ÜLEVAADE PAALI KAANONIST

 

Siddhattha Gotama sündis kuuendal sajandil enne Kristust (623 – 543 eKr)[1] põhja Indias, tänapäeva lõuna Nepaalis, Kapilavatthus asuvas Lumbini pargis. 35. aastaselt jõudis ta virgumisele ning hakkas õpetama, kuidas saavutada kannatustest vabanemine ning lõplik virgumine.
 
Budismi Peavoolu kaanon, Tipiṭaka (ti ‘kolm’ + piṭaka ‘korv’, millest hiljem on tuletatud ‘kogu’) ehk ‘kolmikkorv’ või ‘kolmikkogu’ on maailmas ainus tänini säilinud Buddha õpetuste täielik kogumik, mis sisaldab detailiseeritud ja süstematiseeritud, autentset Buddha õpetust. Läänes on Tipiṭaka tuntud Paali kaanoni nime all, kuna Buddha tekstid olid algselt kirja pandud paali keeles. Paali kaanonit tunnistavad kõik budistlikud koolkonnad. Kui theravaada[2] koolkond juhindubki põhiliselt Tipiṭaka’st, siis mahajaana koolkonnas on kujunenud palju erinevaid sekte, kus Buddha autentset õpetust järgitakse vaid osaliselt.
 
Tipiṭaka täieliku säilimise eest saame tänada theravaada koolkonda, kes on tänaseni säilitanud Buddha sõnad (Buddhavacana), mis on tänapäeval Tais, Sri Lankal, Myanmaris, Laoses ja Kambodšas levinud theravaada koolkonna põhiliseks pühakirjaks. Samuti on säilinud ka piṭaka’de kommentaarid, millest suurem osa pärineb ilmselt India algupärastest tekstidest, mille võttis kokku ja tõlkis paali keelde Buddhaghosa 4. või 5. sajandil. Mõned paalikeelsetest kommentaaridest kirjutas Dhammapāla alles 5. või 6. sajandil.[3]
 
Sõna ‘budism’ on väga laia semantilise ulatusega, seda sõna kasutatakse nii Buddha õpetuse, munkade elukorraldusega seotud aspektide, organisatsioonide, usulahkude, religioossete kohtade, objektide jms puhul. Sõltumata sellest, kui palju on budismis pühasid paiku, õpetajaid, tekste või templeid, ei saa budism eksisteerida ilma Buddha autentse õpetuseta. Sestap on tõe seisukohast olulisim teada just seda, mida Buddha õpetas.
 
Buddha pole õpetanud ei theravaadat ega mahajaanat, zeni ega gelukpat. Mahāparinibbāna Sutta, kus on säilitatud info Buddha vaibumisest parinirvaanasse, räägib sellest, kuidas Ānanda küsis vahetult ennem Buddha surma Tema käest, kes saab järgmiseks õpetajaks. Buddha vastas talle: “Yo vo, Ānanda, mayā dhammo ca vinayo ca desito paññatto, so vo mamaccayena satthā” - Ānanda, kui ma olen lahkunud, jäävad teie õpetajaks Dhamma ja Vinaya, mida ma olen teile õpetanud ja ette näidanud. Sellega ütles Buddha selgelt välja, et tema õpetuse järgijad peaksid otseselt juhinduma tema õpetusest.
 
Tipiṭaka koondab endas kolme suuremat Buddha õpetuste kogu, milleks on:
 
1.    Vinayapiṭaka - koguduse liikmete elukorraldusreeglite kogumik;
2.    Suttapiṭaka - suutrate ehk Buddha õpetuste kogumik;
3.    Abhidhammapiṭaka - olulisimate õpetuste analüütline kogumik.
 
Tipiṭaka on väga mahukas. Juba üksi kogumik, mis sisaldab põhilisi Buddha õpetusi, on hinnanguliselt sama suur kui 11 Piiblit kokku.[4] Tipiṭaka sisaldab umbes 84 000 teksti (Vinayapiṭaka 21 000, Suttapiṭaka 21 000 ja Abhidhammapiṭaka 42 000 suutrat). Tai Tipiṭaka versioon sisaldab 45 kogumikku, milles on kokku rohkem kui 22 000 lehekülge. Paali Text Society (PTS) Tipiṭaka ingliskeelne tõlge sisaldab 42 raamatut.

Esialgu säilitati Buddha õpetused palmilehtedele kirjutatuna, hiljem raiuti tekstid kivisse. Ainukesena säilis Tipiṭaka tervikuna palmilehtedele kirjutauna Tseilonil (Sri Lanka). Kogu Tipiṭaka on nüüdisajal tai keeles kätte saadav ka CD-l.

Budismi Peavoolu esindajad on kindlalt veendunud, et Buddha õpetust on võimalik täielikult mõista vaid siis, kui see pärineb otse algallikast – Buddhalt endalt. Seetõttu on Tipiṭaka Budismi Peavoolu kõige olulisem kogumik, mida iga Buddha järgija saab uurida ning ise oma järeldused teha. 

Traditsiooni kohaselt hakkas peale Buddha vaibuminst parinirvaanasse hilisemas eas ordineeritud munk Subhadda levitama kuuldust, et kuna Buddhat pole enam, pole vaja ka Tema juhistest kinni pidada. Ta lausus: “Milleks vaevata ennast nutmisega? Kas pole tore, et Buddha saavutas oma lõpliku nirvaana? Kui ta oli elus, oli ta meiega alati väga range, keelas meil tegemast seda ja ütles toda, mida teha. Meil oli keeruline olla pidevalt valvsad. Nüüd, mil ta on lahkunud, võime teha asju just nii, nagu meile meeldib. Me teeme, mida iganes tahame ja me ei tee seda, mis mis meile ei meeldi”.
 
Seda kuulnud vanem munk Mahākassapa mõistis, et juba vahetult peale Buddha surma ilmuvad esile inimesed, kes tahtlikult soovivad Buddha õpetust ja tema poolt antud ettekirjutusi väänata või muuta. Ta otsustas kokku kutsuda vanemad mungad ja arahandid[5], kes olid õpetust kuulnud otse Buddhalt, selleks, et need kokku koguda ja säilitada tulevastele põlvedele muutmata, autentsel kujul.
 
 

BUDISTLIKUD SUURKOGUD


Esimene budistlik Suurkog(paṭhama sangāyanā ehk sangīti)[6] toimus Rajgir’is (iidne Rājagṛha, pali: Rājagaha) umbes kolm kuud peale Buddha Šākjamuni surma ehk vaibumist parinirvaanasse[7] mis kutsuti kokku ja viidi läbi Mahākassapa (Mahā Kassapa) juhtimisel. Kokkukutsumise põhiliseks põhjuseks oli vanemas eas ordineeritud ebapiisavate teadmiste ja vähese praktikaga munk Subhadda levitatav ja õpetusega vastuolus olev seisukoht, et Buddha on surnud ning nüüd pole enam vaja tema antud reegleid järgida[8]. Selline arvamus oli Mahākassapa’le murettekitav ning ta pani ette et virgunud mungad koguneksid kokku ja retsideeriksid koos dhamma’t ja vinaya’t, et oleks selge, mis on õige dhamma ja vinaya ning mis pole õige dhamma ja vinaya.

Ajalooürikud kinnitavad, et esimesel suurkogule oli kutsutud 499 arahanti ehk virgunud munka ja Buddha nõbu Ānanda[9]. 500 thera’t veetsid seal koos kokku 3 kuud ehk kogu vihmaperioodi, kohtumine ise leidis aset teisel vihmaperioodi kuul.
Suurkogu korraldus oli lihtne. Mahākassapa esitas küsimusi, Buddhaga enim koos olnud ja tema kõiki õpetusi peast teadev Ānanda Thera[10]  edastas Buddha poolt antud õpetuste (dhamma) osa ning erakordse mäluga juukselõikaja-habemeajaja Upāli Thera mungaelu korralduslike juhiste osa (vinaya). Seejärel kinnitasid 500 arahanti nende sõnade ehtsust.

Küsimuste esitamine nägi välja nii:
‘Auväärne Upāli, kus oli esimene pārājjiks välja kuulutatud?’
‘Vesālī’s, Auväärne’
‘Kellega seoses see oli välja kuulutatud?’
‘Seoses Sudinna’ga, Kalanda pojaga, Auväärne’
‘Millega seoses see oli välja kuulutatud?’
‘Seoses seksuaalvahekorraga’

Peale dhamma ja vinaya retsideerimist toimus arutelu selle üle, et Buddha oli lubanud välja jätta vähemolulised reeglid. Kuna keegi ei teadnud, millised olid olulised ja millised vähemolulised reeglid, otsustati Mahākassapa ettepanekul kõik Buddha antud reeglid säilitada. Ānanda tunnistas oma eksimust selles osas, et ta polnud Buddhalt küsinud, millised on olulised ja millised vähemolulised reeglid. Kokku tuli Ānanda’l Suurkogu poolt vastu võtta 5 etteheidet alljärgnevatel põhjustel:
  1.  ta ei küsinud Buddhalt, millised on olulised ja millised vähemolulised reeglid;
  2.  istus Buddha vihmaperioodi rüüd parandades rüüle peale;
  3. võimaldas Buddha surnukehale esmalt austust avaldama nunna (kes oma pisaratega Buddha puhast/püha keha rüvetas);
  4. ei palunud Buddhal jääda Maale kauemaks (isegi terveks kalpa’ks, kuigi Buddha mainis, et kui keegi peaks seda tegema, siis ta jääks siia edasi inimesi õpetama);[11]
  5. avaldas Buddhale survet et naised võiksid saada sangha liikmeteks. 
Ka avaldas Ānanda, et Buddha oli ennem surma talle öelnud: “Ānanda, las peale minu surma kehtestab sangha Channale kõrgema sanktsiooni.” Selle juhtumi puhul oli Ānandale teada, et kõrgemaks sanktsiooniks oli Channaga mittesuhtlemine (ehk sisuliselt sotsiaalne boikott). Channa mõistis oma eksimust, praktiseeris usinasti mõtlust ja saavutas arahandi taseme, misjärel sanktsioon eemaldati. Sellega esimese Suurkogu tegevuste kirjeldus ka põhimõtteliselt ammendub.
 


Teised allikad


Cullavagga’s on toodud, et esimese Suurkogu kokkukutsumise põhiliseks põhjuseks oli Subhadda üleolev avaldus/üleskutse[12], kuid teised (mahajaana) allikad ei kajasta seda tõsiasja, või kui kajastavad, siis ei pea seda Suurkogu kokkukutsumise (põhi-)põhjuseks. Mahīśāsaka, Dharmagupta, Mahasaṃghika vinaya’d, Sudarśana-vinaya-vibhāṣā ja Vinaya-mātṛkā-sūtra (mahajaana) tekstid vastavad Cullavagga’le, kuigi munga nimeks on seal (Śu)bhānanda esimeses, teises ja viiendas, Mahallaka kolmandas ja Subhadramahallaka neljandas. Māhavaṃsas on kokkukutsumise põhjustena toodud piiratud mõistmisega Subhadda käitumine lihtsalt kui üks paljude teiste kõrval.
Sarvāstivāda, Tiibeti Dulva ja Prajñāpāramitāśāstra ei kajasta Subhadda aspekti üldse, mistõttu muutub ka esimese Suurkogu rõhuasetus neis oluliselt. Siit võis alguse saada ka kahe suurema koolkonna – mahajaana ja theravaada - põhiline erinevus. Kui mahajaana tolereerib Buddha lõpetuse kaasajastamist, täiendamist ja teiste õpetustega (hinduism jm) integreerimist, siis theravaada rõhutab Buddha õpetuse puhtana säilitamise olulisust, ning leiab et Virgunu õpetust pole võimalik ega vajalik ‘kaasajastada’.
 
Tiibeti Dulva (vadźrajaana) erineb Theravaada Cullavagga’s toodust. Dulvakohaselt surid Buddha ja Śāriputra’ga koos samal ajal 80 000 munka, Maudgalyāyana’ga koos 70 000 munka ning Buddha surma järel tema sõnad haihtusid nagu suits: polnud enam kedagi kes oleks Buddha õpetust õpetanud. Siis olla sekkunud jumalad, misjärel Mahā Kassapa kutsus kokku Suurkogu. Sarnaseid ebamaiste elementidega tõike esineb Tiibeti Dulvas rohkemgi ja see on mõistetav - Tiibetisse jõudis budism väga hilja, umbes 500 aastat peale Buddha surma, olles juba jõudsalt segunenud hinduismiga. Theravaada koolkonna originaaltekstid ega ka teised ajaloolised ürikud sellest ajaperioodist selliste juhtumite tõele vastavust ei kinnita.

Kuigi traditsiooni kohaselt struktureerit esmakordselt Vinaya Piṭaka ja Sutta Piṭaka tekstid esimese suurkogu ajal, pole tekstide uurijad selles osas päris üksmeelel. Esiteks, mitmed pitakades sisalduvad tekstid pärinevad perioodidest pärast Buddha surma. Mõnel juhul saame seda öelda seetõttu, et need seostuvad sündmustega pärast esimest suurkogu, teistel juhtudel aga sisaldavad tekstid õpetusi või õpetuste erivorme, mis arendati välja Buddha surma ajast oluliselt hiljem. Kogu Abhidhamma Piṭaka on viimaste heaks näiteks, mida kinnitab juba tõsiasi, et varasemad viited kaanonile kui tervikule räägivad vaid dhamma-vinaya’st.[13]
 
Esimese budistliku suurkogu kirjelduse leab Tipiṭaka Vinaya Piṭaka, Cullavagga osast.  
 
Teine budistlik suurkogu toimus 100 aastat peale Buddha vaibumist, Vaišālīs, kus osales 700 munka. Seal tekkis sthaviravaada ja mahasanghika koolkondade vahel tõsine erimeelsus. Mahasanghika ei olnud nõus Buddha poolt ette antud juhistega, mis puudutas teatud mungaelu korraldusi (vinaya). Suurkogul leidis aset tõsine dispuut, mis puudutas 10. punkti, milles mahasanghika soovis vabaneda ‘koormavatest’ Buddha ettekirjutustest. Nendeks olid:
  1.  Soola ladustamine (säilitamine) sarves
  2. Söömine peale keskkpäeva
  3. Söömine kord päevas, misjärel tuleb minna taas külla toitu kerjama
  4. Kinni hoida Uposatha tseremooniast munkadega, kes elavad samas asulas.
  5. Teostada ametlikke toimingud, kui assamblee on puudulik. 
  6. Pidada kinni teatud tavadest, mis on juhendaja või õpetaja pool ette antud
  7. Peale keskpäeva hapupiima söömine
  8. Tarbida kangeid (käärinud) jooke
  9. Kasutada mittesobivas suuruses vaipu
  10. Kasutada kulda ja hõbedat (st raha – mis oli ka põhiliseks vaidluse aspektiks)
 
Mahasanghika polnud nõus suurkogu otsusega säilitada Buddha õpetuse puhtus ja 9 munka lahkusid protestiks suurkogult. Hiljem kutsusid nad kokku enda suurkogu, mida nimetasid Mahasangiti. Peale teist suurkogu hakkasid tekkima erinevad budistlikud koolkonnad.
 
Kolmas budistlik suurkogu toimus Pātaliputras. Ilmselt kinnitati just seal kogu Paali kaanon ning lisati ka kolmas korv - Ahidhamma Piṭaka. Otsustati ka saata misjonärid ümberkaudsetesse maadesse.
 
Neljas budistlik suurkogu toimus Purušapuras, Gandhāras, umbes 100 m.a.j. kus koostati mahukad Tipiṭaka kommentaarid.
 
Viies budistlik suurkogu toimus 1871 ja kuues budistlik suurkogu  1954 Birmas.
 
Buddha eluajal ei pandud Buddha õpetusi kirja, vaid nende meelespidamine oli seadmuste ettelugejate kohustus. Mõni teadis peast näieks vinaya mingit osa, teine dhamma’t teatud mahus. Ka tänapäeval elab maailmas sadu munke, kelle ülesanne on Buddha dhamma sõna-sõnaline meelespidamine ning ettekandmine. Võib tekkida aga küsimus, kuidas on sellist infomahtu üldse võimalik meeles pidada? Sellel ajal kogunesid mungad kokku ja laulsid Buddha õpetusi peast. Olenemata, kas selleks oli kokku tunud 10, 50 või 100 munka, pidid kõikide lauldud sõnad olema identsed. Sel moel saigi võimalikuks aastasadade vältel Buddha sõnade autentne säilitamine.


Viited


[1]
623 – 543 eKr on theravaada koolkonna üldine dateering, osade teadlaste arvates elas Buddha 566-486 eKr või 563-483 eKr ja traditsiooniliselt dateeritakse Buddha eluajaks 563-483 eKr. Mahāvaṃsa kohaselt ja vastab ametlikule Sri Lanka dateeringule sündis Buddha täiskuu päeval (Vesak) 624 eKr. 0 Budistliku kalendri arvestuses vastab 544-543 eKr.

[2] Theravaada [Theravāda: thera – vanem (mitte ea vaid kogemuse ja tarkuse poolest), auväärne + vada õpetus, jutt] vanemate või Auväärsete õpetus.

[3] Andrew Skilton. Budismi lühiajalugu. Koolibrii, Tallinn (2012), lk 71.

[4] Nārada Maha Thera. The Buddha and His Teachings. Publication of the Buddhist Missionary Society, Malaysia (1988), lk 272

[5] Arahant, ka arhat, arahat – keskendumise ja süvamõtluse abil teadvuse kõrgema virgunud meeleseisundi saavutanud inimene.

[6] Paṭhama esimene, tähtsaim, olulisim, esmaseim + sangāyana [saṃ+gāyati] laulma, kuulutama, harjutama, määrama kindlaks budistlikke pühakirju (Buddha-vacanaṃ).

[7] Paali k. pari – ‘lõplik’, ‘päris’, ‘jäägitu’; nibbāna – ‘nirvaana’, ‘vaibumine’, ‘vabanemine ümbersündide ringist’.

[8] Ilmselt polnud Subhadda ainus kes sellist arvamust jagas.

[9] Ānanda virgus vahetul ööl ennem suurkogu esimest päeva, seega osales suurkogul kokku 500 arahanti.

[10] Ānanda – Buddha onupoeg ja Tema hilisem teener, Buddha tuntuim õpilane, kes liitus sanghaga teisel aastal peale Buddha virgumist. Tal oli fenomenaalne mälu ja ta liikus 30 aastat kõikjal koos Buddhaga olles nii munkadest kõige rohkem Buddha õpetusi kuulnu.

[11] Kuigi see võimalus läheks vastuollu Buddha enda anicca õpetusega

[12] Samal seisukohal on ka Buddhaghosa: Samanta-pāsādikā, Introduction, Vin. Text Vol. III lk 284.

[13] Andrew Skilton. Budismi lühiajalugu. Koolibrii, Tallinn (2012), lk 70-71.


Eesti theravaada sangha estonian theravada sangha andrus kahn thitanano bhikkhu Ṭhitañāṇo bhikkhu Head of Estonian Sangha