Hea kolleeg, Andrus, olles tuntud koolitaja Eestis, kadus ühel hetkel pildilt, et oma unistusi täita ja kutsumust järgida. Ei, ta ei lahkunud selgitusteta, ta lõpetas kenasti kõik, mis pooleli, pakkis kohvri, teavitas pere ja tuttavaid ja sõitis ära Aasiasse. Andruse kutsumus oli saada Buddha mungaks. Ta järgis oma unistust ning täna ongi temast saanud pühitsetud Buddha munk ehk bhikkhu. Ta lõpetas Tai Kuningriigis magistri kraadi budismis, kirjutab hetkel doktoritööd budistlikust meditatsioonist ning loeb budismialaseid loenguid Tai erinevates kõrgkoolides, põhiliselt Buddha munkadele mõeldud Mahachulalongkornrajavidyalaya Ülikoolis. Ta on õppinud ligi 5 aastat Buddha õpetust ja tegelenud meele treenimisega. Ta kannab tiitlit “Auväärne” ning tema uueks nimeks on Ṭhitañāṇo.

Eestis on ta korraldanud paali keele edendamiseks ning Buddha õpetuse tutvustamiseks kaks rahvusvahelist konverentsi. Ta on Eesti Theravaada Sangha asutaja ja juht ning esimese Eesti rahvusvahelise mõtluskeskuse rajaja. Kuigi Theravaada Sangha on alles kujunemisjärgus ja mõtluskeskus ootab järgmisel aastal algavat renoveerimist, on suur samm auväärse Ṭhitañāṇo poolt Eestisse Buddha originaalõpetuse toomisega tehtud.

Budism on mulle alati sügavat muljet avaldanud ja budistlike põhimõtete tundmaõppimine on mind alati huvitanud. Sedapuhku kutsun Sind kallis lugeja minuga koos avastusretkele teemal budism ja peresuhted. Au ja kiitus ning sügav kummardus auväärsele Ṭhitañāṇole, kes oli nõus jagama budismi valguses väärtuslikumat kingitust iial – teadmiseid ja aega, mis ta selle intervjuu sünnile pühendas. Tänan, tänan, tänan!

Alustan sellest, et küsin kuidas oleks sobilik Buddha munga poole pöörduda, kuna budistlikud nimed on eestlase jaoks pisut keerulised hääldada?

Hea Kartin, see kuidas üks või teine inimene minu poole pöördub, polegi nii oluline. Kui kuningas Milinda küsis auväärselt arahandilt Nāgasenalt: „Millise nimega peaksin ma Teid tundma?“, vastas Auväärne: „Minu kaaslased kutsuvad mind Nāgasenaks. Kuid ei nime ega isikut, kellele see nimi viitab, ei ole tegelikult olemas.“ Kuningas vastas: „Kui ei nime Nāgasena ega isikut ei ole olemas, siis kellele teevad inimesed annetusi ja kes saab annetusi? Kuna Te need vastu võtate, siis Te ju olete ka olemas. Miks Te valetate, vaatamata oma suursugususele?“ „Teie Majesteet, kas Te tulite templisse jalgsi või kaarikuga?“ küsis selle peale Auväärne Nāgasena kuningalt. „Ma tulin kaarikuga,“ vastas kuningas. Auväärne küsis edasi: „Sellisel juhul, palun näidake mulle oma kaarikut. Kas hobune on kaarik? Kas rattad on kaarik? Kas telg on kaarik? Kas kabiin on kaarik?“ „Ei,“ vastas kuningas kõikidele küsimustele. Auväärne Nāgasena küsis selle peale: „Kas kaarik on hobuse, rataste, telje või kabiini kõrval?“ Kuningas vastas uuesti: „Ei.“ Auväärne Nāgasena küsis seepeale: „Teie Majesteet, Te ütlesite, et tulite siia kaarikuga, kuid Te ei suuda kaarikut mulle näidata. Miks Te valetate, vaatamata oma suursugususele?“ Kuningas nõustus: „Kaarik pole ei hobune, rattad, telg ega kabiin. Vaid nende kombinatsiooni nimetatakse kaarikuks.“ Auväärne Nāgasena märkis seepeale: „Suurepärane, Teie Majesteet! Te peaksite mõistma Nāgasenat samuti, nagu olete mõistnud kaarikut.“

Reeglina pöördutakse munga poole teda teietades ning tiitliga “Auväärne,” millele lisatakse ordineeritud nimi, minu puhul siis Ṭhitañāṇo. Ṭhita tähendab ‘püsiv’, ‘sihikindel’, ‘igavene’ või ‘kindlameelne’ ning ñāṇa meeletreeningus esile kerkinud sügavat, taipamispõhist tarkust. Üks mu sõber kutsub mind vend Vankumatuks, teine aga Auväärseks Arukas (elasin noorpõlves Aru tänavas). Minu üliõpilased kutsuvad mind Venerable Ajahn (Auväärne õpetaja) ja minu sugulased endiselt Andruseks. Minule sobivad kõik nimed, kuna nimi ei määratle mind  - peaasi et me teineteist mõistame.

Paljud Aasiasse reisivad eestlased eelistavad budistliku lähenemisega riike nagu näiteks Tai, Myanmar (Birma), Kambodžas, Laos ja Jaapan. Mis on budismis nii paeluv, et otsustasite mungaks saada? Mida üldse tähendab budism? Mis on selle eesmärk ja kas Buddha õpetuse järgimine on keeruline?

Lühidalt öeldes on Buddha antud õpetus ja käitumisjuhised (dhamma-vinaya) oma olemuselt lihtne ja selge meele arendamise kompleksne süsteem, mille eesmärgiks on vabaneda kõikidest kannatustest ja jõuda meele virgumiseni. Buddha on kinnitanud, et nii inimese õnn kui õnnetus ei pärine mõnest kurjast vaimust ega kusagil kõrgel asuvast jumalast. Kannatus ei pärine ka väliskeskkonnast, vaid on loodud meie endi meeleplekkide kaudu, millest põhilisemad on ahnus, viha ja pettekujutlus. Budism pakub lahendusena välja tarkusel, moraalsusel ning meele süsteemsel arendamisel põhineva terviksüsteemi, mis võimaldab vabastada meele plekkidest ning saavutada kõikidest kannatustest vabanemine - lõplik virgumine.

Kas Buddha õpetuse järgimine on keeruline? Sellega seoses meenub mulle üks lugu. Kord kuulis vana kuningas, et tema kuningriiki tuli Buddha munk. Ta käskis munga enda juurde juhatada, et õpetusi saada. Kui munk oli lossi tulnud, lausus ta tagasihoidlikult: “Kõrgeauline kuningas, mul pole Sulle midagi õpetada. Buddha õpetus on nii lihtne, et iga lapski mõistab seda: lõpeta halva tegemine, tee vaid head ja arenda keskendumist”. Kuningas mõtles natuke ja vastas: “Jah, see on tõesti nii lihtne et seda mõistab ka iga laps, kuid ometigi nii keeruline, et isegi 65 aastane kuningas ei suuda seda järgida.”

Mida täpselt tähendab virgumine?

Täielik ja lõplik ahnuse , viha , pettekujutluse ning kire lakkamine ongi virgumine (nibbāna). See on meeletreeningu abil toimuv järk-järguline vabanemine kümnest köidikust, mille tulemusel saab inimesest arahant. Virgunu vabaneb tiirlemisest uuestisündide ahelas ehk sansaarast ning seeläbi ka kõikidest kannatustest (dukkha), mis ongi Buddha õpetuse summum bonum ja ainus eesmärk.

Saan aru, et Teie pole üks neist, kes läks Eestist laia maailma tarkust koguma ja jäi selle takusega võõrsile. Sügav tänu Teile selle eest, et panustate Eesti ühiskonna arengusse ja heaolu edendamisesse oma kodumaal. Te elate küll hetkel Aasias ja loete seal erinevates ülikoolides loenguid, kuid samal ajal on kohe kohe ilmumas Teie kirjutatud esimene eestikeelne budistlik lasteraamat ja teine, Buddha õpetuse põhitõdesid tutvustav raamat. Te juhite ka Eesti Theravaada Sanghat (ETS), mis korraldab Eestis Buddha õpetuste ehk suttade kursuseid ja olete esimese Eesti budistliku noorte suvelaagrite ellukutsuja ja korraldaja. Mis on selle organisatsiooni peamised sihid Eestis?

Theravāda tähendab vanemate (thera) õpetust, mis viitab sellele, et tegu on Buddha enda loodud sangha otseseima järglasega, kus õpetusi (vāda) jagasid kõige kogenenumad, arahandid. ETS-i põhilisteks eesmärkideks ongi Buddha originaalõpetuse säilitamine ja selle paali keelse kogumiku ehk “Tipiṭaka” eesti keelde tõlkimine. Meie suureks unistuseks on ehitada Eestisse esimene Buddha tempel mis oleks Bodhgayas asuva Mahabodhi templi koopia ning ehitada välja rahvusvaheline meditatsioonikeskus, kus kõikidel huvilistel ning munkadel on võimalik õppida keskendumist ja treenida meelt. Lisaks näeb ETS arengukava ette budistliku lasteaia, kooli ja vanadekodu loomise. Kas ja kui siis kui palju nendest plaanidest teostub, näitab aeg, kuid tänaseks on meil Aegna saarel juba olemas maja, mis ootab renoveerimist ja mõtluskeskuseks ümberehitamist. Kuna on äärmiselt keeruline kõike neid plaane ellu viia lugedes samal ajal Tai ülikoolides loenguid, siis olen otsustanud peale doktorikraadi omandamist pöörduda tagasi kodumaale ning pühendada oma elu virgumisõpetuse edendamisele Eestis.

Jah, kuigi minu raamatud on trükivalmis, ootavad need hetkel rahastajaid. Kuna Buddha ei küsinud kunagi oma õpetuse eest raha, on minu kui Buddha munga puhul välistatud raha eest tema õpetuse jagamine ükskõik mil viisil. Nii meie noortelaagrid, mõtluskeskuses korraldatavad üritused kui ka retriidid on annetuspõhised. Kui kursustel osaleja saab, siis annetab, kui tal aga pole raha, siis õpetus, soe toit ja magamisase on meie keskuses kõikidele kindlustatud. Buddha mungana annan edasi vaid Buddha enda originaalõpetust ning juhendan virgumise teele asunuid tasuta, tehes seda seni, kuni elan. Vaatamata sellele, et on üsna keeruline ainult annetuspõhiselt hoida põhjamaa kliimas töös budistlikku mõtluskeskust, pole mul hetkekski tulnud pähe küsida õpetuste või retriitide juhendamise eest tasu. Kui ilmikud ise koguvad kokku grupi ja annetavad vabatahtlikult raha, et tasuda minu lennupiletite eest või toetada minu õppekulude tasumist, siis on see alati põhinenud vabatahtlikkuse alusel. Nii on see olnud ja nii see ka jääb.

Budism on väga lai teema ja ühe intervjuuga seda selgeks ei saa. Leppisime kokku, et keskendume täna peresuhetele budismi valguses. Alustame kallistamisest, sest see on kuidagi väga populaarne teema viimastel aastatel. Kõik muudkui kallistavad omasid ja võõraid ja peetakse isegi kallistamise teemalisi üritusi, sotsiaalmeedias jagatakse artikleid, kus väidetakse, et kallistamine ravib haiged ja rõõmustab südant. Kui käisin Myanmaris eragiidiga tema kodukülas, siis pani mind imestama, et ta oma naisega tervituseks ei kallistanud. Pärast küsides, miks nii, sain vastuseks, et budistid ei kallista. Kas see on tõsi?

Buddha õpetus on virgumisõpetus, mis tähendab kõikidest meeleplekkidest vabanemist. Ka kiindumine lähedastesse on meelplekk, mis ei lase meid näha olemasolevat nii nagu see tõeliselt on. See võib olla üks põhjus, miks ei näe Aasias just väga sageli kallistavaid vanemaid ega vanavanemaid, mis aga ei tähenda, et teineteist üleüldse ei kallistata. Aasia kultuuris pole sobilik avalikult lähedasi emmata ega suudelda. Minu Myanmarist pärit hea sõber Sai Soe Min kinnitas, et ta pole kunagi oma vanemaid näinud kallistamas või suudlemas. Kuigi täna on tema abikaasaks eesti neiu, on ta jäänud truuks põhimõttele, et intiimsus on privaatne ega ole teistele demonstreerimiseks. See et Myanmaris ei näidata tundeid välja nii avalikult nagu meil Eestis, ei tähenda et oma naist kohates ei tunta südames rõõmu, lihtsalt, selles kultuuris ei väljendata avalikult oma tundeid teiste inimeste, sh isegi oma pereliikmete juuresolekul.

Kunagi jagasin Teiega elu pöördepunkti, lõpetades suhte, mis mulle rahuldust ei pakkunud. Ütlesin tookord, et ma peaks leidma eneses üles selle, miks ei ole ma siiani ühegi mehega üle 8 aasta kokku jäänud. Te vastasite toona: “Kartin, Sa ei leia meest, kellega Sa kokku jäädki... sest KÕIK on ajaline. Buddha on öelnud, et üks armastus toob ühe valu, kümme armastust kümme valu.” Ega see eriti lohutav ei olnud, kuid pani mõtlema ja leppima. Buddha õpetuse eesmärgiks on vabanemine kannatusest, mille põhjustajaks on ihad. Millisel moel soovitab Buddha oma ihadest loobuda või neid kontrollida? Siinkohal küsin kohe ära, kas Budismis eksisteerib sõna truudus ja milline on selle sõna tähendus.

Senikaua kuni inimene ei mõista olemasolu olemust nii nagu see tõeliselt on, on kannatamine vältimatu. Iha on tõesti Buddha õpetuses kannatuse põhjustajaks. Ihadest loobumine toimub järk-järgult, jälgides aarjalikku kaheksaosalist teed, milleks on õige vaade, õige mõtlemine, õige kõne, õige tegu, õige eluviis, õige püüdlus, õige teadvustamine ja õige keskendumine.

Kooselulubadusest kinnipidamine tähendab iseenda ja oma partneri austamist ning ausate suhete väärtustamist. Pere suhtes hoolimatust käitumisest  ja ihade ohjeldamatusest tulenev truudusetus on lõhkunud loendamatuid peresid ning tekitanud kurbust ja pisaraid paljudes perekondades üle maailma. Vaid siis, kui partnerid on teineteisele ustavad ja truud, on võimalik luua harmoonial ja usaldusel rajanev perekond. Mida rohkem õnnelikke peresid, seda rõõmsamaks ja õnnelikumaks muutub maailm, kus me elame. Sestap on truudus väga oluline osa harmooniliste ja kauakestvate suhete loomisel ja hoidmisel.

Samas tuleb tõdeda, et miski pole siin elus ajaline. Buddha on öelnud, et elu on anicca, dukkha ja anattā, st pidevalt muutuv, kannatusi sisaldav (lõplikku rahuldust mittesisaldav) ning omaolemusetu, st asjadel ning nähtustel puudub iseseisev, muutumatu olemus. Buddha õpetus pole ei optimistlik ega pessimistlik, see on realistlik. Me kõik teame et ükski suhe ei kesta igavesti. Kuid me saame selle faktiga leppida ning pidevalt seda enesele meenutada, et püsituse tarkust teadvustades õppida elama väärtustades igat hetke, mis meil on võimalik veeta koos lähedaste ja kallite inimestega.

 

Budismi sünnimaalt, Indiast, pärineb uskumus, et inimene sünnib ilma teatud karmaga ja vastavalt tähtede seisule sünni hetkel ja –kohas on astroloogil võimalik ennustada ette inimese elutee. Horoskoop tellitakse vanemate poolt kohe peale lapse sündi, et saaks arvestada tulevikuga ja vastavalt inimese elu suunata. Kui seal peaks olema kirjas, et tema esimene abikaasa sureb, siis korraldatakse näiteks abiellumine puuga. Peale pulmi raiutakse puu maha ja inimene lahutatakse ametlikult puust – nii ollakse saatust “petetud” ja nüüd võib ta rahulikult uuesti abielluda. Kuidas kirjeldatakse karma mõistet ja abieluõnne budismis? Kas ka budismis on näiteks rituaalid hea abieluõnne tagamiseks nii nagu Eestis või paljudes teistes kultuurides ja usundites?

Buddha on nimetanud ennustamist madalaks kunstiks. Unenägude tõlgendamine, kaartide või käe pealt ennustamine, ennete tõlgendamine jms on Buddha õpetuse kohaselt oskamatu tegevus ja kasutu pseudoteadus, mis loob inimestele põhjendamatuid ootuseid või hirme.

Kas budismis on olemas saatus, mis määrab meile abikaasa ja abieluõnne?

Buddha õpetas, et on olemas tegu (kamma), mille vastab sellele teole võrdväärne vili (vipāka) ehk tagajärg. Saatust, kui mingit kõrgemat väge või kellegi üleloomulike võimetega olendi (nt jumala) tahete kohast ettemääratust Buddha õpetus ei aktsepteeri. Meie abikaasa on meie enda valitud. See kuidas abikaasad omavahel läbi saavad, sõltub nende isikuomadustest, mentaalsusest, suhtlemisoskustest, moraalsusest ja paljudest teistest aspektidest. Kui kaasadel on sarnased uskumused, hoiakud ja väärtushinnangud, võivad nad elada koos pika ja õnneliku elu. Kuid kui uskumused ja väärtushinnangud ei kattu ning esimene “pimestav” armumine on möödas, ei pruugi paar kokku jääda.

Mõni kulutab sadu kroone püüdes feng shui õpetuste järgi koju abieluõnne meelitada, kannab vääriskive mis peaksid kaitsma lahkuminemise eest ja/või tegeleb muude pseudoteadustega. Mõni kulutab ära isegi tuhandeid eurosid kaitsvate “budistlike” reliktide, soovimatut peletavate klaas-silmade ja teab veel mille kokku kuhjamiseks, kuid kuna suhete halvenemist ei põhjusta mingi kivimi või klaasitüki puudumine majapidamises, siis ei saa nende abil ka abielu päästa. Abikaasa valime me ikka ise ja ka oma abieluõnne määrame me oma tegudega ise.  

Tuhandeid aastaid tagasi sündinud budism toetab ideed, et meie elu on meie mõtete vili. Paljud teavad filmi ja raamatut “Saladus”, mõtetega oma elu muutmist propageerivad paljud õpetajad üle maailma, näiteks Louise Hay, Eckhart Tolle, Abraham Hicks, Deepak Chopra, Bob Proctor jt ja Eestis vast esimesena tegi seda Luule Viilmaa.

Ma olen nõus, et reaalsus on teadvuse reflektsioon, kuid siinkohal on kerge sattuda väärtõlgendamise küüsi uskudes, et mentaalse abil on võimalik tavainimesel mingite meetodite kaudu materialiseerida soovitut. Paljud inimesed on läbi ajaloo püüdnud piiratud mõistmise toel seletada elus esinevaid nähtuseid. Näiteks, Sinu poolt mainitud Luule Viilma arvas, et nohu tuleb solvumisest. Mina olen olnud korduvalt lapsena peale tunde kestnud jääkülmas lumes müramist nohune, kuid ma ei mäleta, et ma oleksin olnud siis solvunud. Mäletan samas ka oma solvumisi, kuid pole täheldanud, et oleksin seepeale saanud nohu. Sel moel peab igaüks ise järele mõtlema, kas üks või teine õpetus on reaalsusega kooskõlas ja vastab tõele või mitte. Buddha on soovitanud Kālāma suttas mitte midagi pimesi uskuda lihtsalt sellepärast, et see on pärit kellegi jutust, traditsioonist, kuuldusest, pühakirjast, oletusest või aimdusest, järeldusest, veenvana näivast põhjendusest, kellegi veendumusest, näilikust võimekusest või õpetaja või autoriteetse isiku jutust. Seega on Buddha öelnud, et ka teda ennast ei tuleks pimesi uskuda. Vaid siis, kui me ise teame et miski on hea ja kasulik nii minule, teisele kui kõikidele elusolenditele ning selle omaksvõtmine ja järgimine ei too kahju, vaid jõustab heaolu ja õnne – vaid siis võime selle omaks võtta ja seda järgima hakata.

Kuidas toimub budistlikus peres majandamine? Kelle jalas on püksid?

Buddha on soovitanud ilmikutel jagada oma sissetulekud nelja ossa. Üht osa tuleks kasutada mõnusaks eluks ja heaoluks, kahte osa investeerimiseks ärisse ja ühte osa tuleks hoida alles rasketeks aegadeks. Oskuslikult käiakse rikkusega ümber siis, kui seda kasutatakse iseenda, pere ja sugulaste heaolu tagamiseks, sõpradega koos aja veetmiseks, enda pere ebaõnne vastu kindlustamiseks, sotsiaalsete kohustuste (maksud, vanemate toetamine jms) täitmiseks ja dhamma töö edendamiseks, mis tähendab nt munkadele toidu annetamist, dhamma-kirjanduse trükkimise toetamist jms. See kuidas iga konkreetne pere aga täpselt majandab, sõltub perest. Üks asi on Buddha õpetus ja teine asi on see, kuidas ja kui palju üks või teine pere seda järgib.

Kas budism on perekeskne õpetus?

Buddha on öelnud, et tema õpetus on vaid elus esinevast dukkha’st (kannatus, vaev, lõplikku rahulolu mittesisaldav) ja sellest vabanemisest. Kuna dukkhast vabanemine eeldab loobumuslikku elu ja eralduses dhamma (õpetuse) õppimist ja virgumisele püüdlemist, siis on seda raske nimetada perekeskseks õpetuseks. Siddhattha Gotama loobus oma pojast, perest ja kuninglikest privileegidest selleks, et leida tee vananemise, haiguse ja surmaga kaasnevate kannatuste ületamiseks. Ta lahkus salaja lossist, keskendus meele treenimisele ning peale pikka püüdlemist virgus lõplikult. Kuna pere ja perekondlikud suhted tekitavad kiindumust ja seotust ega toeta isetu ja erapooletu vaate arendamist asjade tõelisest loomusest (nii nagu asjad maailmas tõeliselt on), kujutavad need endast takistust vabanemaks materiaalsest maailmast ja ihast (taṇha).

Samas pole Buddha öelnud, et kõik tema õpetuse järgijad peavad ordineeruma munkadeks ja nunnadeks. Inimene võib vabalt elada ka pereelu, igapäevaselt Buddha antud kõlblusjuhiseid järgides ning oma meelt treenides. Kui aga inimene on otsustanud asuda täielikult virgumise teele, siis on maisest, sh perest loobumine vältimatu.

Milline on budismi roll abielus?

Abiellumine pole Buddha õpetuse valguses püha toiming ehk sakrament, vaid seda vaadeldakse kui ilmalikku, kahe inimese vahelist tsiviil-lepingut. Buddha mungad (bhikkhud) ei osale abielu sõlmimises, nad ei vii pulmades läbi tseremoniaalseid toiminguid ning neil on keelatud osaleda kosjasobitajatena. Samas võivad bhikkhud retsiteerida pulmas Buddha õpetusi, anda pühitsusi ja lausuda kaitseid (paritta).

Enamasti nii Aasias nagu ka Läänes (sõltuvalt kultuurilistest traditsioonidest) põhineb abielu kahe täiskasvanu vahelisel vabatahtlikul kokkuleppel. Kuigi mehe ja naise vaheline monogaamia on tavapäraseim kooselu vorm, ei keelusta Buddha õpetus ka kooselu teisi vorme, nagu polügaamia (kolme või enama indiviidi omavaheline seksuaalsuhe), polügüünia (mitmenaisepidamine), polüandria (mitmemehepidamine) või samast soost paaride kooselu. Homoseksuaalsusesse suhtutakse sallivalt, kuna Buddha õpetuse kohaselt on see lihtsalt eelmis(t)e elu(de) karma vili ja ei midagi enamat. Küll on aga oluline, et kooselu on vägivallatu ja toimib paaride vastastikusel nõusolekul. Kõiki eelnimetatud abielutüübid küll eksisteerivad Aasias, kuid see, kus ja millised tüübid kusagil domineerivad, ei sõltu Buddha õpetusest, vaid selles piirkonnas olemasolevatest hoiakutest ja väärtussüsteemidest ning valitsevatest kultuurilistest normidest.

Kas budismis on abielulahutus lubatud?

Üldjuhul lahutab Buddha õpetust järgivates maades abielu surm. Surija juurde kutsutud Buddha mungad retsiteerivad Buddha õpetusi, mis aitab sureval pereliikmel surmaks ette valmistada ning luua rahuliku meeleseisundi. Pereliikme rahuliku suremise tagamine on virgumise seisukohast soodsasse uuestisündi juhtimisel oluliseks teguriks. See on viimane asi, mida abikaasa saab oma elukaaslasele pakkuda, et aidata kaasa tema vabanemisele kõikidest kannatustest, mis esinevad uuestisündide ahelas.

Kuigi abielulahutus on Buddha õpetust järgivates maades haruldane, on see lubatud. Kui paar ei suuda elada koos harmoonias, teineteisemõistmises ning vastastikuses lugupidamises, või esinevad äärmuslikud asjaolud nagu vägivald, truudusetus vms, võib abielu lahutada.

 

Kuidas toimub laste kasvatamine budistlikus peres? Millised on lapse igapäevased kohustused oma vanemate ees? Millisel moel lapsed ühiskonna liikmena elama õpivad?

Buddha on andnud vaid väga üldiseid juhtnööre selle kohta, kuidas ilmikud peaksid oma pere-asju korraldama. Peamine rõhuasetus abielupaari omavaheliste ning vanemate ja laste vahelise suhtlemise ning kohustuste kohta baseerub eetikal. Ilmselt tuntuim õpetus ilmikutele on Sīgāl’ile antud sutta (Sīgālovāda sutta, DN 31), mis käsitleb moraali ja sotsiaalse vastutuse aspekte ning kodu ja ühiskonnaga seotud kohustusi. Buddha sõnade kohaselt on pereelus heaolu ja õnne vundamendiks just kõlbeline käitumine. Paljud Buddha õpetust järgivad pered korraldavad igapäevaseid pūjā’sid ehk austusavaldusi, mis viiakse läbi kodus püstitatud Buddha kuju ees. Peale õlilampide, küünalde ja viirukite süütamist avaldatakse kõikide perekonnaliikmetega austust kolmele kalliskivile - Buddhale, dhammale ja sanghale - ning kinnitatakse koos soovi järgida eetilisi ettekirjutusi. Nii õpetatakse lapsi juba varajases eas austama moraalseid norme ja õpetust, mille abil on võimalik vabaneda kõikidest kannatustest.

Nii peresisesed kui ühiskonnas valitsevad vastastikused toetavad, soojad ja hoolivad suhted on Buddha õpetuse järgijatele väga olulised. Buddha on märkinud, et perepea peaks toetama oma vanemaid, täitma nende kohustusi (ka nende eest töötades), olema pärandi vääriline ja tegema siitilmast lahkunuile oskuslikke annetusi. Vanemad peaksid jällegi hoidma oma lapsed eemal kurjast, veenma neid hea käitumise kasulikkuses, andma hea hariduse, aitama leida sobiliku kaasa ja andma neile pärandi üle sobival ajal.

Oluline roll on pereelus ka bhikkhude kogukonnal (sangha) ning budistlikel templitel. Pered käivad budistlikel pühadel ja täiskuupäevadel templis meelt treenimas ehk mediteerimas ja annetusi tegemas ning bhikkhud annavad edasi Buddha õpetust kõlbelisest ja harmoonilisest kooselust.

 

Kas budistlikus peres esineb perevägivalda?

Buddha õpetuse kohaselt rajaneb õnnelik suhe vastastikul teineteiseaustusel. Vanemad vastutavad Buddha õpetusega kooskõlas olevate eetiliste väärtuste ja vägivallatust toetavate tavade edasiandmise eest oma lastele ja lastelt oodatakse sõnakuulelikkust ja peretraditsioonide järgimist ja edasikandmist. Samas, kui mingil põhjusel peaks perekonnas valitsev traditsioon minema vastu Buddha õpetusega, siis tuleb järgida siiski viimast. Vägivald pole budistlikus peres tolereeritud.

 

Kus asuvad budistlikus pered piirid selle vahel, mis on ja mis pole lubatud?

Kuigi Buddha õpetust järgivad Aasiamaad on üldiselt seksuaalses mõttes üsna vabameelsed (nt nii mitme naise või mehega koosellu kui ka homoseksuaalsusesse suhtutakse sallivalt), on viis kõlblusjuhist üleüldiseks sotsiaalseid ja inimeste-vahelisi igapäevasuhteid reguleerivaks raamistikuks kõikidele Buddha õpetuse järgijatele. Nendeks on hoidumine 1) elu hävitamisest, 2) võtmast mida pole antud, 3) abielurikkumisest, 4) rääkimast seda mis pole tõde ja 5) uimastavatest ainetest/jookidest. Seega määravad budistlikus peres lubatu ja keelatu vahel piiri Buddha anud eetikareeglid.

 

Kas abort on budismis lubatud?

Kuna abort on Buddha õpetuse kohaselt tapmine, siis on see budistlikes maades reeglina keelatud. Naise viljastumine on tema kas selles või eelmises elus tehtud teo vili ning see karma tuleb lõpuni kanda. Kuigi osad õpetajad on seisukohal, et teatud tingimustel võiks abort olla lubatud (nt soovimatu rasestumine vägistamise tagajärjel), pole see kooskõlas Buddha originaalõpetusega. Sõltumata inimese vanusest on tema tapmine mõrv ning elu hävitamine on budistile vastuvõtmatu.

 

Kas Buddha on andnud spetsiaalseid juhiseid ka mehele, kuidas pereelu juhtida? Milline peaks olema mehe roll peres?

Üldiselt on budism patriarhaalne, kuid naisel on peres nii mõneski mõttes mehest mõjusam roll. Buddha on öelnud, et soodsa uuestisünni tagab perepeale 1) loobumine neljast voorusetust käitumisest, milleks on tapmine, vastamine, abielurikkumine ja valetamine; 2) hoidumine tegutsemast neljal kurjal ajendil, milleks on ahnus, viha, meelepete ja hirm; 3) hoidumine kuuel moel jõukuse pillamisest, milleks on alkoholism, öistel tänavatel lonkimine, sage laatade ja etenduste külastamine, mängusõltuvus ja sõbrustamine halbade kaaslastega, kelleks on mängurid, boheemid, joodikud, sulid, petturid ja tülitsejad/vägivallatsejad; ning 4) hoidumine jõudeeluga kaasnevatest ja töötegemisest kõrvalehoidmist soodustavatest harjumustest. Kui analüüsida perenõustamises sagedamini esilekerkivaid probleeme siis selgub, et need 2500 aastat tagasi Buddha poolt antud juhised on aktuaalsed ka tänapäeval.

 

Kuidas saavutada Buddha õpetuse toel pereõnn?

Kuigi Buddha õpetus sisaldab perekonnast lahkumist ja ilmalikust elust loobumist kõrgemate vaimsete eesmärkide saavutamiseks, sisaldab see mitmeid üldiseid õpetusi ja konkreetseid juhiseid, mis aitavad ennetada ja ületada abieluga seotud soovimatuid aspekte ning edendada pereelu heaolu ja õnne nii selles kui tulevases elus. Buddha õpetus on oma olemuselt meele treeningu süsteem ning paljud õpetuses esinevad juhised on universaalse iseloomuga, mis toetavad üleüldise meelerahu ja õnne saavutamist.

Olulisim aspekt pereõnne saavutamisel ja hoidmisel on kõlbeline ja oskuslik käitumine nii mõtte, teo kui kõne tasandil. Oluline on õige mõtlemise arendamine, mida iseloomustab isekatest ilmalikest tahtmistest loobumine ning headusest ning vägivallatusest võrsunud mõtlemine. Vägivaldsusetus on Buddha õpetuse üks olulisimaid alustalasid, mida arendatakse nelja mõõtmatu (brahmāvihāra) mõtluse kaudu, milleks on on sõbralikkus, kaastunne, kaasrõõm ja võrdne suhtumine. Mitte-pahatahtlik mõtlemine on vaba vihkamisest ja vastumeelsusest ning mitte-vägivaldne mõtlemine on vaba julmusest. Neli mõõtmatut  on üllad ja isetud meeleseisundid, mida on mõtlustamise abil võimalik meeles püsivalt kinnistada.

Sõbralikkust iseloomustab südameheadus, siiras soov, et kõikidel olenditel läheks hästi, et nad oleksid kaitstud, terved ja õnnelikud ning vabad kannatustest. Sõbralikkuse arendamise abil on võimalik võimalik suurendada oma meeles heatahtlikkuse seisundit, millel on omakorda omadus lõplikult kaotada meelest viha, vastumeelsus, pahatahtlikkus ja rahulolematus. Kaastunde arendamise abil on võimalik lõplikult kaotada meelest julmus ja kurjus. Võrdne suhtumise ehk hinnanguvaba, erapooletu vaatlemise arendamine hoiab meele vankumatuna keset kaotusi ja võite, kiitust ja süüdistusi, valu ja õnne ning mainekust või maine langust. Kaasrõõm on osavõtlik, lugupidav ja õnnitlev kaasarõõmustamine teiste õnnestumiste puhul. Kaasarõõmu arendamine aitab vabaneda lõputust ihast olla teistest parem ja kaotada lõplikult meeli mürgitavad ihad.

Kui inimene arendab oma meeles sõbralikkust, kaastunnet, võrdset suhtumist ja kaasrõõmu ei saavuta ta õnnelikkust ja heaolu mitte ainult oma peres, vaid kannab seda enesega kaasas kõikjal kuhu iganes ta läheb. Seeläbi saab ta õnnistuseks nii iseendale, oma perele kui ka kõikidele inimestele, keda ta oma eluteel kohtavad. Pereõnn on meelekvaliteedi peegeldus.