suits: polevat enam kedagi kes oleks Buddha õpetust õpetanud. Siis olla sekkunud jumalad, misjärel Mahā Kassapa kutsus kokku Sanghakogu. Sarnaseid ebamaiste elementidega tõike esineb Tiibeti Dulvas rohkemgi ja see on mõistetav - Tiibetisse jõudis budism üsna hilja, umbes 400-500 aastat peale Buddha surma, olles juba eelnevalt jõudsalt segunenud hinduismi ja brahmanismiga. Theravaada koolkonna originaaltekstid ega ükski teine ajalooürik sellest ajaperioodist eelkirjeldatud juhtumite tõele vastavust ei kinnita, mistõttu ei saa antud kirjutist pidada usaldusväärseks ega tõeseks. 

Kuigi traditsiooni kohaselt struktureeriti esmakordselt Vinaya-piṭaka ja Sutta-piṭaka tekstid esimese Sanghakogu ajal, pole tekstide uurijad selles osas päris üksmeelel. Esiteks, mitmed pitakades sisalduvad tekstid pärinevad perioodidest pärast Buddha surma. Mõnel juhul saame seda öelda seetõttu, et need seostuvad sündmustega pärast esimest Sanghakogu, teistel juhtudel aga sisaldavad tekstid õpetusi või õpetuste erivorme, mis arendati välja Buddha surma ajast oluliselt hiljem. Kogu Abhidhamma-piṭaka on viimaste heaks näiteks, mida kinnitab juba tõsiasi, et varasemad viited kaanonile kui tervikule räägivad vaid dhamma-vinaya’st.[13]
 
Esimese budistliku Sanghakogu kirjelduse leab Tipiṭaka Vinaya Piṭaka, Cullavagga osast.  
 
Teine Sanghakogu toimus 100 aastat peale Buddha vaibumist, Vaišālīs, kus osales 700 munka. Seal toimus sthaviravaada ja mahasanghika koolkondade vahel tõsine dispuut. Mahasanghika ei olnud nõus edasi järgima Buddha poolt antud juhiseid, mis puudutasid teatud mungaelu korraldusi (vinaya). Sanghakogul leidis aset tõsine dispuut, mis puudutas 10. punkti, milles mahasanghika soovis vabaneda ‘koormavatest’ Buddha ettekirjutustest, milleks olid olid:

1.  Soola ladustamine (säilitamine) sarves
   
2. Söömine peale keskpäeva
   
3. Söömine kord päevas, misjärel tuleb minna taas külla toitu kerjama
   
4. Kinni hoida Uposatha tseremooniast munkadega, kes elavad samas asulas.
   
5. Teostada ametlikke toimingud, kui assamblee on puudulik. 
   
6. Pidada kinni teatud tavadest, mis on juhendaja või õpetaja pool ette antud
   
7. Peale keskpäeva hapupiima söömine
   
8. Tarbida kangeid (käärinud) jooke
   
9. Kasutada mittesobivas suuruses vaipu
   
10. Kasutada kulda ja hõbedat (st raha – mis oli ka põhiliseks vaidluse aspektiks)
    

 
Mahasanghika polnud nõus Sanghakogu otsusega säilitada Buddha õpetuse puhtus ja mahasanghika 9 munka lahkusid protestiks Sanghakogult. Tektide kohaselt kutsus mahasanghika hiljem kokku oma suurkogu (mahasangiti), mille reaalse toimumise kohta on aga budoloogidel tõsiseid kahtluseid. Peale teist Sanghakogu hakkasid tekkima erinevad koolkonnad.
 
Kolmas Sanghakogu toimus Pātaliputras. Ilmselt kinnitati just seal kogu Paali kaanon ning eraldati Dhammakorvist abhidhamma (paali k. mātika, dhamma analüütilised kokkuvõtted), mis paigutati eraldi Abhidhammakorv (Ahidhamma-piṭaka). Otsustati ka saata misjonärid ümberkaudsetesse maadesse.
 
Neljas Sanghakogu toimus Purušapuras, Gandhāras, umbes 100 m.a.j kus koostati mahukad Tipiṭaka kommentaarid.
 
Viies Sangharkogu toimus 1871 ja kuues Sanghakogu  1954 Birmas.
 
Buddha eluajal ei pandud Buddha õpetusi kirja, vaid nende meelespidamine oli seadmuste ettelugejate kohustus. Mõni teadis peast näieks vinaya mingit osa, teine dhamma’t teatud mahus. Ka tänapäeval elab maailmas sadu munke, kelle ülesanne on Buddha dhamma sõna-sõnaline meelespidamine ning ettekandmine. Võib tekkida aga küsimus, kuidas on sellist infomahtu üldse võimalik meeles pidada? Sellel ajal kogunesid mungad kokku ja retsiteerisid Buddha õpetusi peast. Olenemata, kas selleks oli kokku tunud 10, 50 või 100 munka, pidid kõiki retsiteeritud sõnad olema identsed. Sel moel saigi võimalikuks aastasadade vältel Buddha autentse õpetuse sõna-sõnaline säilitamine.

Viited

[1] 623 – 543 eKr on theravaada koolkonna üldine dateering, osade teadlaste arvates elas Buddha 566-486 eKr või 563-483 eKr ja traditsiooniliselt dateeritakse Buddha eluajaks 563-483 eKr. Mahāvaṃsa kohaselt ja vastab ametlikule Sri Lanka dateeringule sündis Buddha täiskuu päeval (Vesak) 624 eKr. 0 Budistliku kalendri arvestuses vastab 544-543 eKr.
[2] Theravaada [Theravāda: thera – vanem (mitte ea vaid kogemuse ja tarkuse poolest), auväärne + vada õpetus, jutt, kõne] = Theerade Ānanda ja Upāli poolt arahantidele ettekantud Buddha õpetus.
[3] Andrew Skilton. Budismi lühiajalugu. Koolibrii, Tallinn (2012), lk 71.
[4] Nārada Maha Thera. The Buddha and His Teachings. Publication of the Buddhist Missionary Society, Malaysia (1988), lk 272
[5] Arahant, ka arhat, arahat – keskendumise ja süvamõtluse abil teadvuse kõrgema virgunud meeleseisundi saavutanud inimene.
[6] Paṭhama esimene, tähtsaim, olulisim, esmaseim + sangāyana [saṃ+gāyati] laulma, kuulutama, harjutama, määrama kindlaks budistlikke pühakirju (Buddha-vacanaṃ).
[7] Paali k. pari – ‘lõplik’, ‘päris’, ‘jäägitu’; + nibbāna – ‘nibbaana’, ‘vaibumine’, ‘vabanemine ümbersündide ringist’.
[8] Ilmselt polnud Subhadda ainus, kes sellist arvamust jagas.
[9] Kommentaariumite kohaselt virgus Ānanda vahetul ööl ennem Sanghakogu esimest päeva, misläbi osales Sanghakogul kokku 500 arahanti.
[10] Ānanda – Buddha onupoeg ja Tema hilisem teener, Buddha tuntuim õpilane, kes liitus sanghaga teisel aastal peale Buddha virgumist. Tal oli fenomenaalne mälu ja ta liikus 30 aastat kõikjal koos Buddhaga olles nii munkadest kõige rohkem Buddha õpetusi kuulnu.
[11] Kuigi see võimalus läheks vastuollu Buddha enda anicca õpetusega
[12] Samal seisukohal on ka Buddhaghosa: vt Samanta-pāsādikā, Introduction, Vin. Text Vol. III lk 284.
[13] Andrew Skilton. Budismi lühiajalugu. Koolibrii, Tallinn (2012), lk 70-71.