Mida tähendab theravaada?


Buddha eluajal tunti tema õpetust kui Buddha-vacana (Buddha sõna), Buddha-sāsana (Buddha sõnum või õpetus),[1] satthu-sāsana (Meistri sõnum või õpetus)[2] või lihtsalt dhamma (õpetus). Mõisted theravaada, mahajaana ega hinajaana ei eksisteerinud Buddha eluajal.

Esimest korda võeti Sri Lanka iidsete kroonikate kohaselt[3] terminid 'theravāda', 'theriya' ja t'herika' kasutusele kolm kuud peale Buddha lõplikku vaibumist parinibbānasse Rajagahas (tnp Rajgir) toimunud esimesel Suurkogul. 

Suurkogu kutsus kokku ning seda juhatas Mahā Kassapa Thera. Suurkogul osalesid 500 virgunud arahanti, kes 7 kuu jooksul[4] retsiteerisid läbi kõik Buddha õpetused – nii dhamma kui vinaaja (vinaya) – ning kinnitasid ühehäälselt, et tegemist on Buddha enda antud autentse õpetusega. Suurkogu poolt kokkulepitut määratleti seal osalenud virgunute poolt kui 'theravāda', 'theriya' ja t'herika' [5] 

Mahajaana kerkis esile mitmeid sajandeid hiljem, ennem kristluse tekkimist. Mahajaanas esinevad õpetused sisaldavad vähemal määral paali keelsete theravaada tekstide tõlkeid ning suuremal määral (sageli tundmatute) mahajaana õpetajate tekste. Mahajaanas tekkis uus “budistlik filosoofia” suund, mille tuntumad loojad ja peamiste põhimõtete aluspanijad olid Nāgārjuna ja Asaṅga. 

Nāgārjuna (2 sajandil eK) arendas Madhyamika süsteemi ja asutas samanimelise koolkonna oma kuulsa Mūlamadhymaka-kārikā'ga (Kesktee lähtevärsid), kus ta püüdis taandada kogu Buddha õpetuse tühjuse (sk: śūnyatā) kontseptsioonile. Nāgārjunat tuntakse väga suuremahulisete Prajñāpāramitā sūtra arenduste ja kommentaaride põhjal. 

Asaṅga (4. sajandil eK) lõi Yogacara-vijnanavāda süsteemi ja samanimelise koolkonna, mis baseerub tema 17 raamatust koosvale teosele Yogācārabhūmi-śāstra (Joogi praktika etappide õpetus).

Theravaada kirjanduses (Tipiṭaka’s, selle kommentaariumites, iidsedsetes Buddha-aegsetes kroonikates jt) on mõisted hinayana (väike sõiduk) ja mahayana (suur sõiduk) tundmatud. Budismi uurivad ajaloolased ja teadlased on üksmeelel, et need terminid on võetud kasutusele hilisemal ajal mahajaana järgijate poolt. Kuna termin theravāda oli olemas ajaloolisest seisukohast juba varasemalt, ei saa seda klassifitseerida ei hinayana ega mahayana alla.

See sama theravaada mis on ajalooliste ürikute kohaselt 500 virgunu poolt tunnistatud õigeks virgumisõpetuseks, jõudis Sri Lankale 3 saj. eK Indias valitsenud Imperaator Asoka ajal. Ka sel ajal oli mõiste mahayana veel tundmatu, see ilmus mitu sajandit hiljem. Ilma mahajaanata poleks ka hinajaanat. Sri Lankale jõudnud Buddha õpetus, mis on kirjas Tipiṭakas ning mille kolmas Suurkogu kolmandal sajandil eK heaks kiitis, kasutas endiselt mõistet theravāda ega olnud seotud Indias hilisema hinajaana-mahajaana dispuudiga. Seetõttu pole ka theravaada lisamine nendesse kahte kategooriasse põhjendatud ega ajalooliselt korrektne. 

Alates aastast 1950 pandi Sri Lankal ametlikult alus Maailma Budistide Sõpruskonnale,[6] millest alates ei kasuta enam ei Idas ega Läänes ajalugu hästi tundvad inimesed Kagu-Aasia riikides (Birma, Kambodža, Sri Lanka, Tai jm) levinud budistlikule koolkonnale viidates mõistet hinajaana (hinayana), vaid kasutavad mõistet theravaada (theravāda). Samas jätkavad mõned mahajaana koolkonna ja vähemteadlikud inimesed termini hinayana kasutamist, vaatamata faktile, et tänapäeval sellist sekti või eraldiseisvat koolkonda ei olegi olemas.

1967 Sri Lankal, Colombos toimunud Esimesel Maailma Budistliku Sangha Nõukogu Rahvusvahelisel Kongressil esitas auväärne Walpola Sri Rahula Theravaada ja Mahajaana ühendavate aspektide nimistu, mille kongress ühehäälselt heaks kiitis, ning mis sisaldas alljärgnevaid punkte:[7]

1.   Sõltumata sellest millised on meie sektid, usulahud või süsteemid, budistidena tunnistame me kõik Buddhat kui enda õpetajat ja meistrit, kes andis meile õpetuse.

2.   Me kõik võtame varjupaiga kolmes kalliskivis: Buddhas, meie õpetajas; dhammas, tema õpetuses; ja sanghas, pühas ühenduses. Teisisõnu, me võtame varjupaiga õpetajas, õpetuses ja õppimises.

3.   Mahajaana ega theravaada ei usu, et maailma on loonud jumal, kes valitseb seda oma tahte kohaselt.

4.   Järgides meie õpetaja Buddha eeskuju, kes on suure kaastunde ja suure tarkuse kehastus, oleme seisukohal, et elu eesmärk on arendada kaastunnet ilma diskrimineerimiseta kõikide elusolendite suhtes ja töötada nende heaolu, õnne ja rahu nimel, arendades tarkust, mis viib kõrgeima tõe realiseerimiseni.

5.   Me nõustume Buddha poolt õpetatud nelja tõega, milleks on: 

  • dukkha – fakt, et meie eksistents selles maailmas on hädaohus, see on ajaline, ebatäiuslik, mitterahuldav ja täis konflikte; 
  • samudaya – fakt, et selline seisund tuleneb meie egoistlikust isekustest, mis põhineb valele vaatele isest/minast; 
  • nirodha – fakt, et eksisteerib sellest pääsemise võimalus, virgumine, vabanemine sellisest ohtlikust olukorrast egoistliku isekuse täieliku kaotamise kaudu; 
  • magga – fakt, et vabanemist saab saavutada kaheksaosalise tee kaudu, mis juhib eetilise käitumise (sīla), vaimne distsipliin (samādhi) ja tarkus (pañña) täiuseni.

6.   Me aktsepteerime paṭiccasamuppāda’s toodud universaalset põhjus-tagajärje seadust, tingitud ehk sõltuvuslikku teket ning nõustume, et kõik on suhteline, üksteisest sõltuv ja omavahel seotud ning et selles universumis pole midagi absoluutset, püsivat ega igavest.

7.   Buddha õpetusest lähtudes mõistame, et kõik tingitud asjad (sankhāra) on püsitud (anicca), ebatäiuslikud ja mitterahuldavad (dukkha) ning kõik asjad (dhamma) – nii tingitud kui tingimatud  – on omaolemuseta (anatta).

8.   Me aktsepteerime virgumise 37 rekvisiiti (bodhipakkhiya-dhamma) kui Buddha poolt virgumisele viiva tee erinevad aspekte, milleks on:

  • 4 teadvustamise alust (satipaṭṭhāna)
  • 4 õiget pingutust (sammāpadhāna)
  • 4 edu/potentsiaali (üleloomulike võimete) alust (iddhipādā)
  • 5 kontrollivõimet (indriya)
  • 5 väge (bala)
  • 7 virgumise tegurit (bojjhaṅga)
  • 8 aarja tee tegurit (ariya maggaṅga)

9.   Vastavalt inimese võimetele ja võimekusele eksisteerib kolm virgumisele viivat teed: sāvaka-bodhi (järgija, kuulmise kaudu Virgunu), pacceka-buddha (iseseisvalt Virgunu); sammā-sambuddha (täielikult ja täiuslikult Virgunu). Me aktsepteerime neid kui kõrgeimaid, aarjalikumaid ja kangelaslikumaid, kes on asunud bodhisatta teele eesmärgiga saada sammā-sambuddha’ks, et ka teised päästa. Need kolm teed pole erinevaid, vaid on üks. Mahajaana koolkonna Saṃdhinirmocana sūtras on toodud, et need kes järgivad śrāvaka-yana (järgija sõiduki) teed või pratyeka-buddha-yani (iseseisvalt Virgunu sõiduki) teed, või Tathāgata teed (mahayana), saavutavad kõrgeima nirvaana sama tee kaudu; neil kõigil on ainult üks puhastamise tee (visuddhi-marga) ja ainult üks puhastamine (visuddhi) ning teist ei ole; need ei ole erinevad teed ega ole erinevad puhastumised; Sravakayana ja Mahayana moodustavad ühe sõiduki, ühe yana (eka-yana), need pole erinevad sõidukid (yana).[8]

10.  Me tunnistame, et erinevates riikides esinevad erinevused budistlike munkade eluviisides, populaarsetes budistlikes uskumustes ja praktikates, riitustes ja rituaalides, tseremooniates, tavades ja harjumustes. Neid väliseid vorme ja väljendusviise ei tohiks aga segamini ajada Buddha õpetuste põhialustega.

Üleloomulikud võimed, välised vormid, tavad ja rituaalid on osa vähem juhendusi saanud ja vähem edasijõudnud inimestele religioonist. Neid uskumusi ja tavasid tuleks hinnata mõistvalt, vastavalt nende suhtelisele väärtusele. Klammerdumine kultuurilistesse tavadesse ja usulistesse rituaalidesse (sīlabbata-parāmāsa) on köidik (saṃyojana), millest ülima tõe, nirvaana (nibbābna) teele asunul tuleb end vabastada. Mitte ainult tavad ja rituaalid vaid ka klammerdumine ideedesse, kontseptsioonidesse, uskumustesse ja teooriatesse (dhamma-taṇhā) takistab nägemast asju nii nagu need on (yathābhūta). See ei takista mitte ainult tõe realiseerimist, vaid ka rahvaste vahelise harmoonia ja rahu saavutamist.

Budism ei ole etnotsentriline, vaid ületab kõiki etnilisi, piirkondlikke ja riiklikke piire ning piiranguid. See ei kanna ühegi riigi või ühegi rahvuse rahvuslikke kombed, harjumusi ega tavasid üle teisele riigile või rahvusele. Kuigi Buddha õpetus avaldas tugevat mõju nendes Aasia riikides kuhu see levis, kohanes see loomulikult ning vägivallatult nende riikide ja rahvaste kultuuridega. Seetõttu on tekkinud ka üle maailma erinevad budistlikud kultuurid, mis väljenduvad erinevas kunstis, arhitektuuris, Buddha kujudes, sangha liikmete riietuses, kombestikes, pidustustes ja tseremooniates. Õpetuse (dhamma) ühtsus läbib kõiki väliseid erinevusi, ühendades need kokku nagu siidniit, mis kulgeb läbi kaelakee erivärviliste helmeste. Dhamma kui tõde on üks, selle erinevaid välised vorme aga palju.

Budistliku sangha liikmeid ei tohiks mõjutada tänapäeval mõnes maailmaosas valitsevad agressiivsed, fanaatilised tendentsid. Sangha peaks väärikalt ja julgelt säilitama Buddha õpetusel põhineva mõistmise ja sallivuse pikaajalise ja suursuguse traditsiooni. 2500 aasta pikkune budismi ajalugu ei sisalda ususõdu ega tagakiusamist inimeste uskumuste või vaadete muutmiseks. Buddha mungad jagasid Buddha õpetust kogu Aasias ja nüüd teevad nad seda ka teistes maailma osades, alati rahumeelselt, läbi õpetuse mõjukuse, sallivalt ja heatahtlikult, hooliva suhtumisega. Sangha liikmed saavad sellise austusega eeskuju anda kogu maailmale. Suurim religioosne teenimine on inimeste vahelise mõistmise, harmoonia, rahu ja õnne edendamine, mitte aga selja pööramine ega üksteise märgistamine.



[1] 1. Vinaya Piṭaka II (Cullavagga), London: PTS, lk. 139.

[2] Dhammapada, v. 381, 382; Anguttara-nikāya I, London: PTS, lk. 294.

[3] Dīpavaṃsa (Saare kroonika, 4 ek), Mahāvaṃsa (Suur kroonika, 5 saj. ek) ja Samantapāsādikā (Vinaya kommentaarium)

[4] DA.i.3f.; 5ff.; Sp.i.4.ff.; Mhv.iii.3ff.

[5] Therehi katasamgaho theravado'ti vuccati – vanemate poolt kogutud (pühakirjade) kogumikku nimetatakse vanemate õigeks õpetuseks/ortodoksiaks (Dīpavaṃsa, Ch. IV, v. 11.); 

Thereh'eva katatta ca therya'yam parampara – kuna selle on koostanud vanemad, on see vanemate traditsioon (Mahāvaṃsa, Ch.III, v. 40); 

Thereh'eva katatta ca therika'ti pavuccati – kuna  see oli tehtud/koostatud vanemate poolt, nimetatakse seda vanematele kuuluvaks," (Samantapāsādikā (PTS) I, lk. 30).

[6] World Fellowship of Buddhists.

[7] Walpola Sri Rahula, Heritage of the Bhikkhu (Appendix IV), New York: Grove Press, 1974.

[8]  Saṃdhinirmocana sūtra , edite et traduit par Etienne Lamotte, Louvain et Paris (1935), lk.73, 147, 198, 255.


Eesti theravaada sangha estonian theravada sangha andrus kahn thitanano bhikkhu Ṭhitañāṇo bhikkhu Head of Estonian Sangha